B nagu banaan

Laoks jälle mälestuste tähestikku. A oli nagu Abja, B-ga tuleb muidugi kohe meelde banaan.
Banaan!
Polnud vist nõukogude ajal teist sellist toitu, millel selline legend ümber olnuks. Näinud me seda polnud, ainult pildi järgi kujutasime ette. Milline küll võiks maitseda banaan? Teisi lõunamaiseid ikka vahel sai, poes müüdi vahel mandariine ja apelsine (aga nendegi saamiseks tuli järjekorras seista ja head õnne omama, et peale juhtuda). Kui ema Krimmis puhkamas käis, siis tõi koju suure kaanega korvi täis virsikuid. Arbuusegi oli vahel suve lõpus võimalik Viljandi turult osta.
Aga banaan!
Esimene kokkupuutumine selle erilise viljaga oli mul kord, kui käisime emaga Tallinnas. Ma pidin igal aastal korra end tähtsale kopsuarstile näitama, sest mul oli lapsena astma. Ja ööbisime siis (minu onu ja onunaise) Tiidu ja Reeli juures.
Mäletan, kuidas kohe nende suurde tuppa sisse minnes märkasin: oo, banaanid! Need lebasid uhkelt akna juures kausis.
Mina neid suurlinna kombeid ei teadnud, maatüdruk, nagu ma olin. Lootsin mõnda aega, et varsti pakutakse ka meile banaane. Aga ei pakutud. Tiit ja Reeli käitusid, nagu see oleks täiesti igapäevane asi, et neil kodus banaanid on.
Varsti läksime magama, aga mul ei tulnud und, vähkresin võõraste linade vahel ja lõpuks andsin alla. Hiilisin suures toas akna alla ja Lasnamäe tulede saatel vaatasin neid banaane. Otsustasin ühe lahti võtta ja otsast maitsta.
Võtsingi kätte. Ma vist ei teadnudki täpselt, kuidas banaane süüakse, sest olin neid lihsalt pildi peal varem näinud. Üritasin vist koort kakkuda, siis lõin hambad sisse.
See banaan oli plastmassist! Samamoodi nagu apelsinid, mis seal kausis olid. Sellised moodsad kodukaunistuselemendid siis Tallinnas... Ma ei rääkinud kellelegi, et öösel salaja sinna sisse hambad sisse olin löönud.
---
Nii elasin paar aastat ära ilma banaanideta, aga kord teatas Lengi Helina, et neil on kodus KAST PÄRIS BANAANE! Et Peeter (Helina onu, meile siis vanaonu poeg) oli kusagilt tuttavate kaudu saanud. Või töötas Peeter ise sel ajal kaugsõidu auto juhina?
Läksime siis Helinale külla ja ta tõigi meile banaani näha. Mul ei ole meeles, et oleksin tervet kasti oma silmada näinud näinud... Selle ühe banaani koorisime lahti ja maitsesime.
Tohutu pettumus. Mingi mõttetult magus, jahune ollus. Ootasin midagi hoopis teistsugust.
Tegelikult ei ole banaan mulle siiani iseäranis maitsema hakanud. Aga välismaa sümboliks jäi see vili sel ajal ikkagi, kuigi oli selline kehva maitsega... Kui meie koolist rühm noori mõne aja pärast Rootsis käisid, siis pajatasid nad tagasi tulles muuhulgas: "Ja banaanid on seal vaeste inimeste toit!"
Banaanid ja vaeste inimeste toit? See tundus absurdikas.
Nüüd tundub see nii loogiline. Ma ise ka olen oma rännakute ajal siin või seal riigis rahahädas ostnud kobara banaane ja ära söönud, tõepoolest on see üks odavamaid ja kõhtu täitvamaid kiirtoite, tervislik ka pealekauba.

T nagu talverõõmud ;)

Jätkame siis tähestiku ladumist. Täna tuli siin New Yorgi lähistel pisut lund maha ja selle auks kirjutan oma lapsepõlve talvedest.
Me käisime esimesed kolm aastat Longi Algkoolis, see asus kilomeeter maad asulast väljas ja suur sahk lükkas meile seda teed lahti. Keset põldu olid niisiis kaks suurt lumevalli ja selle keskel kitsuke tee. Seal me siis ukerdasime. Kui vahel mõni auto seda teed pidi sõitis (seda juhtus üsna harva, näiteks õpetajate autod), siis ronisime kiiresti lumevalli otsa, et masin meist mööda saaks.
Sealjuures tekkis pisike probleem: meid oli koolis õpetatud, et kõigile kooliteel mööduvatele autodele pidid noormehed kummardama ja kraapsu tegema ning tüdrukud pidid sügava kniksu tegema. (Jah! Ma ei tea, kust see komme pärit on! Kujutan ette, et sada aastat enne meid pidid talulapsed mööda sõitvatele mõisahobustele samamoodi kummardama.)Aga kui sa pead samal ajal lumevalli otsa ronima, mida sa seal siis kniksutad või kraapsutad?!

---

Kord leidsin Sürgaveres papa laua alt väga ägeda loomaarsti kohvri, see oli raskest tumepunasest kunstnahast ja laia nelinurkse põhjaga, nähes kokkuvõttes välja nagu pisike kapp. Minu palumise peale andis papa selle mulle ja hakkasin seda koolikotina kasutama. Oli talvine aeg ja me asusime mu kohvrit kasutama lumesaanina: üks tüdruk istus kohvri otsas, jalad ette sirutatud, teine lükkas jooksuga tagant. Iga ilmaga seda teha ei saanud, aga kui teed olid piisavalt jääga kaetud, siis oli see väga vinge sõiduriist ja tee kooli ja koju läks kiirelt!
Aga kevadeks oli see kohver õmblustest lahti sõidetud.

---

Ka Longi koolis pidime talvel kehalise kasvatuse tundides suusatama, aga sellest pole mul suurt midagi meeles. Kooli kõrval põllu peal oli suur kastmise aparaat, pidime sellele suuskadega ringi peale tegema.
Rohkem on meeles Nuia kooli suusatamise orjus. Pidime kooli minema bussiga, sest kool asus 3 kilomeetri kaugusel. Hommikul siis läksid, ühe õla peal koolikott ja teises käes kokku köidetud suusad, otsa seotud kilekott, et sa bussis kogemata kellelgi silma peast ei torkaks. Lisaks oli tavaliselt veel käe otsas kilekott pesemisvahendite ja rätikuga, vahetussärgiga ja võibolla ka suusasaabastega (kuigi need võisid sul ka juba jalas olla).
Küll oli ebamugav selle laadungiga end bussi pressida.
Kui muidu oli meil koolivorm (kuni vist 1990. aasta paiku lasti see vabaks, kui ma keskkoolis olin), siis kehalise kasvatuse päevadel võis koolis olla suusatamisriietega. Hea seegi.
Vahetund enne kehalise kasvatuse tundi tuli kiiresti tegutseda, et õigeks ajaks staadionile jõuda, suusad all.
45 minutit on ju lühike aeg. Pidime selle ajaga kas kusagil "ringe tegema" või, mis hulle, kooli taga internaadimäel alla laskma. Mõlemal pool olid puud ja põõsad ja lase sealt keskelt siis alla! Ja mägi oli Eesti mõistes ikka päris kõrge ja järsk.
Veidi enne tunni lõppu saime minema, et siis tuletõrjujate kiirusel dushi alla hüpata ja riietuda ja tagasi tundidesse joosta. Sageli ei jäänud aega dushi alla minna, nii et järgmises tunnis istusid enda higilõhna sees. Kui tunnid läbi, võtsid enda suusad ja kaks kotti ja pressisid end taas bussi. Mõeldes kergendatud ohkega, et vähemasti homme ei ole kehalise tundi ja on parem päev.
Kõige selle pärast mulle ei meeldinudki suusatada.
Mäletan küll, et paar korda käisime sõpradega niisama, nädalavahetustel suuskadega õues. Aga peale on mälestustes jäänud siiski see ebamugav ja ebameeldiv koolisuusatamine. Nüüd olen lubanud Justini ja Martaga suusatama minna, võibolla on nüüd nii palju aega koolist möödas, et see hakkab mulle lõpuks ometi meeldima.

--

Vahel on mingid kummalised mälestused, milles mitte midagi erilist pole, aga need on kogu aeg kusagil siinsamas, ujuvad väga sageli pähe. Mu lapsepõlve ainus uisutamise mälestus on selline. Olime Suure-Jaanis Triinul külas. Olime just Sürgaverest papa-mamma juurest leidnud oma onude vanad uisud ja läksime siis staadioni juurde "uisutama". Triinul olid vist korralikud valged uisud, mis hoidsid ka pahkluud kinni, meil Eloga olid vanaaegsed poiste uisud ja loomulikult ei püsinud me püsti.
Muud ei midagi. Selline mälestus ongi. Justnagu oleks see pilt mul kogu aeg silme ees. Imelik.
Võibolla jäi see nii tugevalt pähe, sest lõin pepu nii valusasti ära. Kuuldavasti jäävat valuga seotud mälestused meelde.

--

PS. Võiks kirjutada ka vastlapidudest ja kelgutamisest, aga seda teen vastlapäeval ;)
PPS. Ja veel tuli meelde, et koolis oli talvel mingi talispordinädal ja lumelinna ehitamine. Kui teised meie kooli omad (Helina, Elo, Kaisa vms)seda loete ja mäletate, siis kirjutage. Mul endal on talispordinädalast meeles vaid see, et tegime meie pool kodus seinalehe ja meie klass võitis seinalehtede ülekoolilise võistluse. Talispordist sel nädalal ei mäleta ma aga midagi.

Minu näärimälestused

(Illustratsioon: üks nõukogudeaegne näärikaart)
Kindlasti kutsuti meie peres neid "näärideks". See, et nädal varem on "jõulud", imbus mu teadmisse tasapisi, kusagilt koolist, teiste laste kaudu. Ja näiteks Lenkide pere oli ilmselt meie omast traditsioonilisem ja jõulumeelsem (eelmise, Helle postituse jätkuks: Lenkide all mõtlen siin meie vanaema Aino venna Heiki poja Tõnu peret - me elasime ühes külas Karksis, ühevanused lapsed. Meie isad olid niisiis nõbud ja meie emad olid sõbrannad, nad teadsid põgusalt teineteist juba enne seda, kui nad nõbudega abiellusid. Üksvahe elasid meie pered kõrvalmajades, hiljem kolisid Lengid kaugemale.)
Mul on meeles, kuidas olime - lapsed - kord Lenkide pool, see pidi siis vist olema jõululaupäev. Sest Randi - Lenkide ema - sättis end välja minema ja ütles, et ta läheb kirikusse. Kommenteerides: "Ma võin minna, mulle ei saa midagi teha." Mul on see mälestus hämaralt meeles, midagi sellist ta ütles, see hämar salapärane keelatud vilja tunne jäi mulle meelde. Me vist küsisime midagi juurde, sest ta rääkis veel, et õpetajad saadetakse kirikusse valvama ja nende laste nimed pannakse kirja, kes kirikusse julgevad tulla...
Mitte jõuludega seotud, aga eestimeelsusega küll. Kui Lenkide isa Tõnu käis Kanadas Valdil külas, siis tõi ta kingiks terve hunniku väliseesti lasteraamatuid. Läksin Helinale külla ja ta teatas mulle tähtsal ilmel, nagu sõjasaladust: "Kas sa tead, mis on tibla?!" - "Ei tea." - "Tibla on venelane!" Ja andis mulle lugeda mingit raamatut, kust ta selle sõna oli õppinud.

Aga meie pere oli jah selline, kus kirikus ei käidud ja kus sõna "tibla" ei teatud. Olime selline rahulik tavaline nõukogude perekond.

Näärihooaeg algas kunagi detsembri alguses, kui klassis tehti kingituste loosi. Minule sattusid kogu aeg poisid ja see oli kuidagi piinlik. Oleks tahtnud kaarti mitte lisada, aga oli käsk, kingituse juurde pandagu ka kaart. Õpetaja kirjutas ka ise üles, kes loosi tahtel kellele teeb, aga ega ta seda vist kuidagi üle kontrollinud.
Juba pisikeses Longi koolis oli see loosikinkide süsteem. Nääripeol mängisime kooli akordioniorkestriga (küll tahaks seda heli praegu kuulda! Ilmselt oli päris jube) ja laulsime kooli kooriga. Tagantjärgi mõeldes, paljud neist olid traditsioonilised jõululaulud, ainult et sõna "jõulu-" asemel öeldi sõna "nääri-". Ja see sõna ja komme ongi ju eesti rahvale varasemalt omane. St näärid olid meie esivanematel palju varem kui jõulud.

Kui näärivana hakkas pakke jagama, siis tuli muidugi luuletusi või laule esitada - enne pakki kätte ei saanud! Nii et igaüks pidi ikka kolme salmi vähemalt peast teadma. Eriti lohed üritasid läbi ajada salmikestega nagu "Näärivana-kullapai-kingi-mulle-suhkrusai". Aga tublimad nagu mina ;) üritasime ikka pikki luuletusi pähe õppida. Mõni on siiani osaliselt meeles! Nagu "alguse see kõik sai isalt / kui ta tuppa tulles visalt / rääkis, et on näärimees / tuttav auk ju soki sees!" Luuletus oli sellest, missugune tohuvabou kodu haaras: "Kogu "Nobe" ära joodi / nÕudepesuks "Fantat" toodi" jne.

Longi koolis jagas vana tervele koolirahvale pakke isiklikult(meil oli seal 30-40 õpilast kokku), aga hiljem Nuia koolis andis näärivana kooli aulas väikese etteaste ja siis toimus pakkide jagamine klassides. Üks õpilastest võttis näärivana rolli enda kanda ja istus klassi ees. (selle eest ei pidanud ta vist ise laulma ja luuletusi lugema).

Mäletan seda teatud kihevust - kui palju kinke ma saan? Loosikink kindlasti. Pinginaabrilt ka kindlasti. Helinalt ka. Aga siis oli veel rida selliseid päris-hea-aga-mitte-parim sõbrannat, kellele mina tegin, aga kas nad ikka vastu ka teevad? Hiljem sai vist juba täpsemalt kokku lepitud, et teeme. AGa võibolla ei saanud ka. Sest kingituste ümber oli sel ajal veel üllatuse ja salapära loor. (Mitte nii, nagu nüüd siin Ameerikas, kus on kingisoovide nimekirjad... tead enamvähem täpselt, mis sa kingiks saad.)

Meeles on üks kord, kui Longi koolist jala pärast pidu koju kõndisime, see on kilomeeter maad lumisel väljal, terve koolitäis ukerdas üksteise järel, pakid kaenla all, oli tähine õhtu ja lumi krudises jalge all. Väga ilus. Nuia koolist saime koju õhtuse spetsiaalse koolibussiga.

Lisaks oli muidugi kodune näärivana. Sellest on hästi kirjutanud üks minu lapsepõlve sõbrannasid, Terje, tsiteerin tema blogist (http://terjevanschaik.blogspot.com)

"
Meil oli Karksi kolhoosis selline komme, et valiti mitu inimest, kes näärivanadeks käisid. Pere, kes tahtis koju näärivana, pidi ennast kultuurimajas kirja panema. Vanematel jäi siis ainult üle kingikott koos kinkidega ukse taha panna. Näärivana sôitis Žiguliga ette, vôttis ukse tagant koti, tegi lastele show ära ja kadus siis vanematega kööki külmatopsi tegema! Môni näärivana oli ôhut lôpuks ikka päris lôbus vana!
Kui ma suurem laps olin, siis mängisin emaga seda jôulumängu kaasa...Kadile siis. Mingi aeg tehti nende kingikottidega uus korraldus. Kôik kingid pidi viima kultuurimajja (kahtlustan, et liiga palju lapsi sattus uksetagustele kottidele peale), kus siis tôeline päkapikukontor aset leidis. Sinna vôis viia kingitused ka teisetele peredele, kellele tahtsid kingitust teha. Mina olin juba nii suur, et vahel pidin neid kingitusi sinna kultuurimajja vedima ning mu silmad käisid väga virkalt ringi, et leida minu nimega kingitusi.
Ma olen nii palju môelnud, et oli jah okupatsiooni aeg, aga meie, lapsed, ei teadnud sellet midagi ning elasime täiel rinnal muretut lapsepôlve. Ma tean, et see on nostalgia ja kôlab vanamoodsalt, aga on môned armsad asjad, mida tänapaeva lastel ja selleaja linnalastel polnud. Vabadus joosta ja hullata hommikust ôhtuni mööda parke ja pôlde, korjata pôôsa otsast möödaminnes marju, käia vanematega Kablis suvepäevadel, omada naabrimehest jôuluvana, joosta marti ja kadrit nii, et vanemad ei pidanud muretsema, panna vôti mati alla, kui kodus ära läksid (vôi jätta üldse lukustmata) ning suvel käia kolhoosi sööklas söömas, osta ühe rubla eest prae ja hiilgama hea (mannavaht, leivavaht jne) magustoidu.
"
(Tsitaat väljus nääride raamest, aga annab mõnusalt edasi seda endisaja Karksi nostalgiat.)

Mis kingitusi siis omal ajal sai?
Kindlasti kümneid kordi vähem, kui minu lapsed praegu Ameerika jõulude raames saavad. Näiteks kaks raamatut ja pidžaama (seda mäletan, sest sellest on tehtud foto) oli kord vanematelt näärikingiks. Kõik kingitused läksid kasutusse. Mitte nii, nagu tänapäeva tarbimisühiskonnas. Just nägin statistikat: ostetud-kingitud asjadest on kuue kuu pärast kasutusel vaid 1%!

Mõtlen praegu kuuse peale... Kuuldavasti olevat valvatud, et kuused ei tohtinud olla tuppa toodud enne jõulu ja inimesed panid need akendest kaugemale, nii et tänavale ei paistnud. Mina seda ei mäleta. Kuused olevat ka müüki toodud kunagi pärast jõulu, aga meie tõime oma kuuse mu teada metsast, mitte ei ostnud. Aga millal? Võibolla et ikka enne jõulu, aga meile, lastele, ei tehtud sellest suurt numbrit.

Igatahes käis jõulu ajal veel kool. Nääripidude hooaeg algas umbes tänasest... 27. detsembrist.

Omaette nääritrall käis ka kolhoosi kultuurimajas. Seal osalesin ma mingi aeg näiteringis ja mängisin väikest kuuske - pidime metsa tulnud mehele karjuma "Vali mind, vali mind!" Eks see natuke imelik tundus, miks peaks kuusk tahtma, et ta juurelt maha raiutaks, aga nii ma seal kisasin.

On ka mälupilt, kuidas nääripeol käis tants mitmes kultuurimaja ruumis korraga ja ma tahtsisin koos emaga, ta õpetas klassikalisi tantsusamme (rumbat, sambat jms). See pidu võis olla ka uusaastapidu.

Uusaastaöösel oli ilutulestik Karksi peaväljakul kuuse all. Meie korter asetses niimoodi, et nägime ühest korteri otsast akendest Karksi rakette ja teisest korteri otsas Nuia peaväljakul õhku lastuid. Ja keskel oli siis telekas, kust sai vaadata ETV uusaastashowd või siis venekeelset Kesktelevisiooni, vist oli "Kutsuv tuluke" sealse galashow nimi. See oli öö, mil üritasime võimalikult pikalt üleval olla, nagu suvel jaaniöölgi. Ees oli vähemalt nädal aega koolivaheaega!

Kirjasõpradest

See on pilt, mida ma tellisin Viljandi teenindusmaja "Leola" fotograafilt 60 tükki (kui õigesti mäletan).
Foto taha on kirjutatud "1985. aasta. 11-aastane".

See oli aeg, kui mul oli kümneid kirjasõpru ja nendele ma selle foto saatsingi. Taha kirjutatud "Mäleta mind alati, muidu teen sust salati" ja ümbrikule "Postimees, sa lisa sammu, sõber kirja ootab ammu!"
Ma ei mäleta, kuidas ja millal täpselt see kirjasõprade hullus alguse sai. Umbes sellesse aega jäi ajalehe "Säde" muutumine popimaks ja noortepärasemaks "Meie Meeleks", lehe uue atribuutika hulka kuulus ka aadresside rubriik. Minu meelest said seal avaldatud nii minu kui Elo aadressid. Ja järgnev elu jagunes kaheks: päriselu ja kirjasõbrad. Koolist koju tulles ootas ees päeva parim osa - postkasti lahti tegemine. Kellelt täna kirju on? Ja hommikul kooli minnes tuli ikka poeseina-postkasti juurest läbi käia, et uued kirjad teele panna. Taskuraha läks kõik markidele ja ümbrikutele.

Kõige esimene kirjasõber oli Maret Tartumaalt - tema sain ma toona veel "Sädeme" kaudu, sel ajal vist veel ei avaldatud aadresse, lihtsalt saadeti lastele üksteise kontakte. Kirjutasin temaga alates 9ndast kuni 18nda eluaastani! Korra käis ta ka meil külas. Erilist sooja sõprust ei kujunenud, aga ta oli eriline. Ja jääb alati eriliseks. Minu esimene ;).
Üks huvitav kuju oli Elo sõber Kerttu, ka Tartumaalt (muide, osa kirjasõpru olid lausa Viljandimaalt! Peaaegu et kiviviskke kaugusest.) Olime siis umbes 13-14 aastased ja Kerttu kirjutas Elole iga päev paksu ümbrikutäie. Ta oli meie auditooriumist tugevas sõltuvuses! Ja meie tema juttudest. Sarnane mehhanism blogimisele. Kõik Kerrtu armumised elasime üle, kahepäevases nihkega. Lõpuks oli ta kirju mitu kilekoti täit ja neid oli huvitav ka hiljem üle lugeda. Kui korterist ära majja kolisime, panime kõik need kirju täis kotid - nii Kerttu kui teiste omad - teisele korrusele rõdutupa. Ja seal nad siis põlesid ära... Olime nalja teinud vahel, et Kerttu kirjadest teeme kunagi noorsooromaani.


Maja tulekahjust pääses aga ära mu kirjasbra-piltidega album, lehitsen praegu seda ja ootan, kuidas erinevate inimeste nimed ja lood meenuvad. Vist kõik Eesti maakonnad olid esindatud. Enamik kirjasõpru olid tüdrukud, mõni üksik poiss ka sekka.

Selgelt on meeles paar päeva, kui just äsja oli kas minu või Elo aadress ajalehes avaldatud... Ja postkastis oli üle kümne uue kirja, jälle. Panime neid põrandale vaiba peale maha ja sorteerisime.

See aga pole veel midagi, võrreldes sellega, mis Helinaga juhtus! Ta saatis oma aadressi kusagile Vene ajakirjale ja sealt saadeti see edasi - Indiasse, ühte noorteajakirja! Ühel ilusal päeval sai ta Indiast hunniku kirju, ja järgmisel päeval, ja järgmisel päeval... Ma tõesti ei tea täpselt, kui suurejooneliseks see asi kujunes, aga mäletan, et Helina kurtis - liiga palju kirju tuleb, ja jagas kirjasõpru kõigile soovijatele. Sain minagi.

Minul lõppes Venemaale aadressi saatmine rahulikumalt - ajakiri "Murzilka" saatis mulle vastu ühe aadressi. See oli Natalja Uuralitest, Verhnjaja Bõšma linnast. Huvitav, mis elu ta praegu seal elab...
Vene keel oli mul suuliselt hea, tänu kesktelevuisiooni vaatamisele, aga kirjalikult üsna äbarik. Mäletan, et kirjutasin Nataljale ja vahel küsisin emalt, et kuidas seda või toda öelda, ning panin selle siis kuulmise järgi kirja. Kord luges ema mu valmis kirja üle ja ajas silmad suureks: "Sa teed nii palju vigu!" Aga ümber kirjutama ja õpetama polnud tal ka mahti hakata. Ka vene keele tundides sain häid hindeid tänu suulisele keelele, aga vigadeta kirjutama ei õppinud korralikult kunagi...

---

Edasi, olin umbes 15, kui "Meie Meeles" avaldati välismaa kirjasõprade klubi aadress. Tuli saata rahakaart ning vastu lubati saata hulk - vist 10 - aadressi. Ma siis investeerisin oma suvel teenitud rahast osa sinna - ja saabusidki aadressid. Aplikeerudes oli tulnud valida oma huvid ja ma olin kirjutanud ajakirjandus. Kõik mu 10 uut sõpra olid samuti ajakirjandushuvilised. Ja eranditult kõik olid põnevad kujud ja pikad kirjutajad (sest vaat lühikeste kirjadega kirjasõber pole ikka see õige...). Inglise keel läks mul paljuski tänu sellele lahti - hakkasin ju nüüd iga päev selles keeles suhtlema. Mõne aja pärast tegin teise kümnese "sõprade ostu" veel ja võibolla isegi kolmanda. Säravamalt on meeles näiteks:

Dong Ha Koreast, noormees, kes saatis mulle paki - ja seal olid värvilised tintenpenid! Salatiroheline ja oranzh. Lõhnavad! Istusin ja nuusutasin neid.

Noriko Jaapanist, kes oli alguses väga korralik, aga siis läks ta vahetusõpilasena USAsse ja läks seal päris hulluks, nagu ma tagantjärgi mõtlen. Läks oma ameerika kasuvanematega tülli, sest need ei lubanud tal "make love" poistega ja kolis elama tolerantsemate kasuvanemate juurde. Hakkasin ta kirjade kaudu USA slängi aduma. Aga, ikka veel USAs, ta järsku lõpetas kirjutamise. Ei tea, mis temaga juhtus.

Nimi-pole-meeles tüdruk Taiwanist, kes siiralt ja pikalt mulle kirjktas oma armuvaludest ja küsis nõu. Mina andsin nõu, aga see jõudis enamasti ju 10päevase ajavahega talle pärale, uues kirjas oli tal juba uus olukord...

David Saksamaalt, kes kirjutas pikalt poliitikast. Ja Juha Soomest, kes ka poliitikast tahtis kirjutada. Octavi Barcelonast, tulihingeline kataloonlane, kes hakkas ka Eesti vabadusvõitluse fänniks (tema käis mul ka külas, aga see oleks omaette jutt)... Lynne USAst, kes saatis alati oma kirju vanapaberist tehtud paberile, kuhu oli kirjutatud "Save the Earth", "Treehugger" ja muud sellist.

Leedus oli mul kirjasõber Inga (temaga kohtusin Balti vabadusmatkal, kah omaette jutt), kelle abiga õppisin leedu keelt... üritasin talle leedu keeles kirjutada ja ta siis saatis parandatud kirjad tagasi. Teiseks panin alati kaasa paar paberit, kuhu olin kirjutanud venekeelseid kilde, millele ootasin leedukeelseid vasteid. Muud suhtlust ei mäletagi, kõik tiirles temaga keeleõppimise-õpetamise ümber.
Õigus-õigus, kui ma nüüd sellele mõtlen, siis sel ajal oli mul ju suurejooneline plaan minna õppima Vilniuse ülikooli... Seda ma ei mäletagi, mida. Ilmselt siis leedu keelt. Aga see tuhin läks umbes poole aastaga mööda.

---

Ühe kirjasõbra, Anna Rootsist, sain meie Triinu kaudu, kel õnnestus koolist rühmaga Rootsis külas käia. See oli vist aastal 1991. Triinu enda kirjasõber ja sõber oli Linda ning minu omaks sai tema sõber Anna.
Huvitaval kombel tahtis ka Anna saada ajakirjanikuks ja me isegi pidasime plaane, kas me saaks koos mingi loo kirjutada (mina olin juba asunud kohalikku ajalehte ja samasse "Meie Meelde" koostööd tegema), aga ei saanud meie riikidevahelisest koostööartiklist ikka asja...

Kord olin kodus pärast kooli ja käis uksekell. Ukse taga oli üks mees, kes väitis, et mulle on Rootsist pakk. Pakk! "Jah, teised pakid tuli mul viia Suure-Jaani, aga see üks pakk oli siia."
Selgus, et seesama kool, kus Triin külas käis ja kust ma Anna olin endale saanud, oli saatnud spetsiaalse autoga Stockholmi lähistelt meile söögiabi.
Avasin selle paki ja siiani on meeles, käed täitsa värisesid. Et mis seal sees küll olla võiks?! Me ei olnud muidugi näljas, aga... See talv oli tõesti kõige üksluisema toiduga, mida ma elus tunda olen saanud. Poes oli müügil ainult leiba. Ainus magus asi, mida seal oli - pakikissellid, mis oli siis kunstipäraselt poe tühjadele riiulitele laotud.
Anna saadetud pakis oli suur kott lumivalget suhkrut ja mannat. Tegime päevade kaupa järjest mannaputru...
Anna veel vabandas mu ees, et ega ma pahaks pane, et selle paki niimoodi saatsin. Natuke imelik tunne oli küll, sest nii enne kui pärast suhtlesime võrdsetel alustel, aga siis oli korraks selline tunne, et... tjah, mulle oli vaja mannat saata.

Aga tõepoolest, sel talvel ei olnud Karksi poes vabalt saada ei suhkrut ega mannat. See oli vist majanduslikult kõige hullem periood, mis vabaduse poole pürgival Eestil üle tuli elada.

Järgmisel aastal sai mul keskkool läbi ja läksin Tartusse. Algas uus elu ja tasapisi vajusid kõik need kirjasõbrad ära... Kahjuks ei tea ma mitte ühegi oma kirjasõbra edasist saatust...

Sünnipäevadest

See pilt on tehtud Toomase sünnipäeval 1984 aastal.
PILDIL: Kõik taadi ja vanaema Aino lapselapsed peale Oti (kes ei olnud sel sünnipäeval, elas oma emaga Tallinnas) ja Aabi ning Ave-Liisi (kes polnud siis veel sündinud). Vasakult: Priit, Krista, Triin, Elo, Epp, Tomi, Lauri.

Minul ja Priidul olid sünnipäevad lähestikku, minul 16 ja temal 20 november. Vanematel vedas, nad said kaks sünnipäeva korraga ära pidada. Tegelikult ega tollel ajal mingit erilist pidamist polnudki, paar sõpra tuli või mõni sugulane.Võrreldes tänapäeva laste uhkete pidudega .
Oma kümnendaks sünnipäevaks kauplesin küll suurema peo välja, kutsusin selliseid klassikaaslasi keda ma varem polnud kutsunud. Ähmaselt mäletan, et Priidul vist oli ka lubatud minu peole oma sõbrad kutsuda. See mulle väga ei meeldinud :)
Millised siis olid sellel ajal sünnipäeva road ? Lastel oli lihtsalt kartulisalat ja tort. Kui mõnel täiskasvanul oli sünnipäev, no siis sai juba igasugust head - paremat. Soe söök(liha kindlasti), kartulisalat, rosolje, heeringas hapukoorega....
ja magustoiduks oli meie peres kombeks pidupäevadeks tarretist teha, mida söödi magusa piimaga. Ja tort, ilma selleta poleks sünnipäevagi ju !
Ma mäletan isa 30 aasta juubelit.Olin siis seitsmene kuskil. Siis oli terve isapoolne suguvõsa külas. Lastele oli eraldi väike laud kaetud, suured sõid suure laua taga. Pärast tantsiti. Mina tantsisin vist kõikidega ära, isegi taadiga.
Kingitustest. Meie papa ja mamma tegid alati kõige paremaid kingitusi, nii jõuludeks kui ka sünnipäevadeks.Ja alati, kui minul ja Priidul oli sünnipäev, siis ei unustaud ka Eppu.Sest ei saa ju kolmandat last nukrutsema jätta. Kui Aap sündis, siis sai muidugi tema alati nendelt boonuskingituse.
Selline lugu siis, Epu tellimisel - kirjasõpradest võid ise kirjutada, sul kukub see palju paremini välja .

Kilde lapsepõlvest: kaardimängust ja muust

Meie isa Andres oli lapsena matemaatikas väga andekas, võitis isegi mingeid olümpiaade. (Kahjuks need matemaatiku-geenid on siiani järeltulijates peitu jäänud..)

Aga kui meie lapsed olime, siis tahtis isa käia koos sõpradega kord nädalas bridži mängimas.
Emale see jälle eriti ei meeldinud (minu meelest).Vahel isa läks ikkagi, tal oli mingisugune kaustik, kuhu ta bridzhipäevikut pidas, aga sageli jättis minemata ka.
Siis õpetas ta hoopis meid kaarte mängima (tagantjärgi tundub, nagu kompensatsiooniks - et välja mängima ei lubatud minna ;)). Selle mängu nimi oli "Bismark" ja see oli bridži lihtsustatud versioon. Mängijaid pidi samamoodi neli olema ja mängul oli kaheksa vooru. Ka seda tuli paberi peale üles tähendada ja kõik kaheksa vooru võttis... no umbes pool päeva. Sai ka juppide kaupa mängida - tunnike nüüd, tunnike hiljem.

Tundub, et emale see ka eriti ei meeldinud, kui kõik pereliikmed peale tema kodus bridži, vabandust, bismarki mängisid. Aga vähemasti oli isa kodus :).

Hiljem hakkasid nad maja ehitama ja meie hakkasime oma sõpradega-sugulastega bismarki mängima.

LISATUD. Bismarki mängiti siiski kolmekesti ja isa ainult nõustas meid, ise polnud "käsi".

--

Teine asi, kus isa matemaatiline veri välja lõi, oli spordiloto. Tal oli paks kaustik, kuhu ta pani kirja võitnud numbrid ja siis arvutas mingisuguste tõenäosusteooriatega välja midagi ja soovitas meile numbreid.
Me siis kriipsutasime soovitatud numbrid läbi ja saatsime ära. Järgmisel nädalal pani isa jälle kirja ja soovitas uusi numbreid...
Aga vaat seda küll meeles pole, et me kordagi midagi võitnud ka oleks!

--

1988. aasta suvel, kui Aap sündis, jõudis just meie kätte järjekord autoostu loa saamisel ja saimegi endale koos väikevennaga ka auto.
Alguses isa ei osanud hästi sõita, sest polnud ju suurt praktikat olnud. Kui Aap oli 1,5 kuud vana, sõitsime Hellenurme (Elva lähedal) vanavanaema 90. juubelile ja pidime autos vait olema, et isa juhtida saaks. Aap oli isegi üllatavalt vait sel reisil (nagu ka muidu - ta oli väga hea laps).
Aga see meie tumeroheline Moskvitš on ainuke auto mu elus, mida ma hakkasin hääle järgi ära tundma. Korteris oli minu voodi akna all ja kuulsin juba kaugeltblahtisest aknast "meie mosse häält", kuni see akna alla jõudis ja peatus. Siiani müstika, kuidas ma selle ikka ära tundsin. Näiteks Toomase oranžhil Moskvitšil oli teistmoodi hääl.

Seal akna all oli permanentselt teine auto ka - see oli Lejka ja Nadja isa Ljonka vana Saporožets. Vaat see oli lahe auto! Praegu on sellised uunikumid. Meenutab kujult umbes Volkswageni-põrnikat. Selle taga oli mõnda aega ka Ljonka suur auto, tänapäeval nimetatakse neid vist rekkadeks. Mõnda aega saime selle autoga hommikuti kooli (siis käisime juba Nuia koolis). Ma ei saa siiani loogiliselt aru, kuidas saab sellise suure ja pika autoga Karksi ja Nuia vahelise ürgoru teekäänakutel manööverdada... Istusime seal juhi kõrval kõrgel kabiinis ja ma panin lihtsalt silmad kinni, kui kurvides olime.

--

Üks naljakas asi tuli veel meelde, eile, kui Martale luuletusi raamatust lugesin. Nimelt olin ma mõnda aega (umbes 4-7 klassis) tunnustatud deklameerija. Lugesin kooli aktustel luuletusi ja käisin isegi korra Viljandis deklamaatorite konkursil. Õpetaja Aino Kauts korraldas seda asja ja oli mulle valinud patriootliku-nõukogudeliku luuletuse. See oli lapse ja isa dialoog.
""Isa, miks sinelis augud sul sees?"
- "Aukudes mul käidud teed.."" jms.
Õpetaja oli mind juhendanud, et ma lapse rollis deklameeriksin peenikese häälega, aga isa rollis jämeda häälega.
Viljandis konkursil olin natuke pabinas ka. Hääl oli kuidagi kinni ja kui lugema hakkasin, tuli eriti kõrge peenike hääl välja. Siis üritasin sobivuse mõttes ka isa häält hästi jämedalt teha.
Mäletan, kuidas esimeses reas istus žürii ja ühel tädil nägu tõmbles mind kuulates... Tuli vist päris koomiline deklameerimine välja.
Aga ka seal ei võitnud ma midagi ;).

Mälestusi Elost

32 aastat tagasi sündis Viljandi sünnitusmajas (praeguses hotellis "Oma Kodu") lapsuke. Mina seda ei mäleta, sest olin siis ise alles veidi vähem kui 16 kuud vana.
Panengi siia algatuseks natuke legendilaadseid jutte kirja, keegi vanem olija võiks neid kinnitada või ümber lükata.

Sel ajal elasid ema ja isa Sürgaveres, papa-mamma tagatoas, st neil oli eraldi sisekäiguga tuba, mis oli samas ühendatud ka teiste tubadega. Minu esimene eluaasta oli kõik seal möödunud, kusjuures mind aitas hoida palju papa, kel oli sel ajal haigusleht (mingi neerujama vist), aga ema ja isa käisid ülikoolis edasi... Vist nii, et teisipäeva hommikul läksid ja neljapäeva õhtul tulid...

Aa, ma lubasin ju Elost kirjutada ;)!

Kui Elo sündis, võttis ema mu teada akadeemilise puhkuse, nii et Elo sai igapäevasemalt emaaarmu, aga samas, eks me pidime seda armu nüüd jagama hakkama.

Meeles on selline udujutt, justkui taheti talle nimeks panna hoopis Leelo, aga siis ütles keegi, et mis siin ikka edvistada, pange Elo. Teine versioon: mina olin hakanud ütlema Elo ja nii otsutasidki vanemad minna lühema versiooni peale. Hiljem juhtus mitu korda, et teda peeti poisiks - tal olid lühikesed juuksed ja veidi poisilik olemine, lisaks veel selline nimi. (Minu meelest on Elo ainuke o-lõpuline nimi eesti keeles, mis pole mehenimi. Või mis?) Ühel suvel oli ta mitu nädalat külas Suure-Jaanis ja sõbrunes seal ühe poisiga. Tol päeval, kui läks hüvasti jätma, et tagasi koju minna, oli tal esimest korda kleit seljas... Vaene poiss oli sügavalt üllatunud olnud, sest tema oli oma arust poisiga sõbrunenud.

---

Mul on kaks mälestust, mis pretendeerivad "esimese mälestuse" tiitlile. Üks on ujumisest ühe järve ääres (ema ja Toivoga), teine on aga seotud Eloga. See oli mingi voodi, akna juures, ilmselt sealsamas tagatoas - ja inimesed vahtisid Elot, kõvasti kiites: "Vaadake, tõstab pead!" Mina seisin seal nende selja taga ja liigutasin oma kaela ägedalt, aga keegi ei märganud ;)

Nii et mõnes mõttes täiesti kade mälestus.

Erilist kadedust ma tegelikult ei mäleta, ei lapsepõlvest ega hiljem. Saime Eloga hästi läbi, see-eest Priiduga (Elost 2 aastat noorem) kaklesin ma nii, et mitte ainult saapad, vaid ka taburetid lendasid ja adrenaliin möllas. Elo oli selline mahedam kuju, kes vähem kakles ja kes meie mõlemaga läbi sai.

Naljakas, aga mulle tundub, et päris ühiseid sõpru samaaegselt meil polnud. Kui mina sain paremini läbi Lesjaga, siis sai Elo Nadjaga, ja mõni aeg hiljem vastupidi. Kaisa oli kas minu või sinu sõber, mitte korraga mõlema oma. .. seda teemat peaks kunagi täpsemalt arutama.

Aga kõige mõnusamad olid õhtud, kui tuli oli ära kustutatud ja kui me veel pikalt pimedas sosistasime. Meil olid voodite peatsid kokku pandud. Mõtlesin vahel, et Priit, vaeseke, peab seal oma toas üksinda magama!

---

Teismeeas tekkis meil Eloga mõlemal sama sündroom - minestamine. See kestis vist umbes kaks-kolm aastat: umbsetes ruumides püsti seistes kukkusime kokku. Ema ütles, et ka temal oli teismeeas sama häda. Bussiga sõites. Ooteruumis oodates. Isegi koolis! Mäletan, et kord kutsuti mind tunnist välja, sest õde oli teises klassis ära minestanud. Meie klassi omad vaatasid mind imelikult - eelmisel nädalal oli just minul paha hakanud. Ja need paar matust, mis sellesse aega jäid (onu Heiki, vanavanaema Adeele, äkki keegi veel?) möödusid minestades.
Siis kasvasime sellest välja.

Elole meeldis süüa teha. Siiamaani meeldib. Alles eile käisin tema pool ja sain isetehtud imehäid pirukaid. Justiniga arutasime pärast, et miks on Elo juures küll alati nii hubane olla. Sellele asjale on raske näppu peale panna. Ahi praksub ja pirukad lõhnavad... ja midagi veel.

Pirukaid oskab ta nii hästi teha sellepärast, et ta on õppinud pagar-kondiiter. Juba põhikooli lõpus hakkas ta ajama, et tahab seda ala õppima minna. Mäletan, et ema üritas rääkida, et jää ikka keskkooli. Papa-mamma hurjutasid, et paljalt kondiiter pole hea ala, mingi siis parem laia profiiliga kokk-kondiitriks õppima. Mina ja vist ka isa ütlesime aga, et iga inimene otsustagu ise, mida tema teha tahab.

Ja nii läkski Elo 1991. aastal Tartusse. Nii et tema lendas pesast välja enne, mina jäin veel aastaks koju, keskkooli viimast klassi tegema. Mäletan tollest aastast, kuidas Elo tuli nädalavajetustel ja me võtsime ette tegevusi, mille ajal ta sai palju rääkida. Näiteks istusime ja puhastasime villa (sel ajal olid meil lambad) ja suu muudkui käis. Tema jutustas ja mina küsisin. Ma polnud kordagi neid ta kursusekaaslaseid ja ühikasõpru näinud, aga kujutasin neid elavalt ette.

Võibolla just sellepärast tundub mulle vahel, justkui hoopis Elo oleks vanem õde, mitte mina. Kaks olulist asja tegi ta ilmas enne: lahkus vanematekodust õppima ja sai lapse. Nii et ma olen talt palju nõu küsinud (ja vahel ka ilma küsimata saanud ;).

---

Järgmisel aastal läksin ka mina Tartusse ja kuna ma sain kohe raadiosse töökoha, hiljem ka ajakirjatöö, ning pärast esimest semestrit pandi mind veel hea õpilase stipi peale, siis oli mul täitsa palju raha. Meeles on, kuidas me üksvahe harrastasime poes käimist kahekesti: ladusime korvi igasugust mõnusat toitu täis ja tegime ennustuse: mis arve võiks tulla. Siis läksime minu poole (ma elasin erakas) ja vohmisime mõnuga.

Sain ka Elo ühika-kaaslastega sõpradeks. Mäletan, et paar korda käisid nad mul külas ja õpetasid meile "taldriku keerutamist" ehk vaimudega rääkimist. Meeles on ka see, et ilma Elo käteta ei hakanud taldrik keerlema. Tal on väga tugev bioväli vist. Või misiganes.

Vahel olen ma mõelnud, et Elo on vana hing, sest ta ei viitsi sebida. Elab mõnusalt oma Tartu kodus, samal ajal kui minul on ikka olnud vaja ära kontrollida, kas vastab tõele jutt, et maakera on ümmargune. Elol pole vaja kontrollida - ta teab seda niigi.

Palju õnne sünnipäevaks!

Maja põleng, minu mälestused

(Pilt: Aap vaatab rõdul põlenud asju, suvel, pool aastat pärast põlengut.)

See oli niisiis pärast jõule 1994, ma olin just käinud Karksi kodus ja tulnud tagasi Tartusse. 30. detsember oli tavaline tööpäev ja marssisin sisse Favoriidi toimetusse. Pullerits istus seal, mureliku näoga, ütles, et ma peaks helistama oma sugulasele Randile, sest kodus olevat väike tulekahju juhtunud.
See uudis ei viinud mind sugugi endast välja. Kujutasin ette, et kusagil limpsas tuli lae tahmaseks või nii. Helistasin Randile, sealstsamast Favoriidi toimetusest (sest see oli ju veel aeg, kui meil polnud mobiile ega olnud isegi Tartu kodus veel telefoni! Ka ema surmast kuulsin järgmisel sügisel sealtsamast Favoriidi toimetuse telefonist.)
"Epp, sa peaks Karksisse tulema," ütles Randi. "Siin oli väike tulekahju."
"Kui väike?" küsisin mina.
"No tule siia. siis näed.." Midagi sellist ta ütles. Aga ta mainis ka seda, et meie omad olid öö veetnud nende juures, nii et ma juba aimasin halba.
Kui üleskorrusele Kulleri toimetusse Jaani juurde läksin, olevat ma juba näost punaselapiline olnud.
Panime siis autole hääled sisse ja Karksi poole. Kui jõudsime meie maja juurde, siis ma ei uskunud oma silmi... Nii kurb ja kõle oli seal.
Jaan sõitis kohe minema, ta oli lubanud oma emale, et on aastavahetuse temaga, mina jäin sinna koos teiste meie pere liikmetega. Meie ema oli juba öösel papa-mamma juurde viidud, aga meie,ülejäänud, olime seal. Kui nüüd mõelda, siis tegime üsna totrat tööd. Nii sel päeval kui ka järgmistel: üritasime kuivatada ära päästetud raamatuid... Kuidagi nii sümboolne! Raamatud oli vist ainuke asi, mille poolest me tõesti rikkad olime. Meil oli nii palju raamatuid ja nüüd olid need alumise korruse omad küll füüsiliselt päästetud, aga tegelikult tuletõrjeveest läbi vettinud. Praegu on need raamatud kuuri all, kortsu kuivanud. Ma pole ühtegi neist hiljem puutunud, kas keegi teine on? Arvatavasti haisevad nad siiani tulekahju järele.

Öö veetsime vist Lenkide juures. Uusaastaöö olime Viljandis Toomase ja Merle juures, ka Tiit ja Reeli olid seal ja me laulsime südaöösel kõik koos ringis, kätest kinni hoides, Tiidu laulu "See polegi tähtis, see üldse ei loe, meil üheskoos ikka on mõnus ja soe..."
See oli kõik nagu unenägu.
Varahommikul ärkasin selle peale, et isa istus, riides, valmis hakkama Karksi poole sõitma. Lihtsalt ootas seal. Isale oli selle maja põleng kindlasti kõige suurem hoop. Mäletan, kuidas naabrinaine Galina rääkis (ma ei tea, kas ta nägi seda ise või räägiti seda hiljem külajutuna): Andres istus kaevukaane peal (need kaevud, mis on seal, kus tee meie maja juurde keerab) ja vaatas, ei liigutanud kätt ega jalga.
Isa oli sel ajal Karksis tööl, kui saabus uudis majapõlengust. Talle olevat helistanud üle oja Bergmannid, kes olid Longi koolimajja mõni aeg tagasi oma kodu teinud.
"Kui juba nendeni üle oja oli tuli näha, siis polnud seal midagi päästa," ütles isa - see olevat olnud ta esimene mõte.
Mis ta siis edasi mõtles, kui ta Karksist meie maja juurde kõndis (või sõitis? ma ei tea)?. Aga siis edasi olevat ta muidugi aidanud asju päästa. Ma ise polnud seal, aga mitme inimese juttude põhjal kujutan ette. Karksist kõndis ja sõitis kohale ridamisi inimesi, vahtisid maja ümber ringis - tulekahjut on ju ikka huvitav vaadata... Mingi hetk sõitis kohale Jassik Mati auto ja sealt hüppasid välja mehed, kes sõnagi vahetamata olevat majja sisse jooksnud ja kohe asjadega jälle välja. Ja sellepeale olevat sealt vaatajate massist ka keegi veel majja sisse jooksnud. Küllap nad alguses kartsid, et ei tasu enam sisse minna. Viimased asjad olevatki toodud nii, et lagi põles ja varises kohe nende selja taga sisse.
Elo olevat esimese asjana päästnud piparkoogitaigna kausi. Mis on väga sümboolne. Hiljem lugesin, et vanad eestlased päästsid tulest esimeste asjadena tööriistad ja leivataigna juuretise.
Aap oli siis kuueaastane ja olevat seal lume peal ringi silganud sukapükste väel, kuni Toomas ja Merle Viljandist kohale jõudsid ja ta autosse viisid.

Tegelikult on kõige tähtsam, et mitte ükski hing sisse ei jäänud.

Uue aasta esimene päev möödus endiselt raamatute ja riiete kuivatamise tähe all. Me olime saanud vallalt ühed vabad ruumid endises mõisa aidahoones, sinna panime pesunöörid ja seal kuivasid päästetud riided. Põrandatel olid ajalehed ja seal kuivasid raamatud. Kõik haises vingu järgi. Vastik hais. Ka maja haises selle järgi. Alumisest korrusest jäi pool päris hästi alles, teisel poolel langes lagi sisse. Teine korrus oli kõik läinud. Kui allkorruse kööki sisse läksid, siis kõik lirtsus jala all ja laest tilkus vett. Väga trööstitu vaatepilt. Ja kõikjal see kohutav hais.

Sel uue aasta esimesel päeval töötasime maniakaalselt - Elo, Priit, mina - seal "kolikambris", nagu me selle aidahoone nimetasime. Isa käis vahepeal meil abiks, vahepeal kusagil ära, ilmselt põlenud maja peal midagi tegemas. Mingil hilisel õhtutunnil küsis ta: "kas te täna midagi söönud olete?"
Mõtlesime. Selgus, et ei olnud keegi meist mitte midagi sel päeval söönud. Isa ka mitte. Aga see oli 1. jaanuar, puhkepäev. Siis ta läks kusagile (kas ta vist teadis, kus poemüüja elab ja sai erandkorras midagi osta?) ja tuli tagasi mõne aja pärast mingite saiadega ja joogiga. Seisime seal kolikambris oma haisevate vettivate asjade vahel ja sõime ja jõime. Vaat selline uue aasta esimene päev. Hilisööl läksime jälle Lenkide juurde.

Taastamistöödest kirjutan teinekord.

"Ma ei tea, kas ma suudan seda kirjutada..."

Meie isa kirjutas alates 1971. aastast perekonnakroonikat. Tema viimane sissekanne lõppes sõnadega:"Mäluga on kehvad lood." Mõned kuud pärast seda, novembris 1989, sai ta insuldi. Minu esimene sissekanne on 9. jaanuarist 1990, kui liiklusõnnetuses hukkus Heikki Lenk, meie emapoolne onu, kes elas Lillis.
Aga mitte sellest ei taha ma täna kirjutada.

Otsisin kroonikast üles selle koha, kus ma kirjutasin tulekahjust.
Algab see nii:"Ma ei tea, kas ma suudan seda kirjutada: Andrese kodu põles täna maha." (29. detsembril 1994. aastal kell pool 2 öösel)
Rohkem otseselt tulekahjust ei ole. Mäletan, et mulle tundus siis kõige tähtsam ja ainus lohutus see olevat, et keegi sisse ei jäänud. Ma korrutasin seda pidevalt.

"Armas Jumal, aita seda perekonda, minu noorimat venda," olen ma edasi kirjutanud. See on üldse vist ainuke kord, kui ma otse Jumala poole olen pöördunud.

Mulle helistas Karksist onupoja naine Randi, et Andrese maja põleb. Mina helistasin Toomasele Viljandisse. Nemad kihutasid kohe kohale ja tõid Aabi enda juurde, kes oli õues sukkpükste väel ja läbi külmunud(detsember!). Aime, kes oli siis juba väga haige, sai vist naabrite juurde sooja.

Vanaaasta õhtuks kutsusid Toomas ja Merle kõik Saluveerid, kes tulla said, enda juurde. Me seisime ringis, käest kinni, ja tõotasime, et aitame Andresel maja üles ehitada. Võib-olla juba järgmisel päeval läksime varemeid koristama. Täpselt ei mäleta.

Aga sellest kõigest hiljem...

Kasvab ja kahaneb, aga otsa ei saa?

Ma olin umbes 8-9 aastat vana, kui ema ja isa hakkasid üha rohkem rääkima sellest, et me võiks ehitada maja. Minu mälu järgi oli ema initsiaator, aga võibolla jäi see mulje lihtsalt sellepärast, et ta oli jutukam.

Tagantjärgi vaadates võib öelda, et majanduslikus mõttes sai selle majaga tehtud nii mõnigi viga.

1. Oleks võinud nõustuda kolhoosi majaga. Sel ajal olid ema ja isa mõlemad üsna rikka, Karksi kolhoosi liikmed ja peredele ehitati maju mitmele poole. Näiteks Helina ja Ivo said kolhoosi maja, samamoodi mitmed meie klassiõed ja -vennad. Aga millegipärast otsustasid ema ja isa, et nemad ei taotle kolhoosimaja ja tahavad individiduaalmaja. Ma ei teagi, mis on täpselt nende kahe vahet? Ilmselt oleks saanud indviduaalmaja müüa, see oli su enda oma, aga kolhoosimajast oleks pidanud lihtsalt välja kolima, kui tahtnuks edasi liikuda. Igatahes kolhoosimaju ehitati konkreetsetesse Karksi piirkondadesse, aga ka individuaalmaja jaoks pakuti krunte ju piiratud piirkondadesse. Mäletan, et käisime vaatamas paari krunti, enne kui ühe kasuks otsustasime.
Hiljem, kui nõukogude aeg läbi sai, siis said kolhoosimajade elanikud EVP-de eest enda majad ära erastada, aga meie vanemate maja oli ikka pooleli, samas kui korterist oli just välja kolitud ja ka selle erastamiseks ei saanud EVP-sid kasutada.

(2. viga: Tegelikult oleks saanud küll selle korteri erastada ka, sest korter oli veel ametlikult isa nimel, aga ta ei teinud seda. Ei tahtnud vist uuele sisse kolinud perele käru keerata ja lihtsalt loobus oma korterist.Mis oli üllas, aga majanduslikus mõttes mitte tark tegu. Aga see selleks.)

3. See meie maja pidi tulema ilmatu suur! Sellest olen mina oma elus õppida üritanud, et suur tükk ajab suu lõhki. Pigem teha väiksemalt.
Mul on meeles, kuidas me näitasime kord, kui seinad olid püsti ja katuse all, seda maja Tiidu ja Reeli perele. Ja kuidas Reeli küsis: "Kas see teile liiga suur ei ole?" Ema ütles: "Ei, las ikka igal lapsel olla korraliku suurusega tuba!" Ülevale oli planeeritud neli magamistuba ja kolm rõdu ja kaks rõdutuba(konkut),allakorrusele kaks tuba, verandatuba ja suur köök. Ehitamine jäi venima ja venis aega, kui kogu Eesti jäi vaeseks... Siis tuli otsa maja põleng (ja hoone oli kindlustamata!) - nii et tohult nihu läks see asi majanduslikus mõttes. Kui oleks olnud väiksem maja, saanuks selle valmis.
Aga see on selline "oleks-poleks".
Ma parem kirjutan, mismoodi majaehitus oli meie pere elu osa. Kirjutan kuni põlenguni, sellest siis järgmisel korral.

Krunt, mille me valisime, oli metsa ääres, ülejäänud külast eemal. Otse üle oja oli vaid üks hoone - Longi kool oma aiaga.
Seal oli kunagi Eesti ajal olnud üks talupidamine, aga midagi juhtus selle majaga (tapeti? küüditati? põles maha?), igatahes olid alles vaid vundament ja veidi varemeid, vaarikavõsa sees. Esimesel suvel tegime krundil heina, mis koosnes peamiselt putketest. Lihtsalt oli vaja kusagilt otsast hakata seda maad puhastama. Vana vare löödi laiali. Isal oli vist tellitud projekt, või tegi ta selle ise? Ma ei tea, aga ma mäletan, et oli uhke maja projekt, mida oli mõnus sirvida ja ette kujutada, kui see kõik kunagi valmis saab... Esialgu aga ehitati hoopis majake, millele pandi nimeks "putka" - puust, üks magamistuba ja üks tööriistade tuba.

Vist järgmisel suvel (olin siis vist 11 a ja Elo 10a?) läks vundamenditeoks. Palju käisid abiks isa vend Toomas ja tema naine Merle, kes elasid Viljandis ja kel sel ajal mingit oma ehitamist polnud. Ja nende lapsed Krista ja Lauri, kes olid meile nagu nooremad õde-venda mõnda aega. Siin ongi pilt: lapsed koos vanaisaga (kes ka vahel jõudumööda abiks käis ja tegi sageli samu tööd mis meie, lapsed. Eks ta vist ikka üks lapsemeelik oli! Ja on.)



Edasi lähevad mul aastad sassi. Longi kool pandi kinni, koolitamine kolis ära Karksi keskusesse, jäime sinna metsa äärde üksi. (Mis Longi koolist sai? Kas tehtigi koolmuuseumiks mingil ajal või ainult plaaniti? Hiljem müüdi see eramajaks.) Müürid said üsna kiirelt püsti ja isa hakkas õhtuti pärast tavalist tööpäeva tegema teist tööpäeva, maja peal nokitsedes. Me isa õhtuti eriti ei näinudki. Millest on tagantjärgi kahju. Ema käis ka majas abiks, aga oli siiski sagedamini kodus. Mäletan, kuidas klassiõde Külma Külli mulle rääkis, mismoodi tema ema imetles ja imestas: "Küll see Saluveeri Andres on ikka tubli mees!" Nende majast paistis täpselt üle välja ära, kui meie krundil hilisel õhtutunnil tuli põles. Ja siis olevat Külli ema oma meest utsitanud: sa võiks ka õhtul koduseid töid teha, vaata, kuidas Andres teeb...

Suvisel ajal pidime palju abiks käima. Lastele leiti igasuguseid töid. Näiteks pidime telliskivide hunnikuid ühest kohast teise tõstma - tegime seda tavaliselt ahelana ja "tõstsime" üksteisele sõnu. Lisaks oma perele oli sageli krundil abiks ka meie naaberkorteri lapsed, kes olid meile peaaegu nagu kasuõed, nii palju olime ninapidi koos - Lesja ja Nadja. Siia panen ühe pildi, kus oleme meie ja Nadja. Oleme putka ees, selga pannud vanad riided, et hakata katuse-eterniiti värvima, aga siis tuli peale laulutuju, sest ema oli koos meiega ja ta oli fotoaparaadi kaasa võtnud, oli vaja poseerima ja edvistama hakata. Mäletan isegi, mida laulsime: "oot, oot, oot, ott, otsalõppi, otsalõppi, laulukene..." Taamalt paistab Longi kooli katus.



Peagi pärast seda jäi ema last ootama ega saanud isal nii palju abiks käia. Minu ja Elo jaoks hakkas peale raamatukogu-töö. Ema jättis endale raamatukoguhoidjaposti alles, pool päeva igal argipäeval, aga tema asemel käisime meie, vahel koos, enamasti kordamööda. Aga sellest kirjutan mõni teine kord.

Sisetöid maja peal meie ei teinud, vähemalt pole meeles. Meie, tüdrukute elu oli kool-kodu-raamatukogu. Priitu nõuti rohkem maja peale appi, nii et ta üritas koolist koju tulles kiiresti õue lipata, lapseelu elama. Maja muudkui kerkis tasapisi... Vahel käisid abiks ema tädipoeg Jaanus ja vanaonu Väino - kui nemad meile appi tulid, siis edenes maja kohe suurte sammudega! Nad elasid siis nädal-paar meie elutoas, ema tegi igaks õhtuks korralikud suured toidud.

Kui olime Eloga põhikooli lõpus, siis oli maja juba nii valmis, et ema ja isa kolisid poolenisti sisse. Nemad koos väikese Aabiga elasid seal, meie kolmekesti aga olime korteris. Plaanis oli minu meelest lõplikult ära kolida sel aastal, kui ma keskkooli lõpetasin - 1992 suvel - see jäi mulle meelde, sest tundus mulle nii iroonilisena. Et kogu lapsepõlv ja noorusaeg oli oodatud, et see maja valmis saaks, ja lõpuks kolitakse sisse siis, kui mina ära ülikooli lähen!

Aga tegelikult ei kolitudki tol suvel ära, sest just siis avastati ema allergiate ja kaelavalude põhjus - peakasvaja - ja tuli operatsioon... Ära koliti vist kunagi 1993 või 1994 - ja 1994. aasta lõpus põles see maja maha. Ning kohe järgmisel nädalal hakkasime seda taastama!

Aap oli sel ajal 6aastane. Mäletan, et tegime kord mõistatusi. Mina küsisin: mis see on, kasvab ja kahaneb, aga otsa ei saa? (õige vastus: kuu). Aap mõtles veidi ja pakkus: meie maja?

Maja põleng.

Terve meie lapsepõlv möödus maja ehitamisega. Meie ise loomulikult ei ehitanud, aitasime pisemaid töid seal teha . Ja vanemate suurem osa palka läks "maja sisse." Nii mõnigi kord mõtlesime Epuga, et kui seda "krunti" ei oleks !!! Siis oleks meil ilusamad ja uuemad riided ja rohkem vaba aega ....
See oli vist ( võin aastaga eksida ) 1994 aasta jõulud, kui kõik juhtus. Õigemini olid jõulud juba möödas. Mina pesin pesu, viisin teisele korrusele kuivama. Seal oli valgustus selline nn.ajutine. Mina ei osanud seda panna põlema ega ära kustuda. Pesu pestud, ütlesin ka Priidule, et ta tule ära kustutaks. Aga nemad madistasid Aabiga, ei pannud vist tähele või läks meelest ära tal. Ise läksin piparkoogitainast tegema . Kärsatasin suhkurt piparkoogitaina jaoks ja nii me ei tundnudki vingu haisu.
Isa oli tööl veel. Ema oli oma voodis pikali ja luges. Ta ütles mulle, et Elo mine ütle Priidule, et ta on vist ahjul siibri varem kinni pannud. Ma läksin selle peale koridori, kus oli ka uks teisele korrusele. Kuulsin läbi ukse jubedat sahinat, umbes nagu paduvihm. Priit ja Aap vaatasid telekast midagi. Hüüdsin siis Priitu, et tule ruttu siia - maja vist põleb. Edasi tegutsesid kõik paanikas. Aitasin Aabi õue ja ema ka. Ema oli päris haige siis juba ja Aap kõigest kuue aastane. Priit jooksis naabrite juurde , et nad tuletõrje välja kutsuks. Seal selgus, et Karksist oldi juba märgatud ja autod olid juba teel meie poole.
Päästsime põlevast majast mis päästa andis. Paljud Karksikad tulid appi ka.
Mul on silme ees, kuidas mehed ( üks neist oli isa ) tassisid mingit mööblitükki välja suurest toast. Samas lagi põles ringikujuliselt nende pea kohal. See oligi vist viimane asi mis päästeti. Samas ega nendest päästetud kappidest asja ei saanud. Vedelevad vist siiani "kolikambris "
Kõige suurem šokk oli see maja põleng loomulikult isale. Aga eks me kõik nägime hiljem õudusunenägusid sellest. Mul tekib vahest oma praeguses koduski paanika, et kas ma ikka tõmbasin ilusti tepslist välja ( näiteks koolutaja ), või siis ahju kütmisega...

Kui sai jääda koju

Täna hommikul täitsin Martale antud lubaduse - kui mu raamat valmis saab, siis ta võib üheks päevaks lasteaiast koju jääda.
Õues on äsjasadanud uus lumi ja Marta on kodus, vaatab telekast "Polar Express" jõulufilmi ja pärast hakkame koos mängima ja ta tuba koristama-sorteerima.

Mulle tuli meelde see eriti mõnus tunne, kui omal ajal sai koolist koju jääda. Väga sageli juhtus seda, et Elo ja Priit läksid kooli, aga mina mitte, sest mina olin haige. Juba lapsest saati olin mina kõige haigem - ma olin näiteks kaks kuud sanatooriumis, kooli ajal olin kehalise kasvatuse erirühmas, sest kopsud olid nõrgad. Lasteaias ma üldse ei käinud, sest jäin kollektiivis kohe haigeks - olin selle asemel emaga raamatukogus kaasas. Kui algas kooliaeg, siis jäin haigena lihtsalt üksi koju.

See oli eriti mõnus tunne, kui uks teiste järel kinni langes ja sai omaette olla. Vaadata, mis telekast tuli. Veel parem - raamaturiiulites sobrada. Meil oli nii palju raamatuid, et need olid riiulites kahes reas. Sikutasin seda esimest rida ära, et saaks tagantpoolt raamatuid uurida. Lugesin mingisuguseid raamatuid ikka täiesti valel ajal - näiteks mäletan selgelt, et käisin Longi koolis, kui lugesin antisemiitlikku raamatut "Kuumalaine Berliinis".

Hiljem läks mul tervis paremaks, aga tegelikult mulle ikka koolis käia eriti ei meeldinud. Õigemini käis see hoogudena. Vahel tuli peale selline vajadus, et tahaks olla omaette ja lugeda, aga ei saa - vaja kooli minna. Üksvahe hakkasin ma poppi tegema - läksin hommikul koos Eloga kodust välja ja siis ronisin keldris tsiviilkaitse ruumi ja lugesin seal raamatuid, mis olin kotiga kaasa viinud. Meeles on, et lugesin Leo Metsari "Keiser Julianuse" lugusid seal, rõske keldrilõhna sees. Elo aitas mu saladust hoida. Ükskord tuli ema midagi meie keldrist võtma (see oli tsiviilkaitseruumi vastas), mina hoidsin hinge kinni... ei jäänud vahele. Kui ema läks kella 11 paiku tööle, siis hiilisin üles korterisse (vahel ei hiilinud ka, sest kartsin, et isa võib lõuna ajal koju sööma tulla). No miks oli seda jama vaja? Pole aimugi, aga nii see oli... Kui nooremad põlved siit kunagi seda loevad, siis teie ärge nii tehke.

Veel mõni aeg hiljem nakatasin ka Elot popitegemisse. Kui ma heegeldamisega käsitöötunnis maha jäin: "Ärme lähme täna kooli!" Ühest korrast on eriti markantne olukord meeles: oli südatalv, pime hommik, me hiilisime õue ja ootasime aiamaa taga kuuse all! pimedas! - kuni ema raamatukokku läks, siis läksime tuppa tagasi. See on mul uduselt meeles, äkki oli hoopis unenägu? Justkui me oleks kerra tõmbunult lume peal oodanud.
Kusjuures kui Elol koolis probleeme tekkis ja ta üritas siis ka: "Teeme homme poppi!", siis olin ma hea vanem õde ja uurisin, et mis probleem on - las ma parem õpetan. Ja läksime ikka kooli.

Siiamaani naudin seda, kui jään keset tööpäeva üksi (või Annaga) koju. Täna naudime seda siis koos Martaga.

"Ilus tädi"

(Algusesse pilt Aabist tänasel päeval, koos oma tulevase ristitütre Annaga.)

Täna ma kirjutan üles ühe mälukillukese, mida Aap ise kindlasti ei mäleta, aga mille peategelane tema on.
Ja kui ta peaks kunagi mulati pruudi koju tooma, siis me teame, kust see arhetüüp pärit on...
Et kõik algusest ära rääkida, siis: me saime kunagi, vist aastal 1990, endale koju satelliit-televisiooni. Süsteem oli alguses küll väga kummaline: Salujärv Andres, kelle oma satelliiditaldrik oli, vahetas oma kodus kanalit ja seepeale vahetusid kanalid KÕIGIS temaga ühendatud telekates, vist lausa kõigis Karksi kortermajades. Koolibussis koju sõites ikka kõlas neid kõnekatkeid: "Oh, oleks Salukal Filmneti peal..." ja "Pagan, eile vahetas poole filmi ajal kanalit!" Ja meile helistati ka vahel koju (sest meie isa oli Andres Saluveeri nimeline, kah Salukas!) ja paluti, et kas me saaks panna Pro7 peale, sealt hakkab hea film... Aga meie ei saanud panna. Sest me olime valed Salukad.
Hiljem vist muudeti see süsteem normaalsemaks: iga inimene sai endale kanalid. Vähemasti on mul meeles, et mõne aja pärast vaatasime pidevalt MTV-d. Ahnelt, ööd läbi (ema ja isa ja väike Aap elasid sel ajal juba põhiliselt maja peal ja meie korteris, nii et meil oli üsna vabakasvatus selleks ajaks). Kord oli Triin meil ja hommikul läksid nad Eloga poodi, öö otsa magamata. Tulid tagasi ja Triin aina vangutas omaette nõutult pead: "Mõelda vaid!" Teises poe otsas (nojah, Karksis polnud just väga suur pood) oli ühel vanamutil kepp maha kukkunud ja Triin tormas talle appi. Väga õilis tegu. Millegipärast oli ta sellest ise väga shokeeritud.

Ahjaa, ma pidin ju rääkima Aabi "ilusast tädist"! Aap oli sel ajal 2-3aastane ja MTV-s oli üks laul, mille peale ta alati teleka juurde jooksis, kasvõi teisest toast. "Ilus tädi, ilus tädi!"
See oli Rick Astley "Cry for help".
http://www.youtube.com/watch?v=pfRfPon9vmU
Alguses laulab mees üksi, aga siis saabuvad klaveri juurde naised. Aap ootas kannatamatult teleka ees ja kui tema tädi saabus, siis näitas teda alati näpuga. Miks just see tädi? Üks pikkade juustega mulatitar. Meie itsitasime, aga kindlasti meie seda tädi talle ei soovitanud, ta ise valis selle välja ja järjepidevalt fännas teda.
Elo, kas sa mäletad seda?
Aap, kas sina tunned videost oma "tädi" ära ;)?

Selline lugu. Ma tean küll, et pole ilus öö otsa telekat vahtida ja väike laps poleks ka tohtinud telekale liiga lähedal olla (need tema tädi-fännamised toimusid küll päeval), aga selline see elu oli. Žili-bõli.

Vana aja söögid

(Pildiks panen enda ja Elo, Ameerikas Marta ristimispeoks pärimtaignapirukaid küpsetamas.)

Täna tegin õhtusöögiks piima-nuudlisuppi, ei oskagi seda õieti söögiks pidada, aga Justin ja Marta mõlemad sõid ja kiitsid ja oleksid rohkem tahtnud... See supp on minu lapsepõlvesöök. Vanasti sai seda palju tehtud. Panen siia muid toite ka kirja, olete oodatud täiendama ;).

- Piima-klimbisupp loomulikult! Selle kohta andis ükskord taat huvitava õpetuse, mida ma alati järgin. Nimelt: suhkrut ja soola tuleb supi sisse panna täpselt ühepalju. Nuudlisuppi panen aga ainult suhkrut ja lõpuks ka ohtralt kaneeli.

- Tatrapuder. Muid putrusid meie peres eriti ei tehtud, aga tatar läks alati peale. Sõime seda alati kaussidest, piimaga üle valatult. Söön niimoodi siiamaani ja ikka on see mu lemmikpuder.

- Pärmitaignapäev! Siis tegime palju erinevaid asju. Lihapirukaid ja moosipirukaid. Õunaplaadikooki. Kaneelirulle. Need olidki vist peamised. Põhiline küpsetaja oli meil isa ja meie aitasime. Ema millegipärast ei osalenud nii väga. Isa vist oli selle pärmitaigna asja oma kodust üle võtnud? Taadi tehtud õunaplaadikooki mäletan küll.

- Pannkoogitainast tegi ka pigem isa. Hapupiim, sooda, muna, jahu. Väikesed pannkoogid. Samas Sürgaveres tegi mamma hoopis teistmoodi: pakse ja kollaseid. Peaks talt küsima, mida ta sinna küll sisse pani..

- Migi aeg võtsime Lesjal-Nadjalt üle pliinide tegemise. Seda tegime paberitükile kirjutatud retsepti järgi, sest taigna konsistents oli väga oluline. Praadimiseks oli vaja kahte panni, et tempot hoida. Õhukesed pliinid, ühelt pannilt teisele ja siis taldrikule, sisse kohupiimasegu ja kiirelt rulli... Higipull oli otsa ees ja käed pidid kogu aeg käima. Aga asi oli seda väärt!

- Teine toit, mille ukraina köögist üle võtsime: ise tehtud vareenikud. Tainas tuli rullida laiali ja siis ümmargusteks lapikesteks lõigata. Lusikaga täidis sisse (pooleks kohupiima ja keedetud kartulit), ääred kinni ja hunnikuse. Kui tooreste vareenikute hunnik oli juba suurem, läksid need keema. Söödi hapukoorega.

- Kui olime teismelised, siis mõneks ajaks vallutas vahvlimasinaga sussutamine kõik meie pärastlõunad. Tuled koolis, kõht tühi - teeks vahvleid! Ilmselt oli pidev magusaisu ja sedasi oli seda kõige lihtsam ja odavam lahendada. Siis algas retseptide maania, proovisime erinevaid variante. Vahel oli nii, et meil oli kolm kaussi kolme taignaga, igaühel oma, ja siis küpsetasime. Põhimõtteliselt oli vahvlitel kaks koolkonda: tolmulapid ja krõbedad. Mulle isiklikult meeldisid tolmulapi tüüpi - valged ja lötsid - rohkem.

- Legendaarne kokaraamat oli Salme Masso "Rahvaste toite". Sealt sai erinevaid asju katsetatud, aga kujunesid oma lemmikud. Näiteks läti kapsapirukas: pikk taignavorst, sees võis praetud kapsas, see tuli mässida marli sisse ja siis keeta. Kui ma hiljem seda oma läti sõpradele rääkisin, siis nemad ei teadnudki seda toitu! Sagedaseks sai ka Mehhiko pajaroog: porgandid, hakkliha, riis, midagi veel.

- Liha me väga sageli ei söönud. Meeles on näiteks kapsa-hakklihahautis, mida ka siiani teen. Üks toit oli ahjukartulid, kuhu oli maitseks juurde lüigatud peenikesed soolaliha ribakesed, peale puistatud köömned.

- Kartulipuder hapukapsasupiga! Ma pole hiljem elus veel kohanud sellist peret, kes niisuguses kombinatsioonis neid sööb: puder supitaldrikus ja supp peale valatud.

- Kõlab ehk rõvedalt, aga - kõige parem oli värskelt tapetud sea liha pannil. See kuum lihakäär leiva peale, mmm...

- Maja taga oli suitsuahi ja mingi periood kasutasime seda rohkem, tegime terve ahjutöie suitsukanu ja siis tõime üangega tuppa, kõik sõid niipalju, kui mahtus.

- Mõtlen praegu, et me sõime lapsepõlves ikka väga harva kala. Mul on meeles, et ema-isa vahel ikka tegid heeringat, aga ma sain sellest lõhnast okserefleksi. Sõin keeringat esimest korda ülikoolis ja hakkas kohe maitsema.

- Emal oli oma toit, mida tema tavaliselt tegi: karask. Mul on vist meeles, et ta õppis selle kusagilt raamatust ja hakkas harrastama, et eesti rahva vana toit. Määrisime valmis karaskile mett peale ja sõime.

- Ahjaa, enamasti oli ainus magus asi (mis mõnda aega ka vastu pidas) 3-liitrine meepurk. Üksvahe oli aga selleasemel 3-liitrine purk venivat lääget magusat piima - seda müüdi kolhoosi müügipunktis, oli selline imelik koht kultuurimaja all keldris.

- Kui magusaisu peale tuli, siis tegime ka kogelmogelit - munakollased suhkruga vahtu löödud. Munavalgetest tegime valgetmogelit. Ja üksvahe viitsisime bubertit teha. Nüüd pole ma seda kahjuks aastaid teha viitsinud... Äkki homme?

Mis veel? ;)

Sindermarti, sandermarti...

Meenutagem siis mardipäeva... Pildi võtsin jälle Helina albumist. Mul pole aimugi, mille puhul see pilt tehtud on. Kas Helina proovis lihtsalt oma ema riideid selga? Ja mingi parukas on tal peas? Mina igatahes olen see kahe pika patsiga udukuju nurgas.
Tegelikult me vist ei käinud Helinaga koos marti jooksmas (või mis?). Pigem oli kamp mina, Elo, Lesja, Nadja. Vahel ka Priit.
Ja mille üle ma praegu väga uhke olen ja meie ema tagantjärgi kiidan - et ta innustas meid ikka tõelisteks eesti rahva santideks. Andis meile kätte Eesti rahvalaulude raamatud (neid oli mitu köidet) ja valisime sealt, mida pähe õppida.

"Sindermarti, sandermarti,
Eile marti oodati,
täna marti külla tulnud,
Mart on tulnud kauge-elta, kauge-elta, kõrge-elta,
üle soo, üle rabade,
üle jõe, üle järvede..."

"Vaatlupsadi, luusangadi,
kõtt kõpsadi, kuldkingadi,
siidsiiradi, läbiviiradi,
naknaeladi, pakpaeladi,
puupuusadi. pummaadera,
viuvipsadi, villaadera..." - On ikka ilus see eesti keel!

"Ette tuppa eide õnne,
tagatuppa taadi õnne,
kesk-aga-põranda kõikide õnne..."

jne. Loomulikult "Kaera-Jaani" kõik salmid (koos tantsuga)!

Esimesel korral õppisime hoolega. Järgmistel aastatel lihtsalt täiustasime repertuaari.
Ja üks õhtu enne õiget õhtut tegime siis emale etenduse. Ma ei tea, kas seda just igal aastal tegime või ainult esimesel korral? Kui tuli läbida ratifitseerimiskomisjon ;).

Santima läksime muidugi vanade riietega, need olid muidu kamorkas ja esikukappides. Marti joostes pidid olema tumedad riided ja kaks nädalat hiljem katri joostes ("Kaa-aadri-koo" jm, mõned laulud olid ka samad mis mardisandis) - siis olid heledad riided.

Käisime peamiselt kortermajades uste taga. Mäletan, et vahel ei lastud esimese laulu peale sisse ja laulsime natuke mõne ebatavalisema laulu algust ka, seepeale paotus rohkem uksi...
Aga kui uks ikka kuidagi lahti ei läinud, siis olime õppinud Eesti rahvalaulude raamatust selgeks ka sajatussõnad (ei ole meeles, kas me seda ka emale ütlesime?):

"Saagu, saagu, ma sajatan, mingu sul perse kärna!" See oli modifikatsioon. Tegelikult oli raamatus midagi lammaste kärna ja vilja hukka minemise kohta.

...Kui kotid täis ja Karksil ring peal, siis vaarusime koju. Kuna olime küla parimad sandid, siis oli saak alati ülihea. Valasime kotid suure toa vaipa peale ühte suurde hunnikusse ja hakkasime jagama. Kõigepealt moodustusid väiksemad hunnikud: shokolaadikommid ühte, karamellid teise jne. Siis hakkasime neid jagama laiali - et ikka kõik osalised võrdselt saaks. Järgmine nädala oli magusanädal.

PS. Aga sel ajal, kui meie küla peal, näitas ema üles loomingulist lähenemist. Minu meelest juhtus see kaks korda, et ta andis meie Massa pojad ära santidele. "Kes tahab kassipoega?" - "Mina-mina!" No eks küla peal kõik teadsid kõiki nagunii, ma usun, et ta ikka teadis, kellele andis. Ja ütles vist, et kui ema kuidagi ei luba, siis tooge tagasi? Näiteks Hednrikute pere sai mu meelest Massa meilt sandikingiks.

Vist on üks mälupilt ka, kuidas olime ise sandiriietega õues ja nägime õhinal sante meie koridorist välja tulemas, ühel või kahel olid kassipojad käes ja ütlesid: "Me peame nüüd koju minema, me saime kassipoja!"

Longi koolist, 1. osa

Longi kool ehitati kunagi 1870-80ndatel talumeeste lastele Karksi mõisast välja, metsa äärde (las longivad!).

Ma ei mäletagi oma esimesest koolipäeva… Mind pandi kooli, kui olin 6aastane, vist kunagi oktoobris, eksperimentaalsesse “null-klassi”, kus peale minu oli veel üks õpilane (Raiko Hain oli vist ta nimi, elas oma vanaema juures Karksis, aga ema-isa elasid tal vist hoopis Tallinnas, hiljem ta koliski ära vanemate juurde). Olime siis kahekesti kaheksa-aastastega samas klassiruumis ja kuulasime, suu ammuli, mida neile õpetati. Vahepeal andis õpetaja meile oma harjutusi, tegime need kiiresti ära ja kuulasime aga edasi, mis suurematega tehti. Niisugune oli mu esimene kooliaasta ;)

See oli imepisike maakool. Tavalises klassis oli näiteks kümme õpilast… rekordnumber läbi aastate oli vist 19, vaat see oli legendaarselt suur klass, nii et pinkidega oli probleeme.

Ja nagu vanades eesti moonakate koolides, oli meil kaks klassitäit õpilasi ühes ruumis: null ja teine, esimene ja kolmas. Kaks klassitäit oli ühe ja sama õpetaja juhendada: kogu kooli peale oli nimelt kaks raudvara-õpetajat, Vaike Pugal ja Helju Mägi. Üks oli ilus ja kuri, teine oli mitte nii ilus ja mitte nii kuri. Tagantjärgi mõeldes olid nad muidugi mõlemad toredad.
--

Üks asi, mis vist neist ühisklassidest verre jäi - oskus keskenduda oma tööle ka siis, kui keegi kõrval kõva häälega seletab. Sest kujutage ette, et teil käib parasjagu matemaatika tund ja peate kiiresti ülesanded ära lahendama, samal ajal loeb teist kahe meetri kaugusel õpetaja näiteks vene keele tükki ette…
---

Ja terve see pisike koolitäis laulis kooris. Oleks huvitav praegu lindistust kuulda, kahtlustan, et see kõlaks päris jubedalt... Akordionirkestris mängisime ka kõik koos, andekamad mängisid viisi ja vähem andekad tausta ehk siis seda “F-F-F-F-F, C-C-C-C-C; C-C-C-C-C; F-F-F (Kusjuures suudan seda praegugi mängida ;)
Eriti tahaks seda orkestri esinemise lindistust kuulda, aga jah, eiteakust (Venemaa arhiivides on üks dokfilm, mis tehti, kui ma käisin 1.-2. klassis, aga kuidas seda otsida, kui ei mäleta ei tegijate nime ega filmi nime… )

Kellegi sünnipäev

Siin on kaks pilti, mis ma võtsin Helina online-albumist, ta on viitsinud vana aja pilte sisse skännida ja saatis need kord ka mulle.
Hästi kummaline on näha pilte, mille olemasolust sa varem ei ole teadlik olnud. Oled ise pildi peal, aga pole varases lapsepõlves "ära õppinud", et millal see pilt tehtud on...?
Kellegi sünnipäev? Võibolla Helina oma, vaadates, kes on külla kutsutud, minu meelest meie ei suhelnud Tursa-tüdrukutega nii palju. Ja arvestades, et just Helinal on see pilt, mitte meil. Samas, vaadates loodust, see ei näe välja nagu oktoober!
Võibolla on see Ivo sünnipäev, juuli? Aga kas siis poleks rohkem mingeid väikesi poisse ka kutsutud?
Pilt on tehtud meie maja taga lastesõime aias, otse meie akende all, aga sellest ei saa midagi järeldada, sest sel ajal vist elasid Helina ja Ivo seal kõrvalmajas.

...Aga mida rohkem ma üritan meelde tuletada, seda rohkem kahtlustan, et äkki see oli hoopis minu sünnipäev (kah juuli). Ma mäletan, et oli üks samasuguse riietusega pilt minust, kus ma hoidsin käes nukku, mille olin just sünnipäevaks saanud (Mingi kleebitud juustega nukk, nimeks panime millegipärast mingi vene nime nagu Darja? Daša? Juuksed tulid hiljem pea küljest lahti.)

Appi, see meeldetuletamine on täielik mälugümnastika!
Siin siis pildid. Juhin tähelepanu, et mina olen Marta nägu ja Elo istub väga šefilt ;).
Saadan Helinale ka lingi, tema võibolla teab, mille puhul see pilt tehtud on.

Homme kirjutan Longi koolist...