Showing posts with label Eeriku mälestused. Show all posts
Showing posts with label Eeriku mälestused. Show all posts

Monday, July 28, 2008

Uuesti ülikoolis, 13 (Eeriku mälestuste viimane osa)


Eerik kirjutab:

... astusin uuesti ülikooli. Kõik oli uuesti seatud ja paika pandud. Kadunud oli senine õppestruktuur, kehtestus kursuste süsteem kohustusliku loenguprogrammiga. Kuid vanad olid tuttavad, kuigi lammutatud oli korporatsioonide ja seltside elu. Keerulisena tundus stipendiumi süsteem, kuna isa oli vähendatud talu omanik - summa summarum 34 ha maad, ei saanud ma koduga välja minna. Sain venna (Ennu) ülalpidamisele, seega ka stipendiumile.

Elasime Aia tänavas Vanemuise kõrval suures majas kolmandal korrusel. Pererahvas Viirad. Siin oli midagi pansionitaolist - korter oli jagatud üliõpilastele - vähemalt kaks tuba. Ennuga elasime ühes toas, teises toas vastas Roostoja Viktor 1. kursuse üliõpilase Ojaga. Neid külastasid mitmed, samuti ka meid. Ja hoolimata rasketest aegadest elasime lõbusalt, erksalt.
Nali saatis meid. (---)
Pererahval oli kaks poega ja tütar - gümna abiturient. Vanem poeg abiellus ja pulmad pidid just siis olema, kui algas sõda.
Mida endast kujutas see õuduste aasta?
Oli üksnes kuulda, kuidas vangistati Jaan Tõnisson, kuidas rahvuslust ahistati. Ja ometi oli lootus - hoolimata Stalini ja Hitleri suurest sõprusest.
Milliseks kujunes mikrokliima?
Irooniaga kõneldi võitlusest Stalini suure asja eest.
Külastasime ka restorane ja õllesaale. Lemmikjoogiks oli munakokteil. Õlleklaasi juures oli mõnus kuulata pingelist suminat, jälgida, kuidas erinevad inimesed suhtusid olnusse. Ja orkester mängis nagu tellitud - "Katjuša" vaheldus lauluga " Ma tahaksin kodus olla", "Varšavjanka" " Kaunimate lauludega".
Kevade poole hakati sisse tooma musti ja neid hakati kutsuma "Kaasani üliõpilasteks". Nad rääkisisd kultuursest käitumisest, kuid peoga tõstsid kartuleid suhu ja nina nuuskasid servjettidesse.
See "nõukogude" aasta märkis vanade traditsioonide hävimist ning kultuurituse sündi, mis on jätkunud tänaseni.
Kui kõik algas, löödi kroon rublaga võrdseks. Tulemuseks - meie toiduainete ja tarbekaupade lettide kiire tühjenemine - punasest paradiisist tuldi ja osteti kõik.
On meelde jäänud ühe piimapoe vigane kuulutus." Sit lähep piimapoti." Tõepoolest , ma pole seda välja mõelnud.
Aastale pani sünge krooni 14. juuni - küüditamine. Tuli ema meid vaatama - nuttis, viiakse minema kogu eesti rahvast.
Nutvad lapsed, emad, vanurid - kõikjal julmus koos meeleheitega.

1941. a 19. juunil sõidan Ennuga Virumaale - mina koju, tema Pajustisse Mantsi koju. Õhus on elektrit ja kõneldakse sosinal peatsest sõja puhkemisest. Mõte oli lahkuda linnast sõjapakku. Mina jäin veel Virumaale, ent Enn sõitis tagasi - niivõrd kohusetundlik ja täpne oli tema.

Nii lahknesid meie teed mõneks kuuks.
Ja algas minu elus uus peatükk - " Mõni kuu metsavendlust".
-----------

LÕPP
Rohkem mälestusi kirja pole pandud.

Foto Elsa kogust

Saturday, July 26, 2008

Kaks aastat sõjaväge, 12


Eerik kirjutab:

Astusin sõjaväkke 1. juulil 1938. Rakvere V üksikjalaväepataljonis oli 2kuune noortekursus, reamehena astusin siis Tondi sõjakooli.

Mitu korda olen tagantjärele mõtisklenud - kas oli sinna vaja minna - oleksin võitnud ajaliselt.
Kahtlemata ajas taga ka väike auahnus - ikkagi aspirandimunder, soliidne õppeasutus, hea teenindus ja kahetseda polnud midagi, sest üldiselt arendas ta rohkem, avardas silmaringi, kuigi oli raske.
Eriti jäid meelde öised rännakud Kotka kandis ja 2-päevane manööver Raplas - vihmasajus Tondile tagasisõit.

Sel sügisel põdesin läbi sügava psüühilise trauma - Josepson põletas maha kodulauda koos loomadega. Sain paaripäevase kodusõiduloa. See oli nagu sissejuhatus järgnevatele ränkrasketele sündmustele. Mõne aasta pärast.

Kuid sõjaväeteenistus kujunes oodatust pikemaks - esialgsele ühele aastale lisandus pool ja hiljem veel pool aastat. Teise aasta teenisin Pärnus 9. jalaväepataljonis, söömas käisime Riia maanteel 6. pataljonis.
Küll oli ootamine pikk ja üksluine. Siin meil kujunes muidugi oma sõprusring - Süvari Ando, Kaupo Roomere, Laasi, Rehanis, Paikla - põhiliselt mängisime malet vabal ajal.
Elasin Karja tänavas kasarmus.
Raske on kedagi ülemustest positiivsena meenutada - major Ots ja Ein, pataljoni ülem kolonel-leitnant Lõhmus, veltveebel Raid, v-seersant Mänd, leitnant Kibuvits.
Sõjakoolist on meelde jäänud kompaniiülemana major Soe - suur naljamees - vaimuka inimesena oskas ta endast püsiva mälestuse jätta.
Kapten Purre oli meie rühmaülem Tondil, heatahtlik ja kõike mõistev v-seersant Kass, ent veltveeblit ei mäleta.
1940.a juuni tähistas ikkagi viimast kuud. Lõpuks vabastati Rotbergi käskkirjaga jaanipäevaks. Mõne nädala pärast tuli lipnikuks ülendamine.

Üleminek suvele oli kuidagi ähmane. Lihtsalt ei mäleta, mis ja kuidas. Kodu põdes veel palangujälgi. Võsul käisime koos Rakvere Ühisgümnaasiumi vilistlased Baubergiga eesotsas.
Kõikjal oli tunda närvilist erutust ja teadmatust tuleviku suhtes.
Vend Priit tunnetas selgemini ja kindlamini - oli ta ju meist kõigist rikkam ja varanduse kaotusoht oli tõenäolisem.
Muidugi polnud ta haare poliitilistes sündmustes sügavam, tunnetas lähenevat hukkumist, hävingut ( lemmikväljendid "Surm siin või Siberis" ja "Ühesuguse mätta saame me kõik"). (----)
Ja samas oli ta kindlalt kinni oma varanduses ja rahas, isegi siis, kui kõik oli juba kadumas, ei raatsinud ta mulle uut palitut osta pärast vana varastamist, ja kõige lõpuni tema jaoks oli jäänud ainult mõned kuud.

Sügisel astusin uuesti ülikooli.
...järgneb

Friday, July 25, 2008

Algas üliõpilaspõli, 11


Eerik kirjutab:

Augustikuul (1937) sõitsime Tartusse ülikooli eksameile - on meeles, et sõitsime Ennu väikse masinaga, ilm oli soe ja päikseline - terve tee laulsime eesti laule, eriti "Viljandi paadimeest".
Ei mäleta, kuidas need eksamid läksid, igatahes sisse ma sain.

Algas üliõpilaspõli.
Korteri sain esialgu Kroonuaia tänava nurgale - ühe vürtspoodniku juurde. Ilus väike tuba oli. Ometi on sellega seoses üks tõsisem mälestus. Sain seal vingumürgituse - perenaine oli vara kinni pannud siibri, öösel hakkas paha, kukkusin põrandale ja see ilmselt päästis minu.

Ülikoolis harjusin töörežiimiga kiiresti. Suurimaks sõbraks kujunes Ants Viires - tagasihoidlik ja töökas Tartu poiss, kelle ema töötas hambatehnikuna ja kes ise etnograafiateadlasena on nüüd saavutanud rahvusvahelise maine.
Õppejõududest sain kohe tuttavaks Paul Aristega, kes tol ajal noorteadlasena juhtis foneetikaseminari ja kes kohe määras mu päritolu - Virumaa mies.
Esimesel aastal jäid veel meelde Gustav Suits, kes võttis vastu mult üldkirjanduse eksami - seda kodus vist kohvilaua taga.
Aino Suits õpetas soome keelt, Gustav Rängi juures oli etnograafia eksam. Õppejõududest veel - Andrus Saareste, Mihkel Toomse.

Peatselt vahetasin korterit - läksin Lepiku 4a- Raamide perekonda. Siis astusin ka EÜSi - see oli hea mainega organisatsioon, mille vilistlaskonda kuulusid Jaan Tõnisson, Hans Kruus, Juhan Kõpp jt (----)
See oli intensiivne semester nii seltsis, ülikoolis kui ka korteris. Ka sisepoliitiline olukord teravnes just ülikooli autonoomia piiramise tõttu.
Mäletan päeva, kui ülikool oli ümbritsetud politseinikest. Kui määrati valitsuse poolt üliõpilaste vanem, keda võrreldi telefonipostiga - kes seepärast tahtis kaevata kohtusse laimajad.
Aga Rudolf Laanes, Rakvere vilistlane ning väga andekas filoloog, kes hukkus 1941. a ülikooli peahoone päästmisel tulekahjust, tema suust olid sõnad, et telefoni keskjaam tahab ka asjaosalised kohtuse kaevata telefoniposti solvamise pärast.

Üldiselt elasin ülikooli kenasti sisse. Ei võinud uneski näha, et see õppeaasta oli ainuke ja viimane vaba õppeaasta minu jaoks Alma Materis.

...järgneb

Pilt EEst (2003)

Wednesday, July 23, 2008

Rakvere Ühisgümnaasiumi õpetajatest, 10


Eerik kirjutab:

Nüüd siis õpetajate rida. Olen ikka mõelnud, kuidas tolleaegne kool kandis nii palju omapäraseid, kohati isegi karikatuurseid isiksusi. (----)

Erudeeritud ja tõsise kultuuriorientatsiooniga oli Hilda Rajasaar-Rutoff, võis olla küll irooniline, kuid samal ajal helde ja südamlik.
Ajalooõpetaja Blauberk oli järjekindel ja nõudlik, andis sügavaid teadmisi ja avardas õpilastel maailmapilti.
Kui nõukogude ajal on süüdistatud Eesti Vabariigi aegset kooli Nõukogude-vaenu õhutamises ja marurahvusluse kasvatamises, siis on see küll vale. Vastupidi, nüüd tagantjärele mõeldes oleks tahtnudki ehk rohkem kuulda tõtt "punasest paradiisist". Ka meie ajalehed olid tol ajal tagasihoidlikud ja kartlikud. Tänapäevane press on mitu korda ründavam. Nüüd mõtlen, et Blauberk oleks võinud avada sotsialismi olemuse.

Selles osas ehk ladina keele õpetaja Nikolai Kristoffel, rahvuselt venelane, oli palju kindlam. Tema nimetaski korra tunnis "punast paradiisi" õudus- ja vihkamistundega. Temast on jäänud ka kõige eredamad situatsioonid meelde, aga ikka seotult ladina keele õppimisega-õpetamisega. (----)
Oli kuidas oli, aga ladina keele tegi hästi selgeks ja õpetas vähemalt mind seda ainet armastama.

Karikatuurne oli Siegfried Talmre, hüüunimega Pitski. Õpetas matemaatikat ja geograafiat I klassis. Temast on meeles see, et panime ahju äratuskella helisema, nii sai tunnist varem ära.

Oli nii, et direktor Madise, kooliteenija ja kooliarst Oja kõik lonkasid. Ja nii juhtuski, et kord nad läksid kolmekesi korraga üle saali põranda. Muide oli dir Madise ka mõnel määral karikatuurne, kes paksendas s-i, õpetas meile füüsikat. Jäin korra vahele. Oli juttu sulamisest ja sulamistemperatuurist. Ei osanud öelda, kuidas sulab või, kas järsku või siis aeglaselt. Ütlesin, et läheb enne pudruks. Vana ütles, et see on halb või, mis vahepeal pudruks läheb.
Viimasel õppeaastal polnud ta enam direktor, ent käisime teda klassiga sünnipäeva hommikul üles laulmas. Vana oli liigutatud.
Tõsist tööd tegi Jaan Pakk (kaugelt meile sugulane). Laulsin kooris ja mängisin Lutsu "Kevadet". Olin köstri osas.
Toimetasin ka esimest almanahhi "Tunglakandjad".
Sõjalist õpetas kapten Kolk. Tema parasiitsõna oli "niimoodu". Tegime ühes tunnis statisikat - 72 korda. Sõjalisega oli seotud kevadised sõjalised päevad, vist oli neid terve nädal.
Laskmises olin algul koba, kuid pikkamööda arenesin ja nii veel vanuigi Suure-Jaanis saavutasin diplomi- oma vanuserühma võitja.
Kehalise kasvatuse õpetaja oli Pauskar. Saksa aeg kompromiteeris end omakaitsega, oli sõjajärgsel aastal Tartu ülikoolis õppejõud, kuid arreteeriti ja tema sõit läks Siberisse. Arvan, et ta ka seal suri. Muide oli ta küllaltki nõudlik - kartsin neid tunde, sest üldiselt olin oma kehaliste võimete poolest kesine. Eriti kitsest ülehüppamist, kang ja rõngad meeldisid rohkem.

On meelde jäänud kahe ainega kõige süngemad mäletused. Ühel kevadel sõjalise õppuse aeg hukkus Steinberg- Kivimäe reaalklassist. Saksa kooli poiss võttis kapten Arguse püssi, ent see oli laetud ja kuidagi märkamatult langes kõrvalt Joonas. Muidugi oli see sakslasel Bergil tahtamatu ja kogemata, aga siis lõid lõkkele rahvuslikud kired. Õnneks sai sakslane end ära peidutada.
Teine juhtum oli sügisel, kui spordivõistlusel lendas oda pähe Karl Roopalule ja siiski nii õnnelikult, et kahe poolkere vahele. Poiss jäi ellu.

Meie inspektriss oli Golubev - ei käranud, aga silmavaade prillide tagant oli nii puuriv, kõne tasakaalukas ja vaikne, ega ei tahtnud tema juurde just pahandusega minna.
Bioloogait õpetas Jüri Erm, heasoovlik ja rahulik, aga usuõpetust alguses Edenberg, hiljem Abel - midagi erilist nendest meelde ei jäänud. Edenberg põristas r-i.(---)
Siis oli veel Pirson keeleõpetajana, kes armastas oma kõhuga nühkida vastu lauda. Eks korra määritud laua serv kriidiga, nii jäi tal kõhu peale valge triip.
Meelde on jäänud ka tantsukursused. Olin ka selles nõrga taibuga, ei saanud kuidagi keerulisi samme selgeks - see süvendas alaväärsustunnet. Alles kümmekond aastat hiljem - Arknal Oru tüdrukud õpetasid õieti tantsima.

Erilisi pidusid ei mäleta. Jõuluõhtud olid muidugi meeldejäävad - need olid ülekoolilised ja tavaliselt tuletõrjes. Eriti on meelde jäänud, kui Pauskar oli jõuluvana.

1937. aasta juunikuul oli lõpupidu.

...järgneb

Illustratsioon RÜGi koduleheküljelt.

Wednesday, July 16, 2008

Rakvere Ühisgümnaasiumis: klassikaaslastest , 9

Leidsin mälestuste juurest esimese kuupäeva - 30. oktoober 1988. Seega aimasin õigesti, et kirjutatud 80ndate lõpuaastail.

Eerik meenutab:

Selle kooliga algas uus maailm, uus elu. Kõik tundus uuena, sest uued olid õpetajad ja õpilased, uus oli ka vana koolimaja ja uued vanad õpetajad direktoriga eesotsas. Oli humanitaar- ja reaalharu - valisin esimese ning finišisse jõudmiseks kulus 5 aastat. Polnud alguses päriselt üksinda võõraste hulgas: algkooli kaaslastest tulid kaasa Ploomi Julius ja Viktor Luht.

Keda meenutada? Igaühte!
Mõni on jäänud siiski reljeefsemalt meelde. Tudu mees Ants Üleoja oma kandilise käitumise ja jutuga - kui vastas, siis nagu iga sõna järel peatus. (---) Kahjuks tema hilisem elu oli traagiline nagu paljudel. Nõukogude okupatsiooni algus langes kokku tema sõjaväeteenistusega ja tema hukkumise kohta on kaks varianti. Esimene ja varasem, et politruk laskis ta maha, teine ja hilisem, et varjus Paides ühes korteris ja et sealt võeti kinni NKVD poolt.

Hilisemaid meie klassikaaslasi oli Erich Mäe, teda hakati nimetama Hjalmar Mäeks. Ka tema on hukkunud - kuulu järgi varjas end ühes vanas veskis ja seal kaotas mõistuse. Oli õpilaskonna vanem, hea esinemise ja jutuga.
Küllaltki ekspansiivne oli Viktor Luht, sportlane ja äge mees, kes aspirandina langes Narvas kallaletungi ja kättemaksu ohvriks. Saksa aeg oli Äksi omakaitseülemaks, käis ära Siberis, tuli tagasi ning oli Tartu kiirabi arstiks. Praegu juba ammugi manalamees.

Raske oli Ploomi Juliuse saatus. Mobiliseerit Nõukogude armeesse, langes sakslaste kätte vangi. Neil vangilangenud eestlastel oli valida alternatiivselt kas SS või omakaitse. Kahest valis ta hetkel pealtnäha mõnusama - omakaitseülema koha kusagil mereäärses vallas, aga see tõi kaasa Siberi ja seal ta ka suri.

Suureks sõbraks kujunes Viktor Roostoja nii kooliajal kui ka hiljem ülikoolipäevil. Ta jõudis Austraaliase välja - seal on ta ka surnud.
Seene Paul jäi meelde kui mustkunstnik, tal oli eriline võime kõrvu liigutada.
Oma klassi poistest veel.
Robert Soomre oli kahtlemata andekaim - tema langes juba sõja-aastail. Rein Riisalu on üks vähestest, kes praegugi osaleb kokkutulekutel. Ka tema on Siberis käinud, tagasi tulnud ja elab. Nii on meie klassist ainult 2 meest, kes vastu pidanud Maarjamaa pöörisrajudele.

Ja nüüd meie vapratest ja kaunitest tüdrukutest.
Kui vaatan noorusaja pilte, siis mõtlen, kui kaunis on ikkagi noorus. Lauri Anita kehastas meie jaoks iluideaali. Tal oli uhkust ja oli sarmi. Tuli meiega koos Tartusse, ent ei jäänud õppima, läks mehele ja rikka mehe abikaasana sõitis Siberisse, tuli tagasi perekonnaga ja praegu on järelejäänud seltskonnas keskne kuju.
Aino Kriisa - klassi noorim - jäänud meelde heatujulise alatise naerjana. Mingil põhjusel ristiti teda Kriuks, kahtlemata lühenenud vorm pärisnimest, aga võib-olla ka sellepärast, et poisid armastasid teda kräunutada.(---).
Leida Vaher oli Põlvast, tõsine ja asjalik, keda rännutee viis Rootsi ja kellega on jätkunud minul kirjavahetus tänaseni.
Nadja Anderson oli uhke, on selleks jäänud kaasajani proua Danielina, ise arst ja seda ka mees.

Võimatu oleks kõiki nimetada ega oleks mõtetki, kui kellegi kohta midagi eriti öelda ei ole. Muidugi on paralleelklassis neid, keda tuleks mainida. Raatma (hüüunimega Rott) läks laevaga põhja teel Tallinnast Leningradi, Arnold Aaviksoo (Punna) käis ära Siberis ja elab jälle hästi. Valdek Langovits - väga seltsiv ja sõbralik, nüüd juba manalas.
Meeldivad olid ka Oru Leo, Mäger, Puustid - kõik Kunda mehed.

...järgneb

Monday, July 14, 2008

Aluverest Rakverre, 8

Helle kirjutab:

Pean tunnistama, et olin noore(ma)na palju pealiskaudsem kui nüüd ja mind ei huvitanud eriti, seepärast ei jäänud ka meelde, jutud ammumöödunud aegadest ja võõrastest kohtadest. Kadrinat, Tapat, Rakveret - neid jah teadsin, olin käinud, aga Aluvere...?
Alles nüüd uurin iseseisvalt, mis koht see selline on, kus ta ikka täpselt asub. Guuglisse nime sisse lüües leidsin artikli, kus kirjutatud: Aluvere Põhikool muutis nime, on nüüd Sõmeru Põhikool.
Isa mälestusi ümber kirjutades olen hakanud asjadele hoopis teisiti vaatama. Päris kindel: inimene elab oma elueast kauem niivõrd kuivõrd teda mäletatakse ja meenutatakse.

-----
Eerik kirjutab:

Noorena oli mul kolm suurt unistust:õppida jalgrattaga sõitma, ujuma ja tantsima. Nii algaski siin Aluveres esimese punkti täitmine. Ja meeles on, kuidas ma Arkna lähistel kraavi lendasin.

Enn oli aktiivne suhtleja - tal oli sõpru kõikjal - Arknal, Ubjas, Sõmerus, Kohalas. Ega ta mallanudki kodus tegevuseta olla - Rakveres käis ta kaitseliidu orkestrit juhatamas.

Sellest 2-aastasest Aluveres olekust on jäänud kaunina meelde emadepäev, kus ma pidasin kõne ja mil Roodevälja vanaperenaine andis mulle tänutäheks pool saia.
On jäänud meelde Aluvere jõgi, mille urgastest käsitsi välja sai tõmmata vähki, tantsuõhtud, kus ma algeliselt mängisin tantsulugusid ja sain õhtu eest oma esimesed kroonid. On meelde jäänud koroonamäng.

Aga 6. klassis õppisin Rakvere Õpetajate Seminaris harjutuskoolis - sinna tulid ka Julius Ploom ning Martin Leichter. Küllap siis puudus Aluveres 6. klass ja vist oli ka nii, et Enn pidi sõjaväkke minema. Siin oli õppimine teistlaadi ja korteris olin Ain Nurga juures ühes tiibhoones. Tol ajal oli Aluveres koolijuhatajaks Volli Raam. Ain Nurk oli harjutuskooli juhataja.

Ka siin käis ema vahetevahel süüa toomas ning tube koristamas. Samal ajal olid köögis korteris Boris Metsküll ja Robert Vahisalu.

Kõige rohkem on meelde jäänud keh.kasv.tunnid - neid andis Theodor Anderson. Suusatamine, mis tahtis hinge seest võtta, ja jalgpall. Seminar asus kaunis kohas ning siin valitses eriline, hubane õhkkond. Aluverest tuli siia ka lõpetama Reesalu Hilda.

....järgneb

Pildil Aluvere( praegune Sõmeru) Põhikool (Internetist)

Sunday, July 13, 2008

Minu kooliaastad, 7


Pilt pole muidugi ajastule kohane, aga sümboolne siiski. Selles koolis lõppesid Eeriku kooliaastad.

Eerik kirjutab:

Läksin kooli hilinenult 9aastaselt ja nii olen oma põlvkonnast kõikjal vanem. Imekombel enne kooli hakkasin õigesti rääkima, aga kirjutasin juba aasta varem.

Esimeses klassis käisin Kihleveres - koolitee pikkus oli umbes 3 km, läbi metsa kevadel ja sügisel lühem. Kihlevere mõis oli kohandatud koolimajaks ja õpetajateks olid Rumbach (Rumbalu) ja proua Nestor. Eriti midagi sellest ei mäleta, koolivennad Kalamees, Hugo Reinholm, Kalinnu Linda. Meelde on jäänud õues laptuumäng - see köitis vahetunnis kõiki. Meelde on jäänud ka Ojaveski jõgi, kus kevadel võis näha kalade mängu ja konna kudemist.

Aga II ja III klass oli juba Ojaveski koolimajas ja siin sai Rumbalu üksi hakkama. Temast kui esimesest õpetajast ongi jäänud sügavamad mälestused. Ta oli tüüpiline koolmeister, nagu neid on kujutatud Lutsu ja teiste kirjanike teostes. Ta rääkis erilise häälekõlaga ja tuletas "Kevadest" köstrit meelde, kes laulutunnis lõi korda viiulipoognaga ning kelle lemmikkasvatusvõtteks oli nurkapanek.
On meelde jäänud, et olen saanud ka korra viiulipoognaga ja ta ütles mulle: "Väike Vatspärk, ära aja käsi kannikate peale!"
Küllap ta oli omamoodi rahvavalgustaja, kes õpetas ka täismeestele laulu - oli laulukoor "Kaarnake, kaarnake, kaunim kõikidest lindudest".
Koolitee oli kahtlemata sirgem ja lühem - mööda maanteed. Ja siin olid ka juba esimesed pruudid - Virigand(?) Lii ja Akberg Salme.

Aga siit läks mu koolitee Aluveresse. Enn oli just määratud, õigemini valitud koolijuhatajaks. Mina läksin sinna õppima ja süüa tegema. See oli 1931. aasta sügisel.
Oli üksik tuba, siis klass ja köök. Nii tuli köögist minna elutuppa läbi klassi. Räägiti, et kunagi vanasti oli vana Lang, koolijuhataja, seal köögis isegi siga pidanud!!
Aga elutoa nurgas oli kemps nii nagu kapis valgeks värvitud. Tuba oli nurga peal, ahi küttis nii tuba kui ka klassiruumi. Üldse oli maja väike - 2 klassituba.(----) Kitsas oli. Õpetajaid oli kaks.
Amanda Vall ( Ennu tulevane naine) elas endise koolijuhataja sahvris. Ühes otsas olid nooremad klassid, teises vanemad.

Ka siin oli omapärane rahvas, omapärased pered - kuid tunduvalt rikkamad kodukandi omadest. Pärimuse järgi olevat mõned pered tulnud rikkalt Mulgimaalt.
Vähe on mul meenutada küll Aluvere päevilt koolielust. Kõik rohkem eluolulist ja perekondlikku laadi. Enn ostis ühe vana grammofoni - see oli naljanumber. Siis oli ka algeline raadio, kuhu tuli panna erinevaid poole, vastavalt lainealale. Ostis ka ühe vana klaveri.
Õppisin ja tegin süüa, ema käis 2 nädala tagant riistu pesemas. Sealt omandasin esimesed toiduvalmistamise kogemused.

Muidu oli Aluvere tore paik. Poole km kaugusel oli Rakvere - Kunda raudtee. Aluveres oli peatus. Seal oli paemurd, paasi kaevandati Kunda tsemenditehase jaoks.

....järgneb


Saturday, July 12, 2008

Omapäraseid karaktereid, 6


Eerik kirjutab:

Olin hilinenud arenguga laps. Rääkisin oma keeli, millest palju keegi aru ei saanud. Ometi kippusin ma päris noorena teistega kaasa - eriti särudele. Meelde on jäänud kodused särud uue maja köögis ja Mikuhansul. Pillimeheks oli Pällu Ludvi - omapärane pilkeobjekt, kes ise sellest aru ei saanud ning lõõtsa polkaks ja valsiks venitas. Kuid need on ainult üksikud hetked.

Küll tahaksin aga kõnelda ja meenutada küla omapäraseid karaktereid, selliseid tüüpe, mida tänapäeval küll ei leia.
Mikuhansu August, kes mulle ristiisana kinkis koera ja viiuli. Suur jutumees, teadja igas asjas, keda Priit tõmbas ja pilaaluseks tegi. Matsumiku Kaarel, hüüdnimega Matsmik, ka mu ristiisa. Nemad rääkisid kõik erilist rannapärast murret ja domineeris i-minevik - künnin, tahin- sellest ka hüüdnimi Tahi.

Kalinnud* olid kõik omapärased, alates vanast Jaanist, kes võis igasuguseid jutte rääkida, näiteks sakste tõllast, milles oli sees ka sitamaja, jutukast Annast, poegadest Kaarlist ja Juhanist, Abrami Juhan, Maeri vanamees, vana Kreek, kes tuletab meelde Pearut oma kiuslikkuse ja kuraažiga ( mõisnikud ja meie, sead ja saunamehed, rikkal rikkus - raha, vaesel vitt ja uni jne), aga tubli ja töökas Abrami Leena, riiakas Peial Aleksander, omapärane Preediku rahvas, Lillepea Sass, Kolja, Adusson jne

Kuid omagi suguselts. Kas on värvikamaid kujusid, kui ema vennad Karla, Eedi ja August? Esmajoones on nad meelde sööbinud oma huumorimeelega - igaühel oli huumor eriline. Kuigi Eedi oli skisofreenik, oli temal nii palju naljakaid ütlemisi ja jutte.
Aga siis ka Rezold, tädimees, kelle siiras naer ja kõva jutt kaikus jootudel kõikidest üle.
Ja tädi Lilli, kes elas üle 90, kes istus vangis, kuid oli hea ärinaine, kes oskas samuti kõiki jutte ning nalju.

Ilmselt oli aeg niisugune, mis sünnitas ja kujundas erinevaid sotsiaalseid karaktereid. Nad olid kõik võrsunud toonasest mõisamiljööst ja kandsid endis teoinimese lihtsaid ja originaalsemaid sugemeid.

...järgneb

Pildil sugulased Ahila -mail 90ndatel (pilt on teist korda üleval)
* Perenimi KALIND (mina pole kunagi kasutanud Kalinnud varianti, vaid ikka Kalindid)

Wednesday, July 9, 2008

Viljakoristusest ja sellega seonduvast, 5


Eerik kirjutab:

Viljakoristamine olnuks märgatavalt lihtsam, kui oleks olnud korralikud koristamisvahendid. Oma niidumasin oli vilets, hea kui Ülejõelt tuli hea lõikusmasin.

Ometi oli see töö jälle omalaadne ja isegi huvitav. Kerkisid hakiread ja sügis oligi käes.Soojad augustikuööd olid märgatavalt pimedamad, rohutirtsud siristasid kas puus või maas, ennustades head või vihmast ilma. Ja hernekauna võis põske pudistada.

Mõnus oli ka kaeralõikus - neil polnud okkaid. Aga odraokkad kippusid igale poole ronima. Ka neid seoti, kaeravihkudest tegime hakidki.
Rasket tööd tähistasid rehepeksud. Ähmaselt mäletan oma vana rehetuba ja rehealust- olin siis ju väga noor. Tean, et isa küpsetas rehetare kerisel kaalikaid. Küll nad olid head!
Üldiselt õunapuid ja õunu oli vähe, kaalika osatähtsus oli märgatavalt suurem. Ja rändmustlased ning möödaminevad külapoisid suvatsesid kaalikaid tõmmata samuti nagu tänapäeval õunu.

Ent tulen rehepeksu juurde tagasi. See töö algas väga varakult - rabamine rehetoas ja vatradega kolkimine rehe all. Need olid lapped. Tavaliselt peksti kolmekaupa - aga löögid pidid olema taktis ja langema kahel ühte ja samasse paika. Siis puistamine, teist korda pööramine ja lõplik puistamine. Õled olid väärtuslikuks materjaliks eriti kodukandis katuste tegemiseks. Lõunaks pidi kõik valmis saama, et alustada uute ahete panekut. Hilisemal ajal käisime Ülejõel reht peksmas.

Küll sellest tuli hea leib!

Mäletan ka aega, kui suvivilja pahmati hobustega - see oli märgatavalt raskem.
Aga siis oli juba Maeril ja mõnel muul nii-öelda rosverk - see on nagu üleminek viljapeksugarnituurile. Käisin kord ka Maeril hobuseid rosvergi tööl ajamas.

Aga 30ndail aastail muretsesid Ahila mehed ühiselt rehepeksugarnituuri "Munktells" - rootsi masin, (----) Osanikud olid Põllu-Joosepi, Ülejõe, Tõnuhansu, Vaalumäe ja Sepa. Masinistiks oli Ülejõe Kaarel ja ka Sepa Kaarel, paar suve ka meie Priit.

Viljamasindamispäevad olid peopäevad, kus talgute korras töötati ning söödi. Ei tea, et siis kuivatamisega eriti vaeva oleks nähtud. Ilmselt kuivas kõik rõugus või hakis selliselt, et kuivatamiseks eraldi ei tuntud vajadust. Vastutusrikkamaid tööülesandeid oli allapanek, allalaskmine pidi olema optimaalselt mõõdukas, lahtilöömata viljapundar võis trumli kinni lüüa. Laste ja vanemate naiste ülesandeks oli aganate äratõmbamine, raske oli ka põhu otsas - kuhjad tulid ju kohe valmis teha. Sellist viljapeksmist nägin veel Abja kolhoosides, ei oska täpselt öelda, millal tulid kombainid.

Kodus kasvatati künkal veel läätse. Läätseleem oli küllalt lahe ja mahe - enam teda ka raha eest näha ei saa.

...järgneb

Pilt siit
See ei ole, kuid meenutab Ahilat - nagu mina seda mäletan eelmisest elust.
Kirjutas helle 10. juulil 2008

Wednesday, July 2, 2008

Elust ja ilmast maal, 4


Eerik kirjutab:

Meie maja ümbruses oli põõsaid ja puid. Isa endise kärneripoisina tundis aia vastu huvi. Aia ja elumaja vahel oli ümmargune plats, põõsaste alla isegi tehtud mätastest diivan, aga tee äärde oli istutatud sirelihekk, mida küll keegi kunagi ei piiranud. Oma söögijärgsed uinakud tegi isa ikka suviti seal, vilu varjus, vana kasukas pea all.

Ei oska ühtki aastaaega lapsepõlvest eriti esile tõsta - maal on olnud kõik võrdselt meeldivad. Kui alustada kevadest, siis tavaliselt hakkas see järsku - nagu Juhan Liivi luuletuses - "Üks märtsihommik udune".

Talved olid üldiselt lumerohked - nii palju oli lund, et sauna katuselt võis kelguga alustada sõitu.
Aga kui ühel märtsihommikul õue läksid ja vihma sadas, siis oli see rõõmu märgiks - kevad oli saabunud. Kõikjal sula, teed ei kannatanud rege ega hobusejalgu, aga lume all paisusid nired ja otsisid teed kraavidesse ja ojadesse. Vahel oli kevadine suurvesi niisugune, et sööditükk lainetas. Siis käis isa hobusega ratsa vanast rehealusest loomadele aganaid toomas - kaks aganakotti hobuse külgedel.
Aga kevadine veejooks on aastaid ja aastakümneid meelt köitnud: kui tore on tunnetada, näha ja kuulda vabade vete sulinat ja takistamatut jooksu - kõik pühitakse teelt. See on üks vabaduse sümboleid.

Kevad tõi linnulaulu ja tõi lilli. Kuldnokk, hilisemad pääsukesed - need olid tõelised kevadetoojad. Ei mäleta eriti teisi. Egas aias tänapäevaseid krookuseid ega nartsisse ja tulpe polnud, see-eest metsaalune koppel sirendas eri värvi lilledest. Muidugi olid esimesed lilled varsakabjad madalatel oja ja kraavi kallastel. Kullerkupud ja jaanililled on jäänud tänaseni meelismetsalilledeks. Kannikesi oli kahesuguseid - lõhnavaid ja lõhnata, meie koplis olid küll viimased.

Heinaaegsetest taimedest ja lilledest on paremini meelde jäänud värihein ja see tugevavarreline, millest sai punuda sakste saani. Heinaajal lõhnas (lõhnab) meelitavalt isegi putk.
Marjaaeg oli kordumatu. Kui magusad olid metsmaasikad, kui sa neid leiad heinakaarelt.

Suvesündmustest on eriti meelde jäänud 30ndate algul täielik päikesevarjutus - see oli juunis ja hommikul 9 -10 ajal.
Võib-olla sügis ongi kõige elamuste- ja mälestustevaesem.
Aga esimene lumi tõi rõõmu nii siis kui ka praegustele lastele.

...järgneb

Tuesday, July 1, 2008

Heinateol, 3


Eerik kirjutab:

Ei olnud siis kummisäärikuid. Eriti hommikul oli vastik astuda külma vette - ilma vees solistamiseta ei saanud heinamaalegi. Aga seegi oli vesine, kuigi jõeäärne heinamaa alati andis väga hea heina.
Heinamaa tuli alati lõpuni ära kõõpida - see jõudis peaaegu Anni karjamaani välja. Vilets oli see heinamaa lõpp, mõnikord võis konnagi(!) heinas ära näha. See oli eriline aeg, kus ka arus iga riba ja heinatutt tuli vikatiga üle käia, küsimata sellest, kas sealt erilist heina sai või ei saanud.

Nüüd on hoopis rikkamad ajad: looduslikud heinamaad on võsastunud ja kui masinaga ligi ei pääse, siis käsivikatiga keegi ennast vaevama ei hakka.
Aga heina sai 5 suurt kuhja - see oli väärtuslik lisa lehmadele, kelle ninaesine oli kaunis kehv.

Söömine ja puhkamine toimus kõrgel kuhjalaval - küll oli aga vastik jälle hiljem vette minna. Jõgi meie heinamaa kohal just kiita ei olnud - ühes kohas võis siiski suplemas käia.

Minu mälestused heiastuvad heinamaadega kahel tasandil: siis, kui ma nooremana täitsin jooksupoisi ülesandeid, kui tõin lõunaks süüa või käisin arus Sepa kaevult, aga aasus Anni allikalt joogivett toomas, ja hiljem, kui ma olin juba tööpoisiks.

Polnud arus ka need võimalused välistatud, kui ööseks metsa jäime. Siis tegi isa väikese lõkke lao lähedale ja hommikul sai aegsasti niitma hakata. Kui aga hobusega (peamiselt Tseesariga) sai arusse tulla, siis toimus see ainult Ojaveski kaudu ja teekonna pikkuseks oli oma 3,5 km.
Muidugi oli see üsna vaevaline, sest ega Tseesar jooksuga või kiirema sammuga endale liiga teinud.

Kui heinad olid küünis - heinategu kestis ikkagi augustini välja - siis oli nagu pool suve möödas ja võis hakata valmistuma rukkikoristamiseks. Muidugi mahtus veel vahele kesaharimine. See oli märgatavalt lihtsam kui jaanipäeva-eelne sõnnikuvedu koos laotamisega ja kesakündmisega.Üldiselt oli see väga kuiv ja soe periood. Kui raskelt seisis ader mullas, kui tõrksad olid kehvavõitu hobused parmude käes!

Aga enne jaanipäeva tuli korda teha ka riigitee lõigud ja neid oli 2 - Hõbedal ja Undla mäel. Kui polnud küllaldaselt liivakruusa veetud, tuli rahaline trahv, aga tee tuli ikkagi korda teha.

... järgneb

Pildil maal, mis seisab meie vallavalitsuse saalis .
Kreutzwald vaatab ja mõtleb: "Kaugelt näen kodu kasvamas". Autor Oskar Mägi
Maal leiti kusagilt pööningult, kus ta oli peidus okupatsiooni eest - haruldus seega.
Lisatud 2.juulil
Tiiu andis lingi, kust võib kõnesoleva maali kohta lugeda.

Monday, June 30, 2008

Esimesed mälestused, 2

Eerik kirjutab:

Mäletan, kui kevadel hakkasid sulama veed ja Priit võttis mind ukseesisel kukile: lapsesilmadega uudistasin sauna ja Ülejõe poole, mõistmata, mis on tulemas. Need on ka ainukesed hetkeplahvatused vanast majast.
Kuidagi ei mäleta uue maja ehitamist ja sinna kolimist, küll aga on meeles, kuidas vana elumaja muutus loomalaudaks, kui kitsas ja madal oli seal loomadel. Ja kui raske oli siis sõnnikuvedu. Pikk rukkipõhk (õled) aluskraamina ja andis seda lahti sikutada koormasse panekuks. Ometi haises (või lõhnas) see meeldivalt, kui ta oli lumega välja veetud, eriti hobusesõnnik.

Sealt läks karjatee karjamaale. Nagu Vargamäel, nii tuli ka meil loomi välja aidata, eriti kevadel pärast kesist suuesist. On jäänud meelde ühed nelipühad, kui isa tuli ( vist kirikust) ja ema pahandas veel, kui vanames ei vahetanud riideid. Siis oli meil ka Tallinna Kustas, üks delikaatsemaid ja tagasihoidlikumaid sugulasi, kes võis ka mõningatel hetkedel oma abikaasat Leenat teietada.

Ja veel karjamaast. Kohe mulgu juurest algas esimene soon, kahtlemata hullem kui tagumine soo. Sellest juba lehmad kuivade udaratega mööda ei läinud.Sellele järgnes nö sinikasoo, seal kasvasid ka mõned pohlad ning mustikad. Mida kaugemale, seda kitsamaks läks karjamaa ja Vaalumäe all oli ta võib-olla kõigest 40-50 sammu. Ent taga karjamaal oli veel kolmaski soon - see kandis kindlamini inimesi ja loomi.

Ei tea, et meil karjamaal oleks kasvanud eriti maasikaid, küll oli aga kuuskede all kuuseriisikaid. Seal Virumaal meie teisi seeni üldsegi ei korjanud, kui siis - aruheinamaalt ka lepa- ja kaseseeni.Sel ajal polnud meie karjamaal ei hunti ega rebast, rääkimata põtradest. Kord nägin metskitse.

Ei saa öelda, et karjamaa oleks pakkunud erilist sööta loomadele. Paks padrik ja soos rohi, mida just eriti ei söödud. Lüpsjatega käisin alati lõunal kaasas (õed, harvemini ema) ja palavaga oli loomi padrikustki üsna raske leida. Teinekord olid nad Vaalumäe all väljas.

Eriline mälestus on mul sellest koplist, mis küll hiljem maaparanduse käigus muudeti põllumaaks. Lopsakas hein eriti Ülejõe pool, kevaditi kullendavad kullerkupud, keskpaigas karjamaa aia ääres sinetavad jaanililled.
Selle heinamaaga on veel varasemaid mälestusi Manda pulmaajast, kui Angapära Juuli läks põõsa taha asjale ja kui oinas tuli ning lõi ta sarvedega pikali.

Omapäraselt eredad olid mälestused heinamaadega - nii aru kui aasaga. Olid ju mõlemad parasjagu kaugel, küllap mõlemad kodunt 2-2,5 km kaugusel. Esmalt aru oma lõhnavate metsalilledega, maamesilaste suminga ning jänestega.Kui hea oli pärast väsitavat heinaniitmist pärast sööki põõsa vilus suigatada, kui isa aega arvestas varjuga: loo varju jõudmine tähistava kepini tähendas puhkeaja lõppu. Loovõtmine ja heinakaarutamine oli märgatavalt kergem kui niitmine.
Või teine meeldejääv hetk. Kui hakkas sadama, hoolimata tundest, et ilusaga võinuks palju saada kuiva heina, oli nii mõnus norsata kuivades heintes. Aga katus krabises vihmast...

...järgneb

Minu inimesed* (Eeriku mälestused),1


Mihkel käis külas oma kaasa ja vanematega. Oli tore taaskohtumine. Kui oskad vaadata, siis leiab pildilt üles nii Mihkli kui teised lähedased inimesed (1975, Manda juubel - 70).

Arutasime Mihkliga, et sellel blogil siin on STOP-märk ees, sest me ei saa ega tohigi kirjutada praeguses ajas toimetavatest inimestest ilma nende käest luba küsimata. See blogi keskendub siiski mälestustele.
Jääb ikka ainult minevik. Aga minevik pole ammendamatu allikas. Või on siiski?
----
Alustan siin isa Eeriku mälestuste trükkimist. Need algavad lapsepõlvest ja lõpevad sõjasuvega (1941). Eks tal oli plaanis rohkemgi kirjutada, aga kuri haigus tuli vahele. Arvan, et ta kirjutas need mälestused 80ndate teisel poolel.
Panen alapealkirju, muus osas jätan kõik muutmata.
-----

Kodu ja vanemad

Pällu, Kuruli, seda viimast peeti nagu millegipärast solvavaks (meie ema seda ei sallinud), ometi tundub nüüd see nimi nii armsana ja kaunikõlalisena, ja Kuruli mägi on esimesi suuremaid künkaid kui minna Ahila saunaküla poole.
Ei tea ega mäleta neid puhtakasu rublasid, millele ühe või teise talumaa väärtust hinnati, kahtlemata oli maa kehvem naabrite maadest. Kuruli mägi oli juba ise kiviklibuline, raskesti haritav, kuigi põuakindel, selle all lohus kippus liigvesi alati kurja tegema, eriti kevadistele rukkiorastele, keskmised põllud olid paremad, ent lõpupoole tõusis jälle maa, suurte kivide tõttu oli harimine raske.
Kahtlemata jäi talu jõukus maha ümberkaudsete omadest kas või juba sellepärast, et meie isa oli suurte võlgadega selle talu ostnud Lunderilt, naabritel aga päritud. Kohaostuks raha laenati(---).

Meie isa polnud ka lisaks muule just kõige paremini põllumeheks sündinud. Oli noorena Kolu mõisniku kutsar, tundis huvi ja armastust aia vastu, ent tööd ja ettevõtmised talupidajana just kõige paremini ei läinud. Nagu öeldakse, polnud õnnelikku kätt, kuigi ta palju unistas ning plaanitses, ei tulnud kõik kõige paremini välja. Ka polnud tal ärimehevaistu - aga tol ajal pidi seda olema.
Oma iseloomult flegmaatik, kes oli piinlikult aus ja arg, eelistas südamerahu kõigele ning ei kannatanud kunagi teiste inimeste halvustamist ega tagarääkimist.

Ema oli tema kõrval koleerik, äge, kergesti süttiv, kellel naer võis vahelduda nutuga, kes kandis koju külauudiseid ja kes, vastupidi isale, omas ärimehe vaimu. Kahjuks ta ei rakendanud seda niivõrd majapidamise huvides - siin oli ebaõnnestumistes eranditult süüdi "vanamees".
Võib-olla oli põhjendatud ehk kuidagi tema kui kokkuostja-edasimüüja tegevus, kui lastele oli vaja anda rahakopikaid. Ent kahtlemata oli see ka kireks- külast osta kanamune, kanu (---) - ja siis Tallinna turule sõita.
Seda harrastas ta aastakümneid ja selle tegevuse juures polnud ta kunagi haige.

Mäletan, kui ema minu noore poisikesena Tallinna kaasa võttis ja kui olin Tallinna turul ( tol ajal Estonia taga) kauplemise juures. Ühe päevaga aga ei saanud müüdud - ja ta saatis mind üksinda rongiga Kadrina tühja kastiga.
Mäletan, kuidas munakasti küljes olev traat veristas üht võõrast härrat. Nii palju oli lärmi - ja see oli mul üks esimesi ängistushetki.

...
järgneb


* pealkiri laenatud Chalice`i laulult

Mälestusi samadest isikutest võib lugeda ka siit ja siit.
Mihkel, tuuluta oma mälu kah!