
Eerik kirjutab:
... astusin uuesti ülikooli. Kõik oli uuesti seatud ja paika pandud. Kadunud oli senine õppestruktuur, kehtestus kursuste süsteem kohustusliku loenguprogrammiga. Kuid vanad olid tuttavad, kuigi lammutatud oli korporatsioonide ja seltside elu. Keerulisena tundus stipendiumi süsteem, kuna isa oli vähendatud talu omanik - summa summarum 34 ha maad, ei saanud ma koduga välja minna. Sain venna (Ennu) ülalpidamisele, seega ka stipendiumile.
Elasime Aia tänavas Vanemuise kõrval suures majas kolmandal korrusel. Pererahvas Viirad. Siin oli midagi pansionitaolist - korter oli jagatud üliõpilastele - vähemalt kaks tuba. Ennuga elasime ühes toas, teises toas vastas Roostoja Viktor 1. kursuse üliõpilase Ojaga. Neid külastasid mitmed, samuti ka meid. Ja hoolimata rasketest aegadest elasime lõbusalt, erksalt.
Nali saatis meid. (---)
Pererahval oli kaks poega ja tütar - gümna abiturient. Vanem poeg abiellus ja pulmad pidid just siis olema, kui algas sõda.
Mida endast kujutas see õuduste aasta?
Oli üksnes kuulda, kuidas vangistati Jaan Tõnisson, kuidas rahvuslust ahistati. Ja ometi oli lootus - hoolimata Stalini ja Hitleri suurest sõprusest.
Milliseks kujunes mikrokliima?
Irooniaga kõneldi võitlusest Stalini suure asja eest.
Külastasime ka restorane ja õllesaale. Lemmikjoogiks oli munakokteil. Õlleklaasi juures oli mõnus kuulata pingelist suminat, jälgida, kuidas erinevad inimesed suhtusid olnusse. Ja orkester mängis nagu tellitud - "Katjuša" vaheldus lauluga " Ma tahaksin kodus olla", "Varšavjanka" " Kaunimate lauludega".
Kevade poole hakati sisse tooma musti ja neid hakati kutsuma "Kaasani üliõpilasteks". Nad rääkisisd kultuursest käitumisest, kuid peoga tõstsid kartuleid suhu ja nina nuuskasid servjettidesse.
See "nõukogude" aasta märkis vanade traditsioonide hävimist ning kultuurituse sündi, mis on jätkunud tänaseni.
Kui kõik algas, löödi kroon rublaga võrdseks. Tulemuseks - meie toiduainete ja tarbekaupade lettide kiire tühjenemine - punasest paradiisist tuldi ja osteti kõik.
On meelde jäänud ühe piimapoe vigane kuulutus." Sit lähep piimapoti." Tõepoolest , ma pole seda välja mõelnud.
Aastale pani sünge krooni 14. juuni - küüditamine. Tuli ema meid vaatama - nuttis, viiakse minema kogu eesti rahvast.
Nutvad lapsed, emad, vanurid - kõikjal julmus koos meeleheitega.
1941. a 19. juunil sõidan Ennuga Virumaale - mina koju, tema Pajustisse Mantsi koju. Õhus on elektrit ja kõneldakse sosinal peatsest sõja puhkemisest. Mõte oli lahkuda linnast sõjapakku. Mina jäin veel Virumaale, ent Enn sõitis tagasi - niivõrd kohusetundlik ja täpne oli tema.
Nii lahknesid meie teed mõneks kuuks.
Ja algas minu elus uus peatükk - " Mõni kuu metsavendlust".
-----------
LÕPP
Rohkem mälestusi kirja pole pandud.
Foto Elsa kogust









