Monday, December 31, 2007

M nagu muusika

Muusikaharrastust ja - annet on esinenud nii meie ema- kui isapoolses suguvõsas.
Siin on palju juttu olnud Enn Saluveeri muusika-alasest tegevusest Eestis ja Inglismaal, aga ka tema vendade-õdede heast muusikalisest kuulmisest ja pilli- või laulmisoskusest.
Eeriku ja Ennu mälestustest võib lugeda Rakvere legendaarse muusikaõpetaja Jaan Pakk`u kohta (olevat kaugelt meie sugulane!), kes pannud kõik õpilased pilli mängima ja muusikat armastama. Eerik sai oma ristiisalt kingituseks viiuli ja Rakvere Ühisgümnaasiumis mängis sümfooniaorkestris II viiulit.
See kõlab väga uhkelt.


Hilisemas elus Eerik muidugi (otseses mõttes) viiulit ei mänginud, aga muusikat armastas ta väga. Kui veel puudusid tänapäevased vahendid muusika kuulamiseks ja salvestamiseks, kogus ta vinüülplaate ja lindistas muusikat alguses suurte lintide, hiljem kassettide peale. Üks asi, mis ta endale Inglismaalt tõi, oli väga hea raadio-kassettmakk, mis mängib tänini suurepäraselt.
Laulupidude ülekannete ajal nuttis Eerik meeleliigutusest. Mida vanemaks sai, seda härdamaks muutus ta meel, ja muusika puudutas teda alati...

Aga ka emapoolses suguvõsas on muusikageen kõvasti sees. Vanaema Ksenia oli ise muusikaliselt haritud - mängis klaverit, juhatas koori. Ka tema õde Natalie ( Nata) - oli Tallinna tolleaegses 16. keskkoolis lauluõpetaja ja koorijuht. Nende vend Vaido Radamus oli viiulimeister (emigreerus), viimase tütar Virve Radamus-Rannu oli konservatooriumi lõpetanud viiulikunstnik. Natal lapsi polnud, aga Vaidol jäi Eestisse maha 3 last - Virve, Reet ja Rein.

Vanaema ja vanaisa kinkisid meile oma klaveri. Ma ei mäleta täpselt, millal see meie väiksesse elamisse tuli, igatahes varem kui vanaema ise. Meile, lastele, võeti klaveriõpetaja, kes käis ühe korra nädalas Viljandist kohal. Klaverit pandi õppima mind ja Tiitu. Toomas vist õppis põgusalt. Minust mingit muusikut ei saanud. Aga Tiidust sai, kuigi ta ei viitsinud nii paljugi lapsena klaverit harjutada kui mina.
Meie Tiit on pärinud muusikaande - nüüd mõtlen - ilmselt nii isa kui ema poolt.
Tiit on elukutseline muusik, kes sellega on eluaeg leiba teeninud ja teenib tänini. (pildil)
Ta hakkas oma bändiga esinema juba koolipoisina (oli umbes 7. klassis). Kuigi lõpetanud Viljandi Lastemuusikakooli klarneti erialal, on tema põhipillideks ikka olnud klahvpillid. Õigemini klaver, millle algõpetuse sai kodus ühe uskliku klaveriõpetaja Magda Wühneri käest. Eks ta hiljem õppis üldklaverit juurde.
Kui me olime lapsed, siis me esinesime Tiiduga koos klaveril neljal käel. Läks segamini, alustasime uuesti, ikka ei õnnestunud. Lõpuks saime lavalt minema, aplaus oli tormiline. Vist oli naljakas.


Vanaema klaver elas meil pika elu. Tema peal õppis klaverimängu ka minu tütar Triin (pildil), kellest samuti pole muusikut tulnud.
Lõpuks jäi klaver väga vanaks, teda ei olnud enam võimalik häälestada. Viimase remondi ajal sai klaver "ära kingitud" Ugala teatrile. Ega tast enam asja saanud, ma arvan, võib-olla mõne rekvisiidina kõlbab veel...
Vahel mõtlen, et oleks ta siin toanurgas alles...

P.S. Ma imestan veel selle üle, et tol vaesel ajal mõtlesid meie vanemad selle peale, et lastele pakkuda midagi rohkemat kui ainult seljariiet või kõhutäit. Kust võeti välja see klaveriõpetaja, kes käis Viljandist? Tal oli siin ka teisi õpilasi, aga meile tuli ta hommikul kõige varem - enne kooli juba. Meil pakuti talle hommikukohvi. Selle aja jooksul ajasin mina oma silmad lahti ja istusin klaveri taha. Noote saatis meile Enn Inglismaalt.





Kirjutas helle - 31. detsembril 2007, lisas 2. jaanuaril 2008

13 comments:

Anonymous said...

Head aastat kõigile!
Jah, mäletan muidugi seda klaverit, väga varasest lapsepõlvest on sellel klimberdamine meeles.

Aga mida tähendab su lause "Viimastega olen ma eelmises elus suhelnud"?
;)

helle said...

See tähendab lihtsalt seda, et olin alles koolitüdruk, kui Reinuga suhtlesime, ta saatis mulle sõjaväest pikki ja toredaid kirju. Reeta teadsin ka sest ajast umbes. Nad olid meie emale onulapsed ja suhtlesid elavalt.
SEE lause ei tähenda midagi. Võtan ära?

Mihkel said...

Minugi poolt parimad uueaastasoovid!
Mitmel käel te siis Tiiduga koolis mängisite? :-)
Mina olen kuskil (Aino juubelil või Tooma pulmas?) näinud, kuidas te neljal käel mängisite ja see jättis mulle, väikesele nagamannile, unustamatu mulje.

helle said...

Sulle samuti parimad uueaastasoovid!

Ilmselt mängisime ikka neljal käel, parandasin ära. Kui Sul mingi selline mälestus on, siis on see ime. Mina sain ikka kaunis varakult aru, et klaverikunstnikku must ei saa.

Millised on teie pere muusikaharrastused?

helle said...

Mihkel
Kas Lembit teab midagi lähemalt Jaan Pakust? Tema tähendus oli ikka laiem kui ainult suguvõsa muusikaõpetaja.

Mihkel said...

Lembit ei tea Jaan Paku sugulusliinist paraku midagi. Oli uurinud kunagi Kuste käest ja ka tema ei olnud teadnud. Jaan Paku käest oli viiuli saanud Kaarel.

Meie ja muusika? Lembit väidab, et on omanud kontakti karu ja kõrva vahel :-). Enn olevat üritanud talle midagi õpetada ja tähistanud klaveriklahvid miskitpidi, et pihta saaks. Aga sinnapaika see jäigi (enne kui isa kooli läks oli ta vahest Ennul külas).
Ema Hella on õpetajaametiga seoses pidanud klaverit ja lauluõpetust õppima pedas. Maakooli värk, kõik pidid kõike oskama.
Mina olen kooliajal pisut bändi teinud ja kitarre tinistanud, aga see on aastakümnete tagune lugu.
Minu tütred on mõlemad muusikaga seotud. Vanem on viiuldaja - lõpetas Saue muusikakooli ja siis Vanalinna Hariduskollegiumi Gümnaasiumi viiulisuuna. Hetkel esimest aastat Tallinna Ülikoolis ja mängib koolikõrvalt Otsakooli orkestris I viiulit.
Noorem lõpetas muusikakooli kanneldajana. Hetkel, abituriendina, laulab erinevates (kohaliku tähtsusega) vokaalansamblites ja koorides. Kusagil pidi tal susisema ka mingi bändiprojekt, aga sellest kodus ei räägita :-)
Sellised lood siis siitpoolt. ;-)

helle said...

Tublid! Muusika on kena asi, millega tegelda. Ka mmusika kuulamine mõjub nii hästi...

Anonymous said...

Mulle tundub, et meie peres oleks muusikakooliks potentsiaali küll olnud, aga meid lihtsalt ei pandud sinna. Aga me kõik mängsisime kuigivõrd seal kooli orkestris (akordionit ;) ja Eloga käisime kogu kooli aja segakooris.
Priit minu meelest on väga musikaalne. Mäletan, kui lapsepõlves palusime tal vilistada mingite filmide muusikat, siis ta mäletas seda kohe peast ja hakkas vilistama. Hea muusikamälu.

ELO said...

Ma käisn neljandas klassis lastekooris ja laulupeol samuti. Ma ennast küll musikaalseks ei pea, esimeses klassis sain hoopis õpetajalt noomida oma laulmise pärast. Ja peale seda ma lihtsalt ei julgegi eriti. Lastekoori astumise ajal võtsin ennast kokku ja sain sisse.
Priidul on jah väga hea muusika mälu. Isegi tänapäeval võib ümiseda mingeid lapsepõlvest nähtud filmimuusikaid.
Simona on ka täitsa hea viisi pidaja ja laulmise koha pealt läheb ka aina julgemaks. Uuest aastast hakkab ansamblis ka laulma(seal on palju lapsi )
Ilonat ma veel ei tea, kuid laiad kõrvad peaks mingi müüdi järgi eelduseks olema vist ?

ELO said...

Ja head uut aastat ka kõigile !

helle said...

Sul, Epp, oli nii palju harrastusi, kuhu see muusikakool oleks veel mahtunud.
Longis ja Nuias oli väga hea muusikaline kasvatus, arvan, et saite hädavajaliku kätte.
Elo, kui Simona on musikaalne, siis pane teda kindlasti kuhugi laulma või pillimängu õppima. Siis ei tee ta hilisemas elus sulle etteheiteid, et pole võimalust antud. Ja kunstianne on tal ju ka!

Kas Marta peab viisi?

Priidust ma mäletan, et kui ta Andresega meil käis, siis laulis alati kõva häälega.

Head uut aastat!

Eppppp said...

Aa, ma mõtlesin, et Elo käis pikemalt laulukooris. Mul on meeles, et korra olid laulupeol. Mina ise käisin kaks korda. Laulupidudest võiks ka kirjutada omaette sissekande(d)!

Marta peab väga hästi viisi ja mõtleb ise laule välja ja tantsib kaasa. Justinil on isapoolses suguvõsas musikaalsust, 89aastane vanaema mängib klaverit ja laulab kõrge häälega. Hiljuti musitseerisid koos Martaga ;).

ELO said...

Simona hakkabki nüüd uuest veerandist laulmas käima. Ta oli varem väga arglik, nüüd on julgemaks läinud. Oma arguse pärast ta õpetaja ei teadnudki enne, et ta nii hästi laulab. Kodus laulab julgelt, minu sünnipäeval ka esines.
Kunstiringis käib ta samuti, kah koolis. Eelmine aasta käis Antoniuse Gildis käsitöö ringis.
Jooonistamise kohta ütlevad kõik, et nii andekas teine. Aastavahetusel istus ja joonistas oma kausta meid kõikki. Pidime viis minutit poseerima ja päris sarnased tulid kõik.