Wednesday, January 2, 2008

T nagu talverõõmud ;)



Jätkame siis tähestiku ladumist. Täna tuli siin New Yorgi lähistel pisut lund maha ja selle auks kirjutan oma lapsepõlve talvedest.
Me käisime esimesed kolm aastat Longi Algkoolis, see asus kilomeeter maad asulast väljas ja suur sahk lükkas meile seda teed lahti. Keset põldu olid niisiis kaks suurt lumevalli ja selle keskel kitsuke tee. Seal me siis ukerdasime. Kui vahel mõni auto seda teed pidi sõitis (seda juhtus üsna harva, näiteks õpetajate autod), siis ronisime kiiresti lumevalli otsa, et masin meist mööda saaks.
Sealjuures tekkis pisike probleem: meid oli koolis õpetatud, et kõigile kooliteel mööduvatele autodele pidid noormehed kummardama ja kraapsu tegema ning tüdrukud pidid sügava kniksu tegema. (Jah! Ma ei tea, kust see komme pärit on! Kujutan ette, et sada aastat enne meid pidid talulapsed mööda sõitvatele mõisahobustele samamoodi kummardama.)Aga kui sa pead samal ajal lumevalli otsa ronima, mida sa seal siis kniksutad või kraapsutad?!

---

Kord leidsin Sürgaveres papa laua alt väga ägeda loomaarsti kohvri, see oli raskest tumepunasest kunstnahast ja laia nelinurkse põhjaga, nähes kokkuvõttes välja nagu pisike kapp. Minu palumise peale andis papa selle mulle ja hakkasin seda koolikotina kasutama. Oli talvine aeg ja me asusime mu kohvrit kasutama lumesaanina: üks tüdruk istus kohvri otsas, jalad ette sirutatud, teine lükkas jooksuga tagant. Iga ilmaga seda teha ei saanud, aga kui teed olid piisavalt jääga kaetud, siis oli see väga vinge sõiduriist ja tee kooli ja koju läks kiirelt!
Aga kevadeks oli see kohver õmblustest lahti sõidetud.

---

Ka Longi koolis pidime talvel kehalise kasvatuse tundides suusatama, aga sellest pole mul suurt midagi meeles. Kooli kõrval põllu peal oli suur kastmise aparaat, pidime sellele suuskadega ringi peale tegema.
Rohkem on meeles Nuia kooli suusatamise orjus. Pidime kooli minema bussiga, sest kool asus 3 kilomeetri kaugusel. Hommikul siis läksid, ühe õla peal koolikott ja teises käes kokku köidetud suusad, otsa seotud kilekott, et sa bussis kogemata kellelgi silma peast ei torkaks. Lisaks oli tavaliselt veel käe otsas kilekott pesemisvahendite ja rätikuga, vahetussärgiga ja võibolla ka suusasaabastega (kuigi need võisid sul ka juba jalas olla).
Küll oli ebamugav selle laadungiga end bussi pressida.
Kui muidu oli meil koolivorm (kuni vist 1990. aasta paiku lasti see vabaks, kui ma keskkoolis olin), siis kehalise kasvatuse päevadel võis koolis olla suusatamisriietega. Hea seegi.
Vahetund enne kehalise kasvatuse tundi tuli kiiresti tegutseda, et õigeks ajaks staadionile jõuda, suusad all.
45 minutit on ju lühike aeg. Pidime selle ajaga kas kusagil "ringe tegema" või, mis hulle, kooli taga internaadimäel alla laskma. Mõlemal pool olid puud ja põõsad ja lase sealt keskelt siis alla! Ja mägi oli Eesti mõistes ikka päris kõrge ja järsk.
Veidi enne tunni lõppu saime minema, et siis tuletõrjujate kiirusel dushi alla hüpata ja riietuda ja tagasi tundidesse joosta. Sageli ei jäänud aega dushi alla minna, nii et järgmises tunnis istusid enda higilõhna sees. Kui tunnid läbi, võtsid enda suusad ja kaks kotti ja pressisid end taas bussi. Mõeldes kergendatud ohkega, et vähemasti homme ei ole kehalise tundi ja on parem päev.
Kõige selle pärast mulle ei meeldinudki suusatada.
Mäletan küll, et paar korda käisime sõpradega niisama, nädalavahetustel suuskadega õues. Aga peale on mälestustes jäänud siiski see ebamugav ja ebameeldiv koolisuusatamine. Nüüd olen lubanud Justini ja Martaga suusatama minna, võibolla on nüüd nii palju aega koolist möödas, et see hakkab mulle lõpuks ometi meeldima.

--

Vahel on mingid kummalised mälestused, milles mitte midagi erilist pole, aga need on kogu aeg kusagil siinsamas, ujuvad väga sageli pähe. Mu lapsepõlve ainus uisutamise mälestus on selline. Olime Suure-Jaanis Triinul külas. Olime just Sürgaverest papa-mamma juurest leidnud oma onude vanad uisud ja läksime siis staadioni juurde "uisutama". Triinul olid vist korralikud valged uisud, mis hoidsid ka pahkluud kinni, meil Eloga olid vanaaegsed poiste uisud ja loomulikult ei püsinud me püsti.
Muud ei midagi. Selline mälestus ongi. Justnagu oleks see pilt mul kogu aeg silme ees. Imelik.
Võibolla jäi see nii tugevalt pähe, sest lõin pepu nii valusasti ära. Kuuldavasti jäävat valuga seotud mälestused meelde.

--

PS. Võiks kirjutada ka vastlapidudest ja kelgutamisest, aga seda teen vastlapäeval ;)
PPS. Ja veel tuli meelde, et koolis oli talvel mingi talispordinädal ja lumelinna ehitamine. Kui teised meie kooli omad (Helina, Elo, Kaisa vms)seda loete ja mäletate, siis kirjutage. Mul endal on talispordinädalast meeles vaid see, et tegime meie pool kodus seinalehe ja meie klass võitis seinalehtede ülekoolilise võistluse. Talispordist sel nädalal ei mäleta ma aga midagi.

9 comments:

sjgelle said...

Jah eks ta ole - vanasti oli lumi valgem ja teda oli rohkem.
Triin oli suur uisutaja. Ta ajas mulle isegi peale, et koliksime Tallinnasse elama, et tema saaks uisukooli minna.
Talverõõmud on millegipärast üürikesed.
Hakka jah Martaga uisutamas käima. Meie käisime ülikooli ajal Tamme staadionil uisutamas. Igavest romantiline oli - muusika mängis ja puha.

Helina said...

Oi, mulle vist meenub ka see kotisõit. (Muuseas, kui seda kniksutamist ja kummardamist oma tuttavatele olen rääkinud, siis mitte keegi algul ei usu seda ning küsitakse, mis sajandil ma koolis olen käinud… Tundub tõesti uskumatu, et veel 1980ndatel selline veider kord kehtis.)

Minu esimesed uisud lapsepõlves olid ka vanad mustad meeste hokiuisud. Ma olin nende üle nii õnnelik ja käisin pimedatel õhtutel üksi maja ees (Kaare tn) autode vahel kinnitambitud lumel harjutamas. Tahtsin nii väga uisutamist selgeks saada, aga hästi hakkas see välja tulema alles siis, kui korralikud sääreosaga uisud sain.

Internaadi mäest suuskadega küll keegi alla ei lasknud, see oleks väga kurvalt lõppenud… Tegime ikka neid tüütuid ringe ümber staadioni, tiigi ja lasketiiru.
Aga uisutunnid kehalises kasvatuses mulle hullult meeldisid (kahjuks tehti liuväli keset staadionit vaid väga külmal ajal ja mitte just igal aastal). Uisutunnis võisime lihtsalt vabalt uisutada, ilma igasuguste stiilinäidete või normitäitmisteta.

Talispordinädalad olid igal talvel. Eks me käisime vast Soka orus aja peale suusatamas, mõnikord oli klassiga nö orienteerumine marsruudil Nuia-Ainja-Karksi-Nuia. Ja muidugi seinalehe tegemine. Kas mõtled seda seinalehte, mis oli sinaka taustaga ja lumememme kujuline, jääpurikad rippusid lumememmel küljes ning jääpurikatel oli tekst kirjutatud? See tuli meil vägev.

Pärast suusatamise MM-i oli kehalise kasvatuse tunnis tavaliselt test, kus tuli peast teada medali saanud sportlaste nimesid spordialade kaupa (mittesuusafännide õnneks oli suures võimlas spikerdamise võimalus soodne).

Nuia koolis ma lumelinna ei mäletagi. See-eest mäletan Longis. See oli hea põhjus muusikakoolist kõrvaleviilimiseks. Jõudsime muusikakooli enamvähem tunni lõpuks kohale ja vabandasime, et koolist ei lastud ära (eks tegelikult oleks lastud ikka, kui oleks küsinud).

Samuti toimus lumelinna ehitamine Karksis (Loidi Riina maja ees). Me tegime oma võistkonnaga suure krokodilli (või oli see draakon), kelle saba mööda sai alla lasta. Mul on selle kohta isegi diplom albumis: “Tublile lumelinna ehitajale, I koht. Karksi Kolhoosi Komsomolikomitee. 1987.”

ELO said...

Mina mäletan , et ühel talvel tehti meie maja ette lumelinn. Meie tegime midagi kindluse sarnast. See vist on see sama lumelinn, mida Helinagi mäletab.
Uisutamine oli minu leivanumber ka. Mulle aga ei ostetud iluuiske , kuigi ma lapsepõlves lunisin vanematelt mis hirmus - kirjutasin "jõuluvanale" kirja isegi !
Sellegipoolest sain uisutamise selgeks, uisutasin ema vanade uiskudega, mingid helepruunid olid. Natuke mugavamad olid, kui need mustad, kuid põhimõtteliselt samasugused. Ja kui uisud enam jalga ei läinud, siis ma enam ei uisutanud. Nüüd vahest olen Lõunakeskuses käinud meelde tuletamas, aga olen ikka palju kobamaks läinud. Igal korral olen korra või kaks kukkunud.
Suusatamisest mäletan, et see mulle samuti meeldis.Longi koolis oli mingine kilomeetrite arvestus. Kui tulid Karksist suuskadega kooli ja läksid tagasi ka, siis sai kolm kilomeetrit kirja.Kes enne sada kilomeetrit täis sai, sai mingi diplomi ja koha vist ka. Kes aga käis kaugemalt kooli, see sai rutem sada täis :)
Nuia koolis ma vihkasin murdmaa suusatamist, lihtsalt ei osanud nii kiiresti ja alati olin seal viimaste seas. Mäest alla laskmine aga oli lahe. Ma mäletan seda korda, kui lasime lossivarematest alla järve peale. Tunni jooksul vist kaks korda saigi lasta. Kuna mäe otsa ronimine võttis aega ja koolimaja juurest tulek ning pärast tagasi minek võttis ka päris palju aega. Ühesõnaga mõnus tunne tuli sellelt suurel järsult mäelt alla lastes. Adrenaliin möllas vist.

Eppppp said...

Helina, mul on vähemalt üks kord meeles, kui seal internaadimäe (alguses) pidime alla laskma. Võibolla see oligi ainus kord ja jäi mäeelde selle hirmutunde tõttu.
Õigus jah, uisutada sai ka koolis. Sai vist valida vahepeal - kes suusatas ja kes uisutas. Aga mina suusatasin, sest ei seisnud ju uiskudel püsti (polnud õigeid uiske).

Elo, sa võid siis tulevikus Martat ka Lõunakeskusesse uisutama võtta ;). Ta vaikselt on harjutama hakanud... vt http://annajamarta.blogspot.com/2007/12/uisuprintsess.html

Eppppp said...

MMsuusatamisega ja olümpiamängudega seoses tuli meelde, et tegime kodus isa juhendamisel alati vihikud - gal lapsel oma, kuhu kirjutasime üles tulemusi ja kleepisime ajaleheväljalõikeid.
Nii et need viktoriinid koolis läksid päris hästi mul, polnud vaja spikerdada.

simona said...

mina oskan natuke uiutada aga suusatada ma ei oska.

sjgelle said...

Sellliseid vihikuid tegi ka Triin hoolega. Üle kõige fännas ta aga iluuistajaid.

Simona, iluuisutamine on väga tore ala, sobib just sellistele tüdrukutele, nagu sina parajasti oled.

sjgelle said...

uisutajaid

Kaisa said...

Neid vihikuid oli ju vaja koolis teha. Mul on Sarajevo olümpiamängude oma siiani alles. Ja mingi kongressi oma.

Suusatamine käis 60 km peale, ma sain ühel aastal teise koha (umbes ajavahemikust novembrist märtsini...). Mäletan, et Anelle sai sel aastal esimese koha, no ta sai iga päev 3 km kirja, meie saime 2 km. Kahjuks seda diplomit mul alles pole, aga vahel ikka seltskonnas hea ütelda, et ma olen saanud II koha 60 km suusatamises:)

Karksi pargis suusatamist mäletan, mängisin veel suuri võistlusi ja andsin mõttes intervjuusid eduka suusasportlasena:) Aga kas tõesti Longist aeti meid ka sinna suusatama või oli see "isetegevuslik"?

Lumelinnast Longi koolis mäletan, et meie täheke tahtis teha Potsatajat, aga me ei suutnud välja mõelda tehnoloogiat, et suured kõrvad küljes püsiksid.

Uisutamine oli vist jah valikuna, aga vist olidki koolil ainult poisteuisud ja nendega oli raske. See uisuväli oli ka mingi väike jäätunud lomp mu meelest.

Nuia kooli kekatundidest talvisel ajal ka ei mäleta eriti rohkem muud, kui pakitud suuskadega bussis sõitmist. Ja praegu tuli suusamäärde lõhn meelde. Ma muidugi olin vist sageli kekast vabastatud ka, ma ei saanud ju isegi ujumist selgeks, kuigi meil oli ujula seal.

Nüüd, suurena, olen käinud vahel kelgutamas. Vastlapäeval näiteks:)