Põgenemine


Minu ema, Amanda Saluveer, sünd. Vall, kirjutas :


17 aprill. 1944 Oleme Taikse koolimajas, Särevere vallas. Tulime siia 1. apr. kuna Türil muutus õhuohu tõttu laste elu ohtlikuks. Siin on lastel ruumi jooksmiseks ja mängimiseks. Sõda on muutunud ohtlikuks. Loodame et ehk kõik läheb hästi ja et hea Jumala vaim kaitseb ja hoiab meid kõiki.

19 september. 1944
Kallis laps! Sa lähed täna vastu tundmatule tulevikule. Lahkume täna oma armsast kodust, võibolla igaveseks. Asume teele põgenema kommunistliku koletise eest, kes on jälle vallutamas meie kallist kodumaad. Oleme nüüd varata inimesed, meie ainsaks varanduseks on kaks kallist last, Enn ja Tiit. Maisest varandusest kaks kohvrikest kõige hädavajalikuma laste jaoks.

20 sept. 1944
Jõudsime põgeneda Järvamaa autol Virtsu. Siit läheb kohe tee laeval Kuivastusse. Kuivastust saime veel samal päeval bussiga Kuressarde. Seal saime öökorteri Saare Maavalitsuse saalis. Siin on tohutu palju eestlasi mandrilt kes samuti üritavad Saksamaale minekut.

Saabuski ühel hommikul septembri lõpupoole teade, et on võimalik asuda laevale Saksamaale sõiduks.
Asusime Maavalitsuse eest koos lastega ja pakkidega veoautole ja sõit läks Roomassaare sadamasse. Siin asusime paati ja ulgumerel asuvale laevale. Saksa piloot hüüdis ‘Los!’ See sõna katkestas viimse sideme kalli kodumaaga. Asudes laevale puhkes laeva ühes otsas tuli. Oli juba hirmu kuid see siiski sumbutati. Sõit algas. Lahkudes kodumaa vetest lauldi ‘Mu isamaa, mu õnn ja rõõm‘. Laeva sõitu alustades öeldi, et on kolm tundi ohtlikku sõitu. Nii oligi. Irbeni väinas torpedeeris vene lennuk laeva. Torpeedod aga läksid õnneks 40 meetri laevast eemale. Oli häire ja laeva kahurid töötasid See oli siis viimane oht enne Gotenhafeni jõudmist. Enn ja Tiit magasid häire ajal. Gotenhafeni jõudsime pühapäeva hommikul 1. okt. 1944. Siit viidi meid Frankfurdi lagrisse, Oderi ääres.

2. okt. 1944
Laagris magasime naridel. Anti soja suppi ja kohvi. Laager oli väga masendav ja must. Avaldasime soovi sealt lahkuda.

3 okt. 1944.
Meid saadeti omal soovil Chemnitzisse. Isal on siin tuttavaid eestlasi ja ka Saksa kooliõpetajaid.

4 okt. 1944
Proua Lieblingu juures Eulitzstrasse 26. Lapsed said soja vanni ja üle hulga aja jälle korralikult voodis magada. Nii siis Tiit, oled ainult kahe aastane ja oled nüüd juba tuhande kilomeetri sõitnud mitmesugustel sõidukitel, küll maad, küll merd mööda. Annaks taevane Isa veel seda, et meie kodumaa jälle kord vabaks saaks ja meie sinna tagasi saaksime minna.

6 okt. 1944
Asusime elama Kasernenstrasse 6, Hotell Rudolphi. Saime toa kolme voodiga, on aga väga külm. On aga õnneks sulekotid magamiseks. Oleme mures isa töö pärast. Ehk leiab ka selle ja siis ootame, millal lõpeb sõda .

18 okt. 1944
On mõõdunund rida päevi. Lastel on mänguasju. Isa tõi plokke ja nukke. Nenedega on nüüd tegemist. Isa sai täna omale töö Louis Neubaueri masina vabrikusse.

Jõulud 1944
Hotelli tuba oli väga külm. Saksa kooliõpetajad aitasid meile leida toa pr. Jahni juurde, kes elab suures mitmekordses majas Michaelstrasses. Meil oli seal soe ja meil oli ka võimalus seal keeta. Toidu ratsioonid olid väikesed, aga päris nälga ei tundnud. Jõulud olid rahuliked, ei olnud lennukeid üle linna.

Peale pühi hakkasid pommitamised ja meie olime sageli keldris varjul. Poisid olid mõlemad leetris. Varsti sai maja pommidest vigastada. Polnud elektrit ega vett enam. Otsustasime sealt lahkuda, olgugi, et lapsed ei olnud veel päris terved.

Asusime jaamas juhuslikult olevale Leipzigi rongi ja seadsime sihiks jõuda Flensburgi. Sinna jõudsime pika aja ja ka raskuste järele. Meid ei võetud aga sinna vastu ja pidime sõitma ühe jaama tagasi maale, nimelt oli see jaam nimega Maasbüll. Olime ühe öö lahke perekonna juures ja järgmisel hommikul sõidutati meid Kielsgaardi külla, pr. ja hr. Hans Mathieseni ilusasse majja, kus olime üle 6 kuu ja kus olid kenad inimesed need peremees ja perenaine ning nende vanaema ja poeg Peeter, viimane mängis alati meie lastega. Tiit ja Enn oskasid kaunis palju saksa keelt.


1945 Meerbecki laager
Kuna sõda oli lõppenud, siis korraldati põgenikele U.N.R.R.A laagrid. Meie kolisime Meerbecki külla, Hanoveri lähedale. Seal oli alguses hea, toit oli hea, alustati koolid, laulukoorid jne. Isa oli eestlaste laagri juht ja laulukoori juht. Ema õpetas koolis. Tiit käis lasteajas õppimas. Enn oli päris koolis.

Nii läks kolm aastat selles laagris mööda. Toit hakkas viletsaks jääma ja meil oli mure laste pärast. 1947 a. kevadel hakati inimesi välismaadesse viima tööle. Isa otsustas asuda Inglismaale, et meid siis hiljem järele viia. 1. mail isa lahkus ja meie jäime veel 7. kuuks Saksamaale. Isa leidis meile toa Bottishami koolijuhtaja juures. Tulime siis kolmekesi Lodoni. Maabusime õieti Harwichis. See oli 1947.a. novembri lõpul, just kuninganna Elizabethi II pulmade järele. Isa oli Londonis meil vastas.