Pildil on lastest (vasakult vaadates) Tiit, Pille, Toomas, Helle.A - tähega kohanimesid on siit blogist läbi käinud mitmeid, näiteks Ahila, Aluvere, Abja...
Abja, Mulgimaa süda, oli meie pere elukohaks neli aastat. Mine tea, võib-olla oleks seal kauemgi elatud, kui poleks olnud vaenlast, kes elu kibedaks tegi. See on pikk ja minu jaoks segasevõitu lugu.
Igal juhul on Abja VÄGA TÄHTIS koht meie pere jaoks, sest seal sündisid meie kolm poissi - Tiit, Toomas ja Andres. Pildi peal küll Andrest veel pole, ju ta oli alles silmades...
Kuste elas samuti Abjas, töötas seal koolis koristajana ja aitas emal lehma pidada ja isal heina teha.
Isa Eerik oli Abja keskkooli direktor enne, kui me sealt ära kolisime Suure-Jaani. Imelik, et viimasest saigi meie põhikodu. See ka natuke Mulgimaa.
Kirjutas Helle
15. detsember 2007
8 comments:
Mis seal Abjas siis juhtus, et pidi ära kolima?
Taat sai päris noorelt koolidirektoriks (kui noorelt)?
Ja täna oma kahe lapsega siin jamades ei suuda ma ära imestada, kuidas nad küll jõudsid, neli ja varsti viis peaaegu ühevanust last... Eks Kustest oli ilmselt ka lastehoidmises abi. Kas sel ajal olid mingid lasteaiad ka?
Tegemist oli mingi pealekaebamisega. Kuna Eerik oli olnud saksa sõjaväes ja üks vend oli küüditatud, teine välismaale põgenenud, siis oli selle pealekaebaja arvates liig, et selline inimene on koolidirektor. Oli lihtsalt selline aeg, kole aeg.
Lastaaed oli Abjas küll, aga mina olin palju haige, ei pidanud seal vastu. Poisid olid liiga väikesed.
Ma mõtlen ikka ja imestan/imetlen seda, et meie emal oli 30-aastaslt 5 last!!!
Ja üks oleks veel olnud...
üks oleks veel olnud... mis juhtus?
Hiljem räägin...võib-olla.
Isa rääkis üks kord sellest ajast, peale ema surma. Eks ta oli ettevaatlik ja kartis ikka edasi.
Kas ta mitte ei põgenenud mõneks ajaks perekonna juurest Hiiumaale, kartes represseerimist. Tema jutust mäletan.
Kas Kuste jäi pele meid veel aastaks Abjasse, kuni pensionini.
Andres
Sul on õigesti meeles, et isa elas perest eraldi mõnda aega, Hiiumaal või veel kusagil, aga see oli enne Abjat. Abjast koliti otse suure-jaani. Pärast Stalini surma(1953) vist enam otsest ohtu arreteerimiseks polnud. Suu pidi lukus ikka olema. Meie isa kartis tõepoolest, aga tal oli ka suur pere taga. Praegu ei oska üldse seda ette kujutada...
Kuste elas jah veel üksi ka Abjas, läks siis pensile ja tagasi koju - Ahilale. Kujuta ette, ta elas siis veel 40 aastat pensionärina selle imetillukese pensioniga.
Isa käis 60-ndate lõpus või 70-date alguses Soomes (ei mäleta, mis puhul see võimalus avanes). Ja pärast tgasitulekut uuriti kõrgemalt poolt, et ega ta seal vend Ennuga kokku ei saanud.
Teoreetilislt oleks ju võimalik olnud, aga eks ikka kardeti ja ei hakatud ka sellepärast üritama kohtumist!
Andres
Tegelikult käis isa ka enne ja pärast Inglismaad julgeolekus "vestlusel".
Post a Comment