Tuesday, December 18, 2007

Mälestused vanaisast Johannes Schwarzbergist (1872-1953)

Lembit mäletab...

Vanaisa juttudest on meeles:
- Rootsi kuningas istutas puu ja ütles, et kui see puu nii suur on, et enam ei kasva, kui raud räägib ja tõllad sõidavad ilma hobusteta, on see maa jälle Rootsi maa. Rääkis seda juttu sõja ajal ja arvas, et selle jutu järgi peaks rootslased siia tulema. Vanaisa arvas, et nüüd raud räägib – on raadio ja hobusteta tõllad on autod.

- Kolu mõisas kaevas kraave saarlane. Kraav pidi sirge olema ja kivid ja kännud tuli vee teelt kõrvaldada. Kraavihall kaevas aga kraavi ümber kivi. Paruni arupärimise peale vastas, et ega vesi väsinud ole, et joosta ei jõua. Selle peale polnud parunil enam midagi öelda.

- Sama kraavihall laulis peale sööki:
Sinkadi-vinkadi seapea luu,
se neiuke pole mulle truu.
Oli selle truudusega kuidas oli, aga järeltulija jäi tast maha.

Vanaisa oli kõva suitsumees. Piip peaaegu kogu aeg tossas. Ise kasvatas tubakaid. Enne uue saagi saamist, kui lehed otsa said, läksid käiku ka tubakavarred. Neid purustas ta vahel kirvega.

Vanaisa oli külas matusepäevadel kodust surnute ärasaatmisel sõnade peale lugeja ja lauluviiside ülesvõtja.

Kord kirjutas arst talle raviks mingeid tilku. Tema ei hakanud tilkade lugemisega jändama ja võttis terve pudelikese täie korraga ära. Seejärel kaotas ta korraks teadvuse, ehmatades sellega koduseid.

Vanaisal oli hea lauluhääl. Vanaema sünnipäeval veebruari kuus oli ta kord laulnud:
Üks roosike on tõusnud
küll õrna juure seest
kesktalvel külmal ajal
ta kasvas ülesse.

Vanaisa suri kopsupõletikku. Oli käinud Mäeri talus saunas ja sooja nahaga koju tulles külmetas.

Kirja pani Hella, vahendas Mihkel - 18.12.1007

7 comments:

helle said...

Kuidas vanaisa suri? Oli nagu mingi kopsupõletiku või külmetamise jutt?
Näe, Staliniga ühel aastal surnud! Ja elas ka üle 80.

Mihkel said...

Küsisin üle ja täiendasin...

Anonymous said...

Heheh, kaotas korraks teadvuse. Mulle meeldib selle kirjapaneja Hella kõnepruuk.

Anonymous said...

Johannes Schwarzbergist räägitakse meie suguvõsas kaht lugu.
1) Kord otsinud Johannes oma piipu taga. Pikalt otsis, küsides aega-ajalt naiselt, et ega ta tobi pole kusagil nähtud.
Lõpuks sülitanud südametäiega ja piip lendas kolinal nurka. See oli tal kogu otsimise aja truult hambus olnud.
2) Kuidas Johannes õpetas paruni kiirelt 'asjal' käima.
Kutsarina teenides tuli tal oma kemmerguskäimistega kiirelt ühele poole saada, sest parun olnud kärsitu loomuga.
Kord pärinud leivaisa, et kuidas Johannes nii kähku oma toimetused õiendatud saab, temal kuluvat seal 'heas kohas' ikka rohkem aega.
Johannes mõelnud, et oot-oot, küll ma sulle õpetan, kuidas kiirelt käidud saab.
Olnudki kord kojusõidul Undlasse parunil vajadus 'ära käia', kuid Johannes ühmanud, et vara veel ja ei pidanud hobuseid kinni.
Natukese aja pärast öelnud parun, et nüüd on küll vaja kinni pidada, aga Johannes polevat seegi kord sõitu katkestanud, ühmanud parunile ikka, et vara veel.
No kolmandal korral koputanud parun juba nõudlikult kutsari turjale ja öelnud, et enam kauem ei saa, et nüüd tuleb küll kinni pidada. Johannes ptruutas hobused seisma ja parun silkas kiirelt lähima puu taha. Tulnud siis mõne aja pärast tagasi ja kiitnud, et nüüd saab ta aru küll, kuidas kutsar nii kiirelt 'asjal' käidud saab.

helle said...

Lp anonüümus, kes tegelikult on ju kaugelt sugulane.
Need on väga head lood, need võiks kohe põhipostituses olla.
Teengi vist selle operatsiooni ära.
Täna veel kord!
Äkki on veel häid lugusid tagataskus?

helle said...

Tegelikult ma ei saagi seda teha, sest see pole ju minu kirjutatud postitus.

Anonymous said...

Küsisin isalt üle seda paruni 'asjalkäimise' lugu ja saan isada olulise detaili.
Mitmehobuse rakendit oli raske kinni hoida, hobused kippusid kohalt minema.
Paruni jaks oli veelgi väiksem kui Johannesel ja seepärast kamandas ta alailma, et kutsar kiiremini teeks. Polnud Johanneselgi kerge hobuseid paigal hoida kuni parun kemmergus mõnules. Seepärast ta siis võttiski nõuks parnile õpetust jagada.