Minu näärimälestused

(Illustratsioon: üks nõukogudeaegne näärikaart)
Kindlasti kutsuti meie peres neid "näärideks". See, et nädal varem on "jõulud", imbus mu teadmisse tasapisi, kusagilt koolist, teiste laste kaudu. Ja näiteks Lenkide pere oli ilmselt meie omast traditsioonilisem ja jõulumeelsem (eelmise, Helle postituse jätkuks: Lenkide all mõtlen siin meie vanaema Aino venna Heiki poja Tõnu peret - me elasime ühes külas Karksis, ühevanused lapsed. Meie isad olid niisiis nõbud ja meie emad olid sõbrannad, nad teadsid põgusalt teineteist juba enne seda, kui nad nõbudega abiellusid. Üksvahe elasid meie pered kõrvalmajades, hiljem kolisid Lengid kaugemale.)
Mul on meeles, kuidas olime - lapsed - kord Lenkide pool, see pidi siis vist olema jõululaupäev. Sest Randi - Lenkide ema - sättis end välja minema ja ütles, et ta läheb kirikusse. Kommenteerides: "Ma võin minna, mulle ei saa midagi teha." Mul on see mälestus hämaralt meeles, midagi sellist ta ütles, see hämar salapärane keelatud vilja tunne jäi mulle meelde. Me vist küsisime midagi juurde, sest ta rääkis veel, et õpetajad saadetakse kirikusse valvama ja nende laste nimed pannakse kirja, kes kirikusse julgevad tulla...
Mitte jõuludega seotud, aga eestimeelsusega küll. Kui Lenkide isa Tõnu käis Kanadas Valdil külas, siis tõi ta kingiks terve hunniku väliseesti lasteraamatuid. Läksin Helinale külla ja ta teatas mulle tähtsal ilmel, nagu sõjasaladust: "Kas sa tead, mis on tibla?!" - "Ei tea." - "Tibla on venelane!" Ja andis mulle lugeda mingit raamatut, kust ta selle sõna oli õppinud.

Aga meie pere oli jah selline, kus kirikus ei käidud ja kus sõna "tibla" ei teatud. Olime selline rahulik tavaline nõukogude perekond.

Näärihooaeg algas kunagi detsembri alguses, kui klassis tehti kingituste loosi. Minule sattusid kogu aeg poisid ja see oli kuidagi piinlik. Oleks tahtnud kaarti mitte lisada, aga oli käsk, kingituse juurde pandagu ka kaart. Õpetaja kirjutas ka ise üles, kes loosi tahtel kellele teeb, aga ega ta seda vist kuidagi üle kontrollinud.
Juba pisikeses Longi koolis oli see loosikinkide süsteem. Nääripeol mängisime kooli akordioniorkestriga (küll tahaks seda heli praegu kuulda! Ilmselt oli päris jube) ja laulsime kooli kooriga. Tagantjärgi mõeldes, paljud neist olid traditsioonilised jõululaulud, ainult et sõna "jõulu-" asemel öeldi sõna "nääri-". Ja see sõna ja komme ongi ju eesti rahvale varasemalt omane. St näärid olid meie esivanematel palju varem kui jõulud.

Kui näärivana hakkas pakke jagama, siis tuli muidugi luuletusi või laule esitada - enne pakki kätte ei saanud! Nii et igaüks pidi ikka kolme salmi vähemalt peast teadma. Eriti lohed üritasid läbi ajada salmikestega nagu "Näärivana-kullapai-kingi-mulle-suhkrusai". Aga tublimad nagu mina ;) üritasime ikka pikki luuletusi pähe õppida. Mõni on siiani osaliselt meeles! Nagu "alguse see kõik sai isalt / kui ta tuppa tulles visalt / rääkis, et on näärimees / tuttav auk ju soki sees!" Luuletus oli sellest, missugune tohuvabou kodu haaras: "Kogu "Nobe" ära joodi / nÕudepesuks "Fantat" toodi" jne.

Longi koolis jagas vana tervele koolirahvale pakke isiklikult(meil oli seal 30-40 õpilast kokku), aga hiljem Nuia koolis andis näärivana kooli aulas väikese etteaste ja siis toimus pakkide jagamine klassides. Üks õpilastest võttis näärivana rolli enda kanda ja istus klassi ees. (selle eest ei pidanud ta vist ise laulma ja luuletusi lugema).

Mäletan seda teatud kihevust - kui palju kinke ma saan? Loosikink kindlasti. Pinginaabrilt ka kindlasti. Helinalt ka. Aga siis oli veel rida selliseid päris-hea-aga-mitte-parim sõbrannat, kellele mina tegin, aga kas nad ikka vastu ka teevad? Hiljem sai vist juba täpsemalt kokku lepitud, et teeme. AGa võibolla ei saanud ka. Sest kingituste ümber oli sel ajal veel üllatuse ja salapära loor. (Mitte nii, nagu nüüd siin Ameerikas, kus on kingisoovide nimekirjad... tead enamvähem täpselt, mis sa kingiks saad.)

Meeles on üks kord, kui Longi koolist jala pärast pidu koju kõndisime, see on kilomeeter maad lumisel väljal, terve koolitäis ukerdas üksteise järel, pakid kaenla all, oli tähine õhtu ja lumi krudises jalge all. Väga ilus. Nuia koolist saime koju õhtuse spetsiaalse koolibussiga.

Lisaks oli muidugi kodune näärivana. Sellest on hästi kirjutanud üks minu lapsepõlve sõbrannasid, Terje, tsiteerin tema blogist (http://terjevanschaik.blogspot.com)

"
Meil oli Karksi kolhoosis selline komme, et valiti mitu inimest, kes näärivanadeks käisid. Pere, kes tahtis koju näärivana, pidi ennast kultuurimajas kirja panema. Vanematel jäi siis ainult üle kingikott koos kinkidega ukse taha panna. Näärivana sôitis Žiguliga ette, vôttis ukse tagant koti, tegi lastele show ära ja kadus siis vanematega kööki külmatopsi tegema! Môni näärivana oli ôhut lôpuks ikka päris lôbus vana!
Kui ma suurem laps olin, siis mängisin emaga seda jôulumängu kaasa...Kadile siis. Mingi aeg tehti nende kingikottidega uus korraldus. Kôik kingid pidi viima kultuurimajja (kahtlustan, et liiga palju lapsi sattus uksetagustele kottidele peale), kus siis tôeline päkapikukontor aset leidis. Sinna vôis viia kingitused ka teisetele peredele, kellele tahtsid kingitust teha. Mina olin juba nii suur, et vahel pidin neid kingitusi sinna kultuurimajja vedima ning mu silmad käisid väga virkalt ringi, et leida minu nimega kingitusi.
Ma olen nii palju môelnud, et oli jah okupatsiooni aeg, aga meie, lapsed, ei teadnud sellet midagi ning elasime täiel rinnal muretut lapsepôlve. Ma tean, et see on nostalgia ja kôlab vanamoodsalt, aga on môned armsad asjad, mida tänapaeva lastel ja selleaja linnalastel polnud. Vabadus joosta ja hullata hommikust ôhtuni mööda parke ja pôlde, korjata pôôsa otsast möödaminnes marju, käia vanematega Kablis suvepäevadel, omada naabrimehest jôuluvana, joosta marti ja kadrit nii, et vanemad ei pidanud muretsema, panna vôti mati alla, kui kodus ära läksid (vôi jätta üldse lukustmata) ning suvel käia kolhoosi sööklas söömas, osta ühe rubla eest prae ja hiilgama hea (mannavaht, leivavaht jne) magustoidu.
"
(Tsitaat väljus nääride raamest, aga annab mõnusalt edasi seda endisaja Karksi nostalgiat.)

Mis kingitusi siis omal ajal sai?
Kindlasti kümneid kordi vähem, kui minu lapsed praegu Ameerika jõulude raames saavad. Näiteks kaks raamatut ja pidžaama (seda mäletan, sest sellest on tehtud foto) oli kord vanematelt näärikingiks. Kõik kingitused läksid kasutusse. Mitte nii, nagu tänapäeva tarbimisühiskonnas. Just nägin statistikat: ostetud-kingitud asjadest on kuue kuu pärast kasutusel vaid 1%!

Mõtlen praegu kuuse peale... Kuuldavasti olevat valvatud, et kuused ei tohtinud olla tuppa toodud enne jõulu ja inimesed panid need akendest kaugemale, nii et tänavale ei paistnud. Mina seda ei mäleta. Kuused olevat ka müüki toodud kunagi pärast jõulu, aga meie tõime oma kuuse mu teada metsast, mitte ei ostnud. Aga millal? Võibolla et ikka enne jõulu, aga meile, lastele, ei tehtud sellest suurt numbrit.

Igatahes käis jõulu ajal veel kool. Nääripidude hooaeg algas umbes tänasest... 27. detsembrist.

Omaette nääritrall käis ka kolhoosi kultuurimajas. Seal osalesin ma mingi aeg näiteringis ja mängisin väikest kuuske - pidime metsa tulnud mehele karjuma "Vali mind, vali mind!" Eks see natuke imelik tundus, miks peaks kuusk tahtma, et ta juurelt maha raiutaks, aga nii ma seal kisasin.

On ka mälupilt, kuidas nääripeol käis tants mitmes kultuurimaja ruumis korraga ja ma tahtsisin koos emaga, ta õpetas klassikalisi tantsusamme (rumbat, sambat jms). See pidu võis olla ka uusaastapidu.

Uusaastaöösel oli ilutulestik Karksi peaväljakul kuuse all. Meie korter asetses niimoodi, et nägime ühest korteri otsast akendest Karksi rakette ja teisest korteri otsas Nuia peaväljakul õhku lastuid. Ja keskel oli siis telekas, kust sai vaadata ETV uusaastashowd või siis venekeelset Kesktelevisiooni, vist oli "Kutsuv tuluke" sealse galashow nimi. See oli öö, mil üritasime võimalikult pikalt üleval olla, nagu suvel jaaniöölgi. Ees oli vähemalt nädal aega koolivaheaega!