Pildil paremalt vaadates Eerik, Enn ja Amanda ( istuvad), taga seisavad Tiidu pojad.Üles võetud 1985. aastal Cambridge´is Ennu kodu tagaaias.
Igaüks, kes on Nõukogude Liidu koosseisus elanud, mäletab, et välismaa oli meie, tavaliste inimeste ees lukku pandud ja ideoloogid tegid suurepäraselt selgeks, et ega seal polegi midagi head, ainult vereimejad kapitalistid, narkomaanid ja mafioosod.
AGA see pole poliitiline blogi, see on tõsielufaktidel ( mitte hinnangutel) põhinev blogi.
Kes tahab midagi järeldada, saab seda ju teha nagunii.
Seda, mitu korda Eerik taotluse venna külastamiseks Inglismaal esitas, ma ei tea. Aga lõpuks ta loa sai. See oli 1985. aastal, kui vend Enn sai 75-aastaseks. See oli muidugi kena, ükskõik kelle poolt see luba siis poleks ka väljastatud. Taaskohtumine sai teoks 41 aastat hiljem!!
Enn oli Eerikust 7 aastat vanem, eelviimane laps, ja pere noorimale suureks eeskujuks ja reaalseks toeks hariduse omandamisel kuni ülikoolini välja.
Mul on kasutada perekonnakroonika, mida Eerik pidas 20 aastat. Seal said ikka kõik tähtsamad sündmused ära nimetatud.
Niisiis kronoloogiliselt:
1985. jaanuar - helistatakse passilauast ja teatatakse loa saamisest
veebruar - asjaajamine, kingituste ostmine, iseseisev sõit Moskvasse Inglise saatkonda, viisa ootamine
5. märts - sõit taas Moskvasse koos Tiidu (Eesti) ja Reeliga, kes läksid saatma, väljasõit Inglismaale
(Ma ei hakka siin pikalt oletama, kuidas sõit läks, aga kohale jõuti. Mäletamist järgi kestis sõit 2 päeva!!!)
Eerik oli Inglismaal ligi kuu aega, jõudes tagasi 3. mail.
Meil on sellest pere ringis korduvalt juttu olnud, kuidas väljamaal käik Eerikule mõjus.
Mitmeti mõjus. Ta oli nii elevil, kui sealt tagasi tuli, kallistas kõiki - nii omi kui veidi võõramaid inimesi. (NB! meil siis veel seda totaalset kallistamise kommet polnud)
Aga ta ei suutnud kodusesse ellu uuesti sisse elada. Läks tükk aega. Meil oli sel ajal aiamaa ja oli vaja maad kaevata, kartuleid panna, peenraid teha...
Kohtumine vennaga ja paljude noorusaja tuttavatega oli Eeriku viimase eluperioodi tipphetki. Pärast seda hakkas ta kurtma üksinduse üle...
Tsiteerin Eerikut:
"Eks me kõik ole vananenud, aga Ennu nii hallina, õigemini valgena polekski ette kujutanud: nii juudilikult brünett, kui ta oli siis, kui viibis veel Eestimaal.
---Inglismaal olid inimesed vähemalt väliselt lahked ja naeratavad, sellel maal võid kohata ainult morne nägusid.
--- Ma ei kahetse küll Inglismaal käiku (kas midagi ongi mõtet kahetseda) - ometi on mu psüühikas midagi muutunud..."
Siinkohal võiks veel pajatada humoristlikke lugusid samal teemal ehk siis sellest, kuidas Eerik kõigile kingitusi tõi..., aga pole selleks praegu sobivat meeleolu.
Kirjutas helle - 26. detsembril 2007
5 comments:
Ma olin 10-11aastane ja ka m2letan, et taat oli kuidagi teistmoodi. V2lismaa l6hn oli kyljes :)
//
Huvitav, kas siit postitusest voiks keegi pealiskaudsel lugemisel j2reldada, et Enn olid juudi soost... yegelikult muidugi olid need esivanemad - meie teada - puhtad eestlased, aga tumedat verd on kyll. Mustjaspruunid juuksed... Ennul olid, nagu pildilt n2ha. Pillel.
Kas vanaema Ainol olid ka mustad juuksed v6i ta v2rvis? Piltidel ja ka mu m2lestustes (olin 2a, kui ta suri) olid tal mustad juuksed.
V6iksid vanaema Ainost ka kirjutada. V2ga ilus surm, valmis tehtud lillepeenra k6rval...
///
Ja seda siis ei teagi keegi, kuidas taat Moskvast Londonisse sai? Kusagilt ma kunagi kuulsin seda rongiga-ja-laevaga juttu, aga loogilisem oleks ju lennuk.
Mina olin juuste poolest kõige tumedam. Ema Aino ei värvinud, siis polnudki õigeid juuksevärve. Vahel ta kasutas toonimiseks hennat, looduslikku värvi.
Ainost kirjutamiseks pole ma veel valmis.
Lugesin perekonna kroonikast, et taat sõitis Moskvast rongiga, mere ületas praami või laevaga, edasi jälle rongiga. Otselende sel ajal ei jõutud kinni maksta, Eestist nagunii ei lennanud lennukeid vist.
Kui minu täditütar Maie 1990.a. Inglismaale tuli, lendasid nad Moskvast. Eestist ei saanud. Kui mina tulin esimest korda 1991, lendasin Soome, ja siis Helsingist Aerfloti lennukiga Tallinnasse. Estonian Airi otselennud Gatwicki algasid umbes 1994/5. Enne seda tulime autoga. Praam Rootsi lõuna otsa, Rootsist läbi, Stockholm-Tallinn Estoniaga.
Sobrasin Riigiarhiivi päringutes ja leidsin sellise viite:
Väljasõidutoimikud > Saluveer,Erik Johannese p.1917,Saluveer,Tiit Eriku p.1950
Leidandmed ERAF.136SM.1.30578
Piirdaatumid 1983-1988
Eerik miskipärast ühe e-ga. Huvitav kas Tiit pidi Eerikuga koos minema või miks nad mõlemad ühes toimikus on?
Eerik oligi vene passis ühe e-ga. Kui oli Eesti passi ajamine(Eerik oli siis juba haige) ja mina seda tema eest toimetasin, siis viisin passilauda Eeriku eestiaegse passi ja taotlesin nime õigeksmuutmist. Ei mäleta, et see oleks väga keeruliseks osutunud.
Ma pole kuulnudki, et Tiit pidi kaasa minema. Pean ta käest küsima. Äkki oli vaja mingi tugiisiku nime? Tont seda teab! Vaat, mis välja tuleb. Tiit saatis teda Moskvani ja läks pärast ka vastu, muud ma ei tea.
Ei mäleta, kuidas Manda sõit teoks sai. See oli ju 15-16 aastat varem.
Post a Comment