Monday, December 10, 2007

Enn Saluveer

Kirjutan meie onu Ennust, keda ma oma ihusilmaga küll näinud pole, kuid kelle elust ma siiski üht-teist tean (mul on spikker ka, üks artikkel temast - ilmunud 18. märtsil 2000 Ennu 90. sünniaastapäeva puhul).

Enn sündis oma pere eelviimase ehk 6. lapsena 1910. aastal. Temast noorem oli ainult Eerik, meie isa (sünd 1917). Seega oli nende vanuse vahet 7 aastat.


Enn oli universaalselt andekas. Kindlasti ei oska ma kõiki ta võimekusi siinkohal välja tuua, aga püüan vähemalt.
Enn lõpetas Rakvere Õpetajate Seminari, õppis Tallinna Konservatooriumis, lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja jätkas filosoofiateaduskonnas. Ta oli üks nooremaid koolijuhatajaid kogu Eestis, asudes Aluvere algkooli juhatajaks 19aastasena. Samal ajal juhatas ta Rakvere linnas koori ja orkestrit. Hiljem töötas Tartu Linna 4. algkoolis muusikaõpetajana ja juhatas ÜENÜ Tartu osakonna mees- ja segakoori. Sooritas Pedagogilise Instituudi juures keskkooliõpetaja kutseeksami ühiskondlike ainete alal.
1942. aastal määrati Enn Järvamaa koolide inspektoriks, millisel kohal oli 1944. aasta septembri lõpuni, lahkudes siis perega kodumaalt.
Sellest ajast on kirjutanud tema naine Amanda (Vall) Saluveer.
Kas tema lahkumine kodumaalt oli hädavajalik? Ilmselt küll, sest ta tundis ennast ja oma peret ohustatud olevat. Vanem vend Priit oli küüditatud 1941. aastal Siberisse. Me kõik teame, et uus küüditamise laine oli veel ees...

Pärast kolme aastat Saksamaal jõudis pere 1947. aastal Inglismaale. Vahepeal oli Enn vastu võetud Bonni ülikooli doktorantuuri. Inglismaal töötas ta end taas üles, lõpetades 1954. aastal Cambridge`i ülikooli matemaatikaõpetaja kutsega B. A. staatuses, olles samal ajal ka õigusteaduse magister.

See ei ole veel kaugeltki kõik. (Ma annan võimaluse Tiidul täiendada.)
Pikka aega töötas ta erinevate ülikoolide juures riigieksamitel eksamineerijana, õpetas ka eestlastele eesti keelt. Paljud neist sooritasid ühe võõrkeelena eesti keele sisseastumiseksami ülikooli.

Ka see ei ole veel kõik. Ta oli aktiivne, kirjutas ajalehtedesse artikleid, juhatas koore, pidas ulatuslikke kirjavahetusi. Ma ei oska siin täpselt öelda, kui paljusid võõrkeeli ta valdas. Need pidid talle nagu muuseas külge jääma, sest näiteks vene keele omandas ta mingi sõjavangiga kodutalus suheldes (folkloor?).

Kui meie ellu onu Enn naases, ei teadnud me sellest kõigest tuhkagi. Meile lihtsalt ei räägitud. Kirjavahetust peeti väga ettevaatlikult, kasutades igasuguseid varjunimesid. On alles üks Kuste kiri, ilmselt esimene, kus õigete nimedega on nimetatud ainult lapsi!! Hiljem oli kirjade vahetamine vabam. Enn pidas meeles kõiki oma sugulasi, saatis pakikesi ja oli siinse eluga üllatavalt hästi kursis. Veel puistas ta mängleva kergusega vemmalvärsse ja komponeeris viisikesi...

Kui Eerik käis 1985. aastal Inglismaal, siis ütles mulle onu Enn, et järgmine olen mina. Ei saanud ma tol ajal minna mitmel põhjusel. Nii jäi mul Enn nägemata. Telefoniga rääkisime küll mitu korda ja kirju vahetasime ka.
Ennu 80. sünnipäeva ja hiljem surma puhul avaldati artikleid ka siin.

Ma arvan, et Enn oli meie isapoolse suguvõsa üks eredamaid isiksusi.

Lisatud. 23. dets 2007
Kuna vahepeal on ajaloolaekad avanenud ja välja on tulnud Eeriku esimene kiri Inglismaale, siis on selles postituses mõned asjad veidi ebatäpsed. Ei hakka siin parandama, vaid panen lingi täpsemale sissekandele.

Kirjutas Helle
10. detsember 2007

5 comments:

Eppppp said...

Jah, väga uhke olen, et selline sugulane... Korraga andekas matemaatikas, juuras, muusikas... isegi joonistamises...

Ma ei saa siiski sellest aru, kuidas varjunimede all kirjutada sai? Selleks oli vaja ju eelnevalt kokku leppida, kes on kes? Aga kuidas seda sai kokku leppida?

helle said...

Need nimed olid kuidagi kombineeritud ja äratuntavad. Näiteks saadeti kiri Ennu naise Amanda neiupõlvenime peale. Eerikut ei nimetatud, ta oli Juhani noorem poeg. Enn oli Mihkel jne
Kohanimi, millest räägiti, oli Kurudi.
Ma ei tea, kes need nimed esimesena kasutusele võttis. Arvan, et vana Enn.

Mihkel said...

Lembit mäletab, et esimene kiri tuli surnud mehe, Juhan Paulmani, nimele. Juhan oli Manda mehe Eduardi onu ja oli elanud Tõnuhansu juurest üle maantee väikeses majas. Saatjaks oli märgitud Tiit Walley.
Aasta oli siis kas 1948 või 1949, sest Marta oli soovinud, et vastukirja läheks teade, et Sass on surnud. Sass e. Aleksander oli Marta mees, Lembitu isa, kes suri 1948.

helle said...

See kiri, mille Kuste vastu saatis, on alles. Võin selle Sulle, Mihkel, saata. Seal on Sassi surma mainitud.
Tiit saatis selle kirja mulle, aga ma otsustasin, et blogisse ei pane. Ütleb ainult asjaoslistele midagi. Oota!

helle said...

Me hakkasime panema silte juurde, et hiljem oleks kergem materjalis orienteeruda.