Pildi peal on vasakult esireas Kuste, ema Leena, Marta, tagareas vasakult Eerik, Manda, Amanda (Mants) ja Enn. Pildistatud emadepäeval 1933.a.
Isa kolmest õest oli Manda vist kõige hakkajam, lõbusam ja elavam. Kui vanaema Leena kohta on öeldud, et ta oli temperamentne ja ärivaimuga ekstravert, siis oli Manda ehk kõige rohkem temasse. Võib-olla.
Manda sündis 1905. aastal Ahilal, kui Ennu mälestuste järgi koliti Pällu-Joosepi tallu, mis oli võlgu ostetud. Juttudest on meelde jäänud, et Manda abiellus oma Eduardiga noorelt ja neil ei olnud tükk aega (vist 10 aastat) lapsi. Siis sündisid lõpuks Mati (1935) ja Mait(1940).
Edaspidise osas jään faktidega hätta. Millalgi ehitasid nad Tõnuhansule oma maja(5 km Kadrinast Viitna poole) Ülejõe lähinaabrusse. Mis ajendil koliti hiljem Tallinnasse elama, ei teagi. Ju see oli pärast sõda, kui maal enam tööd polnud. Kolhoosidesse ei tahetud minna. Ja võib-olla oli veel põhjusi... Lembit kindlasti teab...
Päris kaua aega elasid nad Seevaldi territooriumil imetillukeses ametikorteris. Eduard oli Seevaldi haigla katlakütja ja Manda sanitar. Neil oli küll ainult üks väike katusekamber, kuid alati võeti seal vastu soojalt ja südamlikult - kõht söödeti täis ja magamisase leiti kah.
Manda oli minu ristiema. Kuna tal endal tütart polnud, siis poputas ta mind eriliselt. Manda oli ettevõtlik - mingil ajal pidas ta Tallinnas isegi lehma ja kasvatas maasikaid (kindlasti ka köögivilja ja kartuleid). Toidubloki sanitarina sai ta ka oma perele veidi toidulisa, aga seda ei maksa talle pahaks panna. See kuulus ellujäämisprogrammi.
Eduard oli väga tubli ja täpne mees. Ta oli nii külalislahke, et viksis isegi külaliste kingad ära, kui need juhtusid porised olema. Pärast mitme aastakümne pikkust virelemist eraldati neile Mustamäel kolmetoaline korter. Oh milline õnn see oli!
Kahjuks ei kestnud see pikalt. Eduard haigestus ja suri vähki 70ndate algul. Manda põetas teda kuni viimse hetkeni kodus, vedas kahte koormat - käis tööl ja hoolitses haige mehe eest.
1967. aastal käis Manda Inglismaal Ennul külas. Eks see oli ka üks julgustükk. Ega siis sel ajal pääsenud väljamaale kõige otsemat teed pidi, vaid pidi sõitma Venemaa kaudu ringi. Manda oli sealgi ettevõtlikkust üles näidanud ja ühe kohaliku farmeri juures hooajatöid teinud. Selle eest sai endale musta karakullkasuka. Seal õppis ta ka veidi inglise keelt, näiteks kui Ennu polnud kodus, vastas ta telefonile:"Not at home!" (vene keelt purssis Manda päris talutavalt, inglise keelest ei teadnud ta mõhkugi)
Manda oli lustlik ja lõbus, hea naljasoonega. Oskas ise nalja teha ja ka teiste omast lugu pidada. Tema sünnipäevadel lauldi nagu laulupeol ja naerdi, kõhud kõveras. Manda lemmiklaul oli "Vana pildiraam". (Priit Pihlapi laul Silvi Vraidi esituses.) Sõnad olid tal peas ja ka need sõnadeta kohad laulis ta täpselt välja. Tal oli madal alt. Kui Eesti hakkas taasiseseisvuma, siis laulis Manda Eesti hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" kõik kolm salmi ette.
Tema viimased aastad olid rasked, teda tabas mõistusekaotus. Manda suri 1989. aastal, olles 84-aastane. Matused olid jõulude ja vana-aasta vahel.
Minu jaoks oli Manda väga lähedane, ka Eeriku jaoks. Mäletan, kui meie ema suri, oli Manda esimene, kes kohale ruttas - toeks ja abiks.
P.S. Mandat võib näha kõikidel vana aja kodupiltidel siin blogis.
Kirjutas Helle
12. 12. 2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
9 comments:
Ennu kõrval on Amanda, minu ema!! Mul on seesama pilt. Pidin ka just bloggi panema. Taga on kirjutatud: Emadepäev 1933.
Kohe parandan ära, ma kahtlesin ise ka.
Üks lemmiklaul oli Mandal ka see...mõõda tieed, mis on kividega kaetud...
Õige jah, tal oli see Virumaa murre natuke diftongides alles.
Ja minu ainuke info Manda kohta on see, et tal oli kapi otsas ilus nukk ;). Muud ei mäleta...
Mul pole ikka olnud aega vanadele postitustele neid silte panna, aga need on mõnusad küll, siis saab siltile klõpsides kõiki sama sildiga asju vaadata. Katsun aega võtta!
Aime elas mõnda aega Manda juures isegi, kui ta tallinnas sessil käis ja ühikakoht vist ära võeti...mingi niuke jutt oli.
Manda oli hästi positiivne kuju, hea huumorisoonega.
Kas sul selles jutus pole midagi, mis kriibib?
Ei ;)
Kui me 30.augustil 2020 Sauel kokku saime (Lembitut mälestamas), siis tuli Mihklile meelde üks naljakas seik selle "vana pildiraamiga" seoses. Nimelt oli Kuste kirjutanud üles selle sõnad ja saatnud Inglismaa Ennule. Enn, kes oli ennegi laule kirjutanud, tegi sellele viisi ja saatis Eestisse tagasi. Laulu juurde oli kirjutatud: sõnad Auguste Saluveer ja viis Enn Saluveer.
Ma pold enne seda kuulnud! Nii naljakas! Ei tea, kus need noodid praegu on?
Vanu lugusid on põnev lugeda. Kahju, et pole nii rikas ja sponsoreid ka pole, et anda välja valitud palad "Vanad lood". Andsin Ave-Liisile taadi kirjutatud perekroonika (ta küsis), et ta selle digitaliseeriks. Kuulsin aga, et see osutus väga keeruliseks. Esiteks ei ole taadi käekirja väga lihtne lugeda ja teiseks, kõik pole ka nii oluline, mis kirja pandud. Mul on küll veidi teistsugune arvamus, aga olgu peale. Pool sellest kroonikaraamatust on minu kirjutatud.
Post a Comment