Kuidas vanasti siga tapeti...

Oli päris tavaline, et vanasti kasvatati maal oma pere toiduvajaduste rahuldamiseks loomi. Näiteks meil oli lehm, siga, lambad ja kanad.
Jõuluks tapeti siga ära. Eks me teadsime seda. Seatapupäevaks tehti suuri ettevalmistusi. Veed aeti kuumaks, lapsed hoiti toas kinni ja vanadel olid oma ülesanded teada. Siis tuli kohale seatapja...
Istusime toas, näpud kõrvades, süda sees ärevusest ja hirmust lõhkemas. Tapatööd toimetati väljas lauda juures. Aeg-ajalt kuulatasime, kas siga juba karjub. Keegi lastest ei teadnud, kuidas see seatapp käis, aga aimasime küll, sest varsti tuli keegi kuuma vett võtma ja ämbrit aurava verega tuppa tooma.
"Kas juba tapetud?" küsisime.

Kui siga oli ülevalt alla lõhki lõigatud, soolikad ja sisemus välja võetud, siis tõmmati ta kuuri alla sirgu. Nüüd oli ta suhteliselt ohutu väljanägemisega.
Seast sai palju erinevaid toite. Eriti töömahukas oli verivorstide tegemine - soolikad sitast puhtaks, seest ja väljast pesta, likku, ja siis algas pudru toppimine. Puder oli muidugi varem valmis keedetud, ainult veri tuli sisse segada. Seda ma ei tea, kas veri oli "toores" või tuli temaga veel midagi enne teha.
Verivorstide toppimise ja kinnisidumise juures pidin mina küll assisteerima - kas hoidma lehtrit või siduma nöörijupikesi soolika otsa. Pärast keedeti vorstid läbi.
Pasteet, täidetud magu, praetud või küpsetatud liha, kotletid, verivorstid, sült - need olid pühade toidud.
Ülejäänud seakere tükeldati ja pandi tünni sisse soola.
Kas järgmise jõuluni seda jagus, et tea. Vaevalt küll.

Lisatud 16.12.07.
Otsisin üles Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest" vasika tapmise koha. Analoogiline stseen seatapmisega. Ainult vasikast oli/on veel rohkem kahju kui seast, sest vasikad olid/on nii armsad, süütud, neil on nii ilusad ja head silmad. Nad pole üldse sellist otsa ära teeninud.
Meie lehma vasikad müüdi enamasti ära, aga viimase kohta mäletan, et see läks ühe poisi (ei ütle, kelle) pulmadeks.
Me käisime oma lehma vasikaid alailma kallistamas ja musitamas. Nad olid rahulikud ja lastega harjunud. Mul on praeguseni meeles see tohutu meeleliigutus, mis kaasneb väeti looma kaisutamisega.
See on midagi ligilähedast heldimusega, mille tekitab piimast lõhnav ja rinda nosiv imik...

Kirjutas Helle - 15. dets. 2007

Arreteeritud!

Justin näitas mulle ühte netikülge, kus on kirjas nõukogude okupatsiooni ajal arreteeritud inimesed. Esimese hooga leidsime kolm sugulast:

- SALUVEER, Priit, Johannes s. 1903 Virumaa Vohnja v., arr. 27.06.41 Haljala v., kohus 02.05.42 §58-4, 10a. [pr 15168]

http://www.okupatsioon.ee/raamat1/alfab/s1.html

See on niisiis minu isapoolse vanaisa ehk taadi vend Priit, kes mõni aasta hiljem Solikamskis, Siberis, suri.

- LAANEMAA, Martin, Mart s. 1898 Läänemaa Varbla v., eluk. sama, arr. 04.08.48, trib. 30.10.48 §58-1a, 25+5, 23.07.56 väh. ärak., vab. 1956, surn. peale vab. 1968. [ük]

http://www.okupatsioon.ee/raamat1/alfab/l1.html

See on meie ema ema isa, ta arreteeriti, sest ta oli võidelnud Eesti Vabadussõjas ja sai selle eest maakoha, oli EW ajal edukas talupidaja. Nii et kohe kaks põhjust. Ja on ka kõvasti karistust väänatud: 25 pluss 5!
Kahjuks läks nii, et kui ta pärast vabastamist tagasi kolis Eestisse, ei tulnud tal pereelust oma naise Annaga enam suurt midagi välja, nad olid võõrdunud - kaheksa aastat polnud näinud! Martin hakkas elama samas külas, kus ta naine, aga omaette pisikeses majakeses metsa ääres. Ja liiga palju olevat joonud... Veel üks vangilaagri pärand.

- TULEV, Aleksander, Simeon s. 1898 Kirovi obl. Aleksandrovi raj. Nolinsk, arr. 30.01.46 Tartumaa Elva v., trib. 23.07.46 §58-1a, 10+5. [ük] - 1956-57
Komimaal.

http://www.okupatsioon.ee/raamat1/alfab/t6.html

See on mu ema isa ehk papa isa, vahistati, sest oli olnud Vene valgekaartlane (sedasi omal ajal Eestisse sattuski), siis oli siin ärimees (pagaritöökoja ja apteegi pidaja), ning hiljem oli ka Eesti sõjaväe varustaja. Ta oli eestimeelne venelane, õppis eesti keele ära ja ka muutis oma nime eestipäraseks - õige perekonnanimi oli DUJEV.

Samas, võiks spekuleerida, et vene valgekaartlus oli väiksem patt kui Eesti vabadussõjas osalemine, või väänati venelastele vähem kui eestlastele - Aleksander on karistuseks saanud leebemalt, 10 pluss 5 aastat, samas kui Martin sai 25 pluss 5. Sel ajal oli see 25 pluss 5 tegelikult väga levinud.
Huvitav, et et mu ema mõlemad vanaisad olid samal ajal samas kohas (Siberis) ja samal ajal leidsid nende poeg ja tütar teineteist Eestis.
Kui Aleksander vangilaagrist vabastati, käis ta esimest ja viimast korda pärast oma kodumaalt lahkumist (mis juhtus Esimese maailmasõja ja vene kodusõja ajal) uuesti kodukülas Vjatkas. Oli isegi kohti ära tundnud ja väga nostalgiline oli. Siis aga muidugi sõitis tagasi Eestisse, sest nüüd oli ta kodu - naine ja kolm poega - Eestis. Nendel vedas, suutsid kooselu jätkata, kuigi polnud ju näinud 11 aastat!

Kunagi tulevikus kirjutan nii Martinist kui Aleksandrist täpsemalt, mul on emapoolsete vanavanematega (ehk papa ja mammaga ;) intervjuud tehtud vana aja ja esivanemate teemadel.

Aga sellest, miks Priit arreteeriti, võiks Helle täpsemalt kirjutada. Kui sa tead? Kas ta oli omakaitses? Vaatan, et ta arreteeriti varakult - juba 1941. aastal.

Ja vaadake, kas leiate siit leheküljelt veel sugulasi.

ps. Mul pole siin asjaosaliste fotosid, panen ühe kunstpildi illustreerimiseks.

A nagu Abja...

Pildil on lastest (vasakult vaadates) Tiit, Pille, Toomas, Helle.
A - tähega kohanimesid on siit blogist läbi käinud mitmeid, näiteks Ahila, Aluvere, Abja...
Abja, Mulgimaa süda, oli meie pere elukohaks neli aastat. Mine tea, võib-olla oleks seal kauemgi elatud, kui poleks olnud vaenlast, kes elu kibedaks tegi. See on pikk ja minu jaoks segasevõitu lugu.
Igal juhul on Abja VÄGA TÄHTIS koht meie pere jaoks, sest seal sündisid meie kolm poissi - Tiit, Toomas ja Andres. Pildi peal küll Andrest veel pole, ju ta oli alles silmades...
Kuste elas samuti Abjas, töötas seal koolis koristajana ja aitas emal lehma pidada ja isal heina teha.
Isa Eerik oli Abja keskkooli direktor enne, kui me sealt ära kolisime Suure-Jaani. Imelik, et viimasest saigi meie põhikodu. See ka natuke Mulgimaa.

Kirjutas Helle
15. detsember 2007

Rakvere Õpetajate Seminar

RÕS VIII lend. Viimane koolipäev. 7.6.1929

Amanda on esireas paremal, Enn tagareas vasakul.

Tavaline pilt

Siin siis seekord täitsa tavaline pilt, milliseid kindlasti kõigil palju-palju. Said inimesed kokku ja otsustati, et teeme ikka pilti ka.

Ajaloo tarbeks siis üleslugemine: seisavad vasakult Marta, Kuste, Eerik, Manda, Alice, Lilli ja kükitab Leida.
Siit pole vist käinud läbi nimed Alice Laan (sünd. Alice Johanna Lillebach) ja Leida Raudik (sünd. Leida Rekvine Lillebach) kes olid Johannes Schwarzbergi õe, Leena Marie, tütred.
Samuti vajaks vist määratlemist Lilli asukoht "puus" või "võsas". Lilli Kirss (sünd. Lilli Turban) oli Helene õde.

Mihkel - 14.12.2007

Juubel või varrud? Hoopis kuldpulm!

Ma olen seda pilti päris põhjalikult uurinud. Selle peal on nii Aino kui Eeriku suguvõsad. Järelikult peab olema midagi kas lastega seotud või siis mõni juubel. Üks lapsuke siin on. Arvan (tegelikult olen päris kindel), et see on Pille. Mina pidin olema siis alles imik, võib-olla magasin kusagil põõsa all - pesukorvis(selliseid pilte on meil ka).

Käes! See on ju Leena ja Johannese kuldpulm ja minu varrud ühes paketis!!! Ma olen sellest kuulnud!!!

Esireas vasakult istuvad Nata (Ksenia õde Tallinnast), Manda, meie ema Aino, vanaisa Peeter Lenk, vanaisa Johannes Saluveer, nende selja taga Marta, Kuste ja Kaarel.
Seisavad (minu jaoks mitu küsimärki kuni vanaemani) Ksenia Lenk, Pille süles, ja tema kõrval teine vanaema Leena Saluveer (piduliku valge kraega).
Muide, meie kutsusime Ahila vanasid "väike-vanaema" ja "väike-vanaisa", sest nad olid tõepoolest väikest kasvu nagu isapoolne suguvõsa üldiselt.
Need Järva-Jaani vanad olid siis vastavalt "suur-vanaema" ja "suur-vanaisa". Nii kutsusime siis, kui muidu aru ei saanud, kellest jutt. Üldiselt ikka sai aru.
Sellest sündmusest ma isiklikult midagi ei mäleta :-), aga Manda või keegi hiljem rääkis, et kui mind ristiti, siis olevat ma käega ristimisvee kaussi pläraki löönud ja pastor olevat siis öelnud, et sellest tuleb kange tüdruk.
Igatahes sain ma ristitud ja endale ristivanemad.
Manda oli mu ristiema ja Kaarel ristiisa.

Kirjutas Helle - 14. detsembril 2007

Amanda (Manda) Kalind

Pildi peal on vasakult esireas Kuste, ema Leena, Marta, tagareas vasakult Eerik, Manda, Amanda (Mants) ja Enn. Pildistatud emadepäeval 1933.a.

Isa kolmest õest oli Manda vist kõige hakkajam, lõbusam ja elavam. Kui vanaema Leena kohta on öeldud, et ta oli temperamentne ja ärivaimuga ekstravert, siis oli Manda ehk kõige rohkem temasse. Võib-olla.
Manda sündis 1905. aastal Ahilal, kui Ennu mälestuste järgi koliti Pällu-Joosepi tallu, mis oli võlgu ostetud. Juttudest on meelde jäänud, et Manda abiellus oma Eduardiga noorelt ja neil ei olnud tükk aega (vist 10 aastat) lapsi. Siis sündisid lõpuks Mati (1935) ja Mait(1940).
Edaspidise osas jään faktidega hätta. Millalgi ehitasid nad Tõnuhansule oma maja(5 km Kadrinast Viitna poole) Ülejõe lähinaabrusse. Mis ajendil koliti hiljem Tallinnasse elama, ei teagi. Ju see oli pärast sõda, kui maal enam tööd polnud. Kolhoosidesse ei tahetud minna. Ja võib-olla oli veel põhjusi... Lembit kindlasti teab...
Päris kaua aega elasid nad Seevaldi territooriumil imetillukeses ametikorteris. Eduard oli Seevaldi haigla katlakütja ja Manda sanitar. Neil oli küll ainult üks väike katusekamber, kuid alati võeti seal vastu soojalt ja südamlikult - kõht söödeti täis ja magamisase leiti kah.
Manda oli minu ristiema. Kuna tal endal tütart polnud, siis poputas ta mind eriliselt. Manda oli ettevõtlik - mingil ajal pidas ta Tallinnas isegi lehma ja kasvatas maasikaid (kindlasti ka köögivilja ja kartuleid). Toidubloki sanitarina sai ta ka oma perele veidi toidulisa, aga seda ei maksa talle pahaks panna. See kuulus ellujäämisprogrammi.

Eduard oli väga tubli ja täpne mees. Ta oli nii külalislahke, et viksis isegi külaliste kingad ära, kui need juhtusid porised olema. Pärast mitme aastakümne pikkust virelemist eraldati neile Mustamäel kolmetoaline korter. Oh milline õnn see oli!
Kahjuks ei kestnud see pikalt. Eduard haigestus ja suri vähki 70ndate algul. Manda põetas teda kuni viimse hetkeni kodus, vedas kahte koormat - käis tööl ja hoolitses haige mehe eest.

1967. aastal käis Manda Inglismaal Ennul külas. Eks see oli ka üks julgustükk. Ega siis sel ajal pääsenud väljamaale kõige otsemat teed pidi, vaid pidi sõitma Venemaa kaudu ringi. Manda oli sealgi ettevõtlikkust üles näidanud ja ühe kohaliku farmeri juures hooajatöid teinud. Selle eest sai endale musta karakullkasuka. Seal õppis ta ka veidi inglise keelt, näiteks kui Ennu polnud kodus, vastas ta telefonile:"Not at home!" (vene keelt purssis Manda päris talutavalt, inglise keelest ei teadnud ta mõhkugi)

Manda oli lustlik ja lõbus, hea naljasoonega. Oskas ise nalja teha ja ka teiste omast lugu pidada. Tema sünnipäevadel lauldi nagu laulupeol ja naerdi, kõhud kõveras. Manda lemmiklaul oli "Vana pildiraam". (Priit Pihlapi laul Silvi Vraidi esituses.) Sõnad olid tal peas ja ka need sõnadeta kohad laulis ta täpselt välja. Tal oli madal alt. Kui Eesti hakkas taasiseseisvuma, siis laulis Manda Eesti hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" kõik kolm salmi ette.
Tema viimased aastad olid rasked, teda tabas mõistusekaotus. Manda suri 1989. aastal, olles 84-aastane. Matused olid jõulude ja vana-aasta vahel.

Minu jaoks oli Manda väga lähedane, ka Eeriku jaoks. Mäletan, kui meie ema suri, oli Manda esimene, kes kohale ruttas - toeks ja abiks.

P.S. Mandat võib näha kõikidel vana aja kodupiltidel siin blogis.

Kirjutas Helle
12. 12. 2007