Wednesday, July 9, 2008

Viljakoristusest ja sellega seonduvast, 5


Eerik kirjutab:

Viljakoristamine olnuks märgatavalt lihtsam, kui oleks olnud korralikud koristamisvahendid. Oma niidumasin oli vilets, hea kui Ülejõelt tuli hea lõikusmasin.

Ometi oli see töö jälle omalaadne ja isegi huvitav. Kerkisid hakiread ja sügis oligi käes.Soojad augustikuööd olid märgatavalt pimedamad, rohutirtsud siristasid kas puus või maas, ennustades head või vihmast ilma. Ja hernekauna võis põske pudistada.

Mõnus oli ka kaeralõikus - neil polnud okkaid. Aga odraokkad kippusid igale poole ronima. Ka neid seoti, kaeravihkudest tegime hakidki.
Rasket tööd tähistasid rehepeksud. Ähmaselt mäletan oma vana rehetuba ja rehealust- olin siis ju väga noor. Tean, et isa küpsetas rehetare kerisel kaalikaid. Küll nad olid head!
Üldiselt õunapuid ja õunu oli vähe, kaalika osatähtsus oli märgatavalt suurem. Ja rändmustlased ning möödaminevad külapoisid suvatsesid kaalikaid tõmmata samuti nagu tänapäeval õunu.

Ent tulen rehepeksu juurde tagasi. See töö algas väga varakult - rabamine rehetoas ja vatradega kolkimine rehe all. Need olid lapped. Tavaliselt peksti kolmekaupa - aga löögid pidid olema taktis ja langema kahel ühte ja samasse paika. Siis puistamine, teist korda pööramine ja lõplik puistamine. Õled olid väärtuslikuks materjaliks eriti kodukandis katuste tegemiseks. Lõunaks pidi kõik valmis saama, et alustada uute ahete panekut. Hilisemal ajal käisime Ülejõel reht peksmas.

Küll sellest tuli hea leib!

Mäletan ka aega, kui suvivilja pahmati hobustega - see oli märgatavalt raskem.
Aga siis oli juba Maeril ja mõnel muul nii-öelda rosverk - see on nagu üleminek viljapeksugarnituurile. Käisin kord ka Maeril hobuseid rosvergi tööl ajamas.

Aga 30ndail aastail muretsesid Ahila mehed ühiselt rehepeksugarnituuri "Munktells" - rootsi masin, (----) Osanikud olid Põllu-Joosepi, Ülejõe, Tõnuhansu, Vaalumäe ja Sepa. Masinistiks oli Ülejõe Kaarel ja ka Sepa Kaarel, paar suve ka meie Priit.

Viljamasindamispäevad olid peopäevad, kus talgute korras töötati ning söödi. Ei tea, et siis kuivatamisega eriti vaeva oleks nähtud. Ilmselt kuivas kõik rõugus või hakis selliselt, et kuivatamiseks eraldi ei tuntud vajadust. Vastutusrikkamaid tööülesandeid oli allapanek, allalaskmine pidi olema optimaalselt mõõdukas, lahtilöömata viljapundar võis trumli kinni lüüa. Laste ja vanemate naiste ülesandeks oli aganate äratõmbamine, raske oli ka põhu otsas - kuhjad tulid ju kohe valmis teha. Sellist viljapeksmist nägin veel Abja kolhoosides, ei oska täpselt öelda, millal tulid kombainid.

Kodus kasvatati künkal veel läätse. Läätseleem oli küllalt lahe ja mahe - enam teda ka raha eest näha ei saa.

...järgneb

Pilt siit
See ei ole, kuid meenutab Ahilat - nagu mina seda mäletan eelmisest elust.
Kirjutas helle 10. juulil 2008

6 comments:

Eppppp said...

Ma pole muide elu sees läätseleent saanud.

Kord olin Suure-Jaanis, kui taat tegi kaerakilet. Oleksin pidanud maitsma. Pole seda ka suu sisse saanud.

Huvitav, mis toidud neil seal veel olid? See, et kartulipuder hapukapsasupiga on sealt nende suguvõsaharust tulnud, kas vastab tõele? See on küll hea toit ;).

helle said...

Piiblis on ka kuidagi läätseleent nimetatud, aga ma peast ei tea, peaks uurima.

Kartulipuder hapukapsasupiga koos on jah olnud üks meie suguseltsi toidueelistusi.

Hundi ulg said...

Ei tea kas see kaerakile on sama, mis Järvamaal oli "kiisel"? Minu isa tegi viimast. Haises, mis kole ja juba seepärast jäi proovimata. Nüüd olen mõelnud, et oleks ikka pidanud maitsma - isa ju millegipärast seda sõi.

kukupai said...

Piiblis on läätseleeme kohta, et selle eest müüs Eesav oma vennale Joosepile esisünniõiguse maha. Ju oli nälg nii suur või see supp nii hää, et oli seda väärt.
Tallinnas on võimalik läätseleent saada Peppersacki restoranis. Hea ja kallis.

helle said...

Hundiulg
Kaerakilet tehti nii, et pandi kaerahelbed leige veega likku, siis kurnati ära ja keedeti paksuks(jäi poolvedelaks pigem). Mina ka ei maitsenudki, aga haisu ma ei tea küll. Äkki keegi teab?

Kukupai
aitäh, et tuletasid meelde selle läätseleeme loo. Ma arvan, et see oli nii hea, et tasus küll esisünniõiguse maha müüa;)
Kas keegi on maitsnud seda ka?

Mihkel said...

Vanaema Marta tegi ka kaerakilet, aga tema kutsus seda kiislikördiks. Kaerahelbed pandi leige veega seisma ja lasti käärima minna (sellest ka hais) ja siis kurnati ja keedeti.

Ja läätsed on poes täitsa müügil :-)