Intervjuu papaga: ema lapsepõlvest, südameoperatsioonist

pildil: papa (Karl Tulev), mamma (Laine Tulev, sündinud Laine Laanemaa) ja nende esimene laps, meie ema Aime.

Järgneb intervjuu meie emapoolse vanaisaga ehk papaga, Karl Tuleviga. Lindistatud septembris 2005.

Kas ema oli juba sündides kuidagi nõrgake? Kas see südamehäda oli tal kaasa sündinud?

Oli jah... Seda öeldi haiglast välja tulles, et tal on südamega viga, et seda tuleb hiljem vaadata.

Mis täpsema diagnoosi saite?

Oli küll diagnoos: südameklapirike, kas ta oli partriinijuha (?) avatud. Südame sees veresoonte ja vereringe kindlustaja ei olnud täielikult kinni kasvanud, mis lootelises arengus tegelikult peaks juhtuma.

Kas ema oli enneaegne laps või õigel ajal sündinud?

Vist oli jah kaks nädalat enne aega.

Kuidas see sünnitus läks?

10 kilomeetrit Pärnust elasime siis, Audrus. See on vana riigimõis, sel ajal oli seal Audru sovhoos. Siis oli juba inimestel ka autod ja üks mees viis mamma haiglasse, Pärnusse.
Kui haiglast välja kirjutasime, siis öeldi, et südamel on rike.

Siis oli muret palju?

No oli küll.


pildil: ema umbes 1-aastasena.

Kas ema oli tavaline laps või nõrgem?

Mina täpselt ei teagi. Niisugused asjad juhtusid küll, et vahel läks ta sinisemaks näost, see pidi siis hapnikupuudus või vereringehäire olema.


Kuidas te emaga Leningradi operatsioonile jõudsite?

Siis me elasime juba Varblas. Aimel käisid ikka need hood, hingamistakistused. Sai ikka arstide vahet temaga käia.
Sai käidud ka Tallinnas külas, seal, kus mu vend Endel elas oma naise Vaikega. Nende majas elas ka mereväest üks mitšman, ta oli Leningradist pärit. See teadis sokutada, et Leningradis on hea meditsiiniline akadeemia ja seal tehakse ka südamelõikusi. Sai sinna kuidagi kirjutada kohalike arstide kaudu ja need Leningradis olid meid nõus vastu võtma küll.
Ja siis sai sinna sõita. Mina ja Aime sõitsime septembrikuul, kui ta oli 6-aastane. See pidi siis olema 1960. aasta sügis. Meil oli oma saatekiri ühes, sõitsime rongiga. Sel ajal läks Raplast kitsarööpelise raudtee haru Virtsu. Kõigepealt sõitsime bussiga Karuse jaama, seal ootasime, kuni Virtsust rong tuli ja sellega sõitsime Tallinnasse, Tallinnas läksime Tallinn-Väiksest ümber Balti jaama. Õhtupoole sõitis rong välja ja hommikuks olime Leningradis.

Kas see oli riskantne operatsioon?

Oli ikka enamvähem teada, et läheb positiivselt. Aga noh, mure oli ikka.
...Seal haigla kontoris võeti vastu. Aga nemad ei olevat nimest aru saanud, kas poiss või tüdruk, ja arvanud, et ju ta siis poiss on: Aime ja Tulev.

Jah, ilmselt perekonnanime pidasid poisi omaks...?

Kuna mina olin ka ühes, sii nad ütlesid, et ongi parem, siis sa saad ka olla teiste meestega ühes. Ja nii meid pandigi meeste palatisse.

Kas sa said oma voodi ka?

Ma vist päris voodit ei saanud, magasime seal kahekesti ühes voodis, laiem voodi oli.
Siis juhtus aga see, et Aimel tuli bronhiit. Kohe ei saanudki opereerida. Jäi nii, et mitu nädalat läheb aega, enne kui lõikus tuleb. Ma käisin siis vahepeal kodus Varblas ära, aga Aime elas siis üksi seal Leningradi haiglas.

Kuidas sa üldse töölt ära said niimoodi, Leningradi minna?

Eks sellega natuke tegemist oli. Velsker ütles, et küll ta aitab. Saadi aru. Mul ei läinudki see üldse puudumiste kirja.

Miks sa siis vahepeal koju läksid?

Niisama, tegema midagi. Aitasin kartuleid võtta, sügisene aeg. Paar nädalat oli aega. Siis jõudiski oktoober juba kätte, 6.-7. oktoobril sõitsin tagasi Leningradi ja siis tuligi operatsioon. Aga nagu asi ikka, pärast operatsiooni on õige kehv olla: nii narkoosijärgne kui ka suure haava järgne olek. Haav oli tal rinnakust kuni selgrooni, rinnakorv painutati lahti ja tehti niimoodi ribide vahel lõikus ära. Ja oli vaja ta ju päris suurelt lahti lõigata, et juurde pääseks.

Kus sa siis operatsiooni ajal olid?

Sealsamas haiglas istusin ja ootasin. Vahepeal elasin selle mitšmani korteris, tema naise ja tütre juures. Need olid meil vahepeal perekonnasõbraks saanud.

...Siis oli tal päris raske aeg, pärast lõikust. Pidi köhima ja röga välja suruma, aga ta ei saanud ju, haav valutas.

Kui ema nii pikalt Leningradis oli, kas ta hakkas vene keelt ka rääkima?

Jah, seda küll. Seal rääkisid ju kõik temaga vene keelt ja ta oli seal mitu nädalat üksi.

Kui kaua ta pärast lõikust veel seal oli?

Paar nädalat. Ega me enam siis mitšmani korterisse läinudki, kui ta haiglast välja lasti, kohe otse jaama ja saime platskaardi koha, seadsime end sisse ja sõitsime koju. Ega tal hea ei olnud olla, ikka selline kehvake.
(jätkub...)

pildil: ema umbes 6-aastasena ehk umbes sel ajal, kui ta operatsiooni üle elas.
Hetk hiljem. Vaatasin uuesti pilti, ta on siin ikka vist 4-5 aastat vana.