Eerik kirjutab:
Meie maja ümbruses oli põõsaid ja puid. Isa endise kärneripoisina tundis aia vastu huvi. Aia ja elumaja vahel oli ümmargune plats, põõsaste alla isegi tehtud mätastest diivan, aga tee äärde oli istutatud sirelihekk, mida küll keegi kunagi ei piiranud. Oma söögijärgsed uinakud tegi isa ikka suviti seal, vilu varjus, vana kasukas pea all.
Ei oska ühtki aastaaega lapsepõlvest eriti esile tõsta - maal on olnud kõik võrdselt meeldivad. Kui alustada kevadest, siis tavaliselt hakkas see järsku - nagu Juhan Liivi luuletuses - "Üks märtsihommik udune".
Talved olid üldiselt lumerohked - nii palju oli lund, et sauna katuselt võis kelguga alustada sõitu.
Aga kui ühel märtsihommikul õue läksid ja vihma sadas, siis oli see rõõmu märgiks - kevad oli saabunud. Kõikjal sula, teed ei kannatanud rege ega hobusejalgu, aga lume all paisusid nired ja otsisid teed kraavidesse ja ojadesse. Vahel oli kevadine suurvesi niisugune, et sööditükk lainetas. Siis käis isa hobusega ratsa vanast rehealusest loomadele aganaid toomas - kaks aganakotti hobuse külgedel.
Aga kevadine veejooks on aastaid ja aastakümneid meelt köitnud: kui tore on tunnetada, näha ja kuulda vabade vete sulinat ja takistamatut jooksu - kõik pühitakse teelt. See on üks vabaduse sümboleid.
Kevad tõi linnulaulu ja tõi lilli. Kuldnokk, hilisemad pääsukesed - need olid tõelised kevadetoojad. Ei mäleta eriti teisi. Egas aias tänapäevaseid krookuseid ega nartsisse ja tulpe polnud, see-eest metsaalune koppel sirendas eri värvi lilledest. Muidugi olid esimesed lilled varsakabjad madalatel oja ja kraavi kallastel. Kullerkupud ja jaanililled on jäänud tänaseni meelismetsalilledeks. Kannikesi oli kahesuguseid - lõhnavaid ja lõhnata, meie koplis olid küll viimased.
Heinaaegsetest taimedest ja lilledest on paremini meelde jäänud värihein ja see tugevavarreline, millest sai punuda sakste saani. Heinaajal lõhnas (lõhnab) meelitavalt isegi putk.
Marjaaeg oli kordumatu. Kui magusad olid metsmaasikad, kui sa neid leiad heinakaarelt.
Suvesündmustest on eriti meelde jäänud 30ndate algul täielik päikesevarjutus - see oli juunis ja hommikul 9 -10 ajal.
Võib-olla sügis ongi kõige elamuste- ja mälestustevaesem.
Aga esimene lumi tõi rõõmu nii siis kui ka praegustele lastele.
...järgneb
1 comment:
Loen ja hing kipub kinn jääma - nii sarnased Lembitu heietustele. Pole talle veel näidanud, aga sama magus uni ja lirtsuv tee heinale... Mis Sa arvad Helle, kui teeks sügisepoole ühe dessandi kirjeldatud piirkonda? Vaataks üle Kuruli mäe, kuristiku augu, maja vundamendi jäänused ja talli varemed...
Post a Comment