Sudistest ja põllumajanduse põhjalaskmisest

Lugesin samuti Epu osutatud artiklit Postimehes.
Täiesti juhuslikult on ka minul oma mälestused Sudistega seoses.
Sudiste on teatavasti Karksi ja Nuia läheduses olev küla, kelle saatus tänapäeva Eestis on täiesti tüüpiline - ehk siis väljasuremine.
Minu mälestused jäävad aastakümnete taha. Ega nad väga eredad enam pole, aga põhivärvid on meeles.
Olime teise kursuse tudengid, eesti filoloogid - tulevased õpetajad, ajakirjanikud, teadustöötajad, keeleteadlased. Põhiliselt linnaplikad, kolm poissi ka - üks pärit Järvakandist, kaks Tartust.
Niisiis olime kuu aega Karksi kolhoosis põllutöödel abis, ööbimisega Sudiste kultuurimajas põhukottide peal.
Juba siis jäi mulje, et see Sudiste on ikka üks mahajäänud koht. Elu kees ikka Karksis.
Sügis Sudistes on meelde jäänud sellega, et oli erakordselt ilus. Veel septembris käisime Ainja(?) järves ujumas ja paadiga sõitmas. Sinna oli Sudistest ikka mõned km minna, aga me olime noored ja see polnud mingi problem. Vahel jooksime pool teed sinna ja tagasi.

Nädalavahetusel üldist toitlustamist ei toimunud - meile anti produktid kätte ja pidime nendest ise midagi söödavat tegema. Mäletan, et munadega kitsas polnud (Karksi kolhoosil oli suured kanafarmid), neid jagus ka üksteisele pähe määrimiseks (sõna otseses tähenduses). Lõbus oli.

Vaegtöödest mäletan seda, et meid pandi igasuguseid töid tegema. Kartuleid võtsime ainult kolhoosi juhtkonnal, mille eest tehti meile vägev pidu välja (või oli see hoopis Piibe kolhoosis?).
Ma ei mäleta, kas kolhoosis peale meie veel lihttöölisi (põllutöölisi) oli. Kõik olid vähemalt brigadirid ja osakonnajuhatajad ja agronoomid. Traktoristid ja kombainerid olid aga igavesti kuumad kutid. Leidsime sealt peaaegu kõik endale kohalikud austajad. Abieluni siiski ei läinud.
Oi, valetan, üks meie poiss leidis Karksist endale naise! Aga selle siiski järgmisel aastal.

Nüüd tuleb väga poliitiline koht.
Mis põllumajandus see oli, mida pidid igal sügisel ja kevadel "päästma" ja järje peale aitama tuhanded koolinoored ja üliõpilased? Lisaks käisid veel asutustest ja ettevõtetest nn šefid hädaabitöödel. Mäletan, et ajakirjanduses tõstatus kord probleem, kas ikka sümfooniaorkester peaks käima kartuleid võtmas, võib-olla leiaks nendele ikka erialast tööd (kolhoosis?).

Mis tööjõud me olime? Odav, sest palka ei saanud suurt midagi, õigemini läks see söögi peale ära.(Ega mäleta ka täpselt- Karksi kolhoos oli suhteliselt heal järjel!) No seda peab küll tunnistama, et kolhoosis võtsime kõik mitu kilo juurde, sest oli hea rammus maatoit ja lisa võis ka küsida, kui juhtusid hea isuga olema. Aga värskes õhus tuli isu küll.

Mul on tõsiselt kahju, et elu maal hääbub, aga ma ei saa aru, mis võiks seda protsessi peatada.
Keda sa sunniviisiliselt maale saadad elama?
Muidugi võiks olla väike pood igas külas, et ei peaks 10 km kaugusele leiva järele minema.
Mul on kahju Sudistest ja paljudest teistest väikestest Eestimaa küladest, aga erinevalt maainimestes juurdunud arvamusest ei ole ma nõus väitega, et maaelu keeras tuksi Mart Laar isiklikult.
Tolleaegne põllumajanduslik suurtootmine õitses tänu õppiva noorsoo odavale tööjõule, kes aitas ära teha kõik hooajatööd.

Pildil ei ole muidugi Sudiste, on Suure-Jaani - hoopis teisest laulust. Tiiu kogu.