Wednesday, June 4, 2008

Killukesi meie emast Aimest, 2. osa



(Pildil: ema ja Epp, ning ema kõhus on Elo.)

Jõudsin ajaliselt juba oma jutuga Sudiste raamatukogusse ehk umbes sellesse aega, kui ma ise olin 4-5.
Aga meenus veel olulisi killukesi eelnevast ajast.

- Esiteks, ema oli meil nõrga tervisega. Sündides oli tal süda haige ("süda kahises") ja papa ajas välja ühe väga hea südamekirurgi kontaktid ning nad sõitsid kahekesi Leningradi. Ema oli sel ajal 6-aastane. Minu mälu järgi oli ta seal haiglas  kaks kuud, elas operatsiooni ilusasti üle ja õppis isegi vene keelt sel ajal tönkama. Aga kas papa oli tõesti ka kogu see aeg Leningradis?
(Helistan täna õhtul papale ja küsin need lüngad üle, võibolla see on mul kassettide peal juba, aga võibolla mitte.
Lisatud hiljem: kõik täpsustused on loetavad papaga intervjuudes. Tõesti oli kaks kuud ema haiglas, elas südameoperatsiooni üle ja papa käis vahepeal Eestis kartulit võtmas.)

- Kui mina sündisin, siis sai ema haiglast rinnapõletiku viiruse ja jäi raskelt haigeks, kui titega koju sai: kõrge palavik, rinnad paistes. Ta viidi haiglasse, sest olukord läks nii hulluks, mina jäin isa ja papa-mammaga koju. Nii et minul õnnestus rinnapiima saada kahjuks ainult 3 nädalat. Edasi olin rinnapiima-asendaja peal ja üsna paksuke. Ema rääkis, kuidas ta oli teisipäevast neljapäevani Tallinnas ülikoolis ja kui rongiga koju tuli, siis tavaliselt sõneles mammaga: "Miks sa annad lapsele rohkem, kui normid ütlevad?" Ja mamma vastu: "Aga ta sööb nii hästi, ta tahab veel!"

- Sünnitused olid emal rasked, sest sünnitusjärgne verejooks ei jäänud pidama. Kõige raskem oli Priidu sünnitus, ta kaotas nii palju verd, et kohale kutsuti doonor (kui see nüüd legend pole?). Ema teadis hiljem selle doonori nime ja ütles vahel, et tänu sellele inimesele ta elab.
Tal keelati arstide poolt edasine sünnitamine ära.
Vähemalt üks abort oli tal ka. Ma olin 11-aastane, kui olin Viljandi haiglas pimesooleoperatsiooniga ja just samal ajal tuli ema haiglasse günekoloogiaosakonda. Mina ise ei pannud seda üldse küsimuse alla, et miks. Aga kuulsin kord, kuidas ta mu osakonnas ühele teisele naisele vaikselt ütles: "Komplikatsioonid... ja abort..." Ta oli umbes nädal aega haiglas, miks nii kaua, mis täpselt oli - võibolla see jääbki ajaloo saladuseks. Võibolla ei tohiks sedagi kirjutada, et tal see a... oli. Aga samas. Elu on elu. Vaadates statistikat - selline see nõukogude naise elu oligi.

- 1987. aasta lõpus jäi ema küll taas rasedaks (kunagi hiljem ta mainis, et mitte planeeritult, vaid kaitsevahendi kiuste; et Aap oli nn spiraalipoiss).
Mäletan, kuidas ta tuli äraseletatud näoga meie tuppa ja ütles: "Pean teile midagi rääkima!"
Ma olin tol hetkel kindel, et tema ja võibolla isa ka on jälle välismaa tuusiku saanud, mõni aeg tagasi olid nad koos Bulgaarias käinud ja siis oli emal samasugune eriline nägu peas, kui ta meile reisiplaani tutvustas.
"Lähete välismaale?!"
"Ei... Ma ootan last. Uuel suvel sünnib!"
"Aaa. Ma arvasin, et lähete välismaale..." Olin natuke pettunud.

Üks huvitav elukild on meeles. Minu meelest oli see natuke aega enne ema uudist, kui me käisime temaga teatris, vaatamas 13. lennu "Oklahomat" ja ma vaatasin kõrvalt, et ema on nii ilus, tal on nii ilusad lehvivad juuksed... See pidi olema ajal, kui ta juba ootas last, aga ma ei teadnud seda, võibolla isegi ta ise ei teadnud.
Mäletan, kui ise olin esimesi nädalaid Marta ootel ega teadnud seda, kõndisin mööda Tallinnat ja märkasin ennast aknaklaasidelt. Kui ilus ma olen, mõtlesin ma, kuidas küll mu juuksed on nii kohevad ja kenad. Tavaliselt ma nii ei mõtle, enda peegelpilti ei märka! Ja järgmisel nädalal selgus, et olen rase.

- Tagasi terviseteemade juurde. See on ju see, mis meid kõiki ühendab - genofond. Mina olen emalt tundliku südame saanud (südamelihasepõletik) ja Elo sai emalt jalaveenipõletiku... Loodetavasti ajukasvaja ei ole geneetiline, niipalju kui mina seda uurinud olen, siis on see keskkonnamõjude-kasvaja. Nii Elo kui mina pärisime ka ema minestamisde ja madala vererõhu.
Aga Priit ja Aap? Ma jään siinkohal vastuse võlgu. Uurime veel :).

- Ema kindlasti nägi välja oma east noorem. Mäletan lugematuid kordi lapsepõlvest, kuidas tehti kõrvalt komplimente, et "te olete nagu kaks õde!" Ema alati naeris meelitatult, mina ei osanud sellest midagi arvata. Nüüd saan aru küll, et see on väga hea tunne pealt-kolmekümne naisterahvale, kui niimoodi öeldakse ;).

- Emale meeldis kirjutada. Kodus oli meil üks kõrgel lael asuv kapp täis suuri kirjade hunnikuid. Ema-isa kurameerimise ja abielu algusajad möödusid paberkirju tootes. Isa läks Tallinnasse õppima, ema jäi Suure-Jaani, siis hakkas ema pool nädalat beebi(de)ga kodus olema, isa oli pikemat nädalat Tallinnas. Ja see oli aeg, kui mobiile muidugi polnud, ma ei tea, kas neil kodudes-ühikates tavatelefonid olid?
Igatahes kirjutasid nad teineteisele IGA päev ja panid aga posti, ja päeva või kahe pärast oli see kiri käes.
Lugesin neid kirju mõnevõrra, kunagi teismeeas, seal oli igasuguseid teemasid, nii olmet kui ka tundeid... Täpsemalt ei mäleta. Aga meeles on oma imestus, kui ma sain aru, et nad iga päev neid kirju posti panid. Üks päev näiteks jäi vahele ja siis kirjutaja vabandas, et näh, eile ei jõudnudki..
Ma ei teinud sel ajal muide vahet ema ja isa käekirjadel, minu meelest olid need nii ühtemoodi. Sellised kaldu ja pikemat sorti.

Üks armas kiri seal kirjade hunnikus oli emal kirjutatud siis, kui ta oli rase ja mind ootas. See oligi mulle kirjutatud ;). Ei teadnud ta siis, kas oli see poiss või tüdruk.

Jätkub hiljem...

12 comments:

super lotto numbers said...
This comment has been removed by a blog administrator.
Eppppp said...

Muudan kommenteerimist siin, panen tähemärkide-filtri vahele, sest meid on super lotto ja muude tegijate poolt pommitama hakatud!

sille said...

sa oled hästi oma ema nägu. :)
hästi armas on selliseid mälestusi lugeda.

hundi ulg said...

Tore, et memuaarid on ellu ärganud.

Võõrad mälestused, mis toovad mulle meelde minu oma esimese lapse, kõrgkooli suunamise ja palju muud. Ka paberkirjad.

hundi ulg said...

Saan aru filtri vajadusest. Kahjuks minu arvuti (ehk mina ise) satub segadusse nendest tähtedest või muudest piirangutest. Seepärast ei jõua minu poolt mitmed kommentaarid adressaadini, s.h. ka sjgelleni.

sjgelle said...

Hundi ulg
Mul pole ju mingeid filtreid vahel. Siis on kahju küll, kui mõned kommentaarid pole kohale tulnud!!

Epp
Kogun ennast veidi ja siis postitan ka midagi.Hiljem.
Muide, pilt on võetud S-J kooli staadionil.

sjgelle said...

Epp, kustuta need jamad kommentaarid ära.

sjgelle said...

Veel pildist. Need puud seal tagapool on alles nii tillukesed ja hekki pole olemaski. Praegu on staadion puude mõttes väga teistmoodi - sinna on igasuguseid huvitavaid okaspuid istuma pandud ja need on suureks kasvanud, nii et see roosa maja ei paistagi välja.

Eppppp said...

Ma ei oska kommentaare kustutada bloggeris! Oskasin ainult tuleviku vastu meid kindlustada, st panin tähemärkide filtri peale.

Ma tean, et see foto on staadionil tehtud, aga ma pole kindel, et tunneksin ära, kus. Kas see on see maja, mis sinu aknastki paistab? See, kuhu sa korra oleksid kolinud (pakuti mingit väiksemat korterit)?

Eppppp said...

Papale jõuan loodetavasti täna helistada, et lünku vähendada.
Lisan selle kommentaari, mille vahepeal sain: emal olid kõik sünnitused rasked, sest tal oli reesus negatiivne. Iga laps ja abort tähendas riski.
..Mul oli see meelest läinud, et ta res.neg. oli. Nüüd tuli meelde küll, et see oli tal see teine riskifaktor (ja üks oli siis see, et tal emakas ei tõmmanud hästi kokku, veri ei jäänud pärast sünnitust seisma, vaid voolas edasi.)

sjgelle said...

Epp
Kui Sa avad kommentaarimise lk, siis näed kommentaari all väikest prügikasti. Selle peale vajutadki ja siis küsitakse, kas tahad seda kustutada. Sa tahad. Nii saab lahti nendest loto-kommentaaridest. Mina pääsen siin ainult oma jagudele kallale.

Eppppp said...

Aa, niisama lihtne see ongi, mina otsisin settingute alt.

Ma siis võtan tähefiltri ära, et oleks lihtsam kommenteerida. Kui väga palju hakkab automaaträmpsu tulema, siis panen tagasi.