Monday, June 30, 2008

Minu inimesed* (Eeriku mälestused),1


Mihkel käis külas oma kaasa ja vanematega. Oli tore taaskohtumine. Kui oskad vaadata, siis leiab pildilt üles nii Mihkli kui teised lähedased inimesed (1975, Manda juubel - 70).

Arutasime Mihkliga, et sellel blogil siin on STOP-märk ees, sest me ei saa ega tohigi kirjutada praeguses ajas toimetavatest inimestest ilma nende käest luba küsimata. See blogi keskendub siiski mälestustele.
Jääb ikka ainult minevik. Aga minevik pole ammendamatu allikas. Või on siiski?
----
Alustan siin isa Eeriku mälestuste trükkimist. Need algavad lapsepõlvest ja lõpevad sõjasuvega (1941). Eks tal oli plaanis rohkemgi kirjutada, aga kuri haigus tuli vahele. Arvan, et ta kirjutas need mälestused 80ndate teisel poolel.
Panen alapealkirju, muus osas jätan kõik muutmata.
-----

Kodu ja vanemad

Pällu, Kuruli, seda viimast peeti nagu millegipärast solvavaks (meie ema seda ei sallinud), ometi tundub nüüd see nimi nii armsana ja kaunikõlalisena, ja Kuruli mägi on esimesi suuremaid künkaid kui minna Ahila saunaküla poole.
Ei tea ega mäleta neid puhtakasu rublasid, millele ühe või teise talumaa väärtust hinnati, kahtlemata oli maa kehvem naabrite maadest. Kuruli mägi oli juba ise kiviklibuline, raskesti haritav, kuigi põuakindel, selle all lohus kippus liigvesi alati kurja tegema, eriti kevadistele rukkiorastele, keskmised põllud olid paremad, ent lõpupoole tõusis jälle maa, suurte kivide tõttu oli harimine raske.
Kahtlemata jäi talu jõukus maha ümberkaudsete omadest kas või juba sellepärast, et meie isa oli suurte võlgadega selle talu ostnud Lunderilt, naabritel aga päritud. Kohaostuks raha laenati(---).

Meie isa polnud ka lisaks muule just kõige paremini põllumeheks sündinud. Oli noorena Kolu mõisniku kutsar, tundis huvi ja armastust aia vastu, ent tööd ja ettevõtmised talupidajana just kõige paremini ei läinud. Nagu öeldakse, polnud õnnelikku kätt, kuigi ta palju unistas ning plaanitses, ei tulnud kõik kõige paremini välja. Ka polnud tal ärimehevaistu - aga tol ajal pidi seda olema.
Oma iseloomult flegmaatik, kes oli piinlikult aus ja arg, eelistas südamerahu kõigele ning ei kannatanud kunagi teiste inimeste halvustamist ega tagarääkimist.

Ema oli tema kõrval koleerik, äge, kergesti süttiv, kellel naer võis vahelduda nutuga, kes kandis koju külauudiseid ja kes, vastupidi isale, omas ärimehe vaimu. Kahjuks ta ei rakendanud seda niivõrd majapidamise huvides - siin oli ebaõnnestumistes eranditult süüdi "vanamees".
Võib-olla oli põhjendatud ehk kuidagi tema kui kokkuostja-edasimüüja tegevus, kui lastele oli vaja anda rahakopikaid. Ent kahtlemata oli see ka kireks- külast osta kanamune, kanu (---) - ja siis Tallinna turule sõita.
Seda harrastas ta aastakümneid ja selle tegevuse juures polnud ta kunagi haige.

Mäletan, kui ema minu noore poisikesena Tallinna kaasa võttis ja kui olin Tallinna turul ( tol ajal Estonia taga) kauplemise juures. Ühe päevaga aga ei saanud müüdud - ja ta saatis mind üksinda rongiga Kadrina tühja kastiga.
Mäletan, kuidas munakasti küljes olev traat veristas üht võõrast härrat. Nii palju oli lärmi - ja see oli mul üks esimesi ängistushetki.

...
järgneb


* pealkiri laenatud Chalice`i laulult

Mälestusi samadest isikutest võib lugeda ka siit ja siit.
Mihkel, tuuluta oma mälu kah!

6 comments:

Anonymous said...

Fotol seisab kõige paremal Maret Vilinurm (Leene Turban). Ta on ka fotol koeraga...

sjgelle said...

Alati on põnev, kui leiad kellegi kommentaari, mida ei oska oodata ega seostada millegagi. Arvan, et keegi Mareti järglastest?
Mul on kusagilt meelde jäänud, et Maretil oli palju lapsi. Olen näinud ka pilte, Kadrina surnuaias võetud, kus õdede ja Eeriku kõrval on ka Maret.
Igal juhul palju tänu täpsustuse eest!
Mind antud juubeli pildi peal ei ole.

Anonymous said...

Maretil/Leenel ei olnud lapsi, küll aga tema õel Almal (Alma Turban abiellus Johannes Mäega) oli kokku 12 last, kellest viis surid erinevas vanuses varakult.
Mareti kohta pean täpsemalt küsima oma isalt ja tema õdedelt-vendadelt.
Andres Mäe

sjgelle said...

Igal juhul tänan täpsustuse eest. Kas pole ikka vahva asi, et blogi kaudu saavad inimesed suhelda ja uusi teadmisi oma suguvõsa kohta?

Anonymous said...

Lisasin ka mõned read Johannes Schwarzbergi mälestuste ossa:
https://www.blogger.com/comment.g?blogID=7209657089723113788&postID=6082988784784054885
AM

sjgelle said...

Lp Andres
Need kaks mälestust olid väga head.
Tänud nendele, kes meeles pidanud ja edasi rääkinud. Tänu ka Sulle, Andres!