Thursday, June 5, 2008

Meenutusi ema Aimest, 3. osa


(Pildil ema, Elo ja Epp. Elo oli hiljuti ise oma juuksed ära lõiganud.)

Tagasi siis ajaliinile kusagile Sudiste raamatukogu aega, kui mina olin umbes 4-5-aastane. Sudiste "raamatukogu" oli sel ajal vaid üks hiiglasuur kapp kohalikus rahvamajas, mis käis lukku. Mäletan seda raamatute lõhna ja suurt kettaga telefoni, millega ma ajaviiteks mängisin, sest kõik lasteraamatud olid juba mitu korda läbi loetud. Ja mäletan, kuidas ema ostis kohalikust poest meile süüa-juua. Tahtsin väga maitsta seda imelikku pruuni külma jooki, mis ema endale ostis, aga tema hirmutas: "See on suurte inimeste jook, sina ei tohi seda maitsta!" Mangusin niikaua, kuni ta korraldas mulle klaasitäie vett, kuhu sain sortsu sisse. See oli minu elu esimene pepsi.

Nii me seal raamatukogus aega veetsime, sageli kahekesti. Käis inimesi: kes vajas soovitusi, kes oli jutukas, kes tegi kiirelt... Ja siis olime jälle kahekesti. Vahel käisime vaatamas Elo ja Priitu, kes sealsamas lähedal lasteaias olid. Ja siis olime jälle kahekesti. See oli vist mu varajase elu suurim pärandus, et niimoodi rahulikult, ilma agressiivse kollektiivita sain olla. Ja õppisin ka ilmselt nende aastate jooksul ema paremini tundma kui keegi teine.
Vahel luges ema natuke mõnda raamatut mulle ka ette, aga ta oli vist nii ahne lugeja, et tahtis ise midagi uut sisse ahmida. Igatahes luges ta mulle suurte inimeste raamatuid ette, mitte laste omi - ikka neidsamu, mis tal endal parasjagu pooleli olid. Mingit lasteraamatute ja unejutu ette lugemist meie kodus ei olnud mitte kunagi. Ma õppisin ka nii varakult ise lugema, et mul polnud seda vaja, lugesin ise. (Ma ei mäleta, millal Elo ja Priit lugema õppisid. Vist ka üsna varakult... Minu kohta räägitakse, et kaheaastaselt. Ma ei mäleta sellist aega, kus ma poleks lugeda osanud.)

Kuna ma olin lapsena haiglane, põdesin astmaatilist bronhiiti, siis käisin emaga igal aastal kaks korda Tallinnas tähtsate kopsuarstide juures ennast näitamas. Enamasti läksime rongiga. Mul on selgelt meeles üks hetk, üks suurte inimeste raamat, mida ta mulle rongis ette luges, sest mul oli igav. Seal raamatus oli järv ja koer, hall taevas... Huvitav, kas ma selle katkendi tunneks praegu ära, kas tekiks mingi deja vu?
Tallinnas ööbisime isa venna Tiidu juures, Lasnamäe alguses. Mäletan suurlinna tulesid, taksojärjekorda, võõraste linade lõhna, aknast paistvat tuletorni, plastmassist banaane vaagnal, Kotka poodi, vanalinnast Saia käigu piimajäätisekokteili...
Kord ostsime Tallinnast rongi peale hamstrid kaasa. Sattusime kuidagi sinna  Raekoja platsi lähistele loomapoodi ja mina küll ei mäleta, et oleksin ise väga manguma pidanud! Kaks kuldpruuni hamstrit paberikotis, istusime siis tagasiteel rongis ja mäletan, kuidas ema ohkas ja ütles: "Loodetavasti isa ei pahanda!"
Nii algas meie pereelus hamstrite periood, pärast nende esimeste surma sai veel mitu laari hamstreid ära peetud. Emast ja loomadest (ja samuti papast ja loomadest, ja noh, iseenda loomadest ka) kirjutan ma kunagi raamatu.

Sudiste raamatukogust aga koliti meid peagi ära Karksi kolhoosi keskusesse, esialgu küll vaid ühetoalisesse raamatukogusse, aga tasapisi järgmistel aastatel saadi juurde algul teine ja siis isegi kolmas ruum.
Olin vist 6-aastane, igatahes koolis ma veel ei käinud, kui ema töökoht Karksisse kolis. See oli vana mõisaloss, paksude seintega mõnus maja. Raamatukogu kõrvaltoas elas kolhoosi kunstnik Vello, kelle juures ma aega veetmas käisin. Ta üritas mind joonistama õpetada, aga enamasti lihtsalt joonistas ise ja lasi mul lihtsalt olla. Õppisin selgeks selle, et ka teise inimese juures on normaalne vaikselt olla. Vello joonistas ja mina lugesin, aeg tiksus. Mäletan, et kord kinkis Vello emale portree temast, aga ema nägi seal pildil palju vane välja, kui ta tegelikult oli. "Selline olen ma siis 40-aastaselt," ütles ema kellelegi Vello selja taga. Vastastoas oli kolhoosi juuksur tädi Helle ja selle kõrval pesumaja teeninduspunkt ehk tädi Elts. Kõigist neist võiks veel lugusid rääkida (Eltsui käest näiteks sain oma elu pikima staazhiga kassi, Massa)... aga kõige tugevam emotsioon on praegu ikkagi see Vello joonistatud pilt. Mis sellest pildist sai?... Kui ema tegelikult 40 oli, siis oli ta vaeseke ju nii kõhn ja olematu ja juba kusagil seal teispoolsuses kõikumas. Käisime teda hooldushaiglas vaatamas ja sanitar küsis mu käest: kas see on su õde? noorem või vanem? Nii eatu nägi ema välja veidi enne surma... Nii et mitte kunagi ei näinudki me teda sellisena, nagu kunstik Vello oli joonistanud.

Aga tagasi minevikku. Kultuurimajas käis meil ka kultuurielu. Ema korraldas vahepeal lastele raamatusõprade ringi (see oli küll juba siis, kui ma koolis käisin): vahel jutustas meile mingeid lugusid kirjanikest, vahel pani meid lihtsalt tööle, raamatuid parandama või indeksikaarte kirjutama. Peamiselt käisid ringis tüdrukud. "Sul on nii lahe ema!" Olin uhke ja olin ka kade, sest liiga sageli sai ta mu sõbrannadega liiga hästi läbi :). Olen sellesama mustri algeid nüüd märganud Martas-enda-Martasõbrannade suhetes.

Ema ja isa käisid kultuurimajas ka rahvatantsuringis, kaks korda nädalas. Nad hakkasid seal käima juba sel ajal, kui me veel päris pisikesed olime, koolis veel ei käinud, ehk nii 4-6aastased: kõlab ilmselt imelikult, aga nii see oli, iga laps pandi omaette tuppa luku taha ja juurde pissipott ja natuke süüa. Eraldi tubadesse sellepärast, et me omavahel kaklema ei hakkaks! Ja lapsehoidjaid neil vist ei olnud väga kusagilt võtta - rahvatantsust ka loobuda ei tahtnud, sest see oli nende ühine hobi ja vaheldus.
Peagi kasvasime suuremaks ja see kord muutus, lasti meil koos kakelda, kui nad ära olid ;). Ja rahvatantsus käisid nad veel päris pikalt.
Ma küll juurdlesin oma lapsepeaga selle üle, et miks ema ja isa alguses tantsisid koos ja siis enam mitte... Kes seda teab. Aga see tegi muret, arutasime seda ka Eloga, et kui ema ja isa nüüd lahutama kavatsevad hakata (sest isa tantsib ju nüüd hoopis tädi Iviga ja ema onu Juhaniga! ;), kuidas me lapsed ära jagaksime. Selles saime kohe kokkuleppe, et mina jään emaga ja Elo isaga. Aga Priit? Vaat seda ei suutnudki me ära jagada, vähemasti meelde ei jäänud.

Sellega seoses meenus üks naljakas juhtum veel. Nimelt otsustasime kunagi teismeeas Eloga, et meie korter tuleb ümber seada. Me joonistasime kõikidest tubadest plaanid ja panime mööbli paberi peal uutmoodi paika. Ema ja isa paigutasime elama suurde telekatuppa riidekapi taha ja nii said kõik lapsed endale omaette toa. Võtsin tükk aega julgust, et kuidas küll meie plaani presenteerida. Kui siis lõpuks sai see tehtud, siis nägin, kuidas ema ajas asi naerma. "Et meie siis koliksime kapi taha?"...
Tulemus oli, et mina ise kolisin kapi taha - toad tehti ümber, aga mitte nii, nagu me alguses plaaninud olime. Ja siis sündis hoopis Aap ja toad tehti veel kord ümber. Ja samal ajal käis majaehitus... Aga see olgu juba mõne järgmise osa jutt.

3 comments:

sjgelle said...

Mul on meeles, et kappidele pandi ka lukud ette!
Aga mingite panipaikade kaudu ronisite te ühest toast teise, kui need lukus olid?
Hamstritega seoses meenub mulle, et magasin kord nendega ühes toas ja need kuramused hakkasid öösel puuris madistama. Ma viisin unesegasena puuri kuhugi teise tuppa. Hommikul oli paanika, et hamstrid kadunud.

Hundi ulg said...

See tüdrukute iseomajuustepügamine on tegelikult nii armas. Eriti põnev ja loominguline on hilisem frisuuri kohendamine. Tulemus on alati põnev. Vähemalt Elo puhul.

Eppppp said...

Helle - jah, meil olid koridoris peal kapid, kust uksed läksid tubadesse. Need kapid polnud lukus, aga ema ja isa ilmselt ei osanud arvestada variandiga, et me julgeks ust mööda ronida lae alla kapiukse juurde ja sealt pidi teise tuppa.

Hamstrilugu mäletan ka. Sa olid meid hoidmas millegipärast (mis sündmus, ei mäleta, aga ema ja isa olid vist ära) - öösel hakkasid hamstripuuri tõstma, aga sa ei teadnud, et puuri põhi on lahtine. Tõstsid puuri ümbert ära, aga hamstrid pääsesid lahti. Aga saime nad kapi tagant pärast kätte.

Juustest - huvitav, et mina ei lõiganud kordagi varases lapsepõlves ise oma juukseid, aga Elo lõikas mitu korda. Kunagi, kui juba teismelised olime, siis kuulsime kusagilt, et eriti moodsa järgulise soengu saab, kui teha peaelaele hobusesaba ja see siis maha lõigata. Minu lõikus tuli enamvähem välja, aga Elol juhtus see hobusesaba liiga tihedalt peanaha küljes olema, tal oli siis pealaelt päris siil!