Mis on haridus?

Üks vihmase ilma tegevusi on süvakoristamine- mitte potjomkin, kus paned asjad lihtsalt silme alt ära, vaid selline sisuline - sorteerid, teed valiku ja ülearuse viskad ära, kui ...raatsid.
Sõltub inimesest- mina viskan ära asju üldiselt raske südamega.
Aga kui ma ära suren, peavad teised nagunii seda tegema. Parem juba tasapisi ise...

Leidsin koti ülikooliaegsete ja pikkade kursuste konspektidega. Viskan ära? No ei lähe mul seda enam vaja - praegu on hoopis teised ajad, teised oskused, teised nõudmised.
Neil ongi ainult nostalgiline, emotsionaalne, ajalooline(?) väärtus.
Imestan, millist vaeva on kunagi nähtud, mida on vaja olnud õppida. Ja kõik see on tulnud käsitsi kirja panna elava suulise loengu põhjal. Kes seda tänapäeval teeks!?

Pikad kuuajalised suvekursused pärapõrgus Värskas olid omaette nähtused. Mina käisin kolmel sellisel. Mingit võimalust ära nihverdada ei olnud. Kuu aega kodust ära - see oli päris tüütu. Ööbimine eestiaegsetes sõjaväebarakkides (või oli hobuste tallides?) kümnekesi toas, mugavusteta, meelelahutuse eest tuli ise hoolitseda. Kui oli ilus suvi, siis polnud vigagi - sai värska vees supelda ja järvel paadiga sõita. Isegi väikesed suhtedraamad arenesid... Nalja sai, kui oskasid asju naljakana võtta. Sellest ajast on sadu tuttavaid, kelle nime küll kahjuks alati ei mäleta.

Esimesel korral ootasin Triinu, ei kannatanud paljusid lõhnu ja inimesi välja, bussis kippusin kokku kukkuma, aga ei pääsenud Värskast. Ehkki ülikoolist oli ainult kolm aastat möödas.
Teisel korral oli Triin alles eelkooliealine, aga minema pidi. Andsin siis lapse kuuks ajaks sõbranna hoolde, kes võttis ta kaasa oma vanematekoju Toilasse. Tal oli endal samaealine tütar.
Kolmandat korda ma nii täpselt ei mäletagi. See jäi uute aegade eelõhtusse. Mäletan, et oli õppejõude, kes jutustasid asjadest, millest kusagilt polnud võimalik lugeda ega kuulda. Aeg oli ju selline karm, kord kõva ja see oli kõikide arvates hulljulgus, vaata et eluga riskimine. Rääkisid, et NL on suures kriisis ja Vene rubla pole konverteeritav...;)

Kursused kursusteks, aga sellega kaasnesid kursusetööd ja lõpueksamid.
No saime targaks!!

Vaatasin hariduse kohta käivaid aforisme (klassi lõpetamise puhul kingitakse mulle järjepidevalt aforismide kogumikke).

* Haridus suurendab inimese sünnipärast väärtust.( Horatius)
* Ainsad võidud, mida ei kahetseta, on võidud harimatuse üle.(Napoleon)
* Parim, mida inimene võib teha, on harida iseennast ning arendada oma võimeid, et temast oleks maksimaalselt kasu inimkonnale.(J. Fields)
* Kasvatus ja haridus on lahutamatud. Pole võimalik kasvatada, edasi andmata teadmisi, kuid iga teadmine mõjub kasvatuslikult. (L.Tolstoi)
* Laps, keda on haritud ainult koolis, on harimatu laps. (Santayana)
* Haridus on suurepärane asi, kuid seda, mis on teadmist väärt, ei ole võimalik õpetada. (O.Wilde)
* Haridus on see, mis pärast koolis õpitu unustamist järele jääb.
(A. Einstein)

Vatt seda viimast ma vaistlikult otsisingi. Nii on õige jah.

Veel üks mõttetera Einsteinilt:
"On ime, et uudishimu suudab üle elada formaalse hariduse."

Ja lõpuks
"Haridus on see, mida enamik saab, paljud edasi annavad ja vähesed omavad." (K. Kraus)

Sudistest ja põllumajanduse põhjalaskmisest

Lugesin samuti Epu osutatud artiklit Postimehes.
Täiesti juhuslikult on ka minul oma mälestused Sudistega seoses.
Sudiste on teatavasti Karksi ja Nuia läheduses olev küla, kelle saatus tänapäeva Eestis on täiesti tüüpiline - ehk siis väljasuremine.
Minu mälestused jäävad aastakümnete taha. Ega nad väga eredad enam pole, aga põhivärvid on meeles.
Olime teise kursuse tudengid, eesti filoloogid - tulevased õpetajad, ajakirjanikud, teadustöötajad, keeleteadlased. Põhiliselt linnaplikad, kolm poissi ka - üks pärit Järvakandist, kaks Tartust.
Niisiis olime kuu aega Karksi kolhoosis põllutöödel abis, ööbimisega Sudiste kultuurimajas põhukottide peal.
Juba siis jäi mulje, et see Sudiste on ikka üks mahajäänud koht. Elu kees ikka Karksis.
Sügis Sudistes on meelde jäänud sellega, et oli erakordselt ilus. Veel septembris käisime Ainja(?) järves ujumas ja paadiga sõitmas. Sinna oli Sudistest ikka mõned km minna, aga me olime noored ja see polnud mingi problem. Vahel jooksime pool teed sinna ja tagasi.

Nädalavahetusel üldist toitlustamist ei toimunud - meile anti produktid kätte ja pidime nendest ise midagi söödavat tegema. Mäletan, et munadega kitsas polnud (Karksi kolhoosil oli suured kanafarmid), neid jagus ka üksteisele pähe määrimiseks (sõna otseses tähenduses). Lõbus oli.

Vaegtöödest mäletan seda, et meid pandi igasuguseid töid tegema. Kartuleid võtsime ainult kolhoosi juhtkonnal, mille eest tehti meile vägev pidu välja (või oli see hoopis Piibe kolhoosis?).
Ma ei mäleta, kas kolhoosis peale meie veel lihttöölisi (põllutöölisi) oli. Kõik olid vähemalt brigadirid ja osakonnajuhatajad ja agronoomid. Traktoristid ja kombainerid olid aga igavesti kuumad kutid. Leidsime sealt peaaegu kõik endale kohalikud austajad. Abieluni siiski ei läinud.
Oi, valetan, üks meie poiss leidis Karksist endale naise! Aga selle siiski järgmisel aastal.

Nüüd tuleb väga poliitiline koht.
Mis põllumajandus see oli, mida pidid igal sügisel ja kevadel "päästma" ja järje peale aitama tuhanded koolinoored ja üliõpilased? Lisaks käisid veel asutustest ja ettevõtetest nn šefid hädaabitöödel. Mäletan, et ajakirjanduses tõstatus kord probleem, kas ikka sümfooniaorkester peaks käima kartuleid võtmas, võib-olla leiaks nendele ikka erialast tööd (kolhoosis?).

Mis tööjõud me olime? Odav, sest palka ei saanud suurt midagi, õigemini läks see söögi peale ära.(Ega mäleta ka täpselt- Karksi kolhoos oli suhteliselt heal järjel!) No seda peab küll tunnistama, et kolhoosis võtsime kõik mitu kilo juurde, sest oli hea rammus maatoit ja lisa võis ka küsida, kui juhtusid hea isuga olema. Aga värskes õhus tuli isu küll.

Mul on tõsiselt kahju, et elu maal hääbub, aga ma ei saa aru, mis võiks seda protsessi peatada.
Keda sa sunniviisiliselt maale saadad elama?
Muidugi võiks olla väike pood igas külas, et ei peaks 10 km kaugusele leiva järele minema.
Mul on kahju Sudistest ja paljudest teistest väikestest Eestimaa küladest, aga erinevalt maainimestes juurdunud arvamusest ei ole ma nõus väitega, et maaelu keeras tuksi Mart Laar isiklikult.
Tolleaegne põllumajanduslik suurtootmine õitses tänu õppiva noorsoo odavale tööjõule, kes aitas ära teha kõik hooajatööd.

Pildil ei ole muidugi Sudiste, on Suure-Jaani - hoopis teisest laulust. Tiiu kogu.

Pööripäeva eel

Inimene vajab oma elus mingit stabiilsust või rutiini, öeldagu mis tahes selle vastu. Kunagi oli ühes blogis mõttetalgud, millisena keegi aega või aja kulgu ette kujutab. Mina kujutan seda üles-alla lainetava joonena horisontaalsel pinnal. Lõpmatust silme ette manada ei suuda, nii on seda ajajoont ainult jupike näha - algust ja lõppu mina ei näe.
Ei saagi ju, sest igavikku silmas pidades on MEIE AEG üürikesem kui silmapilk.

Nädalapäevad enne suve algust vaatan taha ja vaatan ette. Mõtlen mõned mõtted ja kirjutan mõned read.

Pildil onu Valdi oma Eestis-käigu ajal (1994) koos Ave-Liisiga Taageperas Tiidu suvekodus. Taamal paistab järv, puu taga on omatehtud tiik.
Seal möödusid ilusad suved (oh seda nostalgiaussi hinge kallal!)- jaaniõhtud koos kohalike parmudega, maasikad ja mustikad lausa õue all, täiuslik privaatsus ... kuni see aeg sai otsa.
Nüüd on see koht laastatud, kõik, mis võimalik, laiali veetud - isegi kaevurakked, isegi elektripostid.
Aga mälestusi ei saa keegi varastada! Õnneks.


Nädala pärast lõpetab Ave-Liis gümnaasiumi. Millal ta küll suureks kasvas!?

Teine pilt on samast aastast - Triin lõpetab keskkooli ja mina ka (mul oli jälle klass!). Oli üks õnnelik aeg, üks õnnelikumaid mu elus. Olin lapse suureks kasvatanud. Saatsin ülikooli õppima. Polnud veel tasuline õpe.

Keskkooli lõpetamine on üldse lootusrikkamaid perioode inimese elus. Mäletan oma elust, kuidas ma seda ootasin - et saan kodust minema, et mul on ees ainult ilus elu, et ma võin nüüd teha, mida tahan. Tegin ma küll!
Noorus on ilus just selliste õhuliste unistuste tõttu. Edaspidi muutud realistlikumaks, unistad juba ettevaatlikumalt, pettud mõnedes asjades, saad mõned vitsad, aga jääd ellu. Elad siiani.
Ise teate, kuidas need asjad käivad.