Kilde lapsepõlvest: kaardimängust ja muust

Meie isa Andres oli lapsena matemaatikas väga andekas, võitis isegi mingeid olümpiaade. (Kahjuks need matemaatiku-geenid on siiani järeltulijates peitu jäänud..)

Aga kui meie lapsed olime, siis tahtis isa käia koos sõpradega kord nädalas bridži mängimas.
Emale see jälle eriti ei meeldinud (minu meelest).Vahel isa läks ikkagi, tal oli mingisugune kaustik, kuhu ta bridzhipäevikut pidas, aga sageli jättis minemata ka.
Siis õpetas ta hoopis meid kaarte mängima (tagantjärgi tundub, nagu kompensatsiooniks - et välja mängima ei lubatud minna ;)). Selle mängu nimi oli "Bismark" ja see oli bridži lihtsustatud versioon. Mängijaid pidi samamoodi neli olema ja mängul oli kaheksa vooru. Ka seda tuli paberi peale üles tähendada ja kõik kaheksa vooru võttis... no umbes pool päeva. Sai ka juppide kaupa mängida - tunnike nüüd, tunnike hiljem.

Tundub, et emale see ka eriti ei meeldinud, kui kõik pereliikmed peale tema kodus bridži, vabandust, bismarki mängisid. Aga vähemasti oli isa kodus :).

Hiljem hakkasid nad maja ehitama ja meie hakkasime oma sõpradega-sugulastega bismarki mängima.

LISATUD. Bismarki mängiti siiski kolmekesti ja isa ainult nõustas meid, ise polnud "käsi".

--

Teine asi, kus isa matemaatiline veri välja lõi, oli spordiloto. Tal oli paks kaustik, kuhu ta pani kirja võitnud numbrid ja siis arvutas mingisuguste tõenäosusteooriatega välja midagi ja soovitas meile numbreid.
Me siis kriipsutasime soovitatud numbrid läbi ja saatsime ära. Järgmisel nädalal pani isa jälle kirja ja soovitas uusi numbreid...
Aga vaat seda küll meeles pole, et me kordagi midagi võitnud ka oleks!

--

1988. aasta suvel, kui Aap sündis, jõudis just meie kätte järjekord autoostu loa saamisel ja saimegi endale koos väikevennaga ka auto.
Alguses isa ei osanud hästi sõita, sest polnud ju suurt praktikat olnud. Kui Aap oli 1,5 kuud vana, sõitsime Hellenurme (Elva lähedal) vanavanaema 90. juubelile ja pidime autos vait olema, et isa juhtida saaks. Aap oli isegi üllatavalt vait sel reisil (nagu ka muidu - ta oli väga hea laps).
Aga see meie tumeroheline Moskvitš on ainuke auto mu elus, mida ma hakkasin hääle järgi ära tundma. Korteris oli minu voodi akna all ja kuulsin juba kaugeltblahtisest aknast "meie mosse häält", kuni see akna alla jõudis ja peatus. Siiani müstika, kuidas ma selle ikka ära tundsin. Näiteks Toomase oranžhil Moskvitšil oli teistmoodi hääl.

Seal akna all oli permanentselt teine auto ka - see oli Lejka ja Nadja isa Ljonka vana Saporožets. Vaat see oli lahe auto! Praegu on sellised uunikumid. Meenutab kujult umbes Volkswageni-põrnikat. Selle taga oli mõnda aega ka Ljonka suur auto, tänapäeval nimetatakse neid vist rekkadeks. Mõnda aega saime selle autoga hommikuti kooli (siis käisime juba Nuia koolis). Ma ei saa siiani loogiliselt aru, kuidas saab sellise suure ja pika autoga Karksi ja Nuia vahelise ürgoru teekäänakutel manööverdada... Istusime seal juhi kõrval kõrgel kabiinis ja ma panin lihtsalt silmad kinni, kui kurvides olime.

--

Üks naljakas asi tuli veel meelde, eile, kui Martale luuletusi raamatust lugesin. Nimelt olin ma mõnda aega (umbes 4-7 klassis) tunnustatud deklameerija. Lugesin kooli aktustel luuletusi ja käisin isegi korra Viljandis deklamaatorite konkursil. Õpetaja Aino Kauts korraldas seda asja ja oli mulle valinud patriootliku-nõukogudeliku luuletuse. See oli lapse ja isa dialoog.
""Isa, miks sinelis augud sul sees?"
- "Aukudes mul käidud teed.."" jms.
Õpetaja oli mind juhendanud, et ma lapse rollis deklameeriksin peenikese häälega, aga isa rollis jämeda häälega.
Viljandis konkursil olin natuke pabinas ka. Hääl oli kuidagi kinni ja kui lugema hakkasin, tuli eriti kõrge peenike hääl välja. Siis üritasin sobivuse mõttes ka isa häält hästi jämedalt teha.
Mäletan, kuidas esimeses reas istus žürii ja ühel tädil nägu tõmbles mind kuulates... Tuli vist päris koomiline deklameerimine välja.
Aga ka seal ei võitnud ma midagi ;).