Monday, November 19, 2007

Kilde lapsepõlvest: kaardimängust ja muust




Meie isa Andres oli lapsena matemaatikas väga andekas, võitis isegi mingeid olümpiaade. (Kahjuks need matemaatiku-geenid on siiani järeltulijates peitu jäänud..)

Aga kui meie lapsed olime, siis tahtis isa käia koos sõpradega kord nädalas bridži mängimas.
Emale see jälle eriti ei meeldinud (minu meelest).Vahel isa läks ikkagi, tal oli mingisugune kaustik, kuhu ta bridzhipäevikut pidas, aga sageli jättis minemata ka.
Siis õpetas ta hoopis meid kaarte mängima (tagantjärgi tundub, nagu kompensatsiooniks - et välja mängima ei lubatud minna ;)). Selle mängu nimi oli "Bismark" ja see oli bridži lihtsustatud versioon. Mängijaid pidi samamoodi neli olema ja mängul oli kaheksa vooru. Ka seda tuli paberi peale üles tähendada ja kõik kaheksa vooru võttis... no umbes pool päeva. Sai ka juppide kaupa mängida - tunnike nüüd, tunnike hiljem.

Tundub, et emale see ka eriti ei meeldinud, kui kõik pereliikmed peale tema kodus bridži, vabandust, bismarki mängisid. Aga vähemasti oli isa kodus :).

Hiljem hakkasid nad maja ehitama ja meie hakkasime oma sõpradega-sugulastega bismarki mängima.

LISATUD. Bismarki mängiti siiski kolmekesti ja isa ainult nõustas meid, ise polnud "käsi".

--

Teine asi, kus isa matemaatiline veri välja lõi, oli spordiloto. Tal oli paks kaustik, kuhu ta pani kirja võitnud numbrid ja siis arvutas mingisuguste tõenäosusteooriatega välja midagi ja soovitas meile numbreid.
Me siis kriipsutasime soovitatud numbrid läbi ja saatsime ära. Järgmisel nädalal pani isa jälle kirja ja soovitas uusi numbreid...
Aga vaat seda küll meeles pole, et me kordagi midagi võitnud ka oleks!

--

1988. aasta suvel, kui Aap sündis, jõudis just meie kätte järjekord autoostu loa saamisel ja saimegi endale koos väikevennaga ka auto.
Alguses isa ei osanud hästi sõita, sest polnud ju suurt praktikat olnud. Kui Aap oli 1,5 kuud vana, sõitsime Hellenurme (Elva lähedal) vanavanaema 90. juubelile ja pidime autos vait olema, et isa juhtida saaks. Aap oli isegi üllatavalt vait sel reisil (nagu ka muidu - ta oli väga hea laps).
Aga see meie tumeroheline Moskvitš on ainuke auto mu elus, mida ma hakkasin hääle järgi ära tundma. Korteris oli minu voodi akna all ja kuulsin juba kaugeltblahtisest aknast "meie mosse häält", kuni see akna alla jõudis ja peatus. Siiani müstika, kuidas ma selle ikka ära tundsin. Näiteks Toomase oranžhil Moskvitšil oli teistmoodi hääl.

Seal akna all oli permanentselt teine auto ka - see oli Lejka ja Nadja isa Ljonka vana Saporožets. Vaat see oli lahe auto! Praegu on sellised uunikumid. Meenutab kujult umbes Volkswageni-põrnikat. Selle taga oli mõnda aega ka Ljonka suur auto, tänapäeval nimetatakse neid vist rekkadeks. Mõnda aega saime selle autoga hommikuti kooli (siis käisime juba Nuia koolis). Ma ei saa siiani loogiliselt aru, kuidas saab sellise suure ja pika autoga Karksi ja Nuia vahelise ürgoru teekäänakutel manööverdada... Istusime seal juhi kõrval kõrgel kabiinis ja ma panin lihtsalt silmad kinni, kui kurvides olime.

--

Üks naljakas asi tuli veel meelde, eile, kui Martale luuletusi raamatust lugesin. Nimelt olin ma mõnda aega (umbes 4-7 klassis) tunnustatud deklameerija. Lugesin kooli aktustel luuletusi ja käisin isegi korra Viljandis deklamaatorite konkursil. Õpetaja Aino Kauts korraldas seda asja ja oli mulle valinud patriootliku-nõukogudeliku luuletuse. See oli lapse ja isa dialoog.
""Isa, miks sinelis augud sul sees?"
- "Aukudes mul käidud teed.."" jms.
Õpetaja oli mind juhendanud, et ma lapse rollis deklameeriksin peenikese häälega, aga isa rollis jämeda häälega.
Viljandis konkursil olin natuke pabinas ka. Hääl oli kuidagi kinni ja kui lugema hakkasin, tuli eriti kõrge peenike hääl välja. Siis üritasin sobivuse mõttes ka isa häält hästi jämedalt teha.
Mäletan, kuidas esimeses reas istus žürii ja ühel tädil nägu tõmbles mind kuulates... Tuli vist päris koomiline deklameerimine välja.
Aga ka seal ei võitnud ma midagi ;).

12 comments:

Eppppp said...

Ma panin just laste blogisse kirja ühe loo, kui "andekas" Marta matemaatikas on ;)
http://annajamarta.blogspot.com/2007/11/mitu-printsessi.html

helle said...

Naersin seda Marta lugu. Algul tulebki 1-2 õega harjutada, aga teie kohe kaksteist...

Luuletuse lugemine oli ka naljakas. Ega selle oskusega pole meid vist ka õnnistatud.

Mis aga puutub sellesse Karksi-Nuia käänulisse teesse, siis seal just sai onu Kii surma...

Simona said...

minu sünniaasta on 1998 aabi oma on 1988

Eppppp said...

oeh, veel üks näide, kuidas mul numbritega ei sobi... parandan ära.

v. said...

Küsimus selle Bismargi kohta. Ma olen kah seda lapsepõlvest peale mänginud, aga minu teada mängitakse seda just kolmekesi. Kui suure pakiga te mängisite ja mitu tihi pidi esimene mängija võtma nendes andmiste-võtmiste voorudes? Meie mängisime 36 kaardiga ja võtta tuli/võis 6-3-3. Ja ringid olid trumbita võtmine, trumbita andmine, trumbiga võtmine, trumbiga andmine, ladumine 6-Ä, ladumine Ä-6, vabaladumine, sundladumine (kokku kaheksa ringi, üks iga Bismarck'i tähe kohta). Meie peres mängiti seda siis, kui elekter ära oli. Ja oi, kuidas mulle see meeldis...:-)

Eppppp said...

Mõtlesin järele.
ongi kolmekesti! oli jah, et korra pidi 6 tihi saama ja kaks korda 3 tihi.

Mälu petab.
Järelikult isa lihtsalt aitas ja nõustas, mitte polnud ise "käsi".

Eppppp said...

Aa, ja lisaks sinu mainitutele oli veel üks voor (hüüumärk), seal sai igaüks välja jagatud kaartide järgi korra valida, misiganes ring nüüd tuleb. Nt kui said kätte kõik ruutud, siis valisid, et tuleks trumbiga võtmine ja trump ruutu.

Anonymous said...

bizmarki ikka neljakesi mängitakse ju. meie mängisime alati neljakesi, ema, isa, vend ja mina. mäng käis nii, et esimesel ring iga üks pakkus mitu tihi ta võtab ja vastavalt sellele sai punkte. näiteks ütles, et võtab kaks tihi ja võttiski kaks, sai viis boonust ka juurde.
järgmine ring oli trumbiga ja kordus sama tihide pakkumine. edasi andmine, trubmiga andmine. ladumine 6-a ja a-6. eelviimane ring oli vabaladumine (ehk ise valisid millega alustad, nt. 8-7) ning viimane ring käis nii, et iga kord sai vastavalt soovile valida, mida nn sinu korra ajal mängitakse. see tuli otsustada enne kaartide jagamist.

bizmarki mängisime sõpradega viimati veel sel kevadel ja ma ei teadnudki, et seda ka kolmekesi mängitakse. ikka neli ju.

ELO said...

Meie mängisime kolmekesi bismarki. Võibolla on mingi neljakesi mängimise versioon ka siis olemas :)

Anonymous said...

hmmm...tuleb välja küll. meil isegi mitu korda mäng mängimata jäänud sest neljandat kätt pole olnud alati võtta... ja nüüd siis kuulen, et saab ka kolmekesi! :) Mind nagu oleks lapsest saati petetud:D

bizmargi isu on küll peal. bridzi nagunii ei oska.
---
Aga ma arvan, et see on tore, et te oma mälestusi kogute.

v. said...

Kusjuures, paistab, et see neljakesi mängimise variant on rohkem bridži moodi - tihide võtmist pakuti. Selle võtmise/andmise poole juures oli minu meelest meie versioonis just see ettemääratud tihide arv selline põnevust ja frustratsiooni tekitav osa - no kui tulevad ainult "hilbakad" kätte, katsu siis kuus tihi võtta...

Ja seda päris vaba ringi mängisime vahel ka, aga enamasti läks see ikkagi ladumiseks kätte ära (võtmise-andmisega tegelikult ju punkte õieti ei teeni), seega seda me enamasti enam ei viitsinud teha - üheksas ring ka juba (ja siis tuli mõelda, mis täht Bismarcki nimesse juurde mõelda :-D).

Mul kusjuures oli isaga sama lugu, Eppppp, ta oli niisama "käsi" - tavaliselt alustasime mängimist kolmekesi: ema, vend ja mina, aga kuna mina hakkasin üsna kähku haledalt pähe saama (vend oli kuueaastaselt pikalt haiglas ja õppis vanade meestega koos niiviisi kaarti mängima, et keegi ei saa siiani talle eriti vastu, lisaks olin/olen ma muidugi kõige noorem ka), siis ühel hetkel isal läks süda haledaks ja ta tuli mulle appi...

Muuseas, kas te ka olete tähele pannud, et kuna Bismargis peab osalejate punktisumma kokku nulli andma, siis alati oli üks, kes suure(ma)lt plussis, üks, kes suure(ma)lt miinuses ja kolmas oli tavaliselt nulli ümber?

Ja vabandust, et nii pikalt heietasin, mulle ikka HIRMSASTI meeldib see mäng. :-)

Eppppp said...

...Ja kui koolis hakati miinusnumbrites arvutamist õpetama, siis seda me juba oskasime! Sest seal Bismargis oli ju arvepidamises vaja.

Mul on ka täitsa nostalgia ja himu mängida seda. Pole aastaid kaarte mänginud.