Saturday, June 14, 2008

Meenutusi ema Aimest, 4. osa




Mälestused on tõesti nagu unenäod. Kui saad kusagilt järje peale, siis toob üks asi teise meelde ja teine kolmanda... Soovitan kõigile mälestusi kirja panna, see on omamoodi elamus.

Panen siia märksõnadega ema hobisid veel kirja.

Õmblemine. Me saime kusagilt "tutvuste kaudu" saksamaise õmblusmasina. Ja nagu enamik nõukogude naisi, harrastas ka meie ema õmblemist. Huvitavate siksakkidega sai pükste peale mustreid tehtud näiteks. Õppisime Eloga ise ka varakult õmblema, alguses ema abiga, siis juba üksi. Raamatukogusse tuli venekeelne Burda, samuti sai lõikeid aetud Siluetist. See oli ajastu, kõik me  tegime seda. Ja see sidus meid emaga, koos nohisemised, ühine looming, rõõm sündinud asjast. (Uued emade-tütarde põlvkonnad, neil on siis koos shoppamine selle asemel?).

Lugemine. Aga samamoodi nagu õmblemiseks, ei jäänud emal ka lugemiseks palju aega (eks ikka majaehituse ja lastekasvatuse kõrvalt). Kodus oli meil palju raamatuid, suured sügavad riiulid ja neis olid raamatud kahes reas üksteise taga.
Ma olen selle võtte ilmselt temalt üle võtnud: ükspuha, kui kiire on, vahel tuleb aeg maha võtta, kerra pugeda ja lugeda. Kui ma pole seda mõnda aega teha saanud, siis on midagi puudu.
Ema oli lugemisevajaduse ilmselt pärinud oma isalt ehk papalt. Muide, selline huvitav nüanss, et papa töötas ka omal ajal Hellenurmes mõnda aega raamatukoguhoidjana, see vist oligi papa esimene töökoht.

Kudumine? See oli ka ema hobi, aga niisugust maniakaalset ja kiiret kudujat nagu ma ise, seda ma temast ei mäleta. Mina kudusin teleka ees pimesi, temast mäletan, et ta vaatas oma tööd ja kudus aeglaselt, nagu kilpkonn, tasapisi oma eesmärgini lähenedes. Mina näiteks tüdisin oma kudumisest sageli enne lõppu ära (see alustamise rõõm ja lõpetamise vaevalisus on mulle siiani omane), ema aga tegi aeglaselt, kuni lõpuks valmis sai. Mäletan, et oli üks mustriga kampsun, mida ta kudus siis, kui Aap sündis, ta tegi nalja, et "pulmadeks saab valmis" ja meie küsisime vastu, et "kelle pulmadeks, kas Aabi omadeks?" Aga paari aasta pärast sai see tal valmis küll.

Reisimine? Nii nagu papa, nõnda oli ka ema (ja olen mina) igasugustest kaaridest ja gloobustest huvitatud. Raamatukogus vanu asju maha kandes hoidis ta alati kaardid alles... ja papa maakaardihullusest olen ma juba kusagil kirjutanud.
Ühesõnaga, ma arvan, et ema oleks tahtnud oma elus palju rohkem reisida, aga elu oli, nagu ta oli: palju lapsi ja raha läks kõik majaehitusse.
Mul on meeles, justkui isa ei tahtnudki väga sinna nende suurimale reisile, Bulgaariasse minna. See oli suve algus, me läksime emaga kahekesti ühte kohta maasikaid tooma, kõndisime kodu poole maasikapangedega ja tema ohkas: "Ma nii tahaks sinna reisile minna, aga isa ütles, et raha ei ole!" See oli kuidagi nii nukker.
Aga nagu teab ajalugu, nad ikkagi läksid sellele reisile. Tegid sealt hästi palju slaide (siis öeldi küll, et diapositiive) ja ema korraldas vaatamisõhtuid, nii et mulle hakkas lõpuks tunduma, et inimesed äkki enam ei viitsi neid pilte vaadata. Mina ise küll viitsisin, ei mäleta ka, et keegi oleks öelnud midagi pahasti, aga see hirm on meeles. Et äkki teeb ennast lolliks.
Mäletan ka oma esimest Tallinna lennujaama kogemust, kui me papa ja Eloga läksime emale vastu, ta käis Sotšis. Ja tõi meile terve suure korvitäie virsikuid!

Rahvatants. Sellest ma juba kirjutasin eelmises osas. Aga praegu tuli meelde üks juhtum, kus ema läks rühmakaaslastega tülli. Oli suvine aeg ja keegi neist ajas, et ei peaks esinema täisrahvariides - villased sukad võiks ära jätta ja tavalised õhukesed sukapüksid panna. Ema oli selle vastu ja rääkis sellest ärritunult veel hiljem (kuidas rühm siis tantsis, seda ma ei tea). Ta oli ilmselt iga hinna eest autentsuse pooldaja. Mardisanti-kadrisanti lubas ta meid ka alles pärast seda, kui me hunniku autentseid rahvalaule ja -kombeid olime pähe tuupinud.

Majaehitus? Oli see "hobi"? Ma arvan, et see oli ema kirg küll. Ta oli unistaja tüüpi (nagu mina) ja unistas liiga suurelt. Minul vähemasti on selline mulje, et tema initsieeris seda, et me hakkasime ehitama individuaalmaja (oli selline sõna! vastandina kolhoosimajale). Ja mitte niisama, vaid ikka suurt!
Ema käis ise ka palju maja peal abiks, eriti enne seda, kui Aapi ootama jäi, ja tegelikult pärast Aabi sündi ka... see toob mu mälestusteahelasse uue märksõna, nimelt...

Loomad. Kord varasuvisel ajal tulid ema ja isa krundilt, emal oli jänes põues - mitte piltlikus mõttes, vaid oligi jänes põues! Nad olid tõstnud mingisuguseid laudu ühest kohast teise ja lauakuhja alt leidnud jänesepoja. Ema väitis, et jänku on vigastatud ja ta tuli koju tuua, kuigi mu meelest oli täitsa kõbus väike jänku.
Ja nii hakkaski meil kodus mõnda aega elama metsjänese poeg...
Samamoodi oli ju tema see, kes meile hamstrid võttis! Ja minu Massa, minu lapsepõlve kõige armsam, omam ja pikaealisem kass, temagi suhtes mäletan, et ema lihtsalt teatas mulle: "Mu töökaaslasel Eltsul sündisid kassil pojad, kas tahad, võtame sulle üle?"
Ma ei mäleta, kas koer Karlos ka ema eestvedamisel meie koju jõudis, aga arvan küll.

Loomaarmastus on nii papas kui mammas. Mõtlen, kumba ema rohkem läks? Meelelaadilt pigem mammasse, selline särtsakam tüüp. Aga samas ka papasse, lugemisvajaduselt ja omaette olemise vajaduselt.
Süüa ema väga teha ei osanud (ses mõttes papasse ;), kodus oli palju toite, mida traditsiooniliselt isa tegi, ja siis veel rida toite, mida meie juba varakult ise õppisime tegema kokaraamatute põhjal, sest mis meil muud üle jäi, kui ema ehitas maja, õmbles, kudus ja luges raamatuid... Kusagilt tuli ju süüa saada :)
Aga emal siiski olid ka oma firmaroad: üks neist oli odrajahu karask. Midagi oli kindlasti veel, aga ei tule meelde (no ta pidi ju midagi muud veel teha oskama peale karaski! ;). Selle õppis ta kokaraamatust, aga see tuli nii hästi välja, et seda hakkasid mõned teiseki tema järgi tegema. Kuuma karaski peale määrisime mett.
Peaks ka homme karaskit tegema! Ma pole seda aastaid teinud.

7 comments:

helle said...

Söögitegemise koha pealt tuleb mulle meelde, et kord tulin teile külla, Aimel oli kanasupp pooleli, ütles, et ei oska klimpe teha. Mina oskasin, õpetasin talle ka. Muidu oli jah Andres suuremate söökide tegija, vist siiani. Kõik süldid, praed, pasteedid tegi Andres. Vist küpsetas ka. Ses mõttes oli läinud taadisse.
Mulle tundub, et Aime oli ülipõhjalik ja natuke aeglane.
Ega kiiresti vist saakski põhjalik olla!

Eppppp said...

Selle taga, et ta süüa teha ei oska, on kindlasti mamma. Kujutad sa ette, ma pole elu sees mitte kordagi saanud mamma-papa juures süüa teha ja isegi mitte nõusid pesta! Ta lihtsalt ei lase, teeb ise.

Eppppp said...

sry, eelmises kommentaaris peaks olema "ei osanud".
:(

Kas Aino oskas süüa teha? Seda, et taat ja kõik ta kolm poega heade "kokageenidega" on, seda me kõik muidugi teame.

helle said...

Meie kõikide ema ja vanaema Aino oli Kehtna kodumajanduskooli haridusega ehk parima haridusega, mis tolleaegne
Eesti võis naisele anda - see polnud küll mingid akadeemilised teadmised, kuid käsitöö, toiduvalmistamine, kodumajapidamine, neid oskusi vajaks me kõik.
Seega ema oli v ä g a hea kokk ja küpsetaja. Sama oli ka vanaema Ksenia, kes võttis osa kohustusi üle, kui meile elama tuli.
Isa ehk taat ehk Eerik oli lihtsalt asjaarmastaja parimas tähenduses. Kuna talle meeldis hästi süüa, siis valis ta oma hobiks gurmaanluse( mitte just kõrgemail tasemel). Mulle sobis, et isa teeb süüa, sest mul oli isegi palju kohustusi, mida kellelegi delegeerida polnud.

Muide, seda ma usun, et söögitegemise peab kodus selgeks saama(on erandeid). Mina ka ei teinud oma lapsepõlvekodus süüa, sest mul olid teised huvid. Keegi eriti ei sundinud ka. Nõusid sai küll tervel külal pestud. Meil oli ju suur pere, nagu sa isegi tead.

ELO said...

Mina mäletan, et ema tegi lihtsamaid sööke ( piimasuppe, putrusid...) Isa aga tugevamaid ja toitvamaid sööke . Saiakesi tegi vist ka rohkem isa. Emal oli üks hea kapsakook, mida ta vahepeal kõvasti tegi.
Mina tegin oma esimesed praekartulid 10 aastaselt, täitsa iseseisvalt.(isegi gaasipliidile tule alla)

helle said...

Ilus pilt! Ma ei ole seda varem näinudki. Aime kudumas.

Eppppp said...

Head retrodetailid on pildil: raadio, pudel ja pudelikork.