Saturday, November 10, 2007

Vanaisa Peeter Lenk


Meie ema Aino vanemad olid õpetajad. Vanaema õpetas vene keelt ja vanaisa matemaatikat. Nad olid väga soliidsed inimesed. Meie, lapsed, lausa pelgasime neid. Piisas vaid vanaisa pilgust, kui kõik jäid vakka - ei mingit laste kisa ega vaidlemist enam.
Nad elasid Järva-Jaanis. See oli naljakas, sest meie elasime Suure-Jaanis.
Kui nad pensionile jäid (küllalt eakatena), siis käisid nad meil oma tütre ja Lillis oma poja perel päris tihti külas. Alati toodi kaasa kingitusi - uued riided, toitu- sest meie elasime väga vaeselt.

Vanaisa Peeter Lenk oli Tammsaarega lähedalt sugulane. Nad olid nõod, nagu Triin ja Epp- Elo või nagu Simona ja Marta. Nad olid isegi ühte nägu. Ma ei tea küll, kas nad omavahel ka suhtlesid, sest kas mina oskasin lapsena seda küsida. Tammsaare oli vanaisast 5 aastat vanem ja suri juba 1940. aastal ära.

Vanaisast on mul kõige selgemini meeles tema surm, sest me nägime kõik seda pealt. See oli esimene surmaga kokkupuude nii otseselt.
Vanaisa ja vanaema tulid meile järjekordselt külla. Vanaisa aitas isal lambasõime parandada. Isa polnud selliste asjade juures eriti osav. Oli oktoobrikuu ja maas juba veidi lund.
Vanaisa tuli tuppa ja tuikus diivanile. Siis tõmbas paar korda sügavalt hinge ja oligi läinud. Sel ajal polnud meil telefonigi. Isa jooksis arsti kutsuma. Mina läksin õue ja karjusin kõigest kõrist.
Terve öö istusime üleval, väiksemad lapsed vist magasid. Vanaema ja ema nutsid.
Vanaisa oli nii võõra näoga.

Andres kirjutab:

" Ma mäletan ka vanaisa surmapäeva.
Olin 6-aastane siis. Olin õues, kui vanaisa lauda juurest tuli, ja nägin, kuidas ta maja trepi ees maha kukkus. Võib-olla oli tal siis üks atakk.
Telefon oli meil küll sel ajal, aga võib-olla ei saanud selle kaudu arsti kohe kätte, et isa pidi ise arsti järgi minema.
Aga pärast, kui oli surm tuvastatud, helistati Lilli. Siis oli ju käsikeskjaam ja kaugekõne võtmine käis nii, et tuli küsida Viljandit, siis Nuiat jne. Kui nad Lilli kuuldele said, siis olid vanaema esimesed sõnad, et papit ei ole enam.
Üleval teisel korrusel väikses toas olid mõned internaadi õpilased, kellele käidi ütlemas, et nad vaikselt oleks, sest surnu on majas."


Järgmisel päeval sõitis vanaema Järva-Jaani vanaisale riideid tooma ja asju ajama. Minu võttis ta kaasa. Olin alles väike tüdruk, vist 5. klassis. Ju ta lootis minust mingit abi. Ma ei kannatanud bussisõitugi ja olin väga õnnetu seal vanaema juures.

Matust mäletan ka. Pärast matust jäi vanaema meile elama, kuigi meil oli endilgi väga kitsas. Elasime seitsmekesi kahes toas. Hiljem saime kaks pisikest tuba juurde.

Vanaema oli vanaisast 13 aastat noorem ja elas pärast vanaisa surma veel 13 aastat. Ema ja isa kutsusid neid "mammi" ja "papi", meie ikka ainult vanaema ja vanaisa.

Kirjutas Helle

14 comments:

Eppppp said...

Kas ta sai infarkti?


Mul on alati nii imelik tunne, kui keegi hakkab Tammsaaret kiruma või kiitma. Et ütleks "Ta on mu sugulane", aga see kõlab mõlemal puhul natuke imelikult. ;)Ja siis ma tavaliselt ei ütle midagi. Sisimas on uhke tunne küll.

helle said...

Infarkt jah, äkksurm.

ELO said...

see blogi oli ikka hea mõte, saab palju sellist teada, mida enne ei teadnud.

helle said...

Ma avastasin praegu, et mul on kahes tekstis täpselt ühesugune lause -"Matust mäletan ka."

Eppppp said...

Mul juhtub seda alalõpmata, et mingid laused või fraasid korduvad, kui kiirelt kirjutada.

helle said...

See näitab, et meil on mingid lausemallid sisse kodeeritud. Nö strereotüübid.

ELO said...

Tegelen praegu siin sinu saadetud piltidega, neid vaja vist natuke töödelda ka ilusamaks.
Vanavanaisa Peeter Lenk oli noorena väga ilus mees. Ega ma enne ei teadnudki milline ta välja nägi.

helle said...

Toomas oli noorena vanaisa nägu.
Aga vanaisa on Tammsaarega ühte nägu küll!

Anonymous said...

ˇMa mäletan ka vanaisa surmapäeva.
Olin 6-ne siis. Olin õues, kui vanaisa lauda juurest tuli ja nägin kuidas ta maja trepi ees maha kukkus. Võib olla oli tal siis üks atakk.
Telefon oli meil küll sel ajal, aga võib olla ei saanud selle kaudu arsti kohe kätte, et isa pidi ise arsti järgi minema.
Aga pärast, kui oli surm tuvastatud, siis helistati Lilli. Siis oli ju käsikeskjaam ja kaugekõne võtmine käis nii, et tuli küsida Viljandit,siis Nuiat jne. Kui nad Lilli kuuldele said, siis olid vanaema esimesed sõnad, et papit ei ole enam.
Üleval teisel korrusel väikses toas olid mõned internaadi õpilased, kellele käidi ütlemas, et nad vaikselt oleks, sest surnu on majas.

Anonymous said...

Paroolid vist segamini läinud. Ei saa sisse logida.

helle said...

Andres,
Sa mäletad seda? Pole kunagi sellest juttu olnud. Mina küll ei mäletanud, et meil siis juba telefon oli. Vändaga telefon?
Seda, et isa dr Hendret otsima läks, mäletan hästi.

Anonymous said...

Võib olla oli inernaadi telefon, suur ja seina peal seal kolmandas toas, kus pärast sovhoosi ajal oli dispetšer. Aga helistamine igal juhul oli.

helle said...

Andres
ma panin selle kommentaari ka põhiteksti sisse.
Epp võoks sulle anda ka lingi (või andis?), Sa võiksid ise ka otse kirjutada. See oleks nii kena.

Täna helistas Sauelt Lembit Anni. Talle oli Mihkel andnud teada meie blogist, kuulnud Eppu esinemas "Paari" saates. Ta tahtis ka igasuguseid asju rääkida, aga telefoni teel on ju tülikas.

Anonymous said...

Huvitav ma olen ka elanud suure-jaanis ja minu perekonna nimi on Lenk ja ma siin niisama mõtlen et kas ta võib olla ka minuga kuidagi seotud, minu vanaisa nimi on muidu Voldemar Lenk äkki keegi teab teab tema kohta ka midagi.