Vanaema Ksenia Lenk

Pildil vanaema ja vanaisa pensionipõlves (Järva-Jaanis) jalgu puhkamas. Mõnusa auraga pilt.


Pärast vanaisa äkilist surma tuli vanaema meie juurde elama. Ta oli siis 62aastane.
Olen hiljem mõelnud, miks ta sellise otsuse tegi. Meil oli ju niigi suur ruumikitsikus (2 tuba ja seitsmeliikmeline pere). Tal polnud ju lootustki omaette olemisele ja privaatsusele. Tulla endisest vaiksest vanainimeste kodust paljulapselisse perekonda, ehkki oma tütre juurde, oli suur elumuutus.

Vanaema tulek tegi meie elu mõnes mõttes lihtsamaks, aga ka keerulisemaks. Ema sai minna tööle, sest vanaema võttis enda peale toidutegemise, riiete eest hoolitsemise ja kinnaste-sokkide kudumise. Ka aitas ta meid koolitükkides, kui mõni vajas abi, eriti vene keeles. Endise õpetajana oli ta väga pedantne. Kui läksid tema käest mõnda vene keele harjutust küsima(ta oli vene keele õpetaja), siis ta enne järele ei jätnud, kui olid ka näiteks kõik sõnad ja käänamise selgeks saanud. Ma parem ei küsinudki...

Pille oli vanaema laps. Vanaema õppis koos Pillega, aitas teda käsitöös ja vabastas mõnest majapidamistööst, tehes seda tema asemel ise. Siis ei saanud ma sellest aru, aga nüüd küll. Pillel oli niigi õnnetu saatus. Las tal siis oli vanaema armastust rohkem kui näiteks minul. Vanaema heitis seda ette, et mulle kõik kergelt kätte tuli. Olin vahel selle peale solvunud.

Meie ema oli kannatlik ja leebe inimene, aga vanaema oskas teda endast välja viia. Tülid tulid laste kasvatamise pärast. Vanaema ja isa koos temaga nõudsid kõikide korralduste silmapilkset täitmist. "Mine too kaevust vett!"... ja kohe pidi jooksma. Ema viitsis mitu korda öelda. Laste asi! Eks me proovisime venitada, lõpuks ikka tegime.

Vanaema kolmest lapsest oli üks poeg sõja ajal läinud Kanadasse, seal pere loonud. 1967. aastal käis vanaema neil seal külas. See oli ikka ime küll, et üldse lasti ja et vanaema sai üksi mindud. Ta oli Kanadas pool aastat.
Pärast seda jäi ta varsti haigeks. Mis haigused tal olid, ei teagi. Mina olin siis juba ülikoolis.
Mul oli valus vaadata, kuidas vanaema kokku kuivas. Endine tüsedusele kalduv inimene jäi aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni ühel saatuslikul päeval kukkus oma puusaluu katki. Haiglas pidas ta vastu nädalapäevad ja siis suri.

Elu koos vanaemaga õpetas meile siiski palju. Vanaema tegi alati kõikidele pereliikmetele jõulukingitused. Oma pensioniraha jagas ta laiali. Andis emale toidu eest (milleks tal seda oli vaja teha?) ja meile, lastele, mõne teene eest. Kui ülikoolist koju tulin käima, siis torkas mullegi pihku, et osta midagi vajalikku. Mõned korrad aastas käis ta Tallinnas oma õel külas või siis oli Lillis poja juures. Kui ta sealt tagasi tuli, tõi ta meile alati eeskujuks, kui tublid ja sõnakuulelikud selle pere lapsed on.

Vanaema oli äärmiselt korralik. Tema õpetas, et kodust ei tohi enne välja minna, kui tuba on korras. Alati peavad puhtad riided seljas olema ja taskurätik kaasas. Pesu peab olema triigitud ja ilusasti lappesse pandud. Ja ihu pealt ei tohi karvu ajada, sest siis tõuseb selle asemele mets. Tema oli lolli aruga oma väikseid vuntsikesi kääridega lõiganud ja nüüd pidi seda kogu aeg tegema.

Vanaema võttis elu surmtõsiselt. Tal ei olnud minu meelest eriti naljasoont või oli see teistsugune. Vahel ta solvus kellegi peale, istus siis oma toas, nuttis seal natuke, rahunes, ja elu läks edasi. Isa suhtes oli tal ülisuur respekt ja vastupidi ka. Ma isegi imestasin vahel, et nad ei teieta.

Kui vanaema suri, siis isa mattis teda. See oli vanaema soov. Isa oli ilmalike matuste korraldaja mitukümmend aastat.

Kirjutas Helle