Mälestusi Elost

32 aastat tagasi sündis Viljandi sünnitusmajas (praeguses hotellis "Oma Kodu") lapsuke. Mina seda ei mäleta, sest olin siis ise alles veidi vähem kui 16 kuud vana.
Panengi siia algatuseks natuke legendilaadseid jutte kirja, keegi vanem olija võiks neid kinnitada või ümber lükata.

Sel ajal elasid ema ja isa Sürgaveres, papa-mamma tagatoas, st neil oli eraldi sisekäiguga tuba, mis oli samas ühendatud ka teiste tubadega. Minu esimene eluaasta oli kõik seal möödunud, kusjuures mind aitas hoida palju papa, kel oli sel ajal haigusleht (mingi neerujama vist), aga ema ja isa käisid ülikoolis edasi... Vist nii, et teisipäeva hommikul läksid ja neljapäeva õhtul tulid...

Aa, ma lubasin ju Elost kirjutada ;)!

Kui Elo sündis, võttis ema mu teada akadeemilise puhkuse, nii et Elo sai igapäevasemalt emaaarmu, aga samas, eks me pidime seda armu nüüd jagama hakkama.

Meeles on selline udujutt, justkui taheti talle nimeks panna hoopis Leelo, aga siis ütles keegi, et mis siin ikka edvistada, pange Elo. Teine versioon: mina olin hakanud ütlema Elo ja nii otsutasidki vanemad minna lühema versiooni peale. Hiljem juhtus mitu korda, et teda peeti poisiks - tal olid lühikesed juuksed ja veidi poisilik olemine, lisaks veel selline nimi. (Minu meelest on Elo ainuke o-lõpuline nimi eesti keeles, mis pole mehenimi. Või mis?) Ühel suvel oli ta mitu nädalat külas Suure-Jaanis ja sõbrunes seal ühe poisiga. Tol päeval, kui läks hüvasti jätma, et tagasi koju minna, oli tal esimest korda kleit seljas... Vaene poiss oli sügavalt üllatunud olnud, sest tema oli oma arust poisiga sõbrunenud.

---

Mul on kaks mälestust, mis pretendeerivad "esimese mälestuse" tiitlile. Üks on ujumisest ühe järve ääres (ema ja Toivoga), teine on aga seotud Eloga. See oli mingi voodi, akna juures, ilmselt sealsamas tagatoas - ja inimesed vahtisid Elot, kõvasti kiites: "Vaadake, tõstab pead!" Mina seisin seal nende selja taga ja liigutasin oma kaela ägedalt, aga keegi ei märganud ;)

Nii et mõnes mõttes täiesti kade mälestus.

Erilist kadedust ma tegelikult ei mäleta, ei lapsepõlvest ega hiljem. Saime Eloga hästi läbi, see-eest Priiduga (Elost 2 aastat noorem) kaklesin ma nii, et mitte ainult saapad, vaid ka taburetid lendasid ja adrenaliin möllas. Elo oli selline mahedam kuju, kes vähem kakles ja kes meie mõlemaga läbi sai.

Naljakas, aga mulle tundub, et päris ühiseid sõpru samaaegselt meil polnud. Kui mina sain paremini läbi Lesjaga, siis sai Elo Nadjaga, ja mõni aeg hiljem vastupidi. Kaisa oli kas minu või sinu sõber, mitte korraga mõlema oma. .. seda teemat peaks kunagi täpsemalt arutama.

Aga kõige mõnusamad olid õhtud, kui tuli oli ära kustutatud ja kui me veel pikalt pimedas sosistasime. Meil olid voodite peatsid kokku pandud. Mõtlesin vahel, et Priit, vaeseke, peab seal oma toas üksinda magama!

---

Teismeeas tekkis meil Eloga mõlemal sama sündroom - minestamine. See kestis vist umbes kaks-kolm aastat: umbsetes ruumides püsti seistes kukkusime kokku. Ema ütles, et ka temal oli teismeeas sama häda. Bussiga sõites. Ooteruumis oodates. Isegi koolis! Mäletan, et kord kutsuti mind tunnist välja, sest õde oli teises klassis ära minestanud. Meie klassi omad vaatasid mind imelikult - eelmisel nädalal oli just minul paha hakanud. Ja need paar matust, mis sellesse aega jäid (onu Heiki, vanavanaema Adeele, äkki keegi veel?) möödusid minestades.
Siis kasvasime sellest välja.

Elole meeldis süüa teha. Siiamaani meeldib. Alles eile käisin tema pool ja sain isetehtud imehäid pirukaid. Justiniga arutasime pärast, et miks on Elo juures küll alati nii hubane olla. Sellele asjale on raske näppu peale panna. Ahi praksub ja pirukad lõhnavad... ja midagi veel.

Pirukaid oskab ta nii hästi teha sellepärast, et ta on õppinud pagar-kondiiter. Juba põhikooli lõpus hakkas ta ajama, et tahab seda ala õppima minna. Mäletan, et ema üritas rääkida, et jää ikka keskkooli. Papa-mamma hurjutasid, et paljalt kondiiter pole hea ala, mingi siis parem laia profiiliga kokk-kondiitriks õppima. Mina ja vist ka isa ütlesime aga, et iga inimene otsustagu ise, mida tema teha tahab.

Ja nii läkski Elo 1991. aastal Tartusse. Nii et tema lendas pesast välja enne, mina jäin veel aastaks koju, keskkooli viimast klassi tegema. Mäletan tollest aastast, kuidas Elo tuli nädalavajetustel ja me võtsime ette tegevusi, mille ajal ta sai palju rääkida. Näiteks istusime ja puhastasime villa (sel ajal olid meil lambad) ja suu muudkui käis. Tema jutustas ja mina küsisin. Ma polnud kordagi neid ta kursusekaaslaseid ja ühikasõpru näinud, aga kujutasin neid elavalt ette.

Võibolla just sellepärast tundub mulle vahel, justkui hoopis Elo oleks vanem õde, mitte mina. Kaks olulist asja tegi ta ilmas enne: lahkus vanematekodust õppima ja sai lapse. Nii et ma olen talt palju nõu küsinud (ja vahel ka ilma küsimata saanud ;).

---

Järgmisel aastal läksin ka mina Tartusse ja kuna ma sain kohe raadiosse töökoha, hiljem ka ajakirjatöö, ning pärast esimest semestrit pandi mind veel hea õpilase stipi peale, siis oli mul täitsa palju raha. Meeles on, kuidas me üksvahe harrastasime poes käimist kahekesti: ladusime korvi igasugust mõnusat toitu täis ja tegime ennustuse: mis arve võiks tulla. Siis läksime minu poole (ma elasin erakas) ja vohmisime mõnuga.

Sain ka Elo ühika-kaaslastega sõpradeks. Mäletan, et paar korda käisid nad mul külas ja õpetasid meile "taldriku keerutamist" ehk vaimudega rääkimist. Meeles on ka see, et ilma Elo käteta ei hakanud taldrik keerlema. Tal on väga tugev bioväli vist. Või misiganes.

Vahel olen ma mõelnud, et Elo on vana hing, sest ta ei viitsi sebida. Elab mõnusalt oma Tartu kodus, samal ajal kui minul on ikka olnud vaja ära kontrollida, kas vastab tõele jutt, et maakera on ümmargune. Elol pole vaja kontrollida - ta teab seda niigi.

Palju õnne sünnipäevaks!