Luuletus "Mälestusi kodust"

Meie isa Eerik luuletas vahel ajaviiteks.
Üks - pealkirjaga "Mälestusi kodust"- on 18 salmi pikk. Selle tegi ta siis, kui läks Inglismaale oma vennale Ennule külla. Luuletatud venna 75. sünnipäeva puhul.
Trükin sellest ära salmid, kus ta oma perest kirjutab.
Muidugi vääriks see terves mahus äratrükkimist, aga olgu siis praegu ainult osa.




Aeg justkui linnulennul lendab,
päev päeva järel, kuu ja kuu.
Ma võtan sule, avan mineviku enda
ja mõttekangas välistan kõik muu.

---
Veel mõtlen vanemaist nii kalleist:
me isa - aus, tasane ja arg.
Ja ema - selle asemel küll julgem,
kel rändamiseks oli hinges kihk ja karg.

Meid oli seitse nagu laulusalmis
ning vahe aastateski oli küllalt pikk.
Meid kõiki töö ja vaev on vormind.
Kas siiski kõigil elu olnud õnnelik?

Me õed, just nagu Tšehhovil "Kolm õde",
üks vaiksem, teine avalam.
Neid jutuvada saatnud kõikjal,
ent ükski nendest pole kavaldand.

Vend Kaarel oma nõrkuses ja andes
ning Priit, kel oli tarm ja ärivaim.
Neil kõigil ühine küll oli huumor
ja laul ning naer - need vaevalt otsa said.

"Nüüd lännu," nagu lauldud laulusalmis,
"nood õndsa aja ammugi.
Me latse nagu essind linnu
kik ilmalaanes laiali."

Mu kallis vend, truu sõber kaugel rajal,
Sul täitumas on seitsekümmend viis.
Nii aastad lendavad, neist mälestusi kajab,
ja ikka jäänd Sul kalliks koduraja viis.

----
On öelnud Tuglas: tundeid raske sõnarüüsse panna.
Eks minulgi jäänd ahtaks sõnariim.
Tõemeeli pilk ja siiras sõna võivad rohkem anda -
ma lõpuks siiski olen siin.
(1985)

Kirjutas Helle