Täna hommikul täitsin Martale antud lubaduse - kui mu raamat valmis saab, siis ta võib üheks päevaks lasteaiast koju jääda.
Õues on äsjasadanud uus lumi ja Marta on kodus, vaatab telekast "Polar Express" jõulufilmi ja pärast hakkame koos mängima ja ta tuba koristama-sorteerima.
Mulle tuli meelde see eriti mõnus tunne, kui omal ajal sai koolist koju jääda. Väga sageli juhtus seda, et Elo ja Priit läksid kooli, aga mina mitte, sest mina olin haige. Juba lapsest saati olin mina kõige haigem - ma olin näiteks kaks kuud sanatooriumis, kooli ajal olin kehalise kasvatuse erirühmas, sest kopsud olid nõrgad. Lasteaias ma üldse ei käinud, sest jäin kollektiivis kohe haigeks - olin selle asemel emaga raamatukogus kaasas. Kui algas kooliaeg, siis jäin haigena lihtsalt üksi koju.
See oli eriti mõnus tunne, kui uks teiste järel kinni langes ja sai omaette olla. Vaadata, mis telekast tuli. Veel parem - raamaturiiulites sobrada. Meil oli nii palju raamatuid, et need olid riiulites kahes reas. Sikutasin seda esimest rida ära, et saaks tagantpoolt raamatuid uurida. Lugesin mingisuguseid raamatuid ikka täiesti valel ajal - näiteks mäletan selgelt, et käisin Longi koolis, kui lugesin antisemiitlikku raamatut "Kuumalaine Berliinis".
Hiljem läks mul tervis paremaks, aga tegelikult mulle ikka koolis käia eriti ei meeldinud. Õigemini käis see hoogudena. Vahel tuli peale selline vajadus, et tahaks olla omaette ja lugeda, aga ei saa - vaja kooli minna. Üksvahe hakkasin ma poppi tegema - läksin hommikul koos Eloga kodust välja ja siis ronisin keldris tsiviilkaitse ruumi ja lugesin seal raamatuid, mis olin kotiga kaasa viinud. Meeles on, et lugesin Leo Metsari "Keiser Julianuse" lugusid seal, rõske keldrilõhna sees. Elo aitas mu saladust hoida. Ükskord tuli ema midagi meie keldrist võtma (see oli tsiviilkaitseruumi vastas), mina hoidsin hinge kinni... ei jäänud vahele. Kui ema läks kella 11 paiku tööle, siis hiilisin üles korterisse (vahel ei hiilinud ka, sest kartsin, et isa võib lõuna ajal koju sööma tulla). No miks oli seda jama vaja? Pole aimugi, aga nii see oli... Kui nooremad põlved siit kunagi seda loevad, siis teie ärge nii tehke.
Veel mõni aeg hiljem nakatasin ka Elot popitegemisse. Kui ma heegeldamisega käsitöötunnis maha jäin: "Ärme lähme täna kooli!" Ühest korrast on eriti markantne olukord meeles: oli südatalv, pime hommik, me hiilisime õue ja ootasime aiamaa taga kuuse all! pimedas! - kuni ema raamatukokku läks, siis läksime tuppa tagasi. See on mul uduselt meeles, äkki oli hoopis unenägu? Justkui me oleks kerra tõmbunult lume peal oodanud.
Kusjuures kui Elol koolis probleeme tekkis ja ta üritas siis ka: "Teeme homme poppi!", siis olin ma hea vanem õde ja uurisin, et mis probleem on - las ma parem õpetan. Ja läksime ikka kooli.
Siiamaani naudin seda, kui jään keset tööpäeva üksi (või Annaga) koju. Täna naudime seda siis koos Martaga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
10 comments:
Mina tegin ka vahel koolist poppi ja eranditult alati läksin siis kinno.Tartus oli mitu kino, kus seansid algasid juba varakult, pilet oli ka päevasel seansil 10 kopikat.Kooli söögiraha enamasti kinno kulus.Ema ei tea sellest tänini mitte midagi.
Sina olid juba lapsepõlves arukam lugeja kui mina. Mulle läksid peale lihtsamad teosed: Vilis Lacis või Eduard Vilde teosed, rääkimata Kullimaja Martast, Linnuke (oli vist Türgi autor) jne. Stalini laureaatide sari oli millegipärast ka huvitav. Ma lapselikult uskusin kõike, mis seal kirjas.
Nüüd ma kaitsen ennast ka rutiini eest sukeldumisega põnevatesse kohtadesse.Inimene eriti vist ei muutu elu jooksul.Vanad vigurid kipuvad pinnale ujuma. Ma töölt küll poppi pole teinud, aga töö ajal olen nii mõnegi luuletuse kirjutanud, kui lapsed omi tõid teevad. Lihtsalt igav on niisama passida.Ungaris näiteks ei tohigi sellisel alal üle 7 aasta töötada, sest imelikuks võib minna, liiga kitsas eluvaldkond paneb ahastama.
Eks vist igaüks on kooliajal popitanud või viimastest tundidest jalga lasknud.
Tegelikult ega mulle eriti ei meeldinud, sest pärast oli raskem järgi teha, kui olid tunnist puudunud.
Sinu tööõpetuse tunni vihkamist mäletan küll, mulle heegeldamine meeldis :)
Ma mäletan seda meeleheidet, kui ühel sügisel selgus, et nüüd tuleb taskurätiku pitsi heegeldada - sellise heegelnõelaga, mille konksu õieti nähagi pole!
Muid asju ma oskasin, aga heegeldamises olin rongist juba mitu aastat tagasi maha jäänud.
Kuulge, teie kord on kirjutada uus post! ;)
Tiiu, ma lugesin ka Lacist. See tuletab mulle meelde töö Karksi raamatukogus (kus me käisime ema asemel juba üsna noores eas)... eks ma kirjutan sellest mõni teine kord ;)
Elo kord kirjutada. Sa ei pääse ainult kommenteerimiesga!
Saatsin sulle(Elole) täna posu pilte skännimiseks. Need võid endale jätta, kus on teie pere peal. Ma ei tea, kui palju teil üldse sellest ajast pilte on, või põlesid kõik tuhaks.
Osa pilte on ikka väga haruldased. Neid tahan tagasi kunagi, ära postiga saatma hakka. Jube kallis.
no kirjutasin siis ära. Kuigi ega ma eriti osav pole kirjutamises. Teil Epuga see nagu elukutse, sulg jookseb libedalt.
he he, tundub, et hakkab uut tüüpi blogindus sündima. saades teilt inspiratsiooni, tegime omale ka. tulge kylla:
http://sugulased.blogspot.com/
ja äkki teeks blog tr kanali ka?
Elo, Sa oled väga hea kirjutaja. Sul on asjade märkamiseks silma ja detailinägemise oskust, nagu Epp ütleks.
Kirjutamine on ka oskus, mis areneb harjutades nagu iga teinegi.
Pane tähele, meile on tekkinud juba järgijaid, näiteks Kaja.
Küll ma tahaks, et meie blogis kaasautoreid juurde tuleks!
Andres, Triin?
Andres võiks kirjutada lapsepõlvekodust.
Saadan isale autori-kutse. Ja Kristale ja Triinule juba saatsin.
Post a Comment