Kirjasõpradest

See on pilt, mida ma tellisin Viljandi teenindusmaja "Leola" fotograafilt 60 tükki (kui õigesti mäletan).
Foto taha on kirjutatud "1985. aasta. 11-aastane".

See oli aeg, kui mul oli kümneid kirjasõpru ja nendele ma selle foto saatsingi. Taha kirjutatud "Mäleta mind alati, muidu teen sust salati" ja ümbrikule "Postimees, sa lisa sammu, sõber kirja ootab ammu!"
Ma ei mäleta, kuidas ja millal täpselt see kirjasõprade hullus alguse sai. Umbes sellesse aega jäi ajalehe "Säde" muutumine popimaks ja noortepärasemaks "Meie Meeleks", lehe uue atribuutika hulka kuulus ka aadresside rubriik. Minu meelest said seal avaldatud nii minu kui Elo aadressid. Ja järgnev elu jagunes kaheks: päriselu ja kirjasõbrad. Koolist koju tulles ootas ees päeva parim osa - postkasti lahti tegemine. Kellelt täna kirju on? Ja hommikul kooli minnes tuli ikka poeseina-postkasti juurest läbi käia, et uued kirjad teele panna. Taskuraha läks kõik markidele ja ümbrikutele.

Kõige esimene kirjasõber oli Maret Tartumaalt - tema sain ma toona veel "Sädeme" kaudu, sel ajal vist veel ei avaldatud aadresse, lihtsalt saadeti lastele üksteise kontakte. Kirjutasin temaga alates 9ndast kuni 18nda eluaastani! Korra käis ta ka meil külas. Erilist sooja sõprust ei kujunenud, aga ta oli eriline. Ja jääb alati eriliseks. Minu esimene ;).
Üks huvitav kuju oli Elo sõber Kerttu, ka Tartumaalt (muide, osa kirjasõpru olid lausa Viljandimaalt! Peaaegu et kiviviskke kaugusest.) Olime siis umbes 13-14 aastased ja Kerttu kirjutas Elole iga päev paksu ümbrikutäie. Ta oli meie auditooriumist tugevas sõltuvuses! Ja meie tema juttudest. Sarnane mehhanism blogimisele. Kõik Kerrtu armumised elasime üle, kahepäevases nihkega. Lõpuks oli ta kirju mitu kilekoti täit ja neid oli huvitav ka hiljem üle lugeda. Kui korterist ära majja kolisime, panime kõik need kirju täis kotid - nii Kerttu kui teiste omad - teisele korrusele rõdutupa. Ja seal nad siis põlesid ära... Olime nalja teinud vahel, et Kerttu kirjadest teeme kunagi noorsooromaani.


Maja tulekahjust pääses aga ära mu kirjasbra-piltidega album, lehitsen praegu seda ja ootan, kuidas erinevate inimeste nimed ja lood meenuvad. Vist kõik Eesti maakonnad olid esindatud. Enamik kirjasõpru olid tüdrukud, mõni üksik poiss ka sekka.

Selgelt on meeles paar päeva, kui just äsja oli kas minu või Elo aadress ajalehes avaldatud... Ja postkastis oli üle kümne uue kirja, jälle. Panime neid põrandale vaiba peale maha ja sorteerisime.

See aga pole veel midagi, võrreldes sellega, mis Helinaga juhtus! Ta saatis oma aadressi kusagile Vene ajakirjale ja sealt saadeti see edasi - Indiasse, ühte noorteajakirja! Ühel ilusal päeval sai ta Indiast hunniku kirju, ja järgmisel päeval, ja järgmisel päeval... Ma tõesti ei tea täpselt, kui suurejooneliseks see asi kujunes, aga mäletan, et Helina kurtis - liiga palju kirju tuleb, ja jagas kirjasõpru kõigile soovijatele. Sain minagi.

Minul lõppes Venemaale aadressi saatmine rahulikumalt - ajakiri "Murzilka" saatis mulle vastu ühe aadressi. See oli Natalja Uuralitest, Verhnjaja Bõšma linnast. Huvitav, mis elu ta praegu seal elab...
Vene keel oli mul suuliselt hea, tänu kesktelevuisiooni vaatamisele, aga kirjalikult üsna äbarik. Mäletan, et kirjutasin Nataljale ja vahel küsisin emalt, et kuidas seda või toda öelda, ning panin selle siis kuulmise järgi kirja. Kord luges ema mu valmis kirja üle ja ajas silmad suureks: "Sa teed nii palju vigu!" Aga ümber kirjutama ja õpetama polnud tal ka mahti hakata. Ka vene keele tundides sain häid hindeid tänu suulisele keelele, aga vigadeta kirjutama ei õppinud korralikult kunagi...

---

Edasi, olin umbes 15, kui "Meie Meeles" avaldati välismaa kirjasõprade klubi aadress. Tuli saata rahakaart ning vastu lubati saata hulk - vist 10 - aadressi. Ma siis investeerisin oma suvel teenitud rahast osa sinna - ja saabusidki aadressid. Aplikeerudes oli tulnud valida oma huvid ja ma olin kirjutanud ajakirjandus. Kõik mu 10 uut sõpra olid samuti ajakirjandushuvilised. Ja eranditult kõik olid põnevad kujud ja pikad kirjutajad (sest vaat lühikeste kirjadega kirjasõber pole ikka see õige...). Inglise keel läks mul paljuski tänu sellele lahti - hakkasin ju nüüd iga päev selles keeles suhtlema. Mõne aja pärast tegin teise kümnese "sõprade ostu" veel ja võibolla isegi kolmanda. Säravamalt on meeles näiteks:

Dong Ha Koreast, noormees, kes saatis mulle paki - ja seal olid värvilised tintenpenid! Salatiroheline ja oranzh. Lõhnavad! Istusin ja nuusutasin neid.

Noriko Jaapanist, kes oli alguses väga korralik, aga siis läks ta vahetusõpilasena USAsse ja läks seal päris hulluks, nagu ma tagantjärgi mõtlen. Läks oma ameerika kasuvanematega tülli, sest need ei lubanud tal "make love" poistega ja kolis elama tolerantsemate kasuvanemate juurde. Hakkasin ta kirjade kaudu USA slängi aduma. Aga, ikka veel USAs, ta järsku lõpetas kirjutamise. Ei tea, mis temaga juhtus.

Nimi-pole-meeles tüdruk Taiwanist, kes siiralt ja pikalt mulle kirjktas oma armuvaludest ja küsis nõu. Mina andsin nõu, aga see jõudis enamasti ju 10päevase ajavahega talle pärale, uues kirjas oli tal juba uus olukord...

David Saksamaalt, kes kirjutas pikalt poliitikast. Ja Juha Soomest, kes ka poliitikast tahtis kirjutada. Octavi Barcelonast, tulihingeline kataloonlane, kes hakkas ka Eesti vabadusvõitluse fänniks (tema käis mul ka külas, aga see oleks omaette jutt)... Lynne USAst, kes saatis alati oma kirju vanapaberist tehtud paberile, kuhu oli kirjutatud "Save the Earth", "Treehugger" ja muud sellist.

Leedus oli mul kirjasõber Inga (temaga kohtusin Balti vabadusmatkal, kah omaette jutt), kelle abiga õppisin leedu keelt... üritasin talle leedu keeles kirjutada ja ta siis saatis parandatud kirjad tagasi. Teiseks panin alati kaasa paar paberit, kuhu olin kirjutanud venekeelseid kilde, millele ootasin leedukeelseid vasteid. Muud suhtlust ei mäletagi, kõik tiirles temaga keeleõppimise-õpetamise ümber.
Õigus-õigus, kui ma nüüd sellele mõtlen, siis sel ajal oli mul ju suurejooneline plaan minna õppima Vilniuse ülikooli... Seda ma ei mäletagi, mida. Ilmselt siis leedu keelt. Aga see tuhin läks umbes poole aastaga mööda.

---

Ühe kirjasõbra, Anna Rootsist, sain meie Triinu kaudu, kel õnnestus koolist rühmaga Rootsis külas käia. See oli vist aastal 1991. Triinu enda kirjasõber ja sõber oli Linda ning minu omaks sai tema sõber Anna.
Huvitaval kombel tahtis ka Anna saada ajakirjanikuks ja me isegi pidasime plaane, kas me saaks koos mingi loo kirjutada (mina olin juba asunud kohalikku ajalehte ja samasse "Meie Meelde" koostööd tegema), aga ei saanud meie riikidevahelisest koostööartiklist ikka asja...

Kord olin kodus pärast kooli ja käis uksekell. Ukse taga oli üks mees, kes väitis, et mulle on Rootsist pakk. Pakk! "Jah, teised pakid tuli mul viia Suure-Jaani, aga see üks pakk oli siia."
Selgus, et seesama kool, kus Triin külas käis ja kust ma Anna olin endale saanud, oli saatnud spetsiaalse autoga Stockholmi lähistelt meile söögiabi.
Avasin selle paki ja siiani on meeles, käed täitsa värisesid. Et mis seal sees küll olla võiks?! Me ei olnud muidugi näljas, aga... See talv oli tõesti kõige üksluisema toiduga, mida ma elus tunda olen saanud. Poes oli müügil ainult leiba. Ainus magus asi, mida seal oli - pakikissellid, mis oli siis kunstipäraselt poe tühjadele riiulitele laotud.
Anna saadetud pakis oli suur kott lumivalget suhkrut ja mannat. Tegime päevade kaupa järjest mannaputru...
Anna veel vabandas mu ees, et ega ma pahaks pane, et selle paki niimoodi saatsin. Natuke imelik tunne oli küll, sest nii enne kui pärast suhtlesime võrdsetel alustel, aga siis oli korraks selline tunne, et... tjah, mulle oli vaja mannat saata.

Aga tõepoolest, sel talvel ei olnud Karksi poes vabalt saada ei suhkrut ega mannat. See oli vist majanduslikult kõige hullem periood, mis vabaduse poole pürgival Eestil üle tuli elada.

Järgmisel aastal sai mul keskkool läbi ja läksin Tartusse. Algas uus elu ja tasapisi vajusid kõik need kirjasõbrad ära... Kahjuks ei tea ma mitte ühegi oma kirjasõbra edasist saatust...