Wednesday, November 28, 2007

Kirjad sõjaväest, 1

Kirjavahetuse teema on nii intrigeeriv, et ma ei saanud enne rahu, kui otsisin välja "sada aastat" tagasi sõjaväest saadud kirjad, mida olen mingil emotsionaalsel põhjusel alles hoidnud. Neid pole küll palju, ilmselt ilusamad. Kirjutajateks on kolm erinevat poissi (ajateenijat). Eesti poisid, mitte mingid vasjad.

Kirjad sõjaväest on pikad, üksikasjalised, südamlikud. Ma saan aru - polnud ju sugugi kerge kusagil Venemaa sügavustes 3-4 aastat roodinat teenida. Igatsus mingi inimliku ja koduse järele oli tappev.

Järgnevalt mõned näited (katkendid, sest kes suudaks neid tervikuna ümber trükkida või ka hiljem läbi lugeda).

Esimene on Mati (nimi ja kirjaviis muutmata), teenis mereväes Arhangelski kandis.

Tere, Helle!

Olen ära rääkimata tänulik Sinule ja lõpmatuseni õnnelik! Jah, aga ilma visa hingeta ei ole vist üldse mõtet elada(muidugi ma võisin ka eksida sellise otsuse tegemisel, aga mulle tundub, et nii ta on). Kui ma poleks Sinule neid kirju kirjutanud, ei oleks ma täna Sinult seda kirja saanud.
----
Kirjutad, et ma vist mõtlesin, et Sina ööd-päevad tuubid. Tõsi, midagi sellist ma mõtlesin küll ja paistab, et ma väga palju ei eksinudki. Ega ole naljaasi end õppimisega nii nässu ajada, et peaaegu oleksid ära surnud.
Kallis inimene, igal asjal peab olema piir. Mina igatahes, isegi eksamite ajal, ei öelnud ära mõnest toredast tegevusest või ajaviitest. Sai teinekord päev läbi jahiga merel oldud. Muidugi raamatud olid kaasas, aga ma olen kindel, et sellist inimest, kes võiks sellist naudingut vahetada niigi äratüüdanud raamatute vastu, pole siiani veel sündinud.
Helle, edaspidi ole ikka ettevaatlikum! Kui tunned, et hakkab liiale minema, viska õpikud nurka.
---
Edasiõppimiseks oled tõesti hea ala valinud. Aga neid sisseastumiseksameid ei tasu karta. Sinul on kogu see "koolitarkus" veel hästi värskelt meeles. Suvel võib-olla võtad veel kord õpiku kätte ja vaatad üht-teist.
Helle, kunagi ära midagi karda, ei tohi alavääristada ennast, tuleb kindel olla teadmisele, et ka mina olen võimeline tegema kõike seda, mis teisedki.
---
Üldiselt oled aga igati tubli tüdruk! Eksamid koolis on edukalt ajalukku läinud ja ka suurkoolieksamitega saad sama hästi hakkama. Mina millegipärast ei kahtle Sinu võimetes. Hea oleks, kui ka Sina ise sellisel arvamusel oleksid.
---
Mis minu elusse ja teenistusse puutub, siis julgen ette kanda, et midagi uut ja huvitavat pole juhtunud. Aga siiski...Hiljuti sain ajalehest küllaltki toreda sõnumi. Seal oli üles tähendatud järgmine: sõjaväes teenivad isikud, kes on enne teenistust olnud koolmeistrid...jne jne, lastakse koju augustis. Muidugi muu mind ei huvitanudki. Uurisin järgi, millist paberit läheb vaja, et siit tulema saada augustis.
---
Nüüd siis ootan, saab võib-olla varsti tulema.
Jah, hinge kinni pidades ootan. Natuke liiga kahju on kadumaläinud neljast aastast.
---
Homme läheme jälle veepeal sõitmise masinatega merele. Millal tagasi saame, ei teagi täpselt. Loodan, et tagasi tulles on kiri Sinult mind ootamas.
Jään ootama!
Parimate tervitustega!
Mati
P.S. Olen kindel, et esimesel septembril oled tudeng.
------

(Muidugi ei viitsinud ma 4 lehekülje pikkust kirja ümber lüüa, aga siiani liigutab mind, kui südamlik, ütleksin isegi, et isalik kiri.)

Mõtlesin järele, mille peale ta mind nii kangesti manitseb. Meelde tuli! Ma jäin eksamite keskel haigeks - kukkusin kops ja kops igal pool kokku. Olin vist verevaene. Hädaga sain ikka viimased eksamid ka tehtud. Meie ajal oli ju kooli lõpus vähemalt 9 eksamit paaripäevaste vahedega.

Sain Mati käest samal suvel veel paar kirja, aga jätsin häbematult vastamata. Ju ta tundus mulle siiski liiga korralik, ja ma läksin Tartusse õppima ka. Pole temast rohkem midagi kuulnud.


See postitus on ajendatud kukupai vastavast sissekandest ja Epu ärgitusest.

Võib-olla jätkan veel seda teemat:)

Kirjutas helle
28. n0vember 2007

20 comments:

Eppppp said...

Mulle meenub, et meile kirjutasid koju sõdurpoisid Toivo ja Vello ja Toomas... et onud siis. Neid kirju pole kahjuks vist küll ainsatki alles.
Ma ei mäleta sedagi, kuskandis nad olid. Kusagil kaugel Venemaal, seda mäletan. Kes teab, pangu kirja!

Isa vist ei olnudgi sõjaväes, sai laste tõttu vabastuse ja köis vaid Klooga sõjaväelaagris. Ja Tiit vist oli mingis muusikapataljonis?

Eppppp said...

appike, kui nõme näpuviga siin kiirelt kirjutades mul tekkinud on... olnudki peab olema ikka ki-lõpuga!

helle said...

Ma juba korra küsisin, aga Sa vist ei pannud tähele. Kas Sa tead midagi Tooma kirjadest, mis ta sõjaväest saatis - Hiina piiri äärest? Sa võtsid need kunagi lugeda, aga tagasi pole toonud. Äkki on seal, kus teie ema päevik? Ehk kadunud.

Tulen homme (neljapäeval) Tartusse ühele koolitusele, aga ma ei hakka vist teid üles otsima. Käin veidi poodides ringi. Õhtul tagasi.

helle said...

Nii oligi, nagu Sa arvad. Tiit teenis Tallinas muusikaroodus ja käis sealt iga jumala öö hüppes. Kui juba mitmeid kordi oli vahel jäänud, saadete Vasalemma vangivalvuriks.

Toomas sai kõige rohkem vatti. Võeti sõjaväkke 25aastasena ja saadeti kaheks aastaks maailma lõppu, Hiina piiri äärde,ohvitserina teenima. Kordusõppustel käis ta ka mitu korda.
Tiit hoidis sellest osavalt kõrvale. Andrest vist ei kiusatud selle pärast, et väiksed lapsed.

andres said...

Toomal lihtsalt ei vedanud. Ta võeti 2 aastat peale TPI lõpetamist ohvitserina teenima.(sel aastal, kui mina lõpetsin)
Mina ei saanud mitte laste pärast vabastust, vaid vedas et ei võetuid, sest tipi lõpetajaid võeti mingi (väike?) protsent. Võib olla, et oli mingi plaan ja kes ette juhtus, see läks. Toomal oli ka ju väike laps. See ei lugenud.
Pärast sai laagrites küll käidud. Tapal umbes 5 korda(nädal korraga) ja siis üks kord pikemalt(2kuud) Kloogal. Aga seal oli elu lust ja lillepidu nagi õeldakse.
Pärast sain ka tärnikese juurde(van. leitnant), millel pole muidugi mingit tähtsust.

helle said...

Andres
Kas ei olnud ükskord nii, et pidite koos Toomaga minema kordusõppustele, aga Sind lasti koju, Toomas läks? Sina andsid talle veel oma kompsu.
Kas siis oli Krista ja Lauri juba olemas?

Eppppp said...

Isal oli üks ülemus süjaväes, kes hiljem oli minu "ülemus" ka, kui ma käisin vabariiklikul matkaspartakiaadil "Ring ümber Eesti". Mul pole ta nime meeles, aga hästi hakkaja onku oli, vedas meid läbi tiheda metsa jms.

Aga kus Toivo ja Vello olid?

Helle, mul pole meeles küll, et oleksin isegi lugenud neid Tooma kirju. Millal sa need andsid?

helle said...

Epp
kus ma enam täpselt mäletan, aga andsin küll. Võib-olla sa ei lugenudki siis neid. Mul üks Tooma kiri on alles sellest ajast.
Toomas käis ju vahepael kodus ema matustel, pärast läks veel aastaks tagasi.
Tiit tuli Andrese ja Aime pulma sõjaväeriietes. Ega ometi hüppesse?

andres said...

Epp, see onku keda sa mõtled, oli meil tipi sõjalise kateedris õppejõud. Tema nimi oli vist Ääro voi midagi sellist. Väga vastik mees oli. Kuskilt Venemaalt sõjaväest tuli, väga venemeelne nagu nad enamus kõik olid. Ühtegi eestikeelset sõna ei tulnud tema suust.
Enne lõpetamist oli Tapal kahekuine laager ja seal pidin eksami ka temale tegema. Läbi ei kukkunud, muidu ei oleks saanud lõpetadagi.
Oli jah matkaentusiast. Vist ronija ka.
Kui Eesti taasiseseisvuma hakkas, siis üllatusena kuskilt lugesin, et Ääro on peaegu et vabadusvõitlejaks hakanud.
Minu arust on ta mitmed aastad juba surnud.

andres said...

Helle
See oli 1982.hilissügisel, Lauri oli ühe-aastane. Mõlemad-mina ja Toomas olime kutsutud kordusõppustele. Vist 40 päevaks.
Öösel olin Tooma juures Männimäel, sai natuke pidu ka pandud. Hommikul kell 5 läksime sõjakomissariaati. Minul oli ikka täielik varustus kaasas, Toomal ainult randmekott. Teised veel naersid, et ST läheb randmekotiga partisaniks.
Asi oli selles,et mõlemad lootsime ära pääseda, sest mõlemi ülemus oli Sõjakomissarilt vabastust küsinud. Toomas oli kindel,et saab, mina ei olnud kindel, sellepärast läksin kohvriga.
Algul viidi meid kõiki Tapa lähedale Palale metsa ja seal õeldi, et mina saan koju, aga Toomas pidi sinna jääma.
Siis ma andsingi oma kohvri Toomale ja mind sõidutati,siis juba willisega, koju tagasi.
Teised, kes metsa jäid,viidi hiljem Kaliningradi ja said seal vatti küll.
Minu kord tuli järgmise aasta juunis-juulis Kloogal. Siis oli hommikuti ainuke mure, kas rannailma tuleb?
3 põhitegevust oligi Kloogarand, bridž ja õllejoomine.

helle said...

Hea lugu. Kas see oli sama suvi, kui Sa Tooma Moskvitšiga avarii tegid? Ma tegelikult seda hästi ei mäleta, olin vist kusagil ära.
Toomal oli salatiroheline moskvitš, mis hiljem värviti oranžiks.

Eppppp said...

Head värvid olid Tooma Moskvitshil jah ;)

Mul on meeles see lugu, et kui isa kunagi Klooga laagrist tagasi koju tuli, siis ca 2aastane Elo ei tundnud teda ära ja hakkas nutma. Mul on see justnagu meeles ka, aga võibolla olen lihtsalt selle jutu põhjal genereerinud.

--

Ääro oli jah see tegelane, kelle nimi mulle ei meenunud.

helle said...

Sõjaväeteema tekitas ootamatult elava vastukaja.
Vene kroonu oli ikka tõsine elukool.

Anonymous said...

Epp, võib olla olid see hoopis sina,
kui ma 76.ndal lõpetasin ja olin 2kuud Tapa laagris. Elo polnud siis veel aastanegi.Kas nii väike vöörastb?
Muide, teie(papa,ema ja epp) käisite mind seal vaatamas ka. Käisime ka ahilal Marta ja Manda maja juures.
Kord oli siis kõva, aga anti ka linnaluba.
Järgmine pikem äraolek oli juba 1983.

Anonymous said...

Sul oli üks Sassi nimeline Kroonlinna madrus ka kirjasõber? Vist.
Ei viitsi sisse logida.

helle said...

Jah, õige küll.
Miks sa ei maga?

Anonymous said...

Vabndan, et eksisin. Hr. Ääro ei ole surnud.
Andres

helle said...

Sa peaksid hoopis Ääroni ees vabandama.

helle said...

Vabandan, Ääro ikka.
Vaene mees, saab nüüd luksuda...

Oudekki said...

Nii armas kiri on ju... Ma vist olen juba vanaks jäänud, aga minu arvates seal ju küll mingit manitsemist ei ole, mure ainult ja hool :)