Kasvab ja kahaneb, aga otsa ei saa?

Ma olin umbes 8-9 aastat vana, kui ema ja isa hakkasid üha rohkem rääkima sellest, et me võiks ehitada maja. Minu mälu järgi oli ema initsiaator, aga võibolla jäi see mulje lihtsalt sellepärast, et ta oli jutukam.

Tagantjärgi vaadates võib öelda, et majanduslikus mõttes sai selle majaga tehtud nii mõnigi viga.

1. Oleks võinud nõustuda kolhoosi majaga. Sel ajal olid ema ja isa mõlemad üsna rikka, Karksi kolhoosi liikmed ja peredele ehitati maju mitmele poole. Näiteks Helina ja Ivo said kolhoosi maja, samamoodi mitmed meie klassiõed ja -vennad. Aga millegipärast otsustasid ema ja isa, et nemad ei taotle kolhoosimaja ja tahavad individiduaalmaja. Ma ei teagi, mis on täpselt nende kahe vahet? Ilmselt oleks saanud indviduaalmaja müüa, see oli su enda oma, aga kolhoosimajast oleks pidanud lihtsalt välja kolima, kui tahtnuks edasi liikuda. Igatahes kolhoosimaju ehitati konkreetsetesse Karksi piirkondadesse, aga ka individuaalmaja jaoks pakuti krunte ju piiratud piirkondadesse. Mäletan, et käisime vaatamas paari krunti, enne kui ühe kasuks otsustasime.
Hiljem, kui nõukogude aeg läbi sai, siis said kolhoosimajade elanikud EVP-de eest enda majad ära erastada, aga meie vanemate maja oli ikka pooleli, samas kui korterist oli just välja kolitud ja ka selle erastamiseks ei saanud EVP-sid kasutada.

(2. viga: Tegelikult oleks saanud küll selle korteri erastada ka, sest korter oli veel ametlikult isa nimel, aga ta ei teinud seda. Ei tahtnud vist uuele sisse kolinud perele käru keerata ja lihtsalt loobus oma korterist.Mis oli üllas, aga majanduslikus mõttes mitte tark tegu. Aga see selleks.)

3. See meie maja pidi tulema ilmatu suur! Sellest olen mina oma elus õppida üritanud, et suur tükk ajab suu lõhki. Pigem teha väiksemalt.
Mul on meeles, kuidas me näitasime kord, kui seinad olid püsti ja katuse all, seda maja Tiidu ja Reeli perele. Ja kuidas Reeli küsis: "Kas see teile liiga suur ei ole?" Ema ütles: "Ei, las ikka igal lapsel olla korraliku suurusega tuba!" Ülevale oli planeeritud neli magamistuba ja kolm rõdu ja kaks rõdutuba(konkut),allakorrusele kaks tuba, verandatuba ja suur köök. Ehitamine jäi venima ja venis aega, kui kogu Eesti jäi vaeseks... Siis tuli otsa maja põleng (ja hoone oli kindlustamata!) - nii et tohult nihu läks see asi majanduslikus mõttes. Kui oleks olnud väiksem maja, saanuks selle valmis.
Aga see on selline "oleks-poleks".
Ma parem kirjutan, mismoodi majaehitus oli meie pere elu osa. Kirjutan kuni põlenguni, sellest siis järgmisel korral.

Krunt, mille me valisime, oli metsa ääres, ülejäänud külast eemal. Otse üle oja oli vaid üks hoone - Longi kool oma aiaga.
Seal oli kunagi Eesti ajal olnud üks talupidamine, aga midagi juhtus selle majaga (tapeti? küüditati? põles maha?), igatahes olid alles vaid vundament ja veidi varemeid, vaarikavõsa sees. Esimesel suvel tegime krundil heina, mis koosnes peamiselt putketest. Lihtsalt oli vaja kusagilt otsast hakata seda maad puhastama. Vana vare löödi laiali. Isal oli vist tellitud projekt, või tegi ta selle ise? Ma ei tea, aga ma mäletan, et oli uhke maja projekt, mida oli mõnus sirvida ja ette kujutada, kui see kõik kunagi valmis saab... Esialgu aga ehitati hoopis majake, millele pandi nimeks "putka" - puust, üks magamistuba ja üks tööriistade tuba.

Vist järgmisel suvel (olin siis vist 11 a ja Elo 10a?) läks vundamenditeoks. Palju käisid abiks isa vend Toomas ja tema naine Merle, kes elasid Viljandis ja kel sel ajal mingit oma ehitamist polnud. Ja nende lapsed Krista ja Lauri, kes olid meile nagu nooremad õde-venda mõnda aega. Siin ongi pilt: lapsed koos vanaisaga (kes ka vahel jõudumööda abiks käis ja tegi sageli samu tööd mis meie, lapsed. Eks ta vist ikka üks lapsemeelik oli! Ja on.)



Edasi lähevad mul aastad sassi. Longi kool pandi kinni, koolitamine kolis ära Karksi keskusesse, jäime sinna metsa äärde üksi. (Mis Longi koolist sai? Kas tehtigi koolmuuseumiks mingil ajal või ainult plaaniti? Hiljem müüdi see eramajaks.) Müürid said üsna kiirelt püsti ja isa hakkas õhtuti pärast tavalist tööpäeva tegema teist tööpäeva, maja peal nokitsedes. Me isa õhtuti eriti ei näinudki. Millest on tagantjärgi kahju. Ema käis ka majas abiks, aga oli siiski sagedamini kodus. Mäletan, kuidas klassiõde Külma Külli mulle rääkis, mismoodi tema ema imetles ja imestas: "Küll see Saluveeri Andres on ikka tubli mees!" Nende majast paistis täpselt üle välja ära, kui meie krundil hilisel õhtutunnil tuli põles. Ja siis olevat Külli ema oma meest utsitanud: sa võiks ka õhtul koduseid töid teha, vaata, kuidas Andres teeb...

Suvisel ajal pidime palju abiks käima. Lastele leiti igasuguseid töid. Näiteks pidime telliskivide hunnikuid ühest kohast teise tõstma - tegime seda tavaliselt ahelana ja "tõstsime" üksteisele sõnu. Lisaks oma perele oli sageli krundil abiks ka meie naaberkorteri lapsed, kes olid meile peaaegu nagu kasuõed, nii palju olime ninapidi koos - Lesja ja Nadja. Siia panen ühe pildi, kus oleme meie ja Nadja. Oleme putka ees, selga pannud vanad riided, et hakata katuse-eterniiti värvima, aga siis tuli peale laulutuju, sest ema oli koos meiega ja ta oli fotoaparaadi kaasa võtnud, oli vaja poseerima ja edvistama hakata. Mäletan isegi, mida laulsime: "oot, oot, oot, ott, otsalõppi, otsalõppi, laulukene..." Taamalt paistab Longi kooli katus.



Peagi pärast seda jäi ema last ootama ega saanud isal nii palju abiks käia. Minu ja Elo jaoks hakkas peale raamatukogu-töö. Ema jättis endale raamatukoguhoidjaposti alles, pool päeva igal argipäeval, aga tema asemel käisime meie, vahel koos, enamasti kordamööda. Aga sellest kirjutan mõni teine kord.

Sisetöid maja peal meie ei teinud, vähemalt pole meeles. Meie, tüdrukute elu oli kool-kodu-raamatukogu. Priitu nõuti rohkem maja peale appi, nii et ta üritas koolist koju tulles kiiresti õue lipata, lapseelu elama. Maja muudkui kerkis tasapisi... Vahel käisid abiks ema tädipoeg Jaanus ja vanaonu Väino - kui nemad meile appi tulid, siis edenes maja kohe suurte sammudega! Nad elasid siis nädal-paar meie elutoas, ema tegi igaks õhtuks korralikud suured toidud.

Kui olime Eloga põhikooli lõpus, siis oli maja juba nii valmis, et ema ja isa kolisid poolenisti sisse. Nemad koos väikese Aabiga elasid seal, meie kolmekesti aga olime korteris. Plaanis oli minu meelest lõplikult ära kolida sel aastal, kui ma keskkooli lõpetasin - 1992 suvel - see jäi mulle meelde, sest tundus mulle nii iroonilisena. Et kogu lapsepõlv ja noorusaeg oli oodatud, et see maja valmis saaks, ja lõpuks kolitakse sisse siis, kui mina ära ülikooli lähen!

Aga tegelikult ei kolitudki tol suvel ära, sest just siis avastati ema allergiate ja kaelavalude põhjus - peakasvaja - ja tuli operatsioon... Ära koliti vist kunagi 1993 või 1994 - ja 1994. aasta lõpus põles see maja maha. Ning kohe järgmisel nädalal hakkasime seda taastama!

Aap oli sel ajal 6aastane. Mäletan, et tegime kord mõistatusi. Mina küsisin: mis see on, kasvab ja kahaneb, aga otsa ei saa? (õige vastus: kuu). Aap mõtles veidi ja pakkus: meie maja?