Laoks jälle mälestuste tähestikku. A oli nagu Abja, B-ga tuleb muidugi kohe meelde banaan.
Banaan!
Polnud vist nõukogude ajal teist sellist toitu, millel selline legend ümber olnuks. Näinud me seda polnud, ainult pildi järgi kujutasime ette. Milline küll võiks maitseda banaan? Teisi lõunamaiseid ikka vahel sai, poes müüdi vahel mandariine ja apelsine (aga nendegi saamiseks tuli järjekorras seista ja head õnne omama, et peale juhtuda). Kui ema Krimmis puhkamas käis, siis tõi koju suure kaanega korvi täis virsikuid. Arbuusegi oli vahel suve lõpus võimalik Viljandi turult osta.
Aga banaan!
Esimene kokkupuutumine selle erilise viljaga oli mul kord, kui käisime emaga Tallinnas. Ma pidin igal aastal korra end tähtsale kopsuarstile näitama, sest mul oli lapsena astma. Ja ööbisime siis (minu onu ja onunaise) Tiidu ja Reeli juures.
Mäletan, kuidas kohe nende suurde tuppa sisse minnes märkasin: oo, banaanid! Need lebasid uhkelt akna juures kausis.
Mina neid suurlinna kombeid ei teadnud, maatüdruk, nagu ma olin. Lootsin mõnda aega, et varsti pakutakse ka meile banaane. Aga ei pakutud. Tiit ja Reeli käitusid, nagu see oleks täiesti igapäevane asi, et neil kodus banaanid on.
Varsti läksime magama, aga mul ei tulnud und, vähkresin võõraste linade vahel ja lõpuks andsin alla. Hiilisin suures toas akna alla ja Lasnamäe tulede saatel vaatasin neid banaane. Otsustasin ühe lahti võtta ja otsast maitsta.
Võtsingi kätte. Ma vist ei teadnudki täpselt, kuidas banaane süüakse, sest olin neid lihsalt pildi peal varem näinud. Üritasin vist koort kakkuda, siis lõin hambad sisse.
See banaan oli plastmassist! Samamoodi nagu apelsinid, mis seal kausis olid. Sellised moodsad kodukaunistuselemendid siis Tallinnas... Ma ei rääkinud kellelegi, et öösel salaja sinna sisse hambad sisse olin löönud.
---
Nii elasin paar aastat ära ilma banaanideta, aga kord teatas Lengi Helina, et neil on kodus KAST PÄRIS BANAANE! Et Peeter (Helina onu, meile siis vanaonu poeg) oli kusagilt tuttavate kaudu saanud. Või töötas Peeter ise sel ajal kaugsõidu auto juhina?
Läksime siis Helinale külla ja ta tõigi meile banaani näha. Mul ei ole meeles, et oleksin tervet kasti oma silmada näinud näinud... Selle ühe banaani koorisime lahti ja maitsesime.
Tohutu pettumus. Mingi mõttetult magus, jahune ollus. Ootasin midagi hoopis teistsugust.
Tegelikult ei ole banaan mulle siiani iseäranis maitsema hakanud. Aga välismaa sümboliks jäi see vili sel ajal ikkagi, kuigi oli selline kehva maitsega... Kui meie koolist rühm noori mõne aja pärast Rootsis käisid, siis pajatasid nad tagasi tulles muuhulgas: "Ja banaanid on seal vaeste inimeste toit!"
Banaanid ja vaeste inimeste toit? See tundus absurdikas.
Nüüd tundub see nii loogiline. Ma ise ka olen oma rännakute ajal siin või seal riigis rahahädas ostnud kobara banaane ja ära söönud, tõepoolest on see üks odavamaid ja kõhtu täitvamaid kiirtoite, tervislik ka pealekauba.
10 comments:
Vene ajal müüdi banaane sõjaveteranile pühade puhul. Vahel võis neid ka poodides näha, aga siis olid nad rohelised - vajasid järelvalmimist. Ei tundunud üldse isuäratvad.
Sain esimest korda banaanidest isu täis süüa, kui käisin 90ndate algul Soomes.
Ega banaan minu lemmiktoit ka pole, aga mingid kasulikud elemendid(kaalium?)pidid seal sees olema. Toitev on ta küll. Minu meelest viimasel ajal mõttetult kalliks aetud.
Miks Eestit banaanivabariigiks nimetatakse?
Mäletan, et seisin kord emaga tund aega järjekorras, et saada 3 banaani. Rohkem ei antud. Igaüks sai 3 banaani. Enne polnud ma banaane saanud ja uuesti sain aastaid hiljem. Lõbus oli lugeda.
Mulle meenus veel, et kui Eesti jälle vabaks sai, siis õitses tänavakaubandus, kus suhkuvati ja jäätise kõrval oli üks populaarsemaid müügiartikleid just banaan. Tegelikult on banaanid kiiresti riknev kaup, üle paari päeva ei seisa. Banaanist saab ka toite teha, näiteks praetud banaan:)
Eksootikast rääkides.
"T nagu tomat".
Meenub ema jutt sellest, kui tomatid alles Eestisse tulid. Olid kogunenud ka ümber punase tomati: mis maitsega see küll olla võiks? Polnudki magus.
Mis aastakümnest see tomati tulemise jutt pärineb?
Tomatit kasvatati vanasti avamaal. Seal need ei valminud(vähe sooja ja päikest).Tomatid korjati rohelisena üles ja pandi kingakarpi järelvalmima. Kui leiutati kile, siis hakati tomateid kasvatama kile all kasvuhoonetes. Siiani.
Ma vist olen seda kusagilt lugenud, vaevalt ma seda ise välja olen mõelnud. Aga kus on tomati kodumaa, seda ma ei tea mitte.
Kui meile Setumaale banaanid jõudsid, ootasin ma oma neljandat last, igatsesin nii väga banaane süüa
Kõik mind, aga keelasid, et väljamaa kraam, tea kuidas mõjub lapsele
Kui sain kuskilt mõne krooni või kaks, hoidsin seda taskus seks korraks kui üksi poodi satun, ja oh seda õnnist hetke, kui siis sain oma ihaldatud vilja kätte ja kugistasin poe lähedal võõras trepikojas seda keelatud vilja .Tänaval ei julenud seda teha , kartsin vahele jääda .Kui laps sündis, siis esimene toit, mida ta peale rinnapiima sööma nõustus, oli banaan. Oli vaene aeg, ega praegugi banaane kilode kaupa saa osta, aga siis seda enam sai neid harva ostetud. On nii meeles, kui väike poiss ronis mööda isa üles ja mangus „nabaani“
Nüüd kui mu tütar last ootas, just soovitati süüa banaane, et pidi jube kasulik olema, mina teadsin seda instinktiivselt, mis mulle hea on ja olin enda vastu hea, keelust hoolimata.
Sõime ju põhiliselt praekartulit ja juu siis see korvas kuigivõrd mu ainepuudust
Eestimaal hakati tomatite kasvatamisega katsetama ajavahemikus 1920-30. Enne seda oli see vili meil tundmata, ka poes.
Vaatasin oma raamatukappe. Maailmasõja eelsed kokaraamatud, aga ka ajakirjad (Taluperenaine, Kaunis kodu jne.) tomatiretsepte ei paku. Alles pärastsõjaaegsed hakkavad toiduvalmistamisel tomatit kasutama.
Hundi ulg
Huvitav info. Aga kus on tomati kodumaa? Kus nad metsikult looduses kasvavad? Mis seltsi nad kuuluvad?
Mul oli kusagilt meeles, et see koos kartuliga on indiaanlastelt üle võetud. Kontrollisin üle - ongi nii, tomati kodumaa on Ameerika.
http://www.tomato-cages.com/tomato-history.html
Aga banaan? Algselt pärines Indiast ja Hiinast, hiljem araabia kaupmeeste abiga jõudis igale poole Aafrikasse.
http://www.vandamme.be/history.html#anchor610871
Post a Comment