Meie kodu Nurme tänav 5

Pilt 1. Esimene kevad Nurme tänaval. Külas on onu Heikki pere, kuid pildil ainult lapsed.



Pilt 2. Vanaisa Peeter Lenki matuste päev. Tagatrepil seisab vanaema (pikem ) ja tema kõrval Juulie-Marie Loo.



Pilt 3 - legendaarne maja Nurme tänav 5 esifassaadi poolt vaadatuna. Sissekäigutee on palistatud elupuupõõsastega, mis olid seest tühjad, seega hea peidukoht. Maja ees oli teisigi puid ja põõsaid. Kahel pool oli kaseallee, kus kasvasid sügisel isegi kaseriisikad. Muide, tee korrashoidmise kohustus oli meie peal. Hiljem sovhoosi kontori ajal võeti tööle aednik. Meie kanad ei tohtinud maja ees siblimas käia!

Maja ajaloost

Kunagi, vist 20. sajandi esimesel veerandil, oli selles majas - Nurme tänav 5 - Kase kool. Suure-Jaani alevis oli samal ajal teine kool veel - nn Kapi kool. Hiljem viidi Kase kool Lahmuse mõisahoonesse, kus praegu on eriinternaatkool. Vahepealsetest aastatest puudub mul ülevaade, aga vene aja algul oli siin miilitsajaoskond koos siseasjade osakonna ja passilauaga.

1959. aastal kaotati Suure-Jaani rajoon ja kõik tähtsad funktsioonid viidi kokku Viljandisse. Suur maja anti kooli valdusse. Vaat siis meie pere koliski sinna majja elama.
Osa ruume olid trellitatud ja ehitatud kartseriteks, mis olid varustatud väliste aknakõrgendustega. Nii ei näinud kartseriaknast, mis õues toimub.

Kogu majapidamine oli piiratud 2-5 meetri kõrguse plankaiaga.
Milleks see tara oli vajalik? Võib-olla kardeti metsavendade rünnakuid võpsiku poolt?!
Hiljem need muidugi lammutati.

Kui kool sai maja oma käsutusse, tehti sinna kooli internaat ja meie ema sai endale töökoha - internaadikasvataja. Meie pere elas maja õuepoolses osas kahes toas. Hiljem ehitati kartseritest kaks tuba veel juurde.

See oligi esimene aasta Nurme tänaval, kui vanaisa meie juures suri ja vanaema siia elama tuli. Mäletan, et ema saatis internaadilapsi õppimistunni ajal vanaema juurde vene keelt õppima. Selleks ei pidanud isegi õue minema, sai vaheukse kaudu.

Kui uus koolimaja valmis sai, kolis internaat vanasse (koolimajja).
See maja päris tühjaks ei jäänud, siia anti kortereid õpetajatele ja sovhoositöötajatele. Hiljem ehitati teine korrus ka välja ja kuni sovhoosiaja lõpuni oli majas kontor ja söökla.
Pärast oli seal vallamaja kuni valdade ühinemiseni 2005 ja nüüd on noortekeskus.
Selline vinge maja siis.

Oma kodu

Aga meie jaoks oli see esimene "oma kodu" moodi kodu. Minu vennad käivad vahel seal uurimas, mis toimub. Kõrvalhooned on ammu lammutatud, alles on veel suur maa-alune kivikelder ( ei kasutata enam õigel otstarbel).
Elasime seal kokku 13 aastat, kuni sai valmis õpetajate maja. Pere oli jäänud 3-liikmeliseks - neli last olid kodust läinud. Jäi ema, isa ja Pille.

Seal oli ilus elada. Ümberringi oli palju avarust, peaaegu nagu maaelu, kuigi linn oli käeulatuses. Meil oli lehm, lambad, kanad, siga. Ilmselt muidu ei tuldud ots-otsaga kokku või oli selline elustiil, nagu praegu öeldakse. Õue all oli maalapp, kus põhiliselt tegutses vanaema, aga teised ka, täpsemalt naispere. Peenarde rohimine oli raudselt naiste töö.
Hiljem istutas isa ka õunapuid ja marjapõõsaid.
Kevadel laksutasid all kaasikus ööbikud... ja veidi kaugemal kukkusid käod. (Looduskirjeldused pole mu tugevaim külg!)

Lehmalüpsmist mina selgeks ei õppinudki, õigemini tundsin metoodikat küll, aga minu "väikesed käekesed" väsisid ära. Andres oskas lehma lüpsta. Hädaga saime kahepeale hakkama, kui ema pidi kuhugi minema. Ega ta vist palju ära käinudki, suur ärakäija oli meil isa.

Mõned asjad on hästi meeles. Kui isa läks kokkutulekule, ekskursioonile või kursustele, siis andis ta meile tööde nimekirja, mis kõik selle aja sees pidi ära tehtama. Karm kord oli.
Heinategu lehmale ja lammastele oli muidugi ühisettevõtmine. Puude tegemine ja ahjukütmine oli rangelt meeste töö.

Ükskord jäin mina koduhoidjaks. Meil olid tibud, alles udusulis. Hoidsime neid kasti sees, klaas peal, et kass(!) neid ära ei sööks. Eks ma vist olin hooletu või ei osanud asju ette näha, aga päike
paistis läbi klaasi ja tibud "küpsesid" ära. Mitte vist kõik. Küll ma siis nutsin ja elasin üle, aga midagi polnud enam parata.
Kartserisse mind ei pandud ja vitsa ka ei saanud selle eest. Mis sa õnnetut last ikka peksad!

Andres kirjutab:

"Ma mäletan neid kartsereid küll. Meid hirmutati, et kui pahandust teeme, siis pannakse iga poiss eraldi kartserisse.
Need ruumid ehitati ümber alguses internaadi (poiste)tubadeks. Meile kohandati need toad peale seda, kui internaat Hariduse tänavale viidi. Või saime selle vanaema toa natuke varem?
Ma ei kujuta ette, kuidas me kaheksakesi kahes toas ära mahtusime.

Veevärk pandi sisse sovhoosi ajal. Teisel korrusel oli sovhoosi söökla ja neil oli vett vaja. Natuke hiljem toodi toru meie kööki ka.

Ega täpselt ei mäleta ka kõike, aga mõni asi on küll hästi meeles. Näiteks, kuidas me põõningult ja maja ümbrusest relvi otsisime.
Kui spordiga tegelema hakkasime, tegime Nurme staadioni, kus pidasime meistrivõistlusi ja rekordeid.
Ükskord sai lehm Mooni vasaraga kõhtu. Kutsusime ise loomaarsti. Pärast ütlesime emale-isale, et kettaga sai pihta."

Vahel meid ikka hirmutati vitsaga ka. Vitsa toas ei olnud, aga mäletan, kui isa ütles (tavaliselt mõnele poisile!) : "Mine too nüüd endale ise õuest vits!" No kesse nii loll oli!
Ükskord ajas isa Tiitu õue peal taga, aga ei saanud kätte. Lõpuks hakkas naerma ja viha läks üle. Meie isa oli äkilise loomuga mees. Lapsena me hoidusime sellest, et teda millegagi vihastada.


Ikka on veel südames soe tunne, kui näen endist kodu, kuigi seal on palju muutunud. Eriti maja ümbrus, mis on kaotanud oma intiimsuse ja kodususe.
Neid suuri elupuid ja põõsaid pole seal enam ammu.

Kirjutas Helle
30. november 2007

Kirjad sõjaväest, 1

Kirjavahetuse teema on nii intrigeeriv, et ma ei saanud enne rahu, kui otsisin välja "sada aastat" tagasi sõjaväest saadud kirjad, mida olen mingil emotsionaalsel põhjusel alles hoidnud. Neid pole küll palju, ilmselt ilusamad. Kirjutajateks on kolm erinevat poissi (ajateenijat). Eesti poisid, mitte mingid vasjad.

Kirjad sõjaväest on pikad, üksikasjalised, südamlikud. Ma saan aru - polnud ju sugugi kerge kusagil Venemaa sügavustes 3-4 aastat roodinat teenida. Igatsus mingi inimliku ja koduse järele oli tappev.

Järgnevalt mõned näited (katkendid, sest kes suudaks neid tervikuna ümber trükkida või ka hiljem läbi lugeda).

Esimene on Mati (nimi ja kirjaviis muutmata), teenis mereväes Arhangelski kandis.

Tere, Helle!

Olen ära rääkimata tänulik Sinule ja lõpmatuseni õnnelik! Jah, aga ilma visa hingeta ei ole vist üldse mõtet elada(muidugi ma võisin ka eksida sellise otsuse tegemisel, aga mulle tundub, et nii ta on). Kui ma poleks Sinule neid kirju kirjutanud, ei oleks ma täna Sinult seda kirja saanud.
----
Kirjutad, et ma vist mõtlesin, et Sina ööd-päevad tuubid. Tõsi, midagi sellist ma mõtlesin küll ja paistab, et ma väga palju ei eksinudki. Ega ole naljaasi end õppimisega nii nässu ajada, et peaaegu oleksid ära surnud.
Kallis inimene, igal asjal peab olema piir. Mina igatahes, isegi eksamite ajal, ei öelnud ära mõnest toredast tegevusest või ajaviitest. Sai teinekord päev läbi jahiga merel oldud. Muidugi raamatud olid kaasas, aga ma olen kindel, et sellist inimest, kes võiks sellist naudingut vahetada niigi äratüüdanud raamatute vastu, pole siiani veel sündinud.
Helle, edaspidi ole ikka ettevaatlikum! Kui tunned, et hakkab liiale minema, viska õpikud nurka.
---
Edasiõppimiseks oled tõesti hea ala valinud. Aga neid sisseastumiseksameid ei tasu karta. Sinul on kogu see "koolitarkus" veel hästi värskelt meeles. Suvel võib-olla võtad veel kord õpiku kätte ja vaatad üht-teist.
Helle, kunagi ära midagi karda, ei tohi alavääristada ennast, tuleb kindel olla teadmisele, et ka mina olen võimeline tegema kõike seda, mis teisedki.
---
Üldiselt oled aga igati tubli tüdruk! Eksamid koolis on edukalt ajalukku läinud ja ka suurkoolieksamitega saad sama hästi hakkama. Mina millegipärast ei kahtle Sinu võimetes. Hea oleks, kui ka Sina ise sellisel arvamusel oleksid.
---
Mis minu elusse ja teenistusse puutub, siis julgen ette kanda, et midagi uut ja huvitavat pole juhtunud. Aga siiski...Hiljuti sain ajalehest küllaltki toreda sõnumi. Seal oli üles tähendatud järgmine: sõjaväes teenivad isikud, kes on enne teenistust olnud koolmeistrid...jne jne, lastakse koju augustis. Muidugi muu mind ei huvitanudki. Uurisin järgi, millist paberit läheb vaja, et siit tulema saada augustis.
---
Nüüd siis ootan, saab võib-olla varsti tulema.
Jah, hinge kinni pidades ootan. Natuke liiga kahju on kadumaläinud neljast aastast.
---
Homme läheme jälle veepeal sõitmise masinatega merele. Millal tagasi saame, ei teagi täpselt. Loodan, et tagasi tulles on kiri Sinult mind ootamas.
Jään ootama!
Parimate tervitustega!
Mati
P.S. Olen kindel, et esimesel septembril oled tudeng.
------

(Muidugi ei viitsinud ma 4 lehekülje pikkust kirja ümber lüüa, aga siiani liigutab mind, kui südamlik, ütleksin isegi, et isalik kiri.)

Mõtlesin järele, mille peale ta mind nii kangesti manitseb. Meelde tuli! Ma jäin eksamite keskel haigeks - kukkusin kops ja kops igal pool kokku. Olin vist verevaene. Hädaga sain ikka viimased eksamid ka tehtud. Meie ajal oli ju kooli lõpus vähemalt 9 eksamit paaripäevaste vahedega.

Sain Mati käest samal suvel veel paar kirja, aga jätsin häbematult vastamata. Ju ta tundus mulle siiski liiga korralik, ja ma läksin Tartusse õppima ka. Pole temast rohkem midagi kuulnud.


See postitus on ajendatud kukupai vastavast sissekandest ja Epu ärgitusest.

Võib-olla jätkan veel seda teemat:)

Kirjutas helle
28. n0vember 2007

Üks kiri Triinult Epule

Epu kirjasõprade lugu meenutas mulle, et te vahetasite kirju ka omavahel ehk siis Triin kirjutas teile ja vastupidi. Triinul on sahtlid täis vanu kirju, aga ma ei taha tema asjades sortima hakata. Ühe kirja mustandi leidsin oma asjade hulgast. Süda sulas, kui seda lugesin.

Kirjutan selle siia ümber. Dateerimata, aga Triin ei saanud siis veel väga vana olla, võib-olla oli siis 2. või 3. klassis. Kirjaviis muutmata.

Lp. Epp!

Ka mina sain su kirja kätte. Oma arust olen ma loomulikum teise pildi peal. Mina sain näärivana käest ussi, pitšaama, öösärgi, vildikad, seebi, hambaharja ja hambapasta. Kokku sain ma viis pakki. Koolist sain kaks kommipakki. Ka meie ei olnud nääridel kodus, olime Viljandis.
Minu tunnistus nägi välja hea. Mul oli üks neli, kirjatehnika. Nagu näed ei ole mul üldse ilus käekiri. Ma ei tea kas ma lähen või ei lähe kuhugi.

Kirjuta veel! Sinuga on hea kirjasõber olla!

Triin Suure-Jaanist.

----
Mäletan, et Triin sai Elolt ühe kirjasõbra, kelle eesnimi oli Riin, perekonnanimi oli meiega sama. Elas Tartus. Meie sugulane ei olnud, aga Eestis on sama perekonnanimega inimesi palju. Olen neid vahel guugeldanud.

Veel mäletan seda, kuidas Sina, Epp, tulid meile, kui Triinul see Rootsi Linda külas oli. Tegid temaga mingi intervjuu. Kas see ilmus ka? Remember?

Mäletan ka seda kirja, mis ma Elole ja Epule kahepeale kirjutasin, kui teie ema oli juba haige. Kirjutasin, ja ise nutsin. Ma tahtsin teile südamele panna, et te oma ema ikka hoiaksite, sest teda pole enam kauaks.

Eks see suur kirjavahetus oli ettevalmistus blogimiseks, milles me nüüd nii osavad oleme?:)

P.S. Ja neid kunstfotosid, mis siis sai tehtud, ei jõua kokku arvatagi. Ah et kõik läksid kirjasõpradele?
Ma olen oma elus ainult paar korda suure hädaga piltniku juures ateljees käinud, ja neidki pilte ei tahtnud kellelegi jagada. Nii koledad olid minu arvates.

Kirjasõpradest

See on pilt, mida ma tellisin Viljandi teenindusmaja "Leola" fotograafilt 60 tükki (kui õigesti mäletan).
Foto taha on kirjutatud "1985. aasta. 11-aastane".

See oli aeg, kui mul oli kümneid kirjasõpru ja nendele ma selle foto saatsingi. Taha kirjutatud "Mäleta mind alati, muidu teen sust salati" ja ümbrikule "Postimees, sa lisa sammu, sõber kirja ootab ammu!"
Ma ei mäleta, kuidas ja millal täpselt see kirjasõprade hullus alguse sai. Umbes sellesse aega jäi ajalehe "Säde" muutumine popimaks ja noortepärasemaks "Meie Meeleks", lehe uue atribuutika hulka kuulus ka aadresside rubriik. Minu meelest said seal avaldatud nii minu kui Elo aadressid. Ja järgnev elu jagunes kaheks: päriselu ja kirjasõbrad. Koolist koju tulles ootas ees päeva parim osa - postkasti lahti tegemine. Kellelt täna kirju on? Ja hommikul kooli minnes tuli ikka poeseina-postkasti juurest läbi käia, et uued kirjad teele panna. Taskuraha läks kõik markidele ja ümbrikutele.

Kõige esimene kirjasõber oli Maret Tartumaalt - tema sain ma toona veel "Sädeme" kaudu, sel ajal vist veel ei avaldatud aadresse, lihtsalt saadeti lastele üksteise kontakte. Kirjutasin temaga alates 9ndast kuni 18nda eluaastani! Korra käis ta ka meil külas. Erilist sooja sõprust ei kujunenud, aga ta oli eriline. Ja jääb alati eriliseks. Minu esimene ;).
Üks huvitav kuju oli Elo sõber Kerttu, ka Tartumaalt (muide, osa kirjasõpru olid lausa Viljandimaalt! Peaaegu et kiviviskke kaugusest.) Olime siis umbes 13-14 aastased ja Kerttu kirjutas Elole iga päev paksu ümbrikutäie. Ta oli meie auditooriumist tugevas sõltuvuses! Ja meie tema juttudest. Sarnane mehhanism blogimisele. Kõik Kerrtu armumised elasime üle, kahepäevases nihkega. Lõpuks oli ta kirju mitu kilekoti täit ja neid oli huvitav ka hiljem üle lugeda. Kui korterist ära majja kolisime, panime kõik need kirju täis kotid - nii Kerttu kui teiste omad - teisele korrusele rõdutupa. Ja seal nad siis põlesid ära... Olime nalja teinud vahel, et Kerttu kirjadest teeme kunagi noorsooromaani.


Maja tulekahjust pääses aga ära mu kirjasbra-piltidega album, lehitsen praegu seda ja ootan, kuidas erinevate inimeste nimed ja lood meenuvad. Vist kõik Eesti maakonnad olid esindatud. Enamik kirjasõpru olid tüdrukud, mõni üksik poiss ka sekka.

Selgelt on meeles paar päeva, kui just äsja oli kas minu või Elo aadress ajalehes avaldatud... Ja postkastis oli üle kümne uue kirja, jälle. Panime neid põrandale vaiba peale maha ja sorteerisime.

See aga pole veel midagi, võrreldes sellega, mis Helinaga juhtus! Ta saatis oma aadressi kusagile Vene ajakirjale ja sealt saadeti see edasi - Indiasse, ühte noorteajakirja! Ühel ilusal päeval sai ta Indiast hunniku kirju, ja järgmisel päeval, ja järgmisel päeval... Ma tõesti ei tea täpselt, kui suurejooneliseks see asi kujunes, aga mäletan, et Helina kurtis - liiga palju kirju tuleb, ja jagas kirjasõpru kõigile soovijatele. Sain minagi.

Minul lõppes Venemaale aadressi saatmine rahulikumalt - ajakiri "Murzilka" saatis mulle vastu ühe aadressi. See oli Natalja Uuralitest, Verhnjaja Bõšma linnast. Huvitav, mis elu ta praegu seal elab...
Vene keel oli mul suuliselt hea, tänu kesktelevuisiooni vaatamisele, aga kirjalikult üsna äbarik. Mäletan, et kirjutasin Nataljale ja vahel küsisin emalt, et kuidas seda või toda öelda, ning panin selle siis kuulmise järgi kirja. Kord luges ema mu valmis kirja üle ja ajas silmad suureks: "Sa teed nii palju vigu!" Aga ümber kirjutama ja õpetama polnud tal ka mahti hakata. Ka vene keele tundides sain häid hindeid tänu suulisele keelele, aga vigadeta kirjutama ei õppinud korralikult kunagi...

---

Edasi, olin umbes 15, kui "Meie Meeles" avaldati välismaa kirjasõprade klubi aadress. Tuli saata rahakaart ning vastu lubati saata hulk - vist 10 - aadressi. Ma siis investeerisin oma suvel teenitud rahast osa sinna - ja saabusidki aadressid. Aplikeerudes oli tulnud valida oma huvid ja ma olin kirjutanud ajakirjandus. Kõik mu 10 uut sõpra olid samuti ajakirjandushuvilised. Ja eranditult kõik olid põnevad kujud ja pikad kirjutajad (sest vaat lühikeste kirjadega kirjasõber pole ikka see õige...). Inglise keel läks mul paljuski tänu sellele lahti - hakkasin ju nüüd iga päev selles keeles suhtlema. Mõne aja pärast tegin teise kümnese "sõprade ostu" veel ja võibolla isegi kolmanda. Säravamalt on meeles näiteks:

Dong Ha Koreast, noormees, kes saatis mulle paki - ja seal olid värvilised tintenpenid! Salatiroheline ja oranzh. Lõhnavad! Istusin ja nuusutasin neid.

Noriko Jaapanist, kes oli alguses väga korralik, aga siis läks ta vahetusõpilasena USAsse ja läks seal päris hulluks, nagu ma tagantjärgi mõtlen. Läks oma ameerika kasuvanematega tülli, sest need ei lubanud tal "make love" poistega ja kolis elama tolerantsemate kasuvanemate juurde. Hakkasin ta kirjade kaudu USA slängi aduma. Aga, ikka veel USAs, ta järsku lõpetas kirjutamise. Ei tea, mis temaga juhtus.

Nimi-pole-meeles tüdruk Taiwanist, kes siiralt ja pikalt mulle kirjktas oma armuvaludest ja küsis nõu. Mina andsin nõu, aga see jõudis enamasti ju 10päevase ajavahega talle pärale, uues kirjas oli tal juba uus olukord...

David Saksamaalt, kes kirjutas pikalt poliitikast. Ja Juha Soomest, kes ka poliitikast tahtis kirjutada. Octavi Barcelonast, tulihingeline kataloonlane, kes hakkas ka Eesti vabadusvõitluse fänniks (tema käis mul ka külas, aga see oleks omaette jutt)... Lynne USAst, kes saatis alati oma kirju vanapaberist tehtud paberile, kuhu oli kirjutatud "Save the Earth", "Treehugger" ja muud sellist.

Leedus oli mul kirjasõber Inga (temaga kohtusin Balti vabadusmatkal, kah omaette jutt), kelle abiga õppisin leedu keelt... üritasin talle leedu keeles kirjutada ja ta siis saatis parandatud kirjad tagasi. Teiseks panin alati kaasa paar paberit, kuhu olin kirjutanud venekeelseid kilde, millele ootasin leedukeelseid vasteid. Muud suhtlust ei mäletagi, kõik tiirles temaga keeleõppimise-õpetamise ümber.
Õigus-õigus, kui ma nüüd sellele mõtlen, siis sel ajal oli mul ju suurejooneline plaan minna õppima Vilniuse ülikooli... Seda ma ei mäletagi, mida. Ilmselt siis leedu keelt. Aga see tuhin läks umbes poole aastaga mööda.

---

Ühe kirjasõbra, Anna Rootsist, sain meie Triinu kaudu, kel õnnestus koolist rühmaga Rootsis külas käia. See oli vist aastal 1991. Triinu enda kirjasõber ja sõber oli Linda ning minu omaks sai tema sõber Anna.
Huvitaval kombel tahtis ka Anna saada ajakirjanikuks ja me isegi pidasime plaane, kas me saaks koos mingi loo kirjutada (mina olin juba asunud kohalikku ajalehte ja samasse "Meie Meelde" koostööd tegema), aga ei saanud meie riikidevahelisest koostööartiklist ikka asja...

Kord olin kodus pärast kooli ja käis uksekell. Ukse taga oli üks mees, kes väitis, et mulle on Rootsist pakk. Pakk! "Jah, teised pakid tuli mul viia Suure-Jaani, aga see üks pakk oli siia."
Selgus, et seesama kool, kus Triin külas käis ja kust ma Anna olin endale saanud, oli saatnud spetsiaalse autoga Stockholmi lähistelt meile söögiabi.
Avasin selle paki ja siiani on meeles, käed täitsa värisesid. Et mis seal sees küll olla võiks?! Me ei olnud muidugi näljas, aga... See talv oli tõesti kõige üksluisema toiduga, mida ma elus tunda olen saanud. Poes oli müügil ainult leiba. Ainus magus asi, mida seal oli - pakikissellid, mis oli siis kunstipäraselt poe tühjadele riiulitele laotud.
Anna saadetud pakis oli suur kott lumivalget suhkrut ja mannat. Tegime päevade kaupa järjest mannaputru...
Anna veel vabandas mu ees, et ega ma pahaks pane, et selle paki niimoodi saatsin. Natuke imelik tunne oli küll, sest nii enne kui pärast suhtlesime võrdsetel alustel, aga siis oli korraks selline tunne, et... tjah, mulle oli vaja mannat saata.

Aga tõepoolest, sel talvel ei olnud Karksi poes vabalt saada ei suhkrut ega mannat. See oli vist majanduslikult kõige hullem periood, mis vabaduse poole pürgival Eestil üle tuli elada.

Järgmisel aastal sai mul keskkool läbi ja läksin Tartusse. Algas uus elu ja tasapisi vajusid kõik need kirjasõbrad ära... Kahjuks ei tea ma mitte ühegi oma kirjasõbra edasist saatust...

Sünnipäevadest

See pilt on tehtud Toomase sünnipäeval 1984 aastal.
PILDIL: Kõik taadi ja vanaema Aino lapselapsed peale Oti (kes ei olnud sel sünnipäeval, elas oma emaga Tallinnas) ja Aabi ning Ave-Liisi (kes polnud siis veel sündinud). Vasakult: Priit, Krista, Triin, Elo, Epp, Tomi, Lauri.

Minul ja Priidul olid sünnipäevad lähestikku, minul 16 ja temal 20 november. Vanematel vedas, nad said kaks sünnipäeva korraga ära pidada. Tegelikult ega tollel ajal mingit erilist pidamist polnudki, paar sõpra tuli või mõni sugulane.Võrreldes tänapäeva laste uhkete pidudega .
Oma kümnendaks sünnipäevaks kauplesin küll suurema peo välja, kutsusin selliseid klassikaaslasi keda ma varem polnud kutsunud. Ähmaselt mäletan, et Priidul vist oli ka lubatud minu peole oma sõbrad kutsuda. See mulle väga ei meeldinud :)
Millised siis olid sellel ajal sünnipäeva road ? Lastel oli lihtsalt kartulisalat ja tort. Kui mõnel täiskasvanul oli sünnipäev, no siis sai juba igasugust head - paremat. Soe söök(liha kindlasti), kartulisalat, rosolje, heeringas hapukoorega....
ja magustoiduks oli meie peres kombeks pidupäevadeks tarretist teha, mida söödi magusa piimaga. Ja tort, ilma selleta poleks sünnipäevagi ju !
Ma mäletan isa 30 aasta juubelit.Olin siis seitsmene kuskil. Siis oli terve isapoolne suguvõsa külas. Lastele oli eraldi väike laud kaetud, suured sõid suure laua taga. Pärast tantsiti. Mina tantsisin vist kõikidega ära, isegi taadiga.
Kingitustest. Meie papa ja mamma tegid alati kõige paremaid kingitusi, nii jõuludeks kui ka sünnipäevadeks.Ja alati, kui minul ja Priidul oli sünnipäev, siis ei unustaud ka Eppu.Sest ei saa ju kolmandat last nukrutsema jätta. Kui Aap sündis, siis sai muidugi tema alati nendelt boonuskingituse.
Selline lugu siis, Epu tellimisel - kirjasõpradest võid ise kirjutada, sul kukub see palju paremini välja .

Auguste, kust august?

Kust võtsid lihtsad maainimesed oma lastele nii peened nimed?

Isa Johannes - noorena Kolu mõisas aednikupoiss, hiljem mõisniku kutsar, ema Leena - mõisa toatüdruk, hiljem ärivaimu ja muidu hakkamist täis külakokk ja elav ajaleht, said kokku, abiellusid ja neil sündis 7 last.
Auguste ehk Kuste oli järjekorras teine laps (tütar), sündinud sajandiga koos - 1900.
Kuna temal oli meie kasvamises ja elus nii tähtis osa, siis pühendan temale eraldi sissekande.
Augustega (kõik kutsusid teda Kuste, ise ta kirjutas kirjadele alla mõnikord Guste või Gute, Tiit nimetas vahel ka nalja mõttes Elfrideks teise nime järgi) on seotud ka meie lapsepõlv Abjas, kus ta töötas kuni pensionile jäämiseni koolis koristajana. Ju ta aitas meie emal ka lehma pidada ja isal heina teha. Maaelu oli talle südamelähedane.
Isa rääkis alati, et Kuste oli väga ettenägelik, läks kodust ära riigitööle ja mõtles juba varakult pensionile, samal ajal kui ta vanem õde ei saanudki pensioni ja noorem õde pidi veel vanas eas tööl käima.
Kuste tahtis, et tal oleks oma kindel sissetulek ja hoiuarve. Hämmastav, et tal õnnestus imeväikse palga ja pensioni juures veel säästa. Mingil ajal unistas ta oma majast Suure-Jaanis. Kui see ei täitunud, siis püüdis Eerikule auku pähe rääkida, et hakkaksid koos maja ehitama. No see oli lausa utoopia vallast.
Iga riigikord ja rahareform kooris Kustet, nagu paljusid teisigi - arved läksid peaaegu nulli. Seda viimast, kroonile üleminekut, ta vist hästi ei adunudki. Siis oli ta juba liiga vana ja usaldas oma rahaasjad minu hoolde. Enne, kui ta 1996. aastal suri, näitas mulle, kus on tema matuseraha. Tal oli ka krooniajal oma pensionist õnnestunud kokku hoida 3000 krooni. (Võib-olla te ei mäleta, aga siis oli pensionid väga väikesed ja 3000 oli päris suur raha.)

Kuste ei abiellunud kunagi. Ise tunnistas, et teda keegi ei tahtnud. Ta oli natuke see inimene, keda ära kasutati ja tögati. Päeval, kui ta vaimses mõttes suri (sai insuldi ja siis oli kontaktivõimetu 8 päeva), kurtis ta mulle, et tema elu on olnud mõttetu, et temast ei jää midagi järele. Ma lohutasin teda. Hea, et ma seda tegin, sest mõne tunni pärast poleks seda enam teha saanud.

Kustel pole kunagi olnud oma kodu, ta on alati elanud kellegi juures või olnud siis maal näiteks koduhoidjaks oma õdede majas. Oma eluviisilt oli Kuste vähenõudlik, oskas piskuga läbi ajada. Kogu tema varandus oli paaris kohvris ja sajas kotikeses. Ta ei raatsinud midagi ära visata ja uusi asju kasutusele võtta. Kui ta suri, siis leidsin ta kohvritest veel hinnasiltidega pesu, öösärke, käterätikuid ootamas oma aega.

Kuste oskas teha käsitööd ja ka õmmelda. Kus õppis, et tea. Üldiselt ei antud sel ajal naistele mingit erilist haridust. Kolm talve külakooli ja kõik. Kuste oli siiski 6 aastat koolis käinud. Ta kirjutas huvitavaid ja veidi ka poeetilisi kirju oma sugulastele. Tal oli väga hea mälu. Mul on siiani kahju, et ei kirjutanud ta jutte üles. Siis tundusid need parasjagu tüütud ja sada korda kuuldud. Praegu oskaks ma tema ajaloolist mälu hinnata.

Kuste elas ka aastaid Tiidu ja Reeli peres (põhiliselt küll talviti). Kui ta jäi juba vanaks ja viletsaks, tuli ta meile elama, oma noorima venna juurde. Siin nad veetsid koos 5 ühist vanadusaastat ja surid üksteise järel pooleaastase vahega, õde enne ja vend pärast.

"Kuniks elu" oli Kuste lemmikväljend. Pärast mingit pikemat heietust või kurtmist tegi ta lühikese pausi ja ohkas siis: "Kuniks elu!"

Kirjutas Helle
23. november 2007, parandanud ja täiendanud 11. detsembril s.a.

Kulbiga allikal vett joomas...

Eerik on oma lapsepõlvemälestustes kirjutanud nii:

"1904. aastal osteti Aaspere vallas Ahila külas "Põllu Joosepi"(Pällu) 34 hektari suurune talukoht. Kahtlemata jäi talu jõukus maha ümberkaudsete omadest kas või juba sellepärast, et meie isa oli suurte võlgadega selle talu ostnud. Meie isa polnud ka lisaks muule just kõige paremini põllumeheks sündinud. Ta tundis küll huvi ja armastust aia vastu, ent tööd ja ettevõtmised talupidajana kõige paremini ei läinud."

Edasi:

"Elumaja oli väike, põllud Kuruli künkal kivised, karjamaa vesine, mis hiljem maaparandusega kuivendati. Kaevu ei olnud ning vett toodi Ülejõe karjamaalt allikast.
Vee kandmisega oli probleeme. Kui tüdrukud polnud vett toonud, käisid poisid kordamööda ratsahobusega allikal kulbiga vett joomas.

Hiljem kaevati kaev ja ehitati uus elumaja. Heameelest elamise laienemise üle lauldi uue maja köögis suure laua ümber isamaalisi laule."

Toomase kiri Ahilalt

Meil olid kuidagi lapsed erinevate sugulaste vahel ära jaotatud, kes kus suvevaheajal külas käis. Andres oli näiteks rohkem Lillis. Toomas aga isa kodus Ahilal (Virumaal).
On alles üks Tooma kiri aastast 1964. Toomas oli siis 12-aastane või äsja saanud 13.

Tere, kodused!
Nagu ma teie kirjast aru sain, pole te meie kirja kätte saanud. Ma ostsin Paidest olümpialoteriipileti, millega võib võita autosid, sporditarbeid ja sõidupileti Tokiosse. Mati oli ka neid ostnud. Ta loodab autot võita.
Kui ma siia tulin, olid siin tädi Manda, onu Eduard ja Eve. Mati ja Elvi käisid peaaegu iga päev siin.
Välismaalt tuli kiri ja selle peal oli üks ehtne mark, mida Tiidul pole. Kui Tiit siia tuleb, siis näeb.
Sovhoosis ma tööl ei käi, aga kodus teen üht-teist. Siis kui Tiit ja sa tuled, siis korjame jälle kirsse - on teised juba päris ilusad.
Marta-tädi tuli 1,5 nädalat tagasi. Tunnen igavust ja igatsust ujumise järgi. Olin vahepeal haige. Kõige enne hakkas tädi Kuste ja onu Eduard, siis jäin mina. Ma arvan, et mõni nakkushaigus.
Nägemiseni!
Toomas

Kilde lapsepõlvest: kaardimängust ja muust

Meie isa Andres oli lapsena matemaatikas väga andekas, võitis isegi mingeid olümpiaade. (Kahjuks need matemaatiku-geenid on siiani järeltulijates peitu jäänud..)

Aga kui meie lapsed olime, siis tahtis isa käia koos sõpradega kord nädalas bridži mängimas.
Emale see jälle eriti ei meeldinud (minu meelest).Vahel isa läks ikkagi, tal oli mingisugune kaustik, kuhu ta bridzhipäevikut pidas, aga sageli jättis minemata ka.
Siis õpetas ta hoopis meid kaarte mängima (tagantjärgi tundub, nagu kompensatsiooniks - et välja mängima ei lubatud minna ;)). Selle mängu nimi oli "Bismark" ja see oli bridži lihtsustatud versioon. Mängijaid pidi samamoodi neli olema ja mängul oli kaheksa vooru. Ka seda tuli paberi peale üles tähendada ja kõik kaheksa vooru võttis... no umbes pool päeva. Sai ka juppide kaupa mängida - tunnike nüüd, tunnike hiljem.

Tundub, et emale see ka eriti ei meeldinud, kui kõik pereliikmed peale tema kodus bridži, vabandust, bismarki mängisid. Aga vähemasti oli isa kodus :).

Hiljem hakkasid nad maja ehitama ja meie hakkasime oma sõpradega-sugulastega bismarki mängima.

LISATUD. Bismarki mängiti siiski kolmekesti ja isa ainult nõustas meid, ise polnud "käsi".

--

Teine asi, kus isa matemaatiline veri välja lõi, oli spordiloto. Tal oli paks kaustik, kuhu ta pani kirja võitnud numbrid ja siis arvutas mingisuguste tõenäosusteooriatega välja midagi ja soovitas meile numbreid.
Me siis kriipsutasime soovitatud numbrid läbi ja saatsime ära. Järgmisel nädalal pani isa jälle kirja ja soovitas uusi numbreid...
Aga vaat seda küll meeles pole, et me kordagi midagi võitnud ka oleks!

--

1988. aasta suvel, kui Aap sündis, jõudis just meie kätte järjekord autoostu loa saamisel ja saimegi endale koos väikevennaga ka auto.
Alguses isa ei osanud hästi sõita, sest polnud ju suurt praktikat olnud. Kui Aap oli 1,5 kuud vana, sõitsime Hellenurme (Elva lähedal) vanavanaema 90. juubelile ja pidime autos vait olema, et isa juhtida saaks. Aap oli isegi üllatavalt vait sel reisil (nagu ka muidu - ta oli väga hea laps).
Aga see meie tumeroheline Moskvitš on ainuke auto mu elus, mida ma hakkasin hääle järgi ära tundma. Korteris oli minu voodi akna all ja kuulsin juba kaugeltblahtisest aknast "meie mosse häält", kuni see akna alla jõudis ja peatus. Siiani müstika, kuidas ma selle ikka ära tundsin. Näiteks Toomase oranžhil Moskvitšil oli teistmoodi hääl.

Seal akna all oli permanentselt teine auto ka - see oli Lejka ja Nadja isa Ljonka vana Saporožets. Vaat see oli lahe auto! Praegu on sellised uunikumid. Meenutab kujult umbes Volkswageni-põrnikat. Selle taga oli mõnda aega ka Ljonka suur auto, tänapäeval nimetatakse neid vist rekkadeks. Mõnda aega saime selle autoga hommikuti kooli (siis käisime juba Nuia koolis). Ma ei saa siiani loogiliselt aru, kuidas saab sellise suure ja pika autoga Karksi ja Nuia vahelise ürgoru teekäänakutel manööverdada... Istusime seal juhi kõrval kõrgel kabiinis ja ma panin lihtsalt silmad kinni, kui kurvides olime.

--

Üks naljakas asi tuli veel meelde, eile, kui Martale luuletusi raamatust lugesin. Nimelt olin ma mõnda aega (umbes 4-7 klassis) tunnustatud deklameerija. Lugesin kooli aktustel luuletusi ja käisin isegi korra Viljandis deklamaatorite konkursil. Õpetaja Aino Kauts korraldas seda asja ja oli mulle valinud patriootliku-nõukogudeliku luuletuse. See oli lapse ja isa dialoog.
""Isa, miks sinelis augud sul sees?"
- "Aukudes mul käidud teed.."" jms.
Õpetaja oli mind juhendanud, et ma lapse rollis deklameeriksin peenikese häälega, aga isa rollis jämeda häälega.
Viljandis konkursil olin natuke pabinas ka. Hääl oli kuidagi kinni ja kui lugema hakkasin, tuli eriti kõrge peenike hääl välja. Siis üritasin sobivuse mõttes ka isa häält hästi jämedalt teha.
Mäletan, kuidas esimeses reas istus žürii ja ühel tädil nägu tõmbles mind kuulates... Tuli vist päris koomiline deklameerimine välja.
Aga ka seal ei võitnud ma midagi ;).

Veel Peeter Lengist

(Pildil perekond Lenk täies koosseisus. Saabunud on ka väike Heikki õde Ainole ja vend Valdile seltsiks. Pöörake tähelepanu viiulile tagaseinas. Sellest tuleb veel kunagi juttu.)

Peeter Lengist on juba üks sissekanne, aga tunnen, et temast sai juttu liiga vähe. Uurisin natuke "koduses arhiivis" ja leidsin nii mõndagi. Näiteks leidsin järelhüüde ajalehes ja surmakuulutused. Vanaema on kõik ilusasti välja lõiganud ja albumisse kleepinud.
Ma ei jäta seda enda teada.
---
Peeter Lenk sündis 16. juunil 1883. aastal Imaveres. Üle 40 aasta töötas ta koolijuhatajana (tolleaegses) Paide rajoonis (praegu Järvamaa) - Paide linnas, Ambla-Koigis, Koerus ja eriti kaua Öötlas.
Alates 1947. aastast oli PL Järva-Jaani keskkoolis matemaatika-füüsika õpetaja. 1956.a novembris läks ta vanaduspensionile. Peeter Lenk oli alati elurõõmus, teotahteline, abivalmis ja kohusetruu.
Peeter Lenk lahkus 25. oktoobril 1959. aastal ja on maetud Suure-Jaani kalmistule.
---
Muidugi on seda vähevõitu, aga võin veel peast juurde lisada.

Vanaisa oli Kareda vallas Öötla 6-klassilises algkoolis juhataja ja kõik tema kolm last said sealt oma esimesed õpetused ja tunnistused.
Näiteks on vanaema albumi vahel Heikki Lenkile 1943. aasta kevadel välja antud algkooli lõputunnistus, kuhu on alla kirjutanud P. Lenk koolijuhatajana ja K. Lenk õppenõukogu liikmena. Selline perekondlik värk siis.

Öötla oli neile ikka väga tähtis. Kui Tiit ostis endale esimese auto, siis ema tahtis kõigepealt ära käia Öötlas. Jäi tal vaesekesel seekord ja üldse seal käimata.
Kui Valdi tuli 1994. aastal Kanadast kodumaad külastama, siis oli tal esimene käik Öötlasse.

Mina polegi seal oma elus käinud. Peaks selle ette võtma.

Vanaisast tuli mulle meelde veel see, et ta armastas malemängu, ja iga kord, kui ta meile tuli, mängisid nad isaga tundide viisi malet. Siis pidi eriti vait olema, et nad oma käikusid saaks mõelda.
Enne sööki viskas ta pitsi valget viina. Miks mul see meeles on? Vist seepärast, et meie isal sellist kommet ei olnud, aga koos vanaisaga võttis kah.

Elo arvas, et Peeter Lenk oli ilus mees. Oli jah! Kas ma kirjutasin juba sellest, et ta oli vanaemast 13 aastat vanem, kuigi piltide järgi seda ei ütleks?

Luuletus "Mälestusi kodust"

Meie isa Eerik luuletas vahel ajaviiteks.
Üks - pealkirjaga "Mälestusi kodust"- on 18 salmi pikk. Selle tegi ta siis, kui läks Inglismaale oma vennale Ennule külla. Luuletatud venna 75. sünnipäeva puhul.
Trükin sellest ära salmid, kus ta oma perest kirjutab.
Muidugi vääriks see terves mahus äratrükkimist, aga olgu siis praegu ainult osa.




Aeg justkui linnulennul lendab,
päev päeva järel, kuu ja kuu.
Ma võtan sule, avan mineviku enda
ja mõttekangas välistan kõik muu.

---
Veel mõtlen vanemaist nii kalleist:
me isa - aus, tasane ja arg.
Ja ema - selle asemel küll julgem,
kel rändamiseks oli hinges kihk ja karg.

Meid oli seitse nagu laulusalmis
ning vahe aastateski oli küllalt pikk.
Meid kõiki töö ja vaev on vormind.
Kas siiski kõigil elu olnud õnnelik?

Me õed, just nagu Tšehhovil "Kolm õde",
üks vaiksem, teine avalam.
Neid jutuvada saatnud kõikjal,
ent ükski nendest pole kavaldand.

Vend Kaarel oma nõrkuses ja andes
ning Priit, kel oli tarm ja ärivaim.
Neil kõigil ühine küll oli huumor
ja laul ning naer - need vaevalt otsa said.

"Nüüd lännu," nagu lauldud laulusalmis,
"nood õndsa aja ammugi.
Me latse nagu essind linnu
kik ilmalaanes laiali."

Mu kallis vend, truu sõber kaugel rajal,
Sul täitumas on seitsekümmend viis.
Nii aastad lendavad, neist mälestusi kajab,
ja ikka jäänd Sul kalliks koduraja viis.

----
On öelnud Tuglas: tundeid raske sõnarüüsse panna.
Eks minulgi jäänd ahtaks sõnariim.
Tõemeeli pilk ja siiras sõna võivad rohkem anda -
ma lõpuks siiski olen siin.
(1985)

Kirjutas Helle

Isapoolne suguvõsa (sissejuhatuseks)

Pildil isa Eeriku õed, vasakult Marta, Manda (Amanda), Kuste (Auguste). Nad olid kõik väga pikaealised, elades üle 80. või 90. aasta vanaks.

Isa oli Virumaa mees ja väga uhke selle üle.
Sissejuhatuseks isapoolse suguvõsa tutvustamiseks kirjutan siia üles tema vanemad ja õed-vennad.
Ehk siis meie isapoolsed vanavanemad on (või olid):

Johannes Schwarzberg (eestistatud Saluveer 1937. aastal)
Heleene Johanna Turban (neiunimi), tegelikult kutsuti teda Leenaks (surmatunnistusel oli ka Leena. Täpsustus Eeriku õepoja Lembitu telefonikõne peale 3. dets 2007 - helle)

Nendel sündis ja kasvas suureks 7 last, kellele pandi väga uhked nimed.
Tütred:
Marta Elisabet
Auguste Elfride
Amanda Marie
Pojad:
Friedrich Ferdinand
Karla Hendrik
Ernst Mihail
Erich Johannes

Hiljem nimed lihtsustati või eestistati ehk neist said siis sünnijärjekorras
Marta (1898), Auguste (1900), Priit (1903), Amanda (1905), Kaarel (1907), Enn (1910) ja Eerik (1917).

Meie isa Eerik oli pere noorim laps ja sündis siis, kui tema vanemad õed olid juba neiueas. Vanuselt ja vaimult oli talle kõige lähemal Enn.

Edit. Eriliselt vahva on, kui sugulased avastavad mingeid kanaleid pidi selle blogi olemasolu ja helistavad, et midagi juurde lisada või täpsustada. Täna nii oli. Tõeliselt vahva! Minu tädipoeg Lembit, kes teab isapoolsest suguvõsast palju-palju rohkem kui mina, võttis helistada!
Aitäh Mihklile, kes selle blogi välja kaevas!

Mälestusi Elost

32 aastat tagasi sündis Viljandi sünnitusmajas (praeguses hotellis "Oma Kodu") lapsuke. Mina seda ei mäleta, sest olin siis ise alles veidi vähem kui 16 kuud vana.
Panengi siia algatuseks natuke legendilaadseid jutte kirja, keegi vanem olija võiks neid kinnitada või ümber lükata.

Sel ajal elasid ema ja isa Sürgaveres, papa-mamma tagatoas, st neil oli eraldi sisekäiguga tuba, mis oli samas ühendatud ka teiste tubadega. Minu esimene eluaasta oli kõik seal möödunud, kusjuures mind aitas hoida palju papa, kel oli sel ajal haigusleht (mingi neerujama vist), aga ema ja isa käisid ülikoolis edasi... Vist nii, et teisipäeva hommikul läksid ja neljapäeva õhtul tulid...

Aa, ma lubasin ju Elost kirjutada ;)!

Kui Elo sündis, võttis ema mu teada akadeemilise puhkuse, nii et Elo sai igapäevasemalt emaaarmu, aga samas, eks me pidime seda armu nüüd jagama hakkama.

Meeles on selline udujutt, justkui taheti talle nimeks panna hoopis Leelo, aga siis ütles keegi, et mis siin ikka edvistada, pange Elo. Teine versioon: mina olin hakanud ütlema Elo ja nii otsutasidki vanemad minna lühema versiooni peale. Hiljem juhtus mitu korda, et teda peeti poisiks - tal olid lühikesed juuksed ja veidi poisilik olemine, lisaks veel selline nimi. (Minu meelest on Elo ainuke o-lõpuline nimi eesti keeles, mis pole mehenimi. Või mis?) Ühel suvel oli ta mitu nädalat külas Suure-Jaanis ja sõbrunes seal ühe poisiga. Tol päeval, kui läks hüvasti jätma, et tagasi koju minna, oli tal esimest korda kleit seljas... Vaene poiss oli sügavalt üllatunud olnud, sest tema oli oma arust poisiga sõbrunenud.

---

Mul on kaks mälestust, mis pretendeerivad "esimese mälestuse" tiitlile. Üks on ujumisest ühe järve ääres (ema ja Toivoga), teine on aga seotud Eloga. See oli mingi voodi, akna juures, ilmselt sealsamas tagatoas - ja inimesed vahtisid Elot, kõvasti kiites: "Vaadake, tõstab pead!" Mina seisin seal nende selja taga ja liigutasin oma kaela ägedalt, aga keegi ei märganud ;)

Nii et mõnes mõttes täiesti kade mälestus.

Erilist kadedust ma tegelikult ei mäleta, ei lapsepõlvest ega hiljem. Saime Eloga hästi läbi, see-eest Priiduga (Elost 2 aastat noorem) kaklesin ma nii, et mitte ainult saapad, vaid ka taburetid lendasid ja adrenaliin möllas. Elo oli selline mahedam kuju, kes vähem kakles ja kes meie mõlemaga läbi sai.

Naljakas, aga mulle tundub, et päris ühiseid sõpru samaaegselt meil polnud. Kui mina sain paremini läbi Lesjaga, siis sai Elo Nadjaga, ja mõni aeg hiljem vastupidi. Kaisa oli kas minu või sinu sõber, mitte korraga mõlema oma. .. seda teemat peaks kunagi täpsemalt arutama.

Aga kõige mõnusamad olid õhtud, kui tuli oli ära kustutatud ja kui me veel pikalt pimedas sosistasime. Meil olid voodite peatsid kokku pandud. Mõtlesin vahel, et Priit, vaeseke, peab seal oma toas üksinda magama!

---

Teismeeas tekkis meil Eloga mõlemal sama sündroom - minestamine. See kestis vist umbes kaks-kolm aastat: umbsetes ruumides püsti seistes kukkusime kokku. Ema ütles, et ka temal oli teismeeas sama häda. Bussiga sõites. Ooteruumis oodates. Isegi koolis! Mäletan, et kord kutsuti mind tunnist välja, sest õde oli teises klassis ära minestanud. Meie klassi omad vaatasid mind imelikult - eelmisel nädalal oli just minul paha hakanud. Ja need paar matust, mis sellesse aega jäid (onu Heiki, vanavanaema Adeele, äkki keegi veel?) möödusid minestades.
Siis kasvasime sellest välja.

Elole meeldis süüa teha. Siiamaani meeldib. Alles eile käisin tema pool ja sain isetehtud imehäid pirukaid. Justiniga arutasime pärast, et miks on Elo juures küll alati nii hubane olla. Sellele asjale on raske näppu peale panna. Ahi praksub ja pirukad lõhnavad... ja midagi veel.

Pirukaid oskab ta nii hästi teha sellepärast, et ta on õppinud pagar-kondiiter. Juba põhikooli lõpus hakkas ta ajama, et tahab seda ala õppima minna. Mäletan, et ema üritas rääkida, et jää ikka keskkooli. Papa-mamma hurjutasid, et paljalt kondiiter pole hea ala, mingi siis parem laia profiiliga kokk-kondiitriks õppima. Mina ja vist ka isa ütlesime aga, et iga inimene otsustagu ise, mida tema teha tahab.

Ja nii läkski Elo 1991. aastal Tartusse. Nii et tema lendas pesast välja enne, mina jäin veel aastaks koju, keskkooli viimast klassi tegema. Mäletan tollest aastast, kuidas Elo tuli nädalavajetustel ja me võtsime ette tegevusi, mille ajal ta sai palju rääkida. Näiteks istusime ja puhastasime villa (sel ajal olid meil lambad) ja suu muudkui käis. Tema jutustas ja mina küsisin. Ma polnud kordagi neid ta kursusekaaslaseid ja ühikasõpru näinud, aga kujutasin neid elavalt ette.

Võibolla just sellepärast tundub mulle vahel, justkui hoopis Elo oleks vanem õde, mitte mina. Kaks olulist asja tegi ta ilmas enne: lahkus vanematekodust õppima ja sai lapse. Nii et ma olen talt palju nõu küsinud (ja vahel ka ilma küsimata saanud ;).

---

Järgmisel aastal läksin ka mina Tartusse ja kuna ma sain kohe raadiosse töökoha, hiljem ka ajakirjatöö, ning pärast esimest semestrit pandi mind veel hea õpilase stipi peale, siis oli mul täitsa palju raha. Meeles on, kuidas me üksvahe harrastasime poes käimist kahekesti: ladusime korvi igasugust mõnusat toitu täis ja tegime ennustuse: mis arve võiks tulla. Siis läksime minu poole (ma elasin erakas) ja vohmisime mõnuga.

Sain ka Elo ühika-kaaslastega sõpradeks. Mäletan, et paar korda käisid nad mul külas ja õpetasid meile "taldriku keerutamist" ehk vaimudega rääkimist. Meeles on ka see, et ilma Elo käteta ei hakanud taldrik keerlema. Tal on väga tugev bioväli vist. Või misiganes.

Vahel olen ma mõelnud, et Elo on vana hing, sest ta ei viitsi sebida. Elab mõnusalt oma Tartu kodus, samal ajal kui minul on ikka olnud vaja ära kontrollida, kas vastab tõele jutt, et maakera on ümmargune. Elol pole vaja kontrollida - ta teab seda niigi.

Palju õnne sünnipäevaks!

Kaks blogijat

Elole sünnipäevaks kahe kaasblogija poolt. Palju õnnelikke päevi Sulle!
Helle ja Epp

Pikantne mälestus

Epp küsib aina, kas ma Abja ajast midagi mäletan. Üks mälestus on, kuigi Tiidule see vist ei meeldiks.
Olime haiglas, sest meil olid paelussid. Mina ja Tiit. Neid vihmaussitaolisi solkmeid aeti välja vist mingite rohtudega. Tiit sai oma ussi kätte ja tegi selle juppideks. Päris palju juppe tuli.

Vat selline mälestus siis.

Kas soovilugu saaks? ;)

Salvestan praegu endale neid Helle saadetud ja Elo skännitud pilte. Mina pole jälle neid kunagi näinud!
Siin pildil on Helle ja Tiit, aeg ilmselt 1970ndad.
Helle, kirjuta sellest ajast, tudengipõlvest Tartus!
Mulle seostub selle ajastuga Mihkel Muti "Elu allikad". Tuuli Potik ja baar "Miša juures" (ja kui ma segast ei pane, oli see legendaarne baar ka 1992.a. veel alles, kui ma ülikooli tulin).
Kas teie ajal oli Humala õllekas olemas?
Kas sa elasid "Pällis", st Pälsoni tn ühikas?
Kus loengud toimusid?
jms...

Pilte lapsepõlvest

Pilt 1. Vanaema Ksenia ja vanaisa Peeter Lenk oma vanemate lastega - tüdruk on meie ema Aino ja poeg tema vend Valdek(Valdi). Kolmas laps Heikki on veel sündimata.
Aino ja Valdi vanuse vahet oli 2 aastat, Heikki (Kii) sündis Valdist 5 aastat hiljem.


Pilt 2. Lillis koos vanaema ja vanaisaga(tagareas). Keskel istub mamma, kellel Tõnu süles. Tema kõrval Helle (paremal) ja Pille (vasakul). Taga seisab veel Ingrid, onu Heikki naine. Onu Kii oli vist sel ajal sõjaväes.

Pilt 3. Ikka Lillis, ainult rahvast on vahepeal juurde tulnud. Ees Helle (paremal), keskel Tiit, siis Pille. Teises reas istuvad paremalt ema Aino, süles Andres, keskel mamma, süles Tõnu, siis vanaema, süles Toomas. Tagareas paremalt meie isa Eerik, vanaisa Peeter Lenk, Ingrid, Heikki.
Lapsed on poseerimisest silmnähtavalt tüdinud.

Tahan veel tähelepanu osutada sellele, et meil olid Pillega alati ühtemoodi kleidid (vaata ka ülemist pilti!) ja poistel ühtemoodi mängupüksid. Kõik riided õmbles meile vanaema. Poest polnud ju tuhkagi saada ja vanaema oli selline osavnäpp.





Pilt 4. Õed Helle (väiksem) ja Pille (raamatuga). Aa, mul on ka raamat!


Suur aitäh Elole piltide eest ja palju õnne homse sünnipäeva puhul!

Maja põleng, minu mälestused

(Pilt: Aap vaatab rõdul põlenud asju, suvel, pool aastat pärast põlengut.)

See oli niisiis pärast jõule 1994, ma olin just käinud Karksi kodus ja tulnud tagasi Tartusse. 30. detsember oli tavaline tööpäev ja marssisin sisse Favoriidi toimetusse. Pullerits istus seal, mureliku näoga, ütles, et ma peaks helistama oma sugulasele Randile, sest kodus olevat väike tulekahju juhtunud.
See uudis ei viinud mind sugugi endast välja. Kujutasin ette, et kusagil limpsas tuli lae tahmaseks või nii. Helistasin Randile, sealstsamast Favoriidi toimetusest (sest see oli ju veel aeg, kui meil polnud mobiile ega olnud isegi Tartu kodus veel telefoni! Ka ema surmast kuulsin järgmisel sügisel sealtsamast Favoriidi toimetuse telefonist.)
"Epp, sa peaks Karksisse tulema," ütles Randi. "Siin oli väike tulekahju."
"Kui väike?" küsisin mina.
"No tule siia. siis näed.." Midagi sellist ta ütles. Aga ta mainis ka seda, et meie omad olid öö veetnud nende juures, nii et ma juba aimasin halba.
Kui üleskorrusele Kulleri toimetusse Jaani juurde läksin, olevat ma juba näost punaselapiline olnud.
Panime siis autole hääled sisse ja Karksi poole. Kui jõudsime meie maja juurde, siis ma ei uskunud oma silmi... Nii kurb ja kõle oli seal.
Jaan sõitis kohe minema, ta oli lubanud oma emale, et on aastavahetuse temaga, mina jäin sinna koos teiste meie pere liikmetega. Meie ema oli juba öösel papa-mamma juurde viidud, aga meie,ülejäänud, olime seal. Kui nüüd mõelda, siis tegime üsna totrat tööd. Nii sel päeval kui ka järgmistel: üritasime kuivatada ära päästetud raamatuid... Kuidagi nii sümboolne! Raamatud oli vist ainuke asi, mille poolest me tõesti rikkad olime. Meil oli nii palju raamatuid ja nüüd olid need alumise korruse omad küll füüsiliselt päästetud, aga tegelikult tuletõrjeveest läbi vettinud. Praegu on need raamatud kuuri all, kortsu kuivanud. Ma pole ühtegi neist hiljem puutunud, kas keegi teine on? Arvatavasti haisevad nad siiani tulekahju järele.

Öö veetsime vist Lenkide juures. Uusaastaöö olime Viljandis Toomase ja Merle juures, ka Tiit ja Reeli olid seal ja me laulsime südaöösel kõik koos ringis, kätest kinni hoides, Tiidu laulu "See polegi tähtis, see üldse ei loe, meil üheskoos ikka on mõnus ja soe..."
See oli kõik nagu unenägu.
Varahommikul ärkasin selle peale, et isa istus, riides, valmis hakkama Karksi poole sõitma. Lihtsalt ootas seal. Isale oli selle maja põleng kindlasti kõige suurem hoop. Mäletan, kuidas naabrinaine Galina rääkis (ma ei tea, kas ta nägi seda ise või räägiti seda hiljem külajutuna): Andres istus kaevukaane peal (need kaevud, mis on seal, kus tee meie maja juurde keerab) ja vaatas, ei liigutanud kätt ega jalga.
Isa oli sel ajal Karksis tööl, kui saabus uudis majapõlengust. Talle olevat helistanud üle oja Bergmannid, kes olid Longi koolimajja mõni aeg tagasi oma kodu teinud.
"Kui juba nendeni üle oja oli tuli näha, siis polnud seal midagi päästa," ütles isa - see olevat olnud ta esimene mõte.
Mis ta siis edasi mõtles, kui ta Karksist meie maja juurde kõndis (või sõitis? ma ei tea)?. Aga siis edasi olevat ta muidugi aidanud asju päästa. Ma ise polnud seal, aga mitme inimese juttude põhjal kujutan ette. Karksist kõndis ja sõitis kohale ridamisi inimesi, vahtisid maja ümber ringis - tulekahjut on ju ikka huvitav vaadata... Mingi hetk sõitis kohale Jassik Mati auto ja sealt hüppasid välja mehed, kes sõnagi vahetamata olevat majja sisse jooksnud ja kohe asjadega jälle välja. Ja sellepeale olevat sealt vaatajate massist ka keegi veel majja sisse jooksnud. Küllap nad alguses kartsid, et ei tasu enam sisse minna. Viimased asjad olevatki toodud nii, et lagi põles ja varises kohe nende selja taga sisse.
Elo olevat esimese asjana päästnud piparkoogitaigna kausi. Mis on väga sümboolne. Hiljem lugesin, et vanad eestlased päästsid tulest esimeste asjadena tööriistad ja leivataigna juuretise.
Aap oli siis kuueaastane ja olevat seal lume peal ringi silganud sukapükste väel, kuni Toomas ja Merle Viljandist kohale jõudsid ja ta autosse viisid.

Tegelikult on kõige tähtsam, et mitte ükski hing sisse ei jäänud.

Uue aasta esimene päev möödus endiselt raamatute ja riiete kuivatamise tähe all. Me olime saanud vallalt ühed vabad ruumid endises mõisa aidahoones, sinna panime pesunöörid ja seal kuivasid päästetud riided. Põrandatel olid ajalehed ja seal kuivasid raamatud. Kõik haises vingu järgi. Vastik hais. Ka maja haises selle järgi. Alumisest korrusest jäi pool päris hästi alles, teisel poolel langes lagi sisse. Teine korrus oli kõik läinud. Kui allkorruse kööki sisse läksid, siis kõik lirtsus jala all ja laest tilkus vett. Väga trööstitu vaatepilt. Ja kõikjal see kohutav hais.

Sel uue aasta esimesel päeval töötasime maniakaalselt - Elo, Priit, mina - seal "kolikambris", nagu me selle aidahoone nimetasime. Isa käis vahepeal meil abiks, vahepeal kusagil ära, ilmselt põlenud maja peal midagi tegemas. Mingil hilisel õhtutunnil küsis ta: "kas te täna midagi söönud olete?"
Mõtlesime. Selgus, et ei olnud keegi meist mitte midagi sel päeval söönud. Isa ka mitte. Aga see oli 1. jaanuar, puhkepäev. Siis ta läks kusagile (kas ta vist teadis, kus poemüüja elab ja sai erandkorras midagi osta?) ja tuli tagasi mõne aja pärast mingite saiadega ja joogiga. Seisime seal kolikambris oma haisevate vettivate asjade vahel ja sõime ja jõime. Vaat selline uue aasta esimene päev. Hilisööl läksime jälle Lenkide juurde.

Taastamistöödest kirjutan teinekord.

"Ma ei tea, kas ma suudan seda kirjutada..."

Meie isa kirjutas alates 1971. aastast perekonnakroonikat. Tema viimane sissekanne lõppes sõnadega:"Mäluga on kehvad lood." Mõned kuud pärast seda, novembris 1989, sai ta insuldi. Minu esimene sissekanne on 9. jaanuarist 1990, kui liiklusõnnetuses hukkus Heikki Lenk, meie emapoolne onu, kes elas Lillis.
Aga mitte sellest ei taha ma täna kirjutada.

Otsisin kroonikast üles selle koha, kus ma kirjutasin tulekahjust.
Algab see nii:"Ma ei tea, kas ma suudan seda kirjutada: Andrese kodu põles täna maha." (29. detsembril 1994. aastal kell pool 2 öösel)
Rohkem otseselt tulekahjust ei ole. Mäletan, et mulle tundus siis kõige tähtsam ja ainus lohutus see olevat, et keegi sisse ei jäänud. Ma korrutasin seda pidevalt.

"Armas Jumal, aita seda perekonda, minu noorimat venda," olen ma edasi kirjutanud. See on üldse vist ainuke kord, kui ma otse Jumala poole olen pöördunud.

Mulle helistas Karksist onupoja naine Randi, et Andrese maja põleb. Mina helistasin Toomasele Viljandisse. Nemad kihutasid kohe kohale ja tõid Aabi enda juurde, kes oli õues sukkpükste väel ja läbi külmunud(detsember!). Aime, kes oli siis juba väga haige, sai vist naabrite juurde sooja.

Vanaaasta õhtuks kutsusid Toomas ja Merle kõik Saluveerid, kes tulla said, enda juurde. Me seisime ringis, käest kinni, ja tõotasime, et aitame Andresel maja üles ehitada. Võib-olla juba järgmisel päeval läksime varemeid koristama. Täpselt ei mäleta.

Aga sellest kõigest hiljem...

Kasvab ja kahaneb, aga otsa ei saa?

Ma olin umbes 8-9 aastat vana, kui ema ja isa hakkasid üha rohkem rääkima sellest, et me võiks ehitada maja. Minu mälu järgi oli ema initsiaator, aga võibolla jäi see mulje lihtsalt sellepärast, et ta oli jutukam.

Tagantjärgi vaadates võib öelda, et majanduslikus mõttes sai selle majaga tehtud nii mõnigi viga.

1. Oleks võinud nõustuda kolhoosi majaga. Sel ajal olid ema ja isa mõlemad üsna rikka, Karksi kolhoosi liikmed ja peredele ehitati maju mitmele poole. Näiteks Helina ja Ivo said kolhoosi maja, samamoodi mitmed meie klassiõed ja -vennad. Aga millegipärast otsustasid ema ja isa, et nemad ei taotle kolhoosimaja ja tahavad individiduaalmaja. Ma ei teagi, mis on täpselt nende kahe vahet? Ilmselt oleks saanud indviduaalmaja müüa, see oli su enda oma, aga kolhoosimajast oleks pidanud lihtsalt välja kolima, kui tahtnuks edasi liikuda. Igatahes kolhoosimaju ehitati konkreetsetesse Karksi piirkondadesse, aga ka individuaalmaja jaoks pakuti krunte ju piiratud piirkondadesse. Mäletan, et käisime vaatamas paari krunti, enne kui ühe kasuks otsustasime.
Hiljem, kui nõukogude aeg läbi sai, siis said kolhoosimajade elanikud EVP-de eest enda majad ära erastada, aga meie vanemate maja oli ikka pooleli, samas kui korterist oli just välja kolitud ja ka selle erastamiseks ei saanud EVP-sid kasutada.

(2. viga: Tegelikult oleks saanud küll selle korteri erastada ka, sest korter oli veel ametlikult isa nimel, aga ta ei teinud seda. Ei tahtnud vist uuele sisse kolinud perele käru keerata ja lihtsalt loobus oma korterist.Mis oli üllas, aga majanduslikus mõttes mitte tark tegu. Aga see selleks.)

3. See meie maja pidi tulema ilmatu suur! Sellest olen mina oma elus õppida üritanud, et suur tükk ajab suu lõhki. Pigem teha väiksemalt.
Mul on meeles, kuidas me näitasime kord, kui seinad olid püsti ja katuse all, seda maja Tiidu ja Reeli perele. Ja kuidas Reeli küsis: "Kas see teile liiga suur ei ole?" Ema ütles: "Ei, las ikka igal lapsel olla korraliku suurusega tuba!" Ülevale oli planeeritud neli magamistuba ja kolm rõdu ja kaks rõdutuba(konkut),allakorrusele kaks tuba, verandatuba ja suur köök. Ehitamine jäi venima ja venis aega, kui kogu Eesti jäi vaeseks... Siis tuli otsa maja põleng (ja hoone oli kindlustamata!) - nii et tohult nihu läks see asi majanduslikus mõttes. Kui oleks olnud väiksem maja, saanuks selle valmis.
Aga see on selline "oleks-poleks".
Ma parem kirjutan, mismoodi majaehitus oli meie pere elu osa. Kirjutan kuni põlenguni, sellest siis järgmisel korral.

Krunt, mille me valisime, oli metsa ääres, ülejäänud külast eemal. Otse üle oja oli vaid üks hoone - Longi kool oma aiaga.
Seal oli kunagi Eesti ajal olnud üks talupidamine, aga midagi juhtus selle majaga (tapeti? küüditati? põles maha?), igatahes olid alles vaid vundament ja veidi varemeid, vaarikavõsa sees. Esimesel suvel tegime krundil heina, mis koosnes peamiselt putketest. Lihtsalt oli vaja kusagilt otsast hakata seda maad puhastama. Vana vare löödi laiali. Isal oli vist tellitud projekt, või tegi ta selle ise? Ma ei tea, aga ma mäletan, et oli uhke maja projekt, mida oli mõnus sirvida ja ette kujutada, kui see kõik kunagi valmis saab... Esialgu aga ehitati hoopis majake, millele pandi nimeks "putka" - puust, üks magamistuba ja üks tööriistade tuba.

Vist järgmisel suvel (olin siis vist 11 a ja Elo 10a?) läks vundamenditeoks. Palju käisid abiks isa vend Toomas ja tema naine Merle, kes elasid Viljandis ja kel sel ajal mingit oma ehitamist polnud. Ja nende lapsed Krista ja Lauri, kes olid meile nagu nooremad õde-venda mõnda aega. Siin ongi pilt: lapsed koos vanaisaga (kes ka vahel jõudumööda abiks käis ja tegi sageli samu tööd mis meie, lapsed. Eks ta vist ikka üks lapsemeelik oli! Ja on.)



Edasi lähevad mul aastad sassi. Longi kool pandi kinni, koolitamine kolis ära Karksi keskusesse, jäime sinna metsa äärde üksi. (Mis Longi koolist sai? Kas tehtigi koolmuuseumiks mingil ajal või ainult plaaniti? Hiljem müüdi see eramajaks.) Müürid said üsna kiirelt püsti ja isa hakkas õhtuti pärast tavalist tööpäeva tegema teist tööpäeva, maja peal nokitsedes. Me isa õhtuti eriti ei näinudki. Millest on tagantjärgi kahju. Ema käis ka majas abiks, aga oli siiski sagedamini kodus. Mäletan, kuidas klassiõde Külma Külli mulle rääkis, mismoodi tema ema imetles ja imestas: "Küll see Saluveeri Andres on ikka tubli mees!" Nende majast paistis täpselt üle välja ära, kui meie krundil hilisel õhtutunnil tuli põles. Ja siis olevat Külli ema oma meest utsitanud: sa võiks ka õhtul koduseid töid teha, vaata, kuidas Andres teeb...

Suvisel ajal pidime palju abiks käima. Lastele leiti igasuguseid töid. Näiteks pidime telliskivide hunnikuid ühest kohast teise tõstma - tegime seda tavaliselt ahelana ja "tõstsime" üksteisele sõnu. Lisaks oma perele oli sageli krundil abiks ka meie naaberkorteri lapsed, kes olid meile peaaegu nagu kasuõed, nii palju olime ninapidi koos - Lesja ja Nadja. Siia panen ühe pildi, kus oleme meie ja Nadja. Oleme putka ees, selga pannud vanad riided, et hakata katuse-eterniiti värvima, aga siis tuli peale laulutuju, sest ema oli koos meiega ja ta oli fotoaparaadi kaasa võtnud, oli vaja poseerima ja edvistama hakata. Mäletan isegi, mida laulsime: "oot, oot, oot, ott, otsalõppi, otsalõppi, laulukene..." Taamalt paistab Longi kooli katus.



Peagi pärast seda jäi ema last ootama ega saanud isal nii palju abiks käia. Minu ja Elo jaoks hakkas peale raamatukogu-töö. Ema jättis endale raamatukoguhoidjaposti alles, pool päeva igal argipäeval, aga tema asemel käisime meie, vahel koos, enamasti kordamööda. Aga sellest kirjutan mõni teine kord.

Sisetöid maja peal meie ei teinud, vähemalt pole meeles. Meie, tüdrukute elu oli kool-kodu-raamatukogu. Priitu nõuti rohkem maja peale appi, nii et ta üritas koolist koju tulles kiiresti õue lipata, lapseelu elama. Maja muudkui kerkis tasapisi... Vahel käisid abiks ema tädipoeg Jaanus ja vanaonu Väino - kui nemad meile appi tulid, siis edenes maja kohe suurte sammudega! Nad elasid siis nädal-paar meie elutoas, ema tegi igaks õhtuks korralikud suured toidud.

Kui olime Eloga põhikooli lõpus, siis oli maja juba nii valmis, et ema ja isa kolisid poolenisti sisse. Nemad koos väikese Aabiga elasid seal, meie kolmekesti aga olime korteris. Plaanis oli minu meelest lõplikult ära kolida sel aastal, kui ma keskkooli lõpetasin - 1992 suvel - see jäi mulle meelde, sest tundus mulle nii iroonilisena. Et kogu lapsepõlv ja noorusaeg oli oodatud, et see maja valmis saaks, ja lõpuks kolitakse sisse siis, kui mina ära ülikooli lähen!

Aga tegelikult ei kolitudki tol suvel ära, sest just siis avastati ema allergiate ja kaelavalude põhjus - peakasvaja - ja tuli operatsioon... Ära koliti vist kunagi 1993 või 1994 - ja 1994. aasta lõpus põles see maja maha. Ning kohe järgmisel nädalal hakkasime seda taastama!

Aap oli sel ajal 6aastane. Mäletan, et tegime kord mõistatusi. Mina küsisin: mis see on, kasvab ja kahaneb, aga otsa ei saa? (õige vastus: kuu). Aap mõtles veidi ja pakkus: meie maja?

Maja põleng.

Terve meie lapsepõlv möödus maja ehitamisega. Meie ise loomulikult ei ehitanud, aitasime pisemaid töid seal teha . Ja vanemate suurem osa palka läks "maja sisse." Nii mõnigi kord mõtlesime Epuga, et kui seda "krunti" ei oleks !!! Siis oleks meil ilusamad ja uuemad riided ja rohkem vaba aega ....
See oli vist ( võin aastaga eksida ) 1994 aasta jõulud, kui kõik juhtus. Õigemini olid jõulud juba möödas. Mina pesin pesu, viisin teisele korrusele kuivama. Seal oli valgustus selline nn.ajutine. Mina ei osanud seda panna põlema ega ära kustuda. Pesu pestud, ütlesin ka Priidule, et ta tule ära kustutaks. Aga nemad madistasid Aabiga, ei pannud vist tähele või läks meelest ära tal. Ise läksin piparkoogitainast tegema . Kärsatasin suhkurt piparkoogitaina jaoks ja nii me ei tundnudki vingu haisu.
Isa oli tööl veel. Ema oli oma voodis pikali ja luges. Ta ütles mulle, et Elo mine ütle Priidule, et ta on vist ahjul siibri varem kinni pannud. Ma läksin selle peale koridori, kus oli ka uks teisele korrusele. Kuulsin läbi ukse jubedat sahinat, umbes nagu paduvihm. Priit ja Aap vaatasid telekast midagi. Hüüdsin siis Priitu, et tule ruttu siia - maja vist põleb. Edasi tegutsesid kõik paanikas. Aitasin Aabi õue ja ema ka. Ema oli päris haige siis juba ja Aap kõigest kuue aastane. Priit jooksis naabrite juurde , et nad tuletõrje välja kutsuks. Seal selgus, et Karksist oldi juba märgatud ja autod olid juba teel meie poole.
Päästsime põlevast majast mis päästa andis. Paljud Karksikad tulid appi ka.
Mul on silme ees, kuidas mehed ( üks neist oli isa ) tassisid mingit mööblitükki välja suurest toast. Samas lagi põles ringikujuliselt nende pea kohal. See oligi vist viimane asi mis päästeti. Samas ega nendest päästetud kappidest asja ei saanud. Vedelevad vist siiani "kolikambris "
Kõige suurem šokk oli see maja põleng loomulikult isale. Aga eks me kõik nägime hiljem õudusunenägusid sellest. Mul tekib vahest oma praeguses koduski paanika, et kas ma ikka tõmbasin ilusti tepslist välja ( näiteks koolutaja ), või siis ahju kütmisega...

Kui sai jääda koju

Täna hommikul täitsin Martale antud lubaduse - kui mu raamat valmis saab, siis ta võib üheks päevaks lasteaiast koju jääda.
Õues on äsjasadanud uus lumi ja Marta on kodus, vaatab telekast "Polar Express" jõulufilmi ja pärast hakkame koos mängima ja ta tuba koristama-sorteerima.

Mulle tuli meelde see eriti mõnus tunne, kui omal ajal sai koolist koju jääda. Väga sageli juhtus seda, et Elo ja Priit läksid kooli, aga mina mitte, sest mina olin haige. Juba lapsest saati olin mina kõige haigem - ma olin näiteks kaks kuud sanatooriumis, kooli ajal olin kehalise kasvatuse erirühmas, sest kopsud olid nõrgad. Lasteaias ma üldse ei käinud, sest jäin kollektiivis kohe haigeks - olin selle asemel emaga raamatukogus kaasas. Kui algas kooliaeg, siis jäin haigena lihtsalt üksi koju.

See oli eriti mõnus tunne, kui uks teiste järel kinni langes ja sai omaette olla. Vaadata, mis telekast tuli. Veel parem - raamaturiiulites sobrada. Meil oli nii palju raamatuid, et need olid riiulites kahes reas. Sikutasin seda esimest rida ära, et saaks tagantpoolt raamatuid uurida. Lugesin mingisuguseid raamatuid ikka täiesti valel ajal - näiteks mäletan selgelt, et käisin Longi koolis, kui lugesin antisemiitlikku raamatut "Kuumalaine Berliinis".

Hiljem läks mul tervis paremaks, aga tegelikult mulle ikka koolis käia eriti ei meeldinud. Õigemini käis see hoogudena. Vahel tuli peale selline vajadus, et tahaks olla omaette ja lugeda, aga ei saa - vaja kooli minna. Üksvahe hakkasin ma poppi tegema - läksin hommikul koos Eloga kodust välja ja siis ronisin keldris tsiviilkaitse ruumi ja lugesin seal raamatuid, mis olin kotiga kaasa viinud. Meeles on, et lugesin Leo Metsari "Keiser Julianuse" lugusid seal, rõske keldrilõhna sees. Elo aitas mu saladust hoida. Ükskord tuli ema midagi meie keldrist võtma (see oli tsiviilkaitseruumi vastas), mina hoidsin hinge kinni... ei jäänud vahele. Kui ema läks kella 11 paiku tööle, siis hiilisin üles korterisse (vahel ei hiilinud ka, sest kartsin, et isa võib lõuna ajal koju sööma tulla). No miks oli seda jama vaja? Pole aimugi, aga nii see oli... Kui nooremad põlved siit kunagi seda loevad, siis teie ärge nii tehke.

Veel mõni aeg hiljem nakatasin ka Elot popitegemisse. Kui ma heegeldamisega käsitöötunnis maha jäin: "Ärme lähme täna kooli!" Ühest korrast on eriti markantne olukord meeles: oli südatalv, pime hommik, me hiilisime õue ja ootasime aiamaa taga kuuse all! pimedas! - kuni ema raamatukokku läks, siis läksime tuppa tagasi. See on mul uduselt meeles, äkki oli hoopis unenägu? Justkui me oleks kerra tõmbunult lume peal oodanud.
Kusjuures kui Elol koolis probleeme tekkis ja ta üritas siis ka: "Teeme homme poppi!", siis olin ma hea vanem õde ja uurisin, et mis probleem on - las ma parem õpetan. Ja läksime ikka kooli.

Siiamaani naudin seda, kui jään keset tööpäeva üksi (või Annaga) koju. Täna naudime seda siis koos Martaga.

"Ilus tädi"

(Algusesse pilt Aabist tänasel päeval, koos oma tulevase ristitütre Annaga.)

Täna ma kirjutan üles ühe mälukillukese, mida Aap ise kindlasti ei mäleta, aga mille peategelane tema on.
Ja kui ta peaks kunagi mulati pruudi koju tooma, siis me teame, kust see arhetüüp pärit on...
Et kõik algusest ära rääkida, siis: me saime kunagi, vist aastal 1990, endale koju satelliit-televisiooni. Süsteem oli alguses küll väga kummaline: Salujärv Andres, kelle oma satelliiditaldrik oli, vahetas oma kodus kanalit ja seepeale vahetusid kanalid KÕIGIS temaga ühendatud telekates, vist lausa kõigis Karksi kortermajades. Koolibussis koju sõites ikka kõlas neid kõnekatkeid: "Oh, oleks Salukal Filmneti peal..." ja "Pagan, eile vahetas poole filmi ajal kanalit!" Ja meile helistati ka vahel koju (sest meie isa oli Andres Saluveeri nimeline, kah Salukas!) ja paluti, et kas me saaks panna Pro7 peale, sealt hakkab hea film... Aga meie ei saanud panna. Sest me olime valed Salukad.
Hiljem vist muudeti see süsteem normaalsemaks: iga inimene sai endale kanalid. Vähemasti on mul meeles, et mõne aja pärast vaatasime pidevalt MTV-d. Ahnelt, ööd läbi (ema ja isa ja väike Aap elasid sel ajal juba põhiliselt maja peal ja meie korteris, nii et meil oli üsna vabakasvatus selleks ajaks). Kord oli Triin meil ja hommikul läksid nad Eloga poodi, öö otsa magamata. Tulid tagasi ja Triin aina vangutas omaette nõutult pead: "Mõelda vaid!" Teises poe otsas (nojah, Karksis polnud just väga suur pood) oli ühel vanamutil kepp maha kukkunud ja Triin tormas talle appi. Väga õilis tegu. Millegipärast oli ta sellest ise väga shokeeritud.

Ahjaa, ma pidin ju rääkima Aabi "ilusast tädist"! Aap oli sel ajal 2-3aastane ja MTV-s oli üks laul, mille peale ta alati teleka juurde jooksis, kasvõi teisest toast. "Ilus tädi, ilus tädi!"
See oli Rick Astley "Cry for help".
http://www.youtube.com/watch?v=pfRfPon9vmU
Alguses laulab mees üksi, aga siis saabuvad klaveri juurde naised. Aap ootas kannatamatult teleka ees ja kui tema tädi saabus, siis näitas teda alati näpuga. Miks just see tädi? Üks pikkade juustega mulatitar. Meie itsitasime, aga kindlasti meie seda tädi talle ei soovitanud, ta ise valis selle välja ja järjepidevalt fännas teda.
Elo, kas sa mäletad seda?
Aap, kas sina tunned videost oma "tädi" ära ;)?

Selline lugu. Ma tean küll, et pole ilus öö otsa telekat vahtida ja väike laps poleks ka tohtinud telekale liiga lähedal olla (need tema tädi-fännamised toimusid küll päeval), aga selline see elu oli. Žili-bõli.

Vanaema Ksenia Lenk

Pildil vanaema ja vanaisa pensionipõlves (Järva-Jaanis) jalgu puhkamas. Mõnusa auraga pilt.


Pärast vanaisa äkilist surma tuli vanaema meie juurde elama. Ta oli siis 62aastane.
Olen hiljem mõelnud, miks ta sellise otsuse tegi. Meil oli ju niigi suur ruumikitsikus (2 tuba ja seitsmeliikmeline pere). Tal polnud ju lootustki omaette olemisele ja privaatsusele. Tulla endisest vaiksest vanainimeste kodust paljulapselisse perekonda, ehkki oma tütre juurde, oli suur elumuutus.

Vanaema tulek tegi meie elu mõnes mõttes lihtsamaks, aga ka keerulisemaks. Ema sai minna tööle, sest vanaema võttis enda peale toidutegemise, riiete eest hoolitsemise ja kinnaste-sokkide kudumise. Ka aitas ta meid koolitükkides, kui mõni vajas abi, eriti vene keeles. Endise õpetajana oli ta väga pedantne. Kui läksid tema käest mõnda vene keele harjutust küsima(ta oli vene keele õpetaja), siis ta enne järele ei jätnud, kui olid ka näiteks kõik sõnad ja käänamise selgeks saanud. Ma parem ei küsinudki...

Pille oli vanaema laps. Vanaema õppis koos Pillega, aitas teda käsitöös ja vabastas mõnest majapidamistööst, tehes seda tema asemel ise. Siis ei saanud ma sellest aru, aga nüüd küll. Pillel oli niigi õnnetu saatus. Las tal siis oli vanaema armastust rohkem kui näiteks minul. Vanaema heitis seda ette, et mulle kõik kergelt kätte tuli. Olin vahel selle peale solvunud.

Meie ema oli kannatlik ja leebe inimene, aga vanaema oskas teda endast välja viia. Tülid tulid laste kasvatamise pärast. Vanaema ja isa koos temaga nõudsid kõikide korralduste silmapilkset täitmist. "Mine too kaevust vett!"... ja kohe pidi jooksma. Ema viitsis mitu korda öelda. Laste asi! Eks me proovisime venitada, lõpuks ikka tegime.

Vanaema kolmest lapsest oli üks poeg sõja ajal läinud Kanadasse, seal pere loonud. 1967. aastal käis vanaema neil seal külas. See oli ikka ime küll, et üldse lasti ja et vanaema sai üksi mindud. Ta oli Kanadas pool aastat.
Pärast seda jäi ta varsti haigeks. Mis haigused tal olid, ei teagi. Mina olin siis juba ülikoolis.
Mul oli valus vaadata, kuidas vanaema kokku kuivas. Endine tüsedusele kalduv inimene jäi aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni ühel saatuslikul päeval kukkus oma puusaluu katki. Haiglas pidas ta vastu nädalapäevad ja siis suri.

Elu koos vanaemaga õpetas meile siiski palju. Vanaema tegi alati kõikidele pereliikmetele jõulukingitused. Oma pensioniraha jagas ta laiali. Andis emale toidu eest (milleks tal seda oli vaja teha?) ja meile, lastele, mõne teene eest. Kui ülikoolist koju tulin käima, siis torkas mullegi pihku, et osta midagi vajalikku. Mõned korrad aastas käis ta Tallinnas oma õel külas või siis oli Lillis poja juures. Kui ta sealt tagasi tuli, tõi ta meile alati eeskujuks, kui tublid ja sõnakuulelikud selle pere lapsed on.

Vanaema oli äärmiselt korralik. Tema õpetas, et kodust ei tohi enne välja minna, kui tuba on korras. Alati peavad puhtad riided seljas olema ja taskurätik kaasas. Pesu peab olema triigitud ja ilusasti lappesse pandud. Ja ihu pealt ei tohi karvu ajada, sest siis tõuseb selle asemele mets. Tema oli lolli aruga oma väikseid vuntsikesi kääridega lõiganud ja nüüd pidi seda kogu aeg tegema.

Vanaema võttis elu surmtõsiselt. Tal ei olnud minu meelest eriti naljasoont või oli see teistsugune. Vahel ta solvus kellegi peale, istus siis oma toas, nuttis seal natuke, rahunes, ja elu läks edasi. Isa suhtes oli tal ülisuur respekt ja vastupidi ka. Ma isegi imestasin vahel, et nad ei teieta.

Kui vanaema suri, siis isa mattis teda. See oli vanaema soov. Isa oli ilmalike matuste korraldaja mitukümmend aastat.

Kirjutas Helle

Vana aja söögid

(Pildiks panen enda ja Elo, Ameerikas Marta ristimispeoks pärimtaignapirukaid küpsetamas.)

Täna tegin õhtusöögiks piima-nuudlisuppi, ei oskagi seda õieti söögiks pidada, aga Justin ja Marta mõlemad sõid ja kiitsid ja oleksid rohkem tahtnud... See supp on minu lapsepõlvesöök. Vanasti sai seda palju tehtud. Panen siia muid toite ka kirja, olete oodatud täiendama ;).

- Piima-klimbisupp loomulikult! Selle kohta andis ükskord taat huvitava õpetuse, mida ma alati järgin. Nimelt: suhkrut ja soola tuleb supi sisse panna täpselt ühepalju. Nuudlisuppi panen aga ainult suhkrut ja lõpuks ka ohtralt kaneeli.

- Tatrapuder. Muid putrusid meie peres eriti ei tehtud, aga tatar läks alati peale. Sõime seda alati kaussidest, piimaga üle valatult. Söön niimoodi siiamaani ja ikka on see mu lemmikpuder.

- Pärmitaignapäev! Siis tegime palju erinevaid asju. Lihapirukaid ja moosipirukaid. Õunaplaadikooki. Kaneelirulle. Need olidki vist peamised. Põhiline küpsetaja oli meil isa ja meie aitasime. Ema millegipärast ei osalenud nii väga. Isa vist oli selle pärmitaigna asja oma kodust üle võtnud? Taadi tehtud õunaplaadikooki mäletan küll.

- Pannkoogitainast tegi ka pigem isa. Hapupiim, sooda, muna, jahu. Väikesed pannkoogid. Samas Sürgaveres tegi mamma hoopis teistmoodi: pakse ja kollaseid. Peaks talt küsima, mida ta sinna küll sisse pani..

- Migi aeg võtsime Lesjal-Nadjalt üle pliinide tegemise. Seda tegime paberitükile kirjutatud retsepti järgi, sest taigna konsistents oli väga oluline. Praadimiseks oli vaja kahte panni, et tempot hoida. Õhukesed pliinid, ühelt pannilt teisele ja siis taldrikule, sisse kohupiimasegu ja kiirelt rulli... Higipull oli otsa ees ja käed pidid kogu aeg käima. Aga asi oli seda väärt!

- Teine toit, mille ukraina köögist üle võtsime: ise tehtud vareenikud. Tainas tuli rullida laiali ja siis ümmargusteks lapikesteks lõigata. Lusikaga täidis sisse (pooleks kohupiima ja keedetud kartulit), ääred kinni ja hunnikuse. Kui tooreste vareenikute hunnik oli juba suurem, läksid need keema. Söödi hapukoorega.

- Kui olime teismelised, siis mõneks ajaks vallutas vahvlimasinaga sussutamine kõik meie pärastlõunad. Tuled koolis, kõht tühi - teeks vahvleid! Ilmselt oli pidev magusaisu ja sedasi oli seda kõige lihtsam ja odavam lahendada. Siis algas retseptide maania, proovisime erinevaid variante. Vahel oli nii, et meil oli kolm kaussi kolme taignaga, igaühel oma, ja siis küpsetasime. Põhimõtteliselt oli vahvlitel kaks koolkonda: tolmulapid ja krõbedad. Mulle isiklikult meeldisid tolmulapi tüüpi - valged ja lötsid - rohkem.

- Legendaarne kokaraamat oli Salme Masso "Rahvaste toite". Sealt sai erinevaid asju katsetatud, aga kujunesid oma lemmikud. Näiteks läti kapsapirukas: pikk taignavorst, sees võis praetud kapsas, see tuli mässida marli sisse ja siis keeta. Kui ma hiljem seda oma läti sõpradele rääkisin, siis nemad ei teadnudki seda toitu! Sagedaseks sai ka Mehhiko pajaroog: porgandid, hakkliha, riis, midagi veel.

- Liha me väga sageli ei söönud. Meeles on näiteks kapsa-hakklihahautis, mida ka siiani teen. Üks toit oli ahjukartulid, kuhu oli maitseks juurde lüigatud peenikesed soolaliha ribakesed, peale puistatud köömned.

- Kartulipuder hapukapsasupiga! Ma pole hiljem elus veel kohanud sellist peret, kes niisuguses kombinatsioonis neid sööb: puder supitaldrikus ja supp peale valatud.

- Kõlab ehk rõvedalt, aga - kõige parem oli värskelt tapetud sea liha pannil. See kuum lihakäär leiva peale, mmm...

- Maja taga oli suitsuahi ja mingi periood kasutasime seda rohkem, tegime terve ahjutöie suitsukanu ja siis tõime üangega tuppa, kõik sõid niipalju, kui mahtus.

- Mõtlen praegu, et me sõime lapsepõlves ikka väga harva kala. Mul on meeles, et ema-isa vahel ikka tegid heeringat, aga ma sain sellest lõhnast okserefleksi. Sõin keeringat esimest korda ülikoolis ja hakkas kohe maitsema.

- Emal oli oma toit, mida tema tavaliselt tegi: karask. Mul on vist meeles, et ta õppis selle kusagilt raamatust ja hakkas harrastama, et eesti rahva vana toit. Määrisime valmis karaskile mett peale ja sõime.

- Ahjaa, enamasti oli ainus magus asi (mis mõnda aega ka vastu pidas) 3-liitrine meepurk. Üksvahe oli aga selleasemel 3-liitrine purk venivat lääget magusat piima - seda müüdi kolhoosi müügipunktis, oli selline imelik koht kultuurimaja all keldris.

- Kui magusaisu peale tuli, siis tegime ka kogelmogelit - munakollased suhkruga vahtu löödud. Munavalgetest tegime valgetmogelit. Ja üksvahe viitsisime bubertit teha. Nüüd pole ma seda kahjuks aastaid teha viitsinud... Äkki homme?

Mis veel? ;)

Vanaisa Peeter Lenk

Meie ema Aino vanemad olid õpetajad. Vanaema õpetas vene keelt ja vanaisa matemaatikat. Nad olid väga soliidsed inimesed. Meie, lapsed, lausa pelgasime neid. Piisas vaid vanaisa pilgust, kui kõik jäid vakka - ei mingit laste kisa ega vaidlemist enam.
Nad elasid Järva-Jaanis. See oli naljakas, sest meie elasime Suure-Jaanis.
Kui nad pensionile jäid (küllalt eakatena), siis käisid nad meil oma tütre ja Lillis oma poja perel päris tihti külas. Alati toodi kaasa kingitusi - uued riided, toitu- sest meie elasime väga vaeselt.

Vanaisa Peeter Lenk oli Tammsaarega lähedalt sugulane. Nad olid nõod, nagu Triin ja Epp- Elo või nagu Simona ja Marta. Nad olid isegi ühte nägu. Ma ei tea küll, kas nad omavahel ka suhtlesid, sest kas mina oskasin lapsena seda küsida. Tammsaare oli vanaisast 5 aastat vanem ja suri juba 1940. aastal ära.

Vanaisast on mul kõige selgemini meeles tema surm, sest me nägime kõik seda pealt. See oli esimene surmaga kokkupuude nii otseselt.
Vanaisa ja vanaema tulid meile järjekordselt külla. Vanaisa aitas isal lambasõime parandada. Isa polnud selliste asjade juures eriti osav. Oli oktoobrikuu ja maas juba veidi lund.
Vanaisa tuli tuppa ja tuikus diivanile. Siis tõmbas paar korda sügavalt hinge ja oligi läinud. Sel ajal polnud meil telefonigi. Isa jooksis arsti kutsuma. Mina läksin õue ja karjusin kõigest kõrist.
Terve öö istusime üleval, väiksemad lapsed vist magasid. Vanaema ja ema nutsid.
Vanaisa oli nii võõra näoga.

Andres kirjutab:

" Ma mäletan ka vanaisa surmapäeva.
Olin 6-aastane siis. Olin õues, kui vanaisa lauda juurest tuli, ja nägin, kuidas ta maja trepi ees maha kukkus. Võib-olla oli tal siis üks atakk.
Telefon oli meil küll sel ajal, aga võib-olla ei saanud selle kaudu arsti kohe kätte, et isa pidi ise arsti järgi minema.
Aga pärast, kui oli surm tuvastatud, helistati Lilli. Siis oli ju käsikeskjaam ja kaugekõne võtmine käis nii, et tuli küsida Viljandit, siis Nuiat jne. Kui nad Lilli kuuldele said, siis olid vanaema esimesed sõnad, et papit ei ole enam.
Üleval teisel korrusel väikses toas olid mõned internaadi õpilased, kellele käidi ütlemas, et nad vaikselt oleks, sest surnu on majas."

Järgmisel päeval sõitis vanaema Järva-Jaani vanaisale riideid tooma ja asju ajama. Minu võttis ta kaasa. Olin alles väike tüdruk, vist 5. klassis. Ju ta lootis minust mingit abi. Ma ei kannatanud bussisõitugi ja olin väga õnnetu seal vanaema juures.

Matust mäletan ka. Pärast matust jäi vanaema meile elama, kuigi meil oli endilgi väga kitsas. Elasime seitsmekesi kahes toas. Hiljem saime kaks pisikest tuba juurde.

Vanaema oli vanaisast 13 aastat noorem ja elas pärast vanaisa surma veel 13 aastat. Ema ja isa kutsusid neid "mammi" ja "papi", meie ikka ainult vanaema ja vanaisa.

Kirjutas Helle

Brežnevi surm

Täna möödub 25 aastat Brežnevi surmast. Mul on sellega seoses mitu mälestust.

Surmapäeval veel "saladust" ei avalikustatud. Vähe sellest, isegi ei räägitud, et isake oleks haige või midagi. Järgmisel päeval lasti raadiost ainult viiulimängu. Koolis ütles üks poiss, et B on surnud. Mina veel noomisin, et sellise asjaga nalja ei tehta. Selgus, et tõsi. Kuulutati välja ülemaailmne lein. Kõik lõbusamasisulised üritused jäeti ära. Meie aga pidime minema Tartusse teatrisse. See siiski ära ei jäänud, oli vist mõni tõsisem tükk seekord.
Triin jäi Pillega koju. Ma ei tahtnud, et ta televiisorit lahti teeks(oli alati väike hirm, et telekas läheb põlema, vana juba teine). Ütlesin siis, et ega sealt nagunii midagi tule, Brežnev ju surnud. Triin küsis: "Kas Brežnev tegi siis kõiki saateid?" Triin sel ajal veel koolis ei käinudki.

Töökohtades korraldati leinavalved, tunnid jäeti ära. Töökollektiiv pidi graafiku alusel maja valvamas käima. Üksinda ei tahtnud olla, siis istusime sõbrannadega koos 6 tundi pimedas koolimajas. Võtsime kaasa kudumise, söögipoolist, ja naersime nagu koerad, sest kõik tundus nii absurdne. Õõvastav oli ka, sest keegi käis akna taga koputamas. Hiljem selgus, et üks tuttav, kes oli pommis peaga koduteelt eksinud.

Matust mäletan ka. Telekast kanti seda täies mahus üle. Seda ei saagi unustada, kuidas kadunukese kirst kolinal hauda pillati. Korduses oli see koht välja lõigatud.

Hiljem surid veel järjepanu kaks riigimeest, aga nende surmaga seoses nii eredaid mälestusi pole. Peasekretäride surm muutus juba tavaliseks sündmuseks.

Pille

Pildil Pille koos vanaema ja vanaisaga piknikul. Pillele pakub võileiba vanaema vennatütar Virve Rannu (Radamus).

Pille oli meie pere esiklaps. Ta sündis raskel ajal - sõda oli äsja lõppenud. Meil Pillega palju ühist lapsepõlve polnud (ainult mõned aastad Abjas), sest enne kooli viidi Pille vanaema-vanaisa juurde, kes elasid Järva-Jaanis ja olid seal õpetajad. (Meil on Pillega sama vanusevahe, kui on Epul ja Elol.)
Pille elaski mitu aastat Järva-Jaanis ja käis seal koolis.
Miks Pille elas vanaema-vanaisa juures?
Meie emal oli üksteise järel sündinud kolm poissi. Pille ei saanud kuidagi kooliküpseks. Mäletan, kuidas talle õpetati tähti ja lugemist. Läks vaevaliselt. Eks sellepärast võttiski vanaema ta enda juurde.
Pille jäi arengus maha. Täpselt ei saa enam kellegi käest küsida, aga mul on selline versioon (ilmselt ema ikka kunagi rääkis!): Pillel olid leetrid või sarlakid, kõrge palavik, paar päeva teadvuseta. Kui paranes, ei tundnud enam inimesi enda ümber ära. Võõrastas ja häbenes, kui enne oli olnud rõõmus ja seltsiv laps.
Ema arvas, et Pillel oli siis tüsistusena meningiit. See oli täpselt sel ajal, kui küüditati eesti rahvast Siberisse (märts 1949).
Koolis käis Pille 10 aastat, siis haigestus skisofreeniasse. Esimesed haigushood olid ikka väga koledad. Ta oli haiglas mitu kuud järjest. Siis raviti skisosid eriti jõhkral moel: oli insuliinravi ja elektrišokk. Hood kord sagenesid, kord oli päris pikk vahe. Pillest sai töövõimetu.
Tal on olnud oma osa meie kõikide elus. Triin võiks rääkida oma lapsepõlvest Pillega. Ma võisin Triinu jätta Pillega terveks päevaks koju, kusjuures ma teadsin, et midagi hullu ei juhtu.
Praegu on Pille juba üle 10 aasta hooldusasutuses.

Kirjutas Helle