Mõtlesin, et elustan meie suguvõsa blogi mälestustega koerast, mis vähemalt Epule-Elole peaks üht-teist meelde tooma.(Kõrval oleval pildil ema vend Valdi koos oma naise Maiga Eestis külas.)
Ühel tuttaval perel Viljandis oli üks pikakarvaline, masajalgne ja täiesti tõuvaba krants, Tuks nimeks. Kui Tuks sai pojad, siis hakati üht neist meile pakkuma. Pärast mõningast kaalumist olime nõus. Noh et lapsel (Triinul) oleks elus asi, kellega võiks mängida. Valisin kolmest ühe, kes oli erinevalt teistest siledakarvaline (et vähem karvu toodaks!). Tõime ta oma koju jõuluks. Nimeks panime Bibi.
Meie lapsepõlves oli küll alati kass olnud, aga koera mitte. Kui ükskord poisid tõidki koju ühe volaski, siis ema-isa käskisid tagasi viia, et meil endalgi ruumi vähe (see oli tõsi!).
Esimesed päevad koos Bibiga olid tõelised õudukad. Selgus, et kutsikaga on rohkem muret kui beebiga. Ta ei olnud nõus minutitki üksi olema. Juba esimesel ööl tegime selle vea, et võtsime ta oma kaissu. Nii väike ja nunnu ju. Siis ma veel ei teadnud, et kui oled kord koera voodisse lasknud, siis enam s
eda tagasi võtta ei saa. Magaski ta kõik oma elupäevad (neid oli 18 aasta jagu) voodis.Bibi osutus väga temperamentseks ja kangekaelseks peniks. Sõna ta ei hakanudki kuulama, sest me ei osanud teda õigel ajal kasvatada. Mehi ta üldjuhul ei sallinud. Naisi sellevõrra väga, pidi need kohe üle limpsima.
Eks ta üks tüütus oli. Jooksuajal (aga isastel on see vist pidevalt) põgenes ta minema ja otsi siis teda mööda ilma taga. Algul lasime Bibit niisama ka õue, aga siis karmistati seadusi hulkuvate koerte osas ja me hakkasime teda rihma otsas jalutama. Ega ta soliidselt kõndida osanud, ikka vedis rihma ja sai selle eest pidevalt sakkida. Kui mõni suurem koer vastu tuli, pidi Bibi sülle krabama, sest ürgisase instinkti järgi hakkas ta meid hirmsasti kaitsma, ajades karvad seljas turri ja paljastades oma väikesed tigedad hambad.
Ükskord tuli ta kooli ka. Mismoodi see täpselt oli, kes enam mäletab, aga kolmandalt korruselt ma ta leidsin. Võtsin siis Triinu tunnist välja ja saatsin koera koju viima. Teistel nalja kui palju.
Vähemalt kolme inimest hammustas ta "eluohtlikult".
Üks oli naabermaja tüdruk, kes oli meie Bibi järele lausa hull. Tahtis teda aina musitada ja kallistada. Eks siis koer ampsas. Pidin pärast käima vabandamas ja valuraha pakkumas.
Teine oli Elo, kes sai selle eest, et võttis koerast tagajalgade poolt kinni. Elol on praegugi arm huule peal. On ju?
Kolmas juhtum oli eriti tragikoomiline. Mulle tulid kaks endist koolipoissi külla (olid äsja sõjaväest lahti saanud). Üks neist kartis hirmsasti koera ja hakkas vehklema. No tulemus oligi käes...
Triin ikka treenis ka koera väheke. Näiteks sai Bibiga täitsa edukalt peitust mängida. Leidis alati üles, nii inimese kui toidupalakese.
Oma inimesi ar
mastas ta hullupööra. Tooma auto tundis alati häälest ära ja läks pöördesse.Vahel kadus ta ära.
Ühte korda mäletan varasemast ajast. Oli külm talv, Bibi kadunud. Käisime teda igalt poolt otsimas. Lõpuks otsisime juba maanteekraavist. Siis ta tuli, haugatas ukse taga - järgmise päeva õhtuks. Oli vist kusagil kinni olnud, sest haises kopituse järele.
Teine kord kadus ära vanurina. Ta oli siis juba poolpime ja seniilsevõitu. Ma ei lootnudki teda enam elusana näha. Järgmisel päeval tuldi mulle koolis ütlema, et Bibi on leitud - vallamajast, kuhu ta oli oma segaduses jõudnud.
Pärast seda mõtlesime tõsiselt, et tema elu on nüüd otsas. Aga ta kosus imekombel ja elas meil veel paar aastat.
Otsus Bibi magama panna tuli raskelt. Tal oli nii suur elutahe, et ka kottpimedana ja kurdina ei andnud alla. Lõpuks muutus olukord võimatuks, sest ta pissis igale poole ja eksis ära ka toas. Kaevasime Triinuga talle haua kadaka juurde aiamaale ja matsime maha teki sees, mille peal ta magas.
Siis otsustasin, et koera ma rohkem endale ei võta. Olgu ta inimese parim sõber - seda raskem on, kui pead temast loobuma.
-------
Mingi teooria järgi võrdub 1 koera eluaasta 7 inimese eluaastaga. Seega oli meie Bibi 18 x 7 = 126 aastat vana. No ütleme - vähemalt 100aastane. Kõik tema lähisugulased - ema, õed-vennad said otsa õnnetu juhuse läbi ehk jäid auto alla. Ta oleks võinud ka jääda 10 korda, aga vedas lihtsalt. Ainult korra sai mingi hoobi vastu tagajalgu, vedas neid veidi aega taga. Ta ei õppinudki ära, et autoga võidu joosta ei maksa.
Oli kaks asja, mis tema puhul võttis viimased närvid.
Bibi ei lasknud enda kallal ühtegi protseduuri toimetada. Näiteks marutaudi vastu süstimine oli täiesti võimatu. Samuti varbaküünte lõikamine. Lõpuks leidsin parima metoodika, mis töötas: istusin ta
lle kaksiratsi selga ja hoidsin lõugu kinni. Sel moel said vajalikud asjad toimetatud.Kui tahtsime vahel kodust mitmeks päevaks ära minna, siis võtsime Bibile koduhoidja, õigemini pissitaja ja jalutaja. Neid on siit küll ja küll läbi käinud. Ühe ööpäeva võis teda ikka üksi jätta ka. Lõpuks olid nad ju kassiga kahekesi ja magasid, seljad vastamisi, voodis.
Bibist võiks veel jutustada Triin, sest temale see koer sai ju võetud. Praegu on tal kantseldada saksa lambakoer Inka ( pildil ). Koer suure algustähega. Aga Bibi oli meie OMA koer. Veel praegugi kuulen ma vahel vaimusilmas teda küünte klõbinal mööda esikut jooksmas.
------
Bibist on meil pilte küll, aga olgu siin üks olemasolevatest.
Lisasin siia veel pilte, kus Bibi peal. Kommentaarides on juttu sellest, et Simona oli koerast vaimustuses. Elo saatis mõned pildid.
Kirjutas helle - 12. 01. 2008
11 comments:
Bibi hammustas mind jah, kui ma tal kuskilt tagant kinni võtsin. See oli vist nii, et Epp saabus Suure-Jaani, mina olin juba ennem seal mõne päeva olnud. Bibi tahtis Eppu korralikult tervitada- musitada- saba liputada. Ma siis võtsin kogemata ka temast kinni tagant poolt ja näksaski mind- õnneks otse alahuulest. Õnneks sellepärast, et sealt praktiliselt ei paistagi välja. Mäletan, et see oli paar päeva enne 1.septembri. Pidin kooli minema kärnas huulega.
Ma olen selle armiga nii harjunud, ikka tunnen, et nagu natuke kõrgem koht on .
Muidu Bibi ja meie koer Carlos olid mu lemmikkoerad lapsepõlves. Neid ma ei kartnud. Muidu kardan koeri siiani paaniliselt, selles pole Bibi süüdi. Terve elu olen kartnud.
Simona fännas ju täiega Bibit. Ta lausa nuttis, kui kuulis , et teil Bibit pole enam.
Mul ei lähe elusees see meelest, kuidas ta kilkas ühe aastasena, kui Bibit nägi.Terve päeva naeris kogu hingest. Ja naeris teda veel terve see nädal, kui me teil külas olime. Meil oli ka nalja kui palju !!!
Kaks koera on veel, keda ma ei kartnud Eddy ja Hanna Ameerikas. Eriti tore koer oli Hanna. Christine rääkis, et ta poeb kõikidele ja tahab meeldida, sest tal pole veel peremeest välja valitud. Aga Eddy oli neil juba ammusest ajast, nüüd teda enam pole nagu Bibitki.
Eddy ja Hanna kaklesid küll vahepeal omavahel, alustas Eddy. Kuid see ei pannud mind kartma :))
Mäletan kõike seda!
Kas Sul, Elo, pole seda pilti, kus Simona ja Bibi koos olid meie juures? Bibi oli siis juba suhteliselt vana. Ega ta lapsele midagi teinud, aga me natuke ikka kartsime. Simona naeris jah Bibit.
Aga Sinu õnnetust elasin ma väga üle. Mäletan, et helistasin teie emale, et selline asi juhtus. Koera hammustus ju väga hästi ei parane ja paistes oli ka huul kõvasti.
Pärast tuli Bibi veel Sinu juurde magama. Sa magasid põrandal madratsi peal. Mina häbistasin koera, ta justkui sai aru ka.
Simona nuttis praegu ka, kui seda juttu luges. Ta nimelt ei teadnud, et Bibi magama pandi. Ta arvas, et suri ise.
Mul on jah sellest pilte, Simona ja Bibi kohtumisest. Homme võin otsida üles, nüüd öösel ei taha kolistada selle skänneriga.Ja siis võin sulle saata.
Koera keskmine eluiga on 10-12 aastat. Pikim eluiga 25 aastat. Aasta jääb ikka sama pikaks.
ohoo, ühe pildi peal ei tunne Bibit äragi, olete vist arvutiga ta jalgu pikemaks töödelnud, näeb välja nagu näitusekoer lausa...
;)
Nujah, sai töödeldud jah. Vaata, kui ilus nüüd on!
Kas Sul pole Bibist mälestusi?
Ma mäletan, kuidas ta vanuigi köögis ringi tuterdas... ei näinud, ei kuulnud vist ka hästi... Aga haistmine oli hea! See jäi tal vist lõpuni heaks?
Muide, mu klassiõde Joana pani oma tütrele Bibi nimeks.
On üks laulja Bibi Andersson või midagi sellist(võin eksida), aga igatahes inimese nimi küll.
mul oli ka lapsepõlves koer Bibi :). valge karvane bolonka, elas üle 10 aasta, suri ilmselt vanadusse
Post a Comment