M nagu muusika

Muusikaharrastust ja - annet on esinenud nii meie ema- kui isapoolses suguvõsas.
Siin on palju juttu olnud Enn Saluveeri muusika-alasest tegevusest Eestis ja Inglismaal, aga ka tema vendade-õdede heast muusikalisest kuulmisest ja pilli- või laulmisoskusest.
Eeriku ja Ennu mälestustest võib lugeda Rakvere legendaarse muusikaõpetaja Jaan Pakk`u kohta (olevat kaugelt meie sugulane!), kes pannud kõik õpilased pilli mängima ja muusikat armastama. Eerik sai oma ristiisalt kingituseks viiuli ja Rakvere Ühisgümnaasiumis mängis sümfooniaorkestris II viiulit.
See kõlab väga uhkelt.


Hilisemas elus Eerik muidugi (otseses mõttes) viiulit ei mänginud, aga muusikat armastas ta väga. Kui veel puudusid tänapäevased vahendid muusika kuulamiseks ja salvestamiseks, kogus ta vinüülplaate ja lindistas muusikat alguses suurte lintide, hiljem kassettide peale. Üks asi, mis ta endale Inglismaalt tõi, oli väga hea raadio-kassettmakk, mis mängib tänini suurepäraselt.
Laulupidude ülekannete ajal nuttis Eerik meeleliigutusest. Mida vanemaks sai, seda härdamaks muutus ta meel, ja muusika puudutas teda alati...

Aga ka emapoolses suguvõsas on muusikageen kõvasti sees. Vanaema Ksenia oli ise muusikaliselt haritud - mängis klaverit, juhatas koori. Ka tema õde Natalie ( Nata) - oli Tallinna tolleaegses 16. keskkoolis lauluõpetaja ja koorijuht. Nende vend Vaido Radamus oli viiulimeister (emigreerus), viimase tütar Virve Radamus-Rannu oli konservatooriumi lõpetanud viiulikunstnik. Natal lapsi polnud, aga Vaidol jäi Eestisse maha 3 last - Virve, Reet ja Rein.

Vanaema ja vanaisa kinkisid meile oma klaveri. Ma ei mäleta täpselt, millal see meie väiksesse elamisse tuli, igatahes varem kui vanaema ise. Meile, lastele, võeti klaveriõpetaja, kes käis ühe korra nädalas Viljandist kohal. Klaverit pandi õppima mind ja Tiitu. Toomas vist õppis põgusalt. Minust mingit muusikut ei saanud. Aga Tiidust sai, kuigi ta ei viitsinud nii paljugi lapsena klaverit harjutada kui mina.
Meie Tiit on pärinud muusikaande - nüüd mõtlen - ilmselt nii isa kui ema poolt.
Tiit on elukutseline muusik, kes sellega on eluaeg leiba teeninud ja teenib tänini. (pildil)
Ta hakkas oma bändiga esinema juba koolipoisina (oli umbes 7. klassis). Kuigi lõpetanud Viljandi Lastemuusikakooli klarneti erialal, on tema põhipillideks ikka olnud klahvpillid. Õigemini klaver, millle algõpetuse sai kodus ühe uskliku klaveriõpetaja Magda Wühneri käest. Eks ta hiljem õppis üldklaverit juurde.
Kui me olime lapsed, siis me esinesime Tiiduga koos klaveril neljal käel. Läks segamini, alustasime uuesti, ikka ei õnnestunud. Lõpuks saime lavalt minema, aplaus oli tormiline. Vist oli naljakas.


Vanaema klaver elas meil pika elu. Tema peal õppis klaverimängu ka minu tütar Triin (pildil), kellest samuti pole muusikut tulnud.
Lõpuks jäi klaver väga vanaks, teda ei olnud enam võimalik häälestada. Viimase remondi ajal sai klaver "ära kingitud" Ugala teatrile. Ega tast enam asja saanud, ma arvan, võib-olla mõne rekvisiidina kõlbab veel...
Vahel mõtlen, et oleks ta siin toanurgas alles...

P.S. Ma imestan veel selle üle, et tol vaesel ajal mõtlesid meie vanemad selle peale, et lastele pakkuda midagi rohkemat kui ainult seljariiet või kõhutäit. Kust võeti välja see klaveriõpetaja, kes käis Viljandist? Tal oli siin ka teisi õpilasi, aga meile tuli ta hommikul kõige varem - enne kooli juba. Meil pakuti talle hommikukohvi. Selle aja jooksul ajasin mina oma silmad lahti ja istusin klaveri taha. Noote saatis meile Enn Inglismaalt.





Kirjutas helle - 31. detsembril 2007, lisas 2. jaanuaril 2008

Enn ja Amanda lastega

Enn, Amanda, Enn ja Tiit 1944.a.

Enn: 50 aastat muusikalist tegevust

Artikkel ilmus Londoni eesti ajalehes, 1976.

Kas tegemist oli "suure vennaga"?

Tuli meelde üks seik suhtlemisest Inglismaa sugulastega. (isa Lembit kunagi rääkis)
Lugu ise siis selline:
Kord otsustas suguvõsa teha Ennule Inglismaale kingituseks magnetofoni lindi, kus igaüks räägiks midagi. Kas see oli mingiks sünnipäevaks või mis ajal see oli? Minule on nagu meelde jäänud, et lindistamine toimus Manda juures Seewaldi ärklitoas ja meid "pätakaid" pandi laulma "Põdra maja".
Lint valmis - vaja oli see kuidagi Inglismaale toimetada. Niisama lihtne see ei olnud, kuna see ei olnud lihtsalt lubatud. Kellegi tuttav postiametnik soovitas, et saatke raamat millesse on lindipool sisse lõigatud. Seda teed ei mindud ja kuidagi sai kellegagi, kes välismaale reisis, ära sokutatud.
Huvitavaks kujunes aga lindi saatus Inglismaal. Enn olevat ühes oma kirjas maininud, et see lint on temale kullast kallim. Peale seda käisid Ennu kodus vargad ja viisid ära magnetofoni koos nimetatud lindiga.
Kas tegemist oli "suure vennaga"?
Helle ja Tiit, kas teie teate sellest loost midagi?
Ootan põnevusega!
Mihkel - 29.12.2007

Meie ema Aino: pere loomine, lapsed

Kõrvaloleval pildil on Aino Lenk alles koolitüdruk Paidest. Tegemist on dokumendifotoga. Ema on siin umbes 16aastane.

Kus ja kuidas tutvusid Aino ja Eerik, pole päris selge. Kaudsete tõendite järgi pidi see juhtuma Uuemõisas Haapsalu lähedal sõja ajal. Eerik oli tollal Uuemõisa Kõrgemas Põllumajandus- ja Kodumajanduskoolis õpetaja asetäitja, Aino õppis samas. Tegelikult oli vist nii, et Kehtna Kodumajanduskool oli sõja tõttu evakueeritud Uuemõisa.
Sellest perioodist on säilinud üks käsikirjaline laulik, kus ühe laulu sõnade "Las purtsata!" alla on kirjutanud A. Lenk ( Aino Lenk, hiljem Aino Saluveer).

Ühe perekonnalegendi järgi oli Eerikul plaanis koos vennaga põgeneda 1944. a. Tal olevat paadis koht olnud, aga ta mõelnud siiski ümber. Romantilises variandis olevat Eerik viimasel minutil paadist maha hüpanud!
Imelik - meid polekski siis olnud või vähemalt poleks me olnud need, kes me oleme!!
No läks teisiti, jumal tänatud.
Uhkeid pulmi ei peetud (sõjaaeg ikkagi), aga abielu registreeriti 1944. aasta lõpus Haapsalus.
Meie ema oli siis 22-aastane, isa temast 5 aastat vanem, seega 27-aastane. Elatud on mitmes kohas, näiteks Kehtnas, Sakus ja Abjas, aga kõige kauem muidugi Suure-Jaanis.

Ma ei hakka siin aastaarvudega vehklema, ütlen ainult, et meie emal oli 30-aastaselt 5 last: kaks tüdrukut ja kolm poissi. Sünnijärjekorras Pille, Helle, Tiit, Toomas ja Andres.
Nendel lastel on omakorda 10 last, edasi - järgmise rea peal on 9 last (loodetavasti tuleb juurde!).

Panin siia ühe perepildi. Hea, et omal ajal ikka tehti pilte - on, mida vaadata ja blogisse panna:) Iga pildistamine oli sündmus. Vähemalt meie kodus kutsuti selleks kohale piltnik või mindi ise ateljeesse. See pilt on tehtud Suure-Jaanis meie Nurme tänava kodus 1963. aastal. Vanaema elas sel ajal meie juures.

Raske on kirjutada oma emast, kui lapsepõlvemälestused on veidi ähmastunud ja ema ei ole juba nii kaua olnud. On mõned väga isiklikud mälestused, nagu ilmselt meil kõigil.

Mõtlen praegu, kuidas küll ema suutis nii rasket koormat vedada - suur pere, majapidamine ja selle kõigega toimetulemine. Aga ju tal käiski see üle jõu, kui tema süda väsis ja murdus ikka liiga noorelt. Kõik tema lapsed on tema eluea juba ületanud.

------
Kirjutas helle - 29. detsembril 2007

Minu näärimälestused

(Illustratsioon: üks nõukogudeaegne näärikaart)
Kindlasti kutsuti meie peres neid "näärideks". See, et nädal varem on "jõulud", imbus mu teadmisse tasapisi, kusagilt koolist, teiste laste kaudu. Ja näiteks Lenkide pere oli ilmselt meie omast traditsioonilisem ja jõulumeelsem (eelmise, Helle postituse jätkuks: Lenkide all mõtlen siin meie vanaema Aino venna Heiki poja Tõnu peret - me elasime ühes külas Karksis, ühevanused lapsed. Meie isad olid niisiis nõbud ja meie emad olid sõbrannad, nad teadsid põgusalt teineteist juba enne seda, kui nad nõbudega abiellusid. Üksvahe elasid meie pered kõrvalmajades, hiljem kolisid Lengid kaugemale.)
Mul on meeles, kuidas olime - lapsed - kord Lenkide pool, see pidi siis vist olema jõululaupäev. Sest Randi - Lenkide ema - sättis end välja minema ja ütles, et ta läheb kirikusse. Kommenteerides: "Ma võin minna, mulle ei saa midagi teha." Mul on see mälestus hämaralt meeles, midagi sellist ta ütles, see hämar salapärane keelatud vilja tunne jäi mulle meelde. Me vist küsisime midagi juurde, sest ta rääkis veel, et õpetajad saadetakse kirikusse valvama ja nende laste nimed pannakse kirja, kes kirikusse julgevad tulla...
Mitte jõuludega seotud, aga eestimeelsusega küll. Kui Lenkide isa Tõnu käis Kanadas Valdil külas, siis tõi ta kingiks terve hunniku väliseesti lasteraamatuid. Läksin Helinale külla ja ta teatas mulle tähtsal ilmel, nagu sõjasaladust: "Kas sa tead, mis on tibla?!" - "Ei tea." - "Tibla on venelane!" Ja andis mulle lugeda mingit raamatut, kust ta selle sõna oli õppinud.

Aga meie pere oli jah selline, kus kirikus ei käidud ja kus sõna "tibla" ei teatud. Olime selline rahulik tavaline nõukogude perekond.

Näärihooaeg algas kunagi detsembri alguses, kui klassis tehti kingituste loosi. Minule sattusid kogu aeg poisid ja see oli kuidagi piinlik. Oleks tahtnud kaarti mitte lisada, aga oli käsk, kingituse juurde pandagu ka kaart. Õpetaja kirjutas ka ise üles, kes loosi tahtel kellele teeb, aga ega ta seda vist kuidagi üle kontrollinud.
Juba pisikeses Longi koolis oli see loosikinkide süsteem. Nääripeol mängisime kooli akordioniorkestriga (küll tahaks seda heli praegu kuulda! Ilmselt oli päris jube) ja laulsime kooli kooriga. Tagantjärgi mõeldes, paljud neist olid traditsioonilised jõululaulud, ainult et sõna "jõulu-" asemel öeldi sõna "nääri-". Ja see sõna ja komme ongi ju eesti rahvale varasemalt omane. St näärid olid meie esivanematel palju varem kui jõulud.

Kui näärivana hakkas pakke jagama, siis tuli muidugi luuletusi või laule esitada - enne pakki kätte ei saanud! Nii et igaüks pidi ikka kolme salmi vähemalt peast teadma. Eriti lohed üritasid läbi ajada salmikestega nagu "Näärivana-kullapai-kingi-mulle-suhkrusai". Aga tublimad nagu mina ;) üritasime ikka pikki luuletusi pähe õppida. Mõni on siiani osaliselt meeles! Nagu "alguse see kõik sai isalt / kui ta tuppa tulles visalt / rääkis, et on näärimees / tuttav auk ju soki sees!" Luuletus oli sellest, missugune tohuvabou kodu haaras: "Kogu "Nobe" ära joodi / nÕudepesuks "Fantat" toodi" jne.

Longi koolis jagas vana tervele koolirahvale pakke isiklikult(meil oli seal 30-40 õpilast kokku), aga hiljem Nuia koolis andis näärivana kooli aulas väikese etteaste ja siis toimus pakkide jagamine klassides. Üks õpilastest võttis näärivana rolli enda kanda ja istus klassi ees. (selle eest ei pidanud ta vist ise laulma ja luuletusi lugema).

Mäletan seda teatud kihevust - kui palju kinke ma saan? Loosikink kindlasti. Pinginaabrilt ka kindlasti. Helinalt ka. Aga siis oli veel rida selliseid päris-hea-aga-mitte-parim sõbrannat, kellele mina tegin, aga kas nad ikka vastu ka teevad? Hiljem sai vist juba täpsemalt kokku lepitud, et teeme. AGa võibolla ei saanud ka. Sest kingituste ümber oli sel ajal veel üllatuse ja salapära loor. (Mitte nii, nagu nüüd siin Ameerikas, kus on kingisoovide nimekirjad... tead enamvähem täpselt, mis sa kingiks saad.)

Meeles on üks kord, kui Longi koolist jala pärast pidu koju kõndisime, see on kilomeeter maad lumisel väljal, terve koolitäis ukerdas üksteise järel, pakid kaenla all, oli tähine õhtu ja lumi krudises jalge all. Väga ilus. Nuia koolist saime koju õhtuse spetsiaalse koolibussiga.

Lisaks oli muidugi kodune näärivana. Sellest on hästi kirjutanud üks minu lapsepõlve sõbrannasid, Terje, tsiteerin tema blogist (http://terjevanschaik.blogspot.com)

"
Meil oli Karksi kolhoosis selline komme, et valiti mitu inimest, kes näärivanadeks käisid. Pere, kes tahtis koju näärivana, pidi ennast kultuurimajas kirja panema. Vanematel jäi siis ainult üle kingikott koos kinkidega ukse taha panna. Näärivana sôitis Žiguliga ette, vôttis ukse tagant koti, tegi lastele show ära ja kadus siis vanematega kööki külmatopsi tegema! Môni näärivana oli ôhut lôpuks ikka päris lôbus vana!
Kui ma suurem laps olin, siis mängisin emaga seda jôulumängu kaasa...Kadile siis. Mingi aeg tehti nende kingikottidega uus korraldus. Kôik kingid pidi viima kultuurimajja (kahtlustan, et liiga palju lapsi sattus uksetagustele kottidele peale), kus siis tôeline päkapikukontor aset leidis. Sinna vôis viia kingitused ka teisetele peredele, kellele tahtsid kingitust teha. Mina olin juba nii suur, et vahel pidin neid kingitusi sinna kultuurimajja vedima ning mu silmad käisid väga virkalt ringi, et leida minu nimega kingitusi.
Ma olen nii palju môelnud, et oli jah okupatsiooni aeg, aga meie, lapsed, ei teadnud sellet midagi ning elasime täiel rinnal muretut lapsepôlve. Ma tean, et see on nostalgia ja kôlab vanamoodsalt, aga on môned armsad asjad, mida tänapaeva lastel ja selleaja linnalastel polnud. Vabadus joosta ja hullata hommikust ôhtuni mööda parke ja pôlde, korjata pôôsa otsast möödaminnes marju, käia vanematega Kablis suvepäevadel, omada naabrimehest jôuluvana, joosta marti ja kadrit nii, et vanemad ei pidanud muretsema, panna vôti mati alla, kui kodus ära läksid (vôi jätta üldse lukustmata) ning suvel käia kolhoosi sööklas söömas, osta ühe rubla eest prae ja hiilgama hea (mannavaht, leivavaht jne) magustoidu.
"
(Tsitaat väljus nääride raamest, aga annab mõnusalt edasi seda endisaja Karksi nostalgiat.)

Mis kingitusi siis omal ajal sai?
Kindlasti kümneid kordi vähem, kui minu lapsed praegu Ameerika jõulude raames saavad. Näiteks kaks raamatut ja pidžaama (seda mäletan, sest sellest on tehtud foto) oli kord vanematelt näärikingiks. Kõik kingitused läksid kasutusse. Mitte nii, nagu tänapäeva tarbimisühiskonnas. Just nägin statistikat: ostetud-kingitud asjadest on kuue kuu pärast kasutusel vaid 1%!

Mõtlen praegu kuuse peale... Kuuldavasti olevat valvatud, et kuused ei tohtinud olla tuppa toodud enne jõulu ja inimesed panid need akendest kaugemale, nii et tänavale ei paistnud. Mina seda ei mäleta. Kuused olevat ka müüki toodud kunagi pärast jõulu, aga meie tõime oma kuuse mu teada metsast, mitte ei ostnud. Aga millal? Võibolla et ikka enne jõulu, aga meile, lastele, ei tehtud sellest suurt numbrit.

Igatahes käis jõulu ajal veel kool. Nääripidude hooaeg algas umbes tänasest... 27. detsembrist.

Omaette nääritrall käis ka kolhoosi kultuurimajas. Seal osalesin ma mingi aeg näiteringis ja mängisin väikest kuuske - pidime metsa tulnud mehele karjuma "Vali mind, vali mind!" Eks see natuke imelik tundus, miks peaks kuusk tahtma, et ta juurelt maha raiutaks, aga nii ma seal kisasin.

On ka mälupilt, kuidas nääripeol käis tants mitmes kultuurimaja ruumis korraga ja ma tahtsisin koos emaga, ta õpetas klassikalisi tantsusamme (rumbat, sambat jms). See pidu võis olla ka uusaastapidu.

Uusaastaöösel oli ilutulestik Karksi peaväljakul kuuse all. Meie korter asetses niimoodi, et nägime ühest korteri otsast akendest Karksi rakette ja teisest korteri otsas Nuia peaväljakul õhku lastuid. Ja keskel oli siis telekas, kust sai vaadata ETV uusaastashowd või siis venekeelset Kesktelevisiooni, vist oli "Kutsuv tuluke" sealse galashow nimi. See oli öö, mil üritasime võimalikult pikalt üleval olla, nagu suvel jaaniöölgi. Ees oli vähemalt nädal aega koolivaheaega!

Meie ema Aino: lapsepõlv ja kooliaeg

Ma olen emast kirjutamist kogu aeg edasi lükanud, samas isast (taadist, Eerikust) on juba mitu sissekannet.

Põhjusi on mitu.
Esiteks - ma tean häbiväärselt vähe ema lapsepõlvest ja noorusajast, küsida pole aga enam kellegi käest.
Teiseks - mul on siiani raske ema teemat puudutada.
Panen siia üles vaatamiseks ema lapsepõlvepilte ja meenutan natuke seda, mida ma olen juba varem kirjutanud.

Aino oli oma peres kõige vanem ja ühtlasi ainuke tütar. Tema vanemad Ksenia ja Peeter Lenk olid mõlemad kooliõpetajad. Laste sündimise ja kasvamise ajal elati Esnas ja Öötlas, kus mõisahoones oli kool. Arvatavasti oli seal ka koolijuhataja korter, miks muidu SEE MAJA (vt ülemine pilt) oli nii armas neile kõigile.

Ainol oli 2 aastat noorem vend Valdek( kutsuti Valdi), kes lahkus kodumaalt nagu teisedki saatusekaaslased 1944. aastal ja elas hiljem oma perega Kanadas. ( Valdit enam pole, aga tema pere elab siiani Kanadas)
Noorem vend Heikki ( kutsuti Kii) sündis Valdist 5 aastat hiljem. Ka teda enam pole, suur osa tema järglastest elavad Karksi-Nuia-Lilli liinil.

All oleval pildil on kõik Lenkide lapsed: Aino, Valdi ja Kii (keskel).

Aino oli ilus tüdruk, tal olid suured ja selged silmad, sellised hallikassinised. Ja naeratades tulid tal mõlemasse põske lohukesed. Juuksed olid tumedad, läikivad ja hoidsid veidi lokki.

Aino oli oma isa lemmik. Nii ongi vahel, et isad ootavad hirmsasti poegi, aga armastavad rohkem tütreid.

Aino õppis oma isa-ema koolis 6. klassini ja läks siis edasi Paide gümnaasiumisse. Temast sai Paide tüdruk.
Seal ta lõpetas Saksa ajal keskkooli, aga Vene ajal see ei kehtinud. Aino pidi oma 5 lapse kõrvalt hiljem uuesti keskkooli lõpetama. Ilma vajaliku "paberita" poleks teda tööle võetud internaadikasvatajana. Vat selline range kord oli.

Pärast keskkooli lõpetas Aino Kehtna Kodumajanduskooli (- instituudi) - see andis noortele neidudele väga hea ja praktilise ettevalmistuse eluks. Eks sellepärast oskaski Aino nii hästi küpsetada ja süüa teha.

Ilus tüdruk meeldis paljudele poistele, aga Aino valis Eeriku. See oli sõja ajal, kui nad kokku said. Eerik oli õpetaja ja Aino oli õpilane.

------------------------------------------------------------------------------------------------
Oi ma ei tea, kas see ikka oli täpselt nii, aga keegi teine ei tea sellest nii paljutki.
Teinekord jätkan...

Kirjutas helle - 27. detsembril 2007