Ahila masinaühistu kassaraamat 1931-1938

Panen siia ka Ahila masinaühistu kassaraamatu ülejäänud lehed.

Omapäraseid karaktereid, 6

Eerik kirjutab:

Olin hilinenud arenguga laps. Rääkisin oma keeli, millest palju keegi aru ei saanud. Ometi kippusin ma päris noorena teistega kaasa - eriti särudele. Meelde on jäänud kodused särud uue maja köögis ja Mikuhansul. Pillimeheks oli Pällu Ludvi - omapärane pilkeobjekt, kes ise sellest aru ei saanud ning lõõtsa polkaks ja valsiks venitas. Kuid need on ainult üksikud hetked.

Küll tahaksin aga kõnelda ja meenutada küla omapäraseid karaktereid, selliseid tüüpe, mida tänapäeval küll ei leia.
Mikuhansu August, kes mulle ristiisana kinkis koera ja viiuli. Suur jutumees, teadja igas asjas, keda Priit tõmbas ja pilaaluseks tegi. Matsumiku Kaarel, hüüdnimega Matsmik, ka mu ristiisa. Nemad rääkisid kõik erilist rannapärast murret ja domineeris i-minevik - künnin, tahin- sellest ka hüüdnimi Tahi.

Kalinnud* olid kõik omapärased, alates vanast Jaanist, kes võis igasuguseid jutte rääkida, näiteks sakste tõllast, milles oli sees ka sitamaja, jutukast Annast, poegadest Kaarlist ja Juhanist, Abrami Juhan, Maeri vanamees, vana Kreek, kes tuletab meelde Pearut oma kiuslikkuse ja kuraažiga ( mõisnikud ja meie, sead ja saunamehed, rikkal rikkus - raha, vaesel vitt ja uni jne), aga tubli ja töökas Abrami Leena, riiakas Peial Aleksander, omapärane Preediku rahvas, Lillepea Sass, Kolja, Adusson jne

Kuid omagi suguselts. Kas on värvikamaid kujusid, kui ema vennad Karla, Eedi ja August? Esmajoones on nad meelde sööbinud oma huumorimeelega - igaühel oli huumor eriline. Kuigi Eedi oli skisofreenik, oli temal nii palju naljakaid ütlemisi ja jutte.
Aga siis ka Rezold, tädimees, kelle siiras naer ja kõva jutt kaikus jootudel kõikidest üle.
Ja tädi Lilli, kes elas üle 90, kes istus vangis, kuid oli hea ärinaine, kes oskas samuti kõiki jutte ning nalju.

Ilmselt oli aeg niisugune, mis sünnitas ja kujundas erinevaid sotsiaalseid karaktereid. Nad olid kõik võrsunud toonasest mõisamiljööst ja kandsid endis teoinimese lihtsaid ja originaalsemaid sugemeid.

...järgneb

Pildil sugulased Ahila -mail 90ndatel (pilt on teist korda üleval)
* Perenimi KALIND (mina pole kunagi kasutanud Kalinnud varianti, vaid ikka Kalindid)

Ahila masinaühistu paberid

Eeriku mälestustes on juttu Ahila masinaühistust. Säilinud on mõned asjakohased paberid.
Veksel viljapeksumasina mootori "Wikström" ostu rahastamiseks:

Muud vekslid. Kuna ajastu ja seltskond on sama, siis võib suure tõenäosusega eeldada, et tegemist on masinaühistu rahaasjadega.

Ahila masinaühistu kassaraamat. Raamatus on aastad 1930-1938. Panen siia esialgu vaid aasta 1930. Kui huvi, siis võin panna ka ülejäänud aastad.


Paberites tuhnis Mihkel

Viljakoristusest ja sellega seonduvast, 5

Eerik kirjutab:

Viljakoristamine olnuks märgatavalt lihtsam, kui oleks olnud korralikud koristamisvahendid. Oma niidumasin oli vilets, hea kui Ülejõelt tuli hea lõikusmasin.

Ometi oli see töö jälle omalaadne ja isegi huvitav. Kerkisid hakiread ja sügis oligi käes.Soojad augustikuööd olid märgatavalt pimedamad, rohutirtsud siristasid kas puus või maas, ennustades head või vihmast ilma. Ja hernekauna võis põske pudistada.

Mõnus oli ka kaeralõikus - neil polnud okkaid. Aga odraokkad kippusid igale poole ronima. Ka neid seoti, kaeravihkudest tegime hakidki.
Rasket tööd tähistasid rehepeksud. Ähmaselt mäletan oma vana rehetuba ja rehealust- olin siis ju väga noor. Tean, et isa küpsetas rehetare kerisel kaalikaid. Küll nad olid head!
Üldiselt õunapuid ja õunu oli vähe, kaalika osatähtsus oli märgatavalt suurem. Ja rändmustlased ning möödaminevad külapoisid suvatsesid kaalikaid tõmmata samuti nagu tänapäeval õunu.

Ent tulen rehepeksu juurde tagasi. See töö algas väga varakult - rabamine rehetoas ja vatradega kolkimine rehe all. Need olid lapped. Tavaliselt peksti kolmekaupa - aga löögid pidid olema taktis ja langema kahel ühte ja samasse paika. Siis puistamine, teist korda pööramine ja lõplik puistamine. Õled olid väärtuslikuks materjaliks eriti kodukandis katuste tegemiseks. Lõunaks pidi kõik valmis saama, et alustada uute ahete panekut. Hilisemal ajal käisime Ülejõel reht peksmas.

Küll sellest tuli hea leib!

Mäletan ka aega, kui suvivilja pahmati hobustega - see oli märgatavalt raskem.
Aga siis oli juba Maeril ja mõnel muul nii-öelda rosverk - see on nagu üleminek viljapeksugarnituurile. Käisin kord ka Maeril hobuseid rosvergi tööl ajamas.

Aga 30ndail aastail muretsesid Ahila mehed ühiselt rehepeksugarnituuri "Munktells" - rootsi masin, (----) Osanikud olid Põllu-Joosepi, Ülejõe, Tõnuhansu, Vaalumäe ja Sepa. Masinistiks oli Ülejõe Kaarel ja ka Sepa Kaarel, paar suve ka meie Priit.

Viljamasindamispäevad olid peopäevad, kus talgute korras töötati ning söödi. Ei tea, et siis kuivatamisega eriti vaeva oleks nähtud. Ilmselt kuivas kõik rõugus või hakis selliselt, et kuivatamiseks eraldi ei tuntud vajadust. Vastutusrikkamaid tööülesandeid oli allapanek, allalaskmine pidi olema optimaalselt mõõdukas, lahtilöömata viljapundar võis trumli kinni lüüa. Laste ja vanemate naiste ülesandeks oli aganate äratõmbamine, raske oli ka põhu otsas - kuhjad tulid ju kohe valmis teha. Sellist viljapeksmist nägin veel Abja kolhoosides, ei oska täpselt öelda, millal tulid kombainid.

Kodus kasvatati künkal veel läätse. Läätseleem oli küllalt lahe ja mahe - enam teda ka raha eest näha ei saa.

...järgneb

Pilt siit
See ei ole, kuid meenutab Ahilat - nagu mina seda mäletan eelmisest elust.
Kirjutas helle 10. juulil 2008

Intervjuu papaga: ema lapsepõlvest, südameoperatsioonist

pildil: papa (Karl Tulev), mamma (Laine Tulev, sündinud Laine Laanemaa) ja nende esimene laps, meie ema Aime.

Järgneb intervjuu meie emapoolse vanaisaga ehk papaga, Karl Tuleviga. Lindistatud septembris 2005.

Kas ema oli juba sündides kuidagi nõrgake? Kas see südamehäda oli tal kaasa sündinud?

Oli jah... Seda öeldi haiglast välja tulles, et tal on südamega viga, et seda tuleb hiljem vaadata.

Mis täpsema diagnoosi saite?

Oli küll diagnoos: südameklapirike, kas ta oli partriinijuha (?) avatud. Südame sees veresoonte ja vereringe kindlustaja ei olnud täielikult kinni kasvanud, mis lootelises arengus tegelikult peaks juhtuma.

Kas ema oli enneaegne laps või õigel ajal sündinud?

Vist oli jah kaks nädalat enne aega.

Kuidas see sünnitus läks?

10 kilomeetrit Pärnust elasime siis, Audrus. See on vana riigimõis, sel ajal oli seal Audru sovhoos. Siis oli juba inimestel ka autod ja üks mees viis mamma haiglasse, Pärnusse.
Kui haiglast välja kirjutasime, siis öeldi, et südamel on rike.

Siis oli muret palju?

No oli küll.


pildil: ema umbes 1-aastasena.

Kas ema oli tavaline laps või nõrgem?

Mina täpselt ei teagi. Niisugused asjad juhtusid küll, et vahel läks ta sinisemaks näost, see pidi siis hapnikupuudus või vereringehäire olema.


Kuidas te emaga Leningradi operatsioonile jõudsite?

Siis me elasime juba Varblas. Aimel käisid ikka need hood, hingamistakistused. Sai ikka arstide vahet temaga käia.
Sai käidud ka Tallinnas külas, seal, kus mu vend Endel elas oma naise Vaikega. Nende majas elas ka mereväest üks mitšman, ta oli Leningradist pärit. See teadis sokutada, et Leningradis on hea meditsiiniline akadeemia ja seal tehakse ka südamelõikusi. Sai sinna kuidagi kirjutada kohalike arstide kaudu ja need Leningradis olid meid nõus vastu võtma küll.
Ja siis sai sinna sõita. Mina ja Aime sõitsime septembrikuul, kui ta oli 6-aastane. See pidi siis olema 1960. aasta sügis. Meil oli oma saatekiri ühes, sõitsime rongiga. Sel ajal läks Raplast kitsarööpelise raudtee haru Virtsu. Kõigepealt sõitsime bussiga Karuse jaama, seal ootasime, kuni Virtsust rong tuli ja sellega sõitsime Tallinnasse, Tallinnas läksime Tallinn-Väiksest ümber Balti jaama. Õhtupoole sõitis rong välja ja hommikuks olime Leningradis.

Kas see oli riskantne operatsioon?

Oli ikka enamvähem teada, et läheb positiivselt. Aga noh, mure oli ikka.
...Seal haigla kontoris võeti vastu. Aga nemad ei olevat nimest aru saanud, kas poiss või tüdruk, ja arvanud, et ju ta siis poiss on: Aime ja Tulev.

Jah, ilmselt perekonnanime pidasid poisi omaks...?

Kuna mina olin ka ühes, sii nad ütlesid, et ongi parem, siis sa saad ka olla teiste meestega ühes. Ja nii meid pandigi meeste palatisse.

Kas sa said oma voodi ka?

Ma vist päris voodit ei saanud, magasime seal kahekesti ühes voodis, laiem voodi oli.
Siis juhtus aga see, et Aimel tuli bronhiit. Kohe ei saanudki opereerida. Jäi nii, et mitu nädalat läheb aega, enne kui lõikus tuleb. Ma käisin siis vahepeal kodus Varblas ära, aga Aime elas siis üksi seal Leningradi haiglas.

Kuidas sa üldse töölt ära said niimoodi, Leningradi minna?

Eks sellega natuke tegemist oli. Velsker ütles, et küll ta aitab. Saadi aru. Mul ei läinudki see üldse puudumiste kirja.

Miks sa siis vahepeal koju läksid?

Niisama, tegema midagi. Aitasin kartuleid võtta, sügisene aeg. Paar nädalat oli aega. Siis jõudiski oktoober juba kätte, 6.-7. oktoobril sõitsin tagasi Leningradi ja siis tuligi operatsioon. Aga nagu asi ikka, pärast operatsiooni on õige kehv olla: nii narkoosijärgne kui ka suure haava järgne olek. Haav oli tal rinnakust kuni selgrooni, rinnakorv painutati lahti ja tehti niimoodi ribide vahel lõikus ära. Ja oli vaja ta ju päris suurelt lahti lõigata, et juurde pääseks.

Kus sa siis operatsiooni ajal olid?

Sealsamas haiglas istusin ja ootasin. Vahepeal elasin selle mitšmani korteris, tema naise ja tütre juures. Need olid meil vahepeal perekonnasõbraks saanud.

...Siis oli tal päris raske aeg, pärast lõikust. Pidi köhima ja röga välja suruma, aga ta ei saanud ju, haav valutas.

Kui ema nii pikalt Leningradis oli, kas ta hakkas vene keelt ka rääkima?

Jah, seda küll. Seal rääkisid ju kõik temaga vene keelt ja ta oli seal mitu nädalat üksi.

Kui kaua ta pärast lõikust veel seal oli?

Paar nädalat. Ega me enam siis mitšmani korterisse läinudki, kui ta haiglast välja lasti, kohe otse jaama ja saime platskaardi koha, seadsime end sisse ja sõitsime koju. Ega tal hea ei olnud olla, ikka selline kehvake.
(jätkub...)

pildil: ema umbes 6-aastasena ehk umbes sel ajal, kui ta operatsiooni üle elas.
Hetk hiljem. Vaatasin uuesti pilti, ta on siin ikka vist 4-5 aastat vana.

Elust ja ilmast maal, 4

Eerik kirjutab:

Meie maja ümbruses oli põõsaid ja puid. Isa endise kärneripoisina tundis aia vastu huvi. Aia ja elumaja vahel oli ümmargune plats, põõsaste alla isegi tehtud mätastest diivan, aga tee äärde oli istutatud sirelihekk, mida küll keegi kunagi ei piiranud. Oma söögijärgsed uinakud tegi isa ikka suviti seal, vilu varjus, vana kasukas pea all.

Ei oska ühtki aastaaega lapsepõlvest eriti esile tõsta - maal on olnud kõik võrdselt meeldivad. Kui alustada kevadest, siis tavaliselt hakkas see järsku - nagu Juhan Liivi luuletuses - "Üks märtsihommik udune".

Talved olid üldiselt lumerohked - nii palju oli lund, et sauna katuselt võis kelguga alustada sõitu.
Aga kui ühel märtsihommikul õue läksid ja vihma sadas, siis oli see rõõmu märgiks - kevad oli saabunud. Kõikjal sula, teed ei kannatanud rege ega hobusejalgu, aga lume all paisusid nired ja otsisid teed kraavidesse ja ojadesse. Vahel oli kevadine suurvesi niisugune, et sööditükk lainetas. Siis käis isa hobusega ratsa vanast rehealusest loomadele aganaid toomas - kaks aganakotti hobuse külgedel.
Aga kevadine veejooks on aastaid ja aastakümneid meelt köitnud: kui tore on tunnetada, näha ja kuulda vabade vete sulinat ja takistamatut jooksu - kõik pühitakse teelt. See on üks vabaduse sümboleid.

Kevad tõi linnulaulu ja tõi lilli. Kuldnokk, hilisemad pääsukesed - need olid tõelised kevadetoojad. Ei mäleta eriti teisi. Egas aias tänapäevaseid krookuseid ega nartsisse ja tulpe polnud, see-eest metsaalune koppel sirendas eri värvi lilledest. Muidugi olid esimesed lilled varsakabjad madalatel oja ja kraavi kallastel. Kullerkupud ja jaanililled on jäänud tänaseni meelismetsalilledeks. Kannikesi oli kahesuguseid - lõhnavaid ja lõhnata, meie koplis olid küll viimased.

Heinaaegsetest taimedest ja lilledest on paremini meelde jäänud värihein ja see tugevavarreline, millest sai punuda sakste saani. Heinaajal lõhnas (lõhnab) meelitavalt isegi putk.
Marjaaeg oli kordumatu. Kui magusad olid metsmaasikad, kui sa neid leiad heinakaarelt.

Suvesündmustest on eriti meelde jäänud 30ndate algul täielik päikesevarjutus - see oli juunis ja hommikul 9 -10 ajal.
Võib-olla sügis ongi kõige elamuste- ja mälestustevaesem.
Aga esimene lumi tõi rõõmu nii siis kui ka praegustele lastele.

...järgneb

Heinateol, 3

Eerik kirjutab:

Ei olnud siis kummisäärikuid. Eriti hommikul oli vastik astuda külma vette - ilma vees solistamiseta ei saanud heinamaalegi. Aga seegi oli vesine, kuigi jõeäärne heinamaa alati andis väga hea heina.
Heinamaa tuli alati lõpuni ära kõõpida - see jõudis peaaegu Anni karjamaani välja. Vilets oli see heinamaa lõpp, mõnikord võis konnagi(!) heinas ära näha. See oli eriline aeg, kus ka arus iga riba ja heinatutt tuli vikatiga üle käia, küsimata sellest, kas sealt erilist heina sai või ei saanud.

Nüüd on hoopis rikkamad ajad: looduslikud heinamaad on võsastunud ja kui masinaga ligi ei pääse, siis käsivikatiga keegi ennast vaevama ei hakka.
Aga heina sai 5 suurt kuhja - see oli väärtuslik lisa lehmadele, kelle ninaesine oli kaunis kehv.

Söömine ja puhkamine toimus kõrgel kuhjalaval - küll oli aga vastik jälle hiljem vette minna. Jõgi meie heinamaa kohal just kiita ei olnud - ühes kohas võis siiski suplemas käia.

Minu mälestused heiastuvad heinamaadega kahel tasandil: siis, kui ma nooremana täitsin jooksupoisi ülesandeid, kui tõin lõunaks süüa või käisin arus Sepa kaevult, aga aasus Anni allikalt joogivett toomas, ja hiljem, kui ma olin juba tööpoisiks.

Polnud arus ka need võimalused välistatud, kui ööseks metsa jäime. Siis tegi isa väikese lõkke lao lähedale ja hommikul sai aegsasti niitma hakata. Kui aga hobusega (peamiselt Tseesariga) sai arusse tulla, siis toimus see ainult Ojaveski kaudu ja teekonna pikkuseks oli oma 3,5 km.
Muidugi oli see üsna vaevaline, sest ega Tseesar jooksuga või kiirema sammuga endale liiga teinud.

Kui heinad olid küünis - heinategu kestis ikkagi augustini välja - siis oli nagu pool suve möödas ja võis hakata valmistuma rukkikoristamiseks. Muidugi mahtus veel vahele kesaharimine. See oli märgatavalt lihtsam kui jaanipäeva-eelne sõnnikuvedu koos laotamisega ja kesakündmisega.Üldiselt oli see väga kuiv ja soe periood. Kui raskelt seisis ader mullas, kui tõrksad olid kehvavõitu hobused parmude käes!

Aga enne jaanipäeva tuli korda teha ka riigitee lõigud ja neid oli 2 - Hõbedal ja Undla mäel. Kui polnud küllaldaselt liivakruusa veetud, tuli rahaline trahv, aga tee tuli ikkagi korda teha.

... järgneb

Pildil maal, mis seisab meie vallavalitsuse saalis .
Kreutzwald vaatab ja mõtleb: "Kaugelt näen kodu kasvamas". Autor Oskar Mägi
Maal leiti kusagilt pööningult, kus ta oli peidus okupatsiooni eest - haruldus seega.
Lisatud 2.juulil
Tiiu andis lingi, kust võib kõnesoleva maali kohta lugeda.