B nagu banaan

Laoks jälle mälestuste tähestikku. A oli nagu Abja, B-ga tuleb muidugi kohe meelde banaan.
Banaan!
Polnud vist nõukogude ajal teist sellist toitu, millel selline legend ümber olnuks. Näinud me seda polnud, ainult pildi järgi kujutasime ette. Milline küll võiks maitseda banaan? Teisi lõunamaiseid ikka vahel sai, poes müüdi vahel mandariine ja apelsine (aga nendegi saamiseks tuli järjekorras seista ja head õnne omama, et peale juhtuda). Kui ema Krimmis puhkamas käis, siis tõi koju suure kaanega korvi täis virsikuid. Arbuusegi oli vahel suve lõpus võimalik Viljandi turult osta.
Aga banaan!
Esimene kokkupuutumine selle erilise viljaga oli mul kord, kui käisime emaga Tallinnas. Ma pidin igal aastal korra end tähtsale kopsuarstile näitama, sest mul oli lapsena astma. Ja ööbisime siis (minu onu ja onunaise) Tiidu ja Reeli juures.
Mäletan, kuidas kohe nende suurde tuppa sisse minnes märkasin: oo, banaanid! Need lebasid uhkelt akna juures kausis.
Mina neid suurlinna kombeid ei teadnud, maatüdruk, nagu ma olin. Lootsin mõnda aega, et varsti pakutakse ka meile banaane. Aga ei pakutud. Tiit ja Reeli käitusid, nagu see oleks täiesti igapäevane asi, et neil kodus banaanid on.
Varsti läksime magama, aga mul ei tulnud und, vähkresin võõraste linade vahel ja lõpuks andsin alla. Hiilisin suures toas akna alla ja Lasnamäe tulede saatel vaatasin neid banaane. Otsustasin ühe lahti võtta ja otsast maitsta.
Võtsingi kätte. Ma vist ei teadnudki täpselt, kuidas banaane süüakse, sest olin neid lihsalt pildi peal varem näinud. Üritasin vist koort kakkuda, siis lõin hambad sisse.
See banaan oli plastmassist! Samamoodi nagu apelsinid, mis seal kausis olid. Sellised moodsad kodukaunistuselemendid siis Tallinnas... Ma ei rääkinud kellelegi, et öösel salaja sinna sisse hambad sisse olin löönud.
---
Nii elasin paar aastat ära ilma banaanideta, aga kord teatas Lengi Helina, et neil on kodus KAST PÄRIS BANAANE! Et Peeter (Helina onu, meile siis vanaonu poeg) oli kusagilt tuttavate kaudu saanud. Või töötas Peeter ise sel ajal kaugsõidu auto juhina?
Läksime siis Helinale külla ja ta tõigi meile banaani näha. Mul ei ole meeles, et oleksin tervet kasti oma silmada näinud näinud... Selle ühe banaani koorisime lahti ja maitsesime.
Tohutu pettumus. Mingi mõttetult magus, jahune ollus. Ootasin midagi hoopis teistsugust.
Tegelikult ei ole banaan mulle siiani iseäranis maitsema hakanud. Aga välismaa sümboliks jäi see vili sel ajal ikkagi, kuigi oli selline kehva maitsega... Kui meie koolist rühm noori mõne aja pärast Rootsis käisid, siis pajatasid nad tagasi tulles muuhulgas: "Ja banaanid on seal vaeste inimeste toit!"
Banaanid ja vaeste inimeste toit? See tundus absurdikas.
Nüüd tundub see nii loogiline. Ma ise ka olen oma rännakute ajal siin või seal riigis rahahädas ostnud kobara banaane ja ära söönud, tõepoolest on see üks odavamaid ja kõhtu täitvamaid kiirtoite, tervislik ka pealekauba.

Uustalu Tõnu

Need leheküljed on 1795. a. hingerevisjonist. Esimene näitab Elja Jüri talu 26. Tema poeg Tönno elas eelmise revisjoni ajal siin ja oli 24. Nüüd ta enam siin ei ole. "Tönno ist Wirth im Gesinde No 15" : Tönno on talu 15 peremees. Ann on ka seal ja väikene tütar May. Teised lapsed on ikka veel Elja Jüri talus.

See on talu 15. "Rumma Hans ist schon in dem Gesinde No 3 als Wirth angeschrieben" : Rumma Hans on juba kirjas nagu talu 3 peremees. Nii et Hans koos perega on siit läinud.
"Ustallo Tönno, der jetzige Wirth, war bey der vorigen Revision bey seinem Vater, Elja Jürry": Ustallo Tönno, praegune peremees, elas eelmise revisjoni ajal oma isa Elja Jürry juures.

Bibi - meie koer

Mõtlesin, et elustan meie suguvõsa blogi mälestustega koerast, mis vähemalt Epule-Elole peaks üht-teist meelde tooma.

(Kõrval oleval pildil ema vend Valdi koos oma naise Maiga Eestis külas.)

Ühel tuttaval perel Viljandis oli üks pikakarvaline, masajalgne ja täiesti tõuvaba krants, Tuks nimeks. Kui Tuks sai pojad, siis hakati üht neist meile pakkuma. Pärast mõningast kaalumist olime nõus. Noh et lapsel (Triinul) oleks elus asi, kellega võiks mängida. Valisin kolmest ühe, kes oli erinevalt teistest siledakarvaline (et vähem karvu toodaks!). Tõime ta oma koju jõuluks. Nimeks panime Bibi.

Meie lapsepõlves oli küll alati kass olnud, aga koera mitte. Kui ükskord poisid tõidki koju ühe volaski, siis ema-isa käskisid tagasi viia, et meil endalgi ruumi vähe (see oli tõsi!).

Esimesed päevad koos Bibiga olid tõelised õudukad. Selgus, et kutsikaga on rohkem muret kui beebiga. Ta ei olnud nõus minutitki üksi olema. Juba esimesel ööl tegime selle vea, et võtsime ta oma kaissu. Nii väike ja nunnu ju. Siis ma veel ei teadnud, et kui oled kord koera voodisse lasknud, siis enam seda tagasi võtta ei saa. Magaski ta kõik oma elupäevad (neid oli 18 aasta jagu) voodis.

Bibi osutus väga temperamentseks ja kangekaelseks peniks. Sõna ta ei hakanudki kuulama, sest me ei osanud teda õigel ajal kasvatada. Mehi ta üldjuhul ei sallinud. Naisi sellevõrra väga, pidi need kohe üle limpsima.
Eks ta üks tüütus oli. Jooksuajal (aga isastel on see vist pidevalt) põgenes ta minema ja otsi siis teda mööda ilma taga. Algul lasime Bibit niisama ka õue, aga siis karmistati seadusi hulkuvate koerte osas ja me hakkasime teda rihma otsas jalutama. Ega ta soliidselt kõndida osanud, ikka vedis rihma ja sai selle eest pidevalt sakkida. Kui mõni suurem koer vastu tuli, pidi Bibi sülle krabama, sest ürgisase instinkti järgi hakkas ta meid hirmsasti kaitsma, ajades karvad seljas turri ja paljastades oma väikesed tigedad hambad.

Ükskord tuli ta kooli ka. Mismoodi see täpselt oli, kes enam mäletab, aga kolmandalt korruselt ma ta leidsin. Võtsin siis Triinu tunnist välja ja saatsin koera koju viima. Teistel nalja kui palju.

Vähemalt kolme inimest hammustas ta "eluohtlikult".
Üks oli naabermaja tüdruk, kes oli meie Bibi järele lausa hull. Tahtis teda aina musitada ja kallistada. Eks siis koer ampsas. Pidin pärast käima vabandamas ja valuraha pakkumas.
Teine oli Elo, kes sai selle eest, et võttis koerast tagajalgade poolt kinni. Elol on praegugi arm huule peal. On ju?
Kolmas juhtum oli eriti tragikoomiline. Mulle tulid kaks endist koolipoissi külla (olid äsja sõjaväest lahti saanud). Üks neist kartis hirmsasti koera ja hakkas vehklema. No tulemus oligi käes...

Triin ikka treenis ka koera väheke. Näiteks sai Bibiga täitsa edukalt peitust mängida. Leidis alati üles, nii inimese kui toidupalakese.
Oma inimesi armastas ta hullupööra. Tooma auto tundis alati häälest ära ja läks pöördesse.

Vahel kadus ta ära.
Ühte korda mäletan varasemast ajast. Oli külm talv, Bibi kadunud. Käisime teda igalt poolt otsimas. Lõpuks otsisime juba maanteekraavist. Siis ta tuli, haugatas ukse taga - järgmise päeva õhtuks. Oli vist kusagil kinni olnud, sest haises kopituse järele.
Teine kord kadus ära vanurina. Ta oli siis juba poolpime ja seniilsevõitu. Ma ei lootnudki teda enam elusana näha. Järgmisel päeval tuldi mulle koolis ütlema, et Bibi on leitud - vallamajast, kuhu ta oli oma segaduses jõudnud.
Pärast seda mõtlesime tõsiselt, et tema elu on nüüd otsas. Aga ta kosus imekombel ja elas meil veel paar aastat.

Otsus Bibi magama panna tuli raskelt. Tal oli nii suur elutahe, et ka kottpimedana ja kurdina ei andnud alla. Lõpuks muutus olukord võimatuks, sest ta pissis igale poole ja eksis ära ka toas. Kaevasime Triinuga talle haua kadaka juurde aiamaale ja matsime maha teki sees, mille peal ta magas.
Siis otsustasin, et koera ma rohkem endale ei võta. Olgu ta inimese parim sõber - seda raskem on, kui pead temast loobuma.

-------

Mingi teooria järgi võrdub 1 koera eluaasta 7 inimese eluaastaga. Seega oli meie Bibi 18 x 7 = 126 aastat vana. No ütleme - vähemalt 100aastane. Kõik tema lähisugulased - ema, õed-vennad said otsa õnnetu juhuse läbi ehk jäid auto alla. Ta oleks võinud ka jääda 10 korda, aga vedas lihtsalt. Ainult korra sai mingi hoobi vastu tagajalgu, vedas neid veidi aega taga. Ta ei õppinudki ära, et autoga võidu joosta ei maksa.

Oli kaks asja, mis tema puhul võttis viimased närvid.
Bibi ei lasknud enda kallal ühtegi protseduuri toimetada. Näiteks marutaudi vastu süstimine oli täiesti võimatu. Samuti varbaküünte lõikamine. Lõpuks leidsin parima metoodika, mis töötas: istusin talle kaksiratsi selga ja hoidsin lõugu kinni. Sel moel said vajalikud asjad toimetatud.

Kui tahtsime vahel kodust mitmeks päevaks ära minna, siis võtsime Bibile koduhoidja, õigemini pissitaja ja jalutaja. Neid on siit küll ja küll läbi käinud. Ühe ööpäeva võis teda ikka üksi jätta ka. Lõpuks olid nad ju kassiga kahekesi ja magasid, seljad vastamisi, voodis.

Bibist võiks veel jutustada Triin, sest temale see koer sai ju võetud. Praegu on tal kantseldada saksa lambakoer Inka ( pildil ). Koer suure algustähega. Aga Bibi oli meie OMA koer. Veel praegugi kuulen ma vahel vaimusilmas teda küünte klõbinal mööda esikut jooksmas.
------
Bibist on meil pilte küll, aga olgu siin üks olemasolevatest.
Lisasin siia veel pilte, kus Bibi peal. Kommentaarides on juttu sellest, et Simona oli koerast vaimustuses. Elo saatis mõned pildid.

Kirjutas helle - 12. 01. 2008

Kui pandi perekonnanimed...

Panen siia paar ürikulehte, mis pärit Saagast. Tegemist on perekonnanimede panemise raamatuga ja kuupäev on 30. aprill 1835. Talude numbrid on juba tuttavad 15 ja 21 ning mehed vasakul ja naised paremal. Pisut segadust tekitab asjaolu, et on 2 Uustalu Tiidrikut. Üks sai nimeks Lauton ja teine Schwarzberg. Järeldada oskan esialgu vaid seda, et Lautoni Tiidrik oli Mihkli õemees (Mai mees) ja teine Tiidrik oli Mihkli vend. (vt. ka artiklit Sugupuu)
Nimetatud Mihkel Schwarzberg oli Johannese vanaisa ja nimi Schwarzberg tähistas ühte suguvõsa pea 100 aastat.


Mihkel - 12.01.2008

Ohepalu

Ohepalus oli kaks talu. Kolu mõisa hingeloendid 1794-5 ja 1811 näitavad, et1795.a. Jüri oli peremees Elja Jüri talus (varem Elja Juhani). Samal aastal oli Tõnu Uustalu 15 talus peremees.

Elias: 1795.a. Elja Jüri talus peremehe poeg ja 1811.a. peremees. Elias oli abielus ja tal oli lapsed.



Mihkel: 1795.a. Uustalu 15 talus peremehe poeg. 1811.a. peremees.

Tiidrik: 1795.a. peremehe poeg. 1834.a. peremees.

Mihkel, Johannese isa, elas 1858.a. Ohepalu küla talus nr 21 (varasema nr-ga 15) ja siis 1873.a. elas Kihlevere mõisas, saunik. Johannes sündis seal.

http://travelingluck.com/Europe/Estonia/Laane-Virumaa/-2624112_Ohepalu.html

Sugupuu teema jätkuks

Kuna kommentaarium ei luba linke panna ja kuna Giustino küsis Ohepalu küla asukohta, siis tegin eraldi artikli.
Ohepalu küla asub siin.
Ahila küla (umbes Pällu maja asukoht) asub siin.

Mihkel - 5.01.2008

Sugupuu

Tõnu oli Jüri poeg esimesest abielust ja 1788.a. elas ta Ohepalu külas, Kolu mõisapiirkonnas (Heinrichshoff) . Elas Elia talus, ja siin on hiljem kirjutatud Saksa Tiedriko. Pere on kirjas: 'sein Weib' = tema naine, 'sein Sohn' = poeg, 'seine Tochter' = tütar.

Jüri elas ka Ohepalu külas, Elia Juhani talus. Juhan oli tema isa ja Elias arvatavasti tema vanaisa.

T nagu talverõõmud ;)

Jätkame siis tähestiku ladumist. Täna tuli siin New Yorgi lähistel pisut lund maha ja selle auks kirjutan oma lapsepõlve talvedest.
Me käisime esimesed kolm aastat Longi Algkoolis, see asus kilomeeter maad asulast väljas ja suur sahk lükkas meile seda teed lahti. Keset põldu olid niisiis kaks suurt lumevalli ja selle keskel kitsuke tee. Seal me siis ukerdasime. Kui vahel mõni auto seda teed pidi sõitis (seda juhtus üsna harva, näiteks õpetajate autod), siis ronisime kiiresti lumevalli otsa, et masin meist mööda saaks.
Sealjuures tekkis pisike probleem: meid oli koolis õpetatud, et kõigile kooliteel mööduvatele autodele pidid noormehed kummardama ja kraapsu tegema ning tüdrukud pidid sügava kniksu tegema. (Jah! Ma ei tea, kust see komme pärit on! Kujutan ette, et sada aastat enne meid pidid talulapsed mööda sõitvatele mõisahobustele samamoodi kummardama.)Aga kui sa pead samal ajal lumevalli otsa ronima, mida sa seal siis kniksutad või kraapsutad?!

---

Kord leidsin Sürgaveres papa laua alt väga ägeda loomaarsti kohvri, see oli raskest tumepunasest kunstnahast ja laia nelinurkse põhjaga, nähes kokkuvõttes välja nagu pisike kapp. Minu palumise peale andis papa selle mulle ja hakkasin seda koolikotina kasutama. Oli talvine aeg ja me asusime mu kohvrit kasutama lumesaanina: üks tüdruk istus kohvri otsas, jalad ette sirutatud, teine lükkas jooksuga tagant. Iga ilmaga seda teha ei saanud, aga kui teed olid piisavalt jääga kaetud, siis oli see väga vinge sõiduriist ja tee kooli ja koju läks kiirelt!
Aga kevadeks oli see kohver õmblustest lahti sõidetud.

---

Ka Longi koolis pidime talvel kehalise kasvatuse tundides suusatama, aga sellest pole mul suurt midagi meeles. Kooli kõrval põllu peal oli suur kastmise aparaat, pidime sellele suuskadega ringi peale tegema.
Rohkem on meeles Nuia kooli suusatamise orjus. Pidime kooli minema bussiga, sest kool asus 3 kilomeetri kaugusel. Hommikul siis läksid, ühe õla peal koolikott ja teises käes kokku köidetud suusad, otsa seotud kilekott, et sa bussis kogemata kellelgi silma peast ei torkaks. Lisaks oli tavaliselt veel käe otsas kilekott pesemisvahendite ja rätikuga, vahetussärgiga ja võibolla ka suusasaabastega (kuigi need võisid sul ka juba jalas olla).
Küll oli ebamugav selle laadungiga end bussi pressida.
Kui muidu oli meil koolivorm (kuni vist 1990. aasta paiku lasti see vabaks, kui ma keskkoolis olin), siis kehalise kasvatuse päevadel võis koolis olla suusatamisriietega. Hea seegi.
Vahetund enne kehalise kasvatuse tundi tuli kiiresti tegutseda, et õigeks ajaks staadionile jõuda, suusad all.
45 minutit on ju lühike aeg. Pidime selle ajaga kas kusagil "ringe tegema" või, mis hulle, kooli taga internaadimäel alla laskma. Mõlemal pool olid puud ja põõsad ja lase sealt keskelt siis alla! Ja mägi oli Eesti mõistes ikka päris kõrge ja järsk.
Veidi enne tunni lõppu saime minema, et siis tuletõrjujate kiirusel dushi alla hüpata ja riietuda ja tagasi tundidesse joosta. Sageli ei jäänud aega dushi alla minna, nii et järgmises tunnis istusid enda higilõhna sees. Kui tunnid läbi, võtsid enda suusad ja kaks kotti ja pressisid end taas bussi. Mõeldes kergendatud ohkega, et vähemasti homme ei ole kehalise tundi ja on parem päev.
Kõige selle pärast mulle ei meeldinudki suusatada.
Mäletan küll, et paar korda käisime sõpradega niisama, nädalavahetustel suuskadega õues. Aga peale on mälestustes jäänud siiski see ebamugav ja ebameeldiv koolisuusatamine. Nüüd olen lubanud Justini ja Martaga suusatama minna, võibolla on nüüd nii palju aega koolist möödas, et see hakkab mulle lõpuks ometi meeldima.

--

Vahel on mingid kummalised mälestused, milles mitte midagi erilist pole, aga need on kogu aeg kusagil siinsamas, ujuvad väga sageli pähe. Mu lapsepõlve ainus uisutamise mälestus on selline. Olime Suure-Jaanis Triinul külas. Olime just Sürgaverest papa-mamma juurest leidnud oma onude vanad uisud ja läksime siis staadioni juurde "uisutama". Triinul olid vist korralikud valged uisud, mis hoidsid ka pahkluud kinni, meil Eloga olid vanaaegsed poiste uisud ja loomulikult ei püsinud me püsti.
Muud ei midagi. Selline mälestus ongi. Justnagu oleks see pilt mul kogu aeg silme ees. Imelik.
Võibolla jäi see nii tugevalt pähe, sest lõin pepu nii valusasti ära. Kuuldavasti jäävat valuga seotud mälestused meelde.

--

PS. Võiks kirjutada ka vastlapidudest ja kelgutamisest, aga seda teen vastlapäeval ;)
PPS. Ja veel tuli meelde, et koolis oli talvel mingi talispordinädal ja lumelinna ehitamine. Kui teised meie kooli omad (Helina, Elo, Kaisa vms)seda loete ja mäletate, siis kirjutage. Mul endal on talispordinädalast meeles vaid see, et tegime meie pool kodus seinalehe ja meie klass võitis seinalehtede ülekoolilise võistluse. Talispordist sel nädalal ei mäleta ma aga midagi.