Lembitu jutt sai siis selline....
Sõda oli läbi, Sass oli surnud, kolhoose veel polnud, uus võim kehtestas ennast. Kehtestas ennast läbi riigimaksude, mis tuli tasuda natuuras. Martal oli mingi tüli külavanemaga heinanormi täitmise asjus. Lembit viis enne sõjaväge küll heinakoorma Kadrinasse, kuid miski jama oli dokumendiga. Marta sai aasta vanglat Narva vangilaagris. Amnestiaga tuli tal ära istuda pool aastat.
Ega selle vanglaga veel jamad lõppenud.
Vahepeal oli Kihleveresse kolhoos tekitatud. Marta läks ka kolhoosi, kuid õige pea enam tööle ei läinud. Karistuseks "töödistsipliini" rikkumise eest rekvireeriti Marta mesipuud kolhoosile. Lõpuks visati Marta kolhoosist välja. Ümber maja löödi vaiad meetri kaugusele majast ja meetrilaiune teerada suure teeni. See oli siis nüüd Marta maa. Keelatud oli põõsastelt marjade noppimine ja puudelt õunte korjamine - need asusid ju nüüd kolhoosi maal. Vaatamata sellele tegi ta peenraid ja sai hoiatuse. Pidas lehma ja karjatas kolhoosi maal, sai trahvi 1100 rubla. Trahvi ära ei maksnud, saadeti kohtutäitur vara ülesse kirjutama. Ülesse kirjutati Neumanni jalaga õmblusmasin, roheline vatitekk ja mingi kogus kududa lastud käterätikuid (tütardele veimevakka). Ka selle peale ei maksnud Marta trahvi ära. Tuldi siis üleskirjutatud vara rekvireerima, kuid vara oli juba "jalga lasknud". Õmblusmasin oli Mandarahva oma (Manda mehe Eduardi isa oli rätsep) ja kuskile sokutati ära ka käterätikud ja vatitekk. Sellest nüüd piisas, et Marta arreteeriti ja mõisteti 1 aasta vanglat - seekord Harku vanglasse. Kuna Marta võeti kohtusaalis vahi alla, siis ei tea mis sai lehmast. Kinni pandi küll, kuid ega seda 1100 rubla unustatud. Kaarel teadis hiljem rääkida, et Helene oli selle trahvi ikkagi jupphaaval ära maksnud. Aeg oli siis 1954. Lembit oli sõjaväes ja tütred Tallinnas. Kui Lembit sõjaväest 1954.a. sügisel vabanes, siis käis ta Martat vanglas vaatamas.
Ega need vanglad siis Martat ümber "kasvatanud". Hakkas aga jälle kolhoosi maal lambaid kasvatama. Lembit, et neid jamasid vältida, käis puhkuse ajal kolhoosis "lambapäevi" tegemas. (kolhoosis tööl, et Martal lubataks lambaid pidada).
Edasi läks kord pisut "lõdvemaks". Stalin oli surnud, kolhoosist oli saanud sovhoos ja endised kolhoosiesimehed olid oma "võimekust" tõestanud ja parematele jahimaadele saadetud. Konfliktid lahenesid ja lubati ka lambaid pidada.
Mingil ajal oli Marta veel sovhoosis tööl noorkarjatalitajana. Noorloomad olid Pällu punase katusega karjatallis. Sai veel kiita, kuna söötis kogu ettenähtud jõusööda mullikatele ja ei sokutanud "vasakule", mistõttu olid mullikad heas toitumuses.
Mihkel - 02.03.2008
Sunday, March 2, 2008
Tuesday, February 26, 2008
Mõned pildid Lillist
Panen siia ühe pildirea Lillist. Lilli oli Helene õde. Elas ta 90 aastaseks (1885-1975). Abikaasa August Kirss (1880-1924) oli ehitusmees. Lapsed olid Eduard ja Sonny.
Uurisin Lemitu käest miskit, mida siia kirja panna. Ainuke lugu mis meelde tuli oli see, et Lilli oli salaviinamüüja :-). Alkoholi monopolil olid ranged reeglid, mis kellani poes viina müüa tohtis. Eks siis Lilli varus päeval poest ja õhtul-öösel müüs vaheltkasuga edasi. Kord 1940-dal oli ta haledalt võimudele vahele jäänud ja vangimaja juba ähvardas, kuid riigipöördega saabunud segadus päästis. Hiljem oli ta Rakvere turul müüja ja müüs "põllumajandussaaduste ülejääke".
Edasi las räägivad pildid...
Lilli ja August puhkavad Rakvere Tõrma kalmistul.
Uurisin Lemitu käest miskit, mida siia kirja panna. Ainuke lugu mis meelde tuli oli see, et Lilli oli salaviinamüüja :-). Alkoholi monopolil olid ranged reeglid, mis kellani poes viina müüa tohtis. Eks siis Lilli varus päeval poest ja õhtul-öösel müüs vaheltkasuga edasi. Kord 1940-dal oli ta haledalt võimudele vahele jäänud ja vangimaja juba ähvardas, kuid riigipöördega saabunud segadus päästis. Hiljem oli ta Rakvere turul müüja ja müüs "põllumajandussaaduste ülejääke".
Edasi las räägivad pildid...
Lilli ja August puhkavad Rakvere Tõrma kalmistul.Mihkel - 26.02.2008
Monday, February 25, 2008
Sunday, February 24, 2008
Juhuslikult leitud sugupuu
Panen siia viida ühele sugupuule: http://www.avatar.ee/sugupuu/retsold/index.php
Seal puus figureeriv Meeta Turban oli meie Helene õde.
Head avastamist :-)
Mihkel - 24.02.2008
Seal puus figureeriv Meeta Turban oli meie Helene õde.
Head avastamist :-)
Mihkel - 24.02.2008
Saturday, February 23, 2008
Noor Eerik
Eerik sündis 28. juunil 1917. aastal Ahila külas Virumaal, seega on ta Eesti Vabariigist veidi vanem. Ta oli 7. ja ühtlasi kõige noorem laps peres.Eerik lõpetas Rakvere Ühisgümnaasiumi 1937. aastal. Pärast seda astus ta Tartu Ülikooli. Õppis eesti filoloogiat ja filosoofiat.
Õpingud katkesid, järgnes kaks aastat sõjaväge.
Esialgu oli kahekuune noortekursus Tondi sõjakoolis, seejärel teenis Eerik Pärnus 9. jalaväepataljonis.
1940. aasta juunis tuli vabastuskäskkiri.
Sügisel jätkusid ülikooliõpingud, nüüd juba teistsuguses ülikoolis.
Paar päeva enne, kui Saksamaa kuulutas Venemaale sõja, sõitis Eerik koju - Ahilale oma vanemate tallu. Jutud peat-
selt puhkevast sõjast olid kulutulena levinud. Esimene suurküüditamine oli toimunud.
Eerik hoidis mobilisatsioonist kõrvale ja varjas end rukkis, hiljem metsas ja kodus. Ta kasvatas endale habeme nagu isal. Kui ta võõrast nägi, tõmbas end pisut küüru ja eemalt ei suudetud vahet teha isa ja poja vahel.
Sakslaste tulles värvati mehed Omakaitsesse, ka Eerik.
Kord ühel haarangul oli Eerik valves tee ääres, kust venelased üle jooksid. Eerik nende pihta ei tulistanud. (Lembitu mälestused)
Mainimist väärib ka fakt, et Eerik lõpetas Tartu Ülikooli kaks korda. Esimest korda Saksa ajal 1943. aastal. Hiljem tunnistati see diplom kehtetuks ja pärast "punaste ainete" juurdeõppimist sai ta õige (!) diplomi. Mingi segadus on siin veel.
Dokumentide põhjal lõpetas Eerik TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna 1946. aastal eesti keele ja kirjanduse ning etnograafia erialal. 1. juulist 1948. aastal on talle omistatud filoloogikvalifikatsioon. Miks kaks aastat hiljem, ei saa aru.
Kui mina ükskord Tartu ülikooli jõudsin, oli Eeriku õppejõududest Paul Ariste veel täitsa tegija mees. Ta mäletas isa ja mainis seda mulle esimestel loengutel. Ma siis ei teadnud sellest midagi , et isa oli lõpetanud ülikooli ametlikult 2 x. Kui vähe meile ikka usaldati oma elu seiku!
Episoodi Omakaitsesse kuulumisest Eerik varjas. Aeg - Nõukogude okupatsioon - oli õpetanud suud pidama, kui tahtsid ellu jääda. Mitte ainult ellu jääda, vaid ka elada ja töötada, oma peret kasvatada, elust rõõmu tunda. Ei olnud meie isa mingi dissident, aga eesti mees oli küll. Väga aus ja õige eesti mees.
Oma ema-isa, õed-vennad on ta pannud ka laulusalmi sisse.
Eerikust on teisigi sissekandeid, mis avanevad, kui valida silt Eerik.
Eerik suri 3. juulil 1997. aastal, mõned päevad pärast oma 80. sünnipäeva.
Kirjutas helle - 24. veebruaril 2008. a
Õpingud katkesid, järgnes kaks aastat sõjaväge.
Esialgu oli kahekuune noortekursus Tondi sõjakoolis, seejärel teenis Eerik Pärnus 9. jalaväepataljonis.
1940. aasta juunis tuli vabastuskäskkiri.
Sügisel jätkusid ülikooliõpingud, nüüd juba teistsuguses ülikoolis.
Paar päeva enne, kui Saksamaa kuulutas Venemaale sõja, sõitis Eerik koju - Ahilale oma vanemate tallu. Jutud peat-
selt puhkevast sõjast olid kulutulena levinud. Esimene suurküüditamine oli toimunud.Eerik hoidis mobilisatsioonist kõrvale ja varjas end rukkis, hiljem metsas ja kodus. Ta kasvatas endale habeme nagu isal. Kui ta võõrast nägi, tõmbas end pisut küüru ja eemalt ei suudetud vahet teha isa ja poja vahel.
Sakslaste tulles värvati mehed Omakaitsesse, ka Eerik.
Kord ühel haarangul oli Eerik valves tee ääres, kust venelased üle jooksid. Eerik nende pihta ei tulistanud. (Lembitu mälestused)
Mainimist väärib ka fakt, et Eerik lõpetas Tartu Ülikooli kaks korda. Esimest korda Saksa ajal 1943. aastal. Hiljem tunnistati see diplom kehtetuks ja pärast "punaste ainete" juurdeõppimist sai ta õige (!) diplomi. Mingi segadus on siin veel.
Dokumentide põhjal lõpetas Eerik TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna 1946. aastal eesti keele ja kirjanduse ning etnograafia erialal. 1. juulist 1948. aastal on talle omistatud filoloogikvalifikatsioon. Miks kaks aastat hiljem, ei saa aru.
Kui mina ükskord Tartu ülikooli jõudsin, oli Eeriku õppejõududest Paul Ariste veel täitsa tegija mees. Ta mäletas isa ja mainis seda mulle esimestel loengutel. Ma siis ei teadnud sellest midagi , et isa oli lõpetanud ülikooli ametlikult 2 x. Kui vähe meile ikka usaldati oma elu seiku!
Episoodi Omakaitsesse kuulumisest Eerik varjas. Aeg - Nõukogude okupatsioon - oli õpetanud suud pidama, kui tahtsid ellu jääda. Mitte ainult ellu jääda, vaid ka elada ja töötada, oma peret kasvatada, elust rõõmu tunda. Ei olnud meie isa mingi dissident, aga eesti mees oli küll. Väga aus ja õige eesti mees.
Oma ema-isa, õed-vennad on ta pannud ka laulusalmi sisse.
Eerikust on teisigi sissekandeid, mis avanevad, kui valida silt Eerik.
Eerik suri 3. juulil 1997. aastal, mõned päevad pärast oma 80. sünnipäeva.
Kirjutas helle - 24. veebruaril 2008. a
Eduard Kirss
Eedja, nagu teda hüüti, oli Helene õe Lilli poeg. Elas Rakveres ja pidas tisleriametit.
Lembit mäletab…
Rakveres oli olnud mingi lööming või kaklus, kus oli osalenud ka (purjus) Eedja. Prefekt oli talle määranud 2 või 3 kuud vanglat. Seadused olid aga nii, et kui mingi aeg ei suudetud pokri pista, siis karistus aegus. Edja „põgenes“ Ahilale ja kuna seal oli just Tõnuhansu ja Ülejõe majade ehitamine (1934), siis lisaks redutamisele tegi ka majadele aknad-uksed ja mööblitki.
Kord Saksa ajal Rakveres hüüdis ta mööduvale tuttavale pilkamisi „elagu Stalin“ (ikka jälle joogise peaga). Selle peale nabiti ta kinni ja saadeti paariks nädalaks varemeid koristama.
Läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke ja oli tõenäoliselt Rebase pataljonis. Kui pataljon toodi Narva alla siis sai Eedja lähedal lõhkenud mürsu tagajärjel raskelt haavata. Ambuteeriti parem käsi ja vasak jalg. Õde Sonny käis teda Tartu haiglas vaatamas ja siis oli juttu, et viiakse Saksamaale.
Edasised andmed puuduvad.
Eedjale oli annetatud Raudrist ja Idamedal (Lembit on neid näinud).
Lilli, Eduard ja Meeta
Eduard, Sonny ja Lilli
Eduard vasakul.
Eduard istub vasakul.
Lembit mäletab…
Rakveres oli olnud mingi lööming või kaklus, kus oli osalenud ka (purjus) Eedja. Prefekt oli talle määranud 2 või 3 kuud vanglat. Seadused olid aga nii, et kui mingi aeg ei suudetud pokri pista, siis karistus aegus. Edja „põgenes“ Ahilale ja kuna seal oli just Tõnuhansu ja Ülejõe majade ehitamine (1934), siis lisaks redutamisele tegi ka majadele aknad-uksed ja mööblitki.
Kord Saksa ajal Rakveres hüüdis ta mööduvale tuttavale pilkamisi „elagu Stalin“ (ikka jälle joogise peaga). Selle peale nabiti ta kinni ja saadeti paariks nädalaks varemeid koristama.
Läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke ja oli tõenäoliselt Rebase pataljonis. Kui pataljon toodi Narva alla siis sai Eedja lähedal lõhkenud mürsu tagajärjel raskelt haavata. Ambuteeriti parem käsi ja vasak jalg. Õde Sonny käis teda Tartu haiglas vaatamas ja siis oli juttu, et viiakse Saksamaale.
Edasised andmed puuduvad.
Eedjale oli annetatud Raudrist ja Idamedal (Lembit on neid näinud).
Lilli, Eduard ja Meeta
Eduard, Sonny ja Lilli
Eduard vasakul.
Eduard istub vasakul.Mihkel - 23.02.2008
Üks tunnistus
Käimasolevate pidustuste taustal tahtsin ülesse riputada midagi temaatilist.
Mitte päris täppi, aga ehk kõlbab. Pildil paremal siis Ülejõe Sass Irboskas.
Tunnistuses viidatud märk ei ole kahjuks säilinud.
Mihkel - 23.02.2008
Subscribe to:
Posts (Atom)