Sürgavere mamma

On varahommik, täna on meie „Sürgavere mamma“ matused. Tuhastamine. Temaga oli minu meelest sellest juttu ja ta ütles, et „tehke, kuidas tahate, Salme tuhastati“. Sellest võis välja lugeda, et talle sobib see ka. Nii oli see ikka nii mõnelgi puhul, Salme otsustas ja mamma tegi järgi.

Salme oli mamma vanem ja ainus õde. Salme muretses üsna palju selle pärast, kuidas Lainel (st mammal) läheb, kas ta ikka oskab elada. Mäletan neid õhtuid, kui vahel Tallinnas Salme pool ööbisin ja talle vastust andsin mamma elu teemadel.

Mamma elu.

Eile õhtul rääkisin selle mehega, kes matusel kõne peab. Ja sain aru, et mammat on mõnes mõttes raske kirjeldada. Ta oli lihtne naine. 

„Oli tal hobbisid?“

Mõtlesin. Mammal ja hobisid? Kunagi kudus ta, kindaid ja sokke, ma ei tea, kas talle meeldis, aga ju siis ikka. Aga siis jäid tal käed haigeks ja rohkem ei kudunud ka. Ja aeda hoidis korras, ju see talle ka meeldis.

Jõuan ühe olulise äratundmiseni. Mamma oli toriseja, seetõttu ongi raske öelda, mis talle tegelikult meeldis. Kes mammat vähegi tundis, see sai aru, et ega ta ei torise paha pärast, mitte sugugi selleks, et teist solvata. Ta oli lihtsalt selline teravama keelega. Isegi papa matuse peielauas hakkas ta esimese asjana torisema, miks papa ära oli surnud. See oli päris naljakas.

/Pilt: papa ja mamma koduõues, tehtud 2010 suvel./

Lapsena olin palju mamma ja papa juures, millegipärast rohkem kui teised lapsed. Mäletan hommikusi rütme, kui voodis ringutasin ja köögist tuli mamma monotoonne torisemine ja seda ilmestas papa, samuti madalal toonil: „Jaa, jaa! Nii see on!“, sellise papa-huumoriga. Kuni mamma vastu ei pidanud ja kõrgemal toonil suskas: „Kas sa üldse kuulad ka, mis ma räägin?!“... Ja hakkas jälle otsast peale.

Mäletan ka ühte lapsepõlvemõtet: et mammal on väga raske elu, ta on nagu teenija. Ja sellepärast ta torisebki.

Kas mammal oli raske elu?

Kerge see kindlasti polnud. Sündinud 1930, esimesed 10 aastat olid ehk need kõige turvalisemad, neist võib lugeda ka Salme memuaarides. 

Laine Laanemaa Läänemaalt, see kõlab ilusasti. See oli ta neiunimi ja neiuelu.

Siis algasid keerulisemad ajad. Riigikorra vahetus, sõda. Ma ei mäleta praegu peast (see on kassettidel olemas), millal mamma isa Martin vangi pandi. Ta oli vabadussõja sõdur, kes sai Eesti riigilt kingiks asunikukoha, kuhu ehitas talu.

Igatahes üks asi on kindel meie suguvõsa ajaloos ja legendides: 1949. aasta märts. Selleks ajaks oli Martin vangilaagris, Salme õppis linnas koolis, ja kodukülas Varblas elas Martini naine (minu vanavanaema) Anna koos noorema tütre Lainega (mammaga). Selle küüditamispäeva tegevustest on mamma mulle intervjuus rääkinud, see oli raske päev... Aga neil õnnestus peitu saada. Märtsikuu metsas. Ilma koduta, sest koju tagasi need kaks naist ei läinudki. Liikusid sugulaste-tuttavate küünides, infot Salme kohta esialgu polnudki, hiljem said teada, et ta küüditati.

Mäletan, kuidas kord tegi mamma meile süüa meie juures Karksis ja ta ei teadnud, et köögikapist tulevad nõud tuleb üle kontrollida... ja nii pakkus ta meile piimasuppi, mille sees ulpisid pisikesed punased sipelgad, meie köögikapi nurga elanikud... Me keeldusime söömast. Mamma üritas meid ikka sööma saada ja rääkis: "Kui mina oma emaga kord märtsikuus metsas elasin, siis meie jäime ellu tänu sellele, et leidsime sipelgapesasid ja sõime sipelgaid. Sipelgad on täiesti maitsvad!"

Nojah. Igatahes supp jäi söömata,...

Aga tagasi mamma elu juurde. Papaga kohtus ta Audrus, see oli juba pärast tehnikumi lõpetamist ja velskri abina tööle asumist. Noor papa töötas loomaarstina. Ja koos kolisid nad Audrust... ikka Varblasse, mamma kodukülla, mitte kaugele ta isa Martini ehitatud majast, ta lapsepõlvekodust, millest ta ilma jäi.

Mõtlen, et mamma juured olid tugevamad. Ühest kohast. Me oleme ka ta juuri veidi uurinud ja nii kaugele, kui teada, on ta ema (sünd Anna Sabiin) ja isa (Martin Laanemaa) ning nende esivanemad pärit sealt: Lääne/Pärnumaalt Varbla külast. Papa juured olid kaheharulised. Valgamaal Hellenurmes on papa emapoolsed juured kindlalt maas, aga papa isapoolne juurikas tuleb hoopis Uuralitest. Ning papa käis õppimas Petseris, siis Tartus... Ja oma lapsepõlveski jõudis ta elada mitmel pool. Igatahes sobis talle see idee, kolida oma naise sünnikülla.

/pilt ka vahele: siin on mamma, papa, Aime, Toivo, papa vanemad ning seisab papa vend Leo./

Seal sündisid neil kõigepealt Aime, st meie ema. Siis Toivo, siis Vello. Kolm last, ning pärast seda tuli vanaisale tööpakkumine hoopis kesk-Eestisse ja nõnda kolisidki nad ära – Sürgaverre, Viljandimaale.

Nii kaua, kui mina mäletan, olid mamma ja ta õde Salme (tema trajektooriks sai Pärnu-Tallinn) ikka seotud Varblaga, hinges vähemalt. Olen kuulnud igasuguseid Varbla rahva jutte, on nimed, mille ära tunnen, kui neid mu kõrva juures mainida, ja ma tean, et need on mamma või Salme suust. Nad käisid surnuaiapühal ja hoolitsesid haudade eest...

Aga tegelikult nad justkui-juurdusid mujal. Ja müüsid 90ndate alguses tagastatud isakodu maha (nagu ikka, idee oli Salme oma ja mamma tuli kaasa.)

Miks ma kasutan sellist väljendit, justkui-juurdusid? Mõtlesin sellele just eile, kui peielauda kokku lugesin. Meil tuleb väike matus, vaid 15 inimest, kõik sugulased. Ja külarahvas Sürgaverest ei hakka tulema. Ja sugulased Varblast ei hakka tulema. Ma ei tea, mis see on. Polegi vaja rohkem rahvast, kammerlikud omade-vahel matused  ongi mõnusamad, aga siiski... Kas oleks neid "omasid" rohkem olnud? Kui oled niimoodi minema kolinud oma sünnikülast, siis ehk oledki lõpuks selline... omadele võõras ja võõrastele võõras.

Mammaga ongi ehk selline asi, et ta oli alati olemas, aga ta ei olnud kunagi fookuses. Kui palju kordi olen ma kirjutanud papast... Papa tegeles minuga rohkem, ilmselt seepärast. Papa võttis ette minu ja maakaardid ja uurisime midagi, samal ajal kui mamma tegi köögis süüa. (Vahel torisedes, et miks papa mõttetult aega kulutab...)

Seda, et papa ei oska praktiliselt üldse süüa teha, sain ma teada alles hiljuti. Ma lihtsalt ei mõtelnud sellele. Söök ilmus lauale.

Mamma oli teenindaja tüüpi. Kodus pidin nõud ise kraanikaussi viima, aga Sürgaveres ütles mamma: „Las ta olla!“ Ja pesi ise, kausi sees laual,pliidil soojendatud vee sees.

**

Nii, leidsin ühe koha oma 2006. aastal kirjutatud blogist (pikemalt siin),kopeerin:

„Kui ma laps olin, siis veetsin palju aega papa ja mamma juures. Mulle tundus sel ajal, et papa on nagu kuningas ja mamma on tema teenija. Sest papa oli alati nii rahulik, naeratav ja väärikas. Aga mamma kogu aeg kurtis ja virises. Mõtlesin: küll tema elu peab ikka raske olema.
Suveommikuti, kui ma veel magasin, siis kuulsin oma voodisse lisaks kärbsete suminale ja kella tiksumisele ka juttu, mis tuli köögist. Põhiliselt olid kuulda kõrgemad toonid, vanaema "No kas ma ei ütelnud...", "No mis sa ajad!" Ja siis vahele rahulikult ja madalalt papa suust: "Nojah. Eks ta ole - eks ta ole."
Papa on ikka öelnud: "Mina ei näe vajadust vaielda."
Ja ma olen ka üritanud seda meeles hoida, enne kui impulsiivselt mõnda vaidlusesse torman.

Mammast hakkasin ma paremini aru saama siis, kui juba suurem olin. Tema kohta võiks käia ütlus "Haukuv koer ei hammusta". Mamma kogu aeg toriseb ja jutustab, aga tegelikult ta väga hoolib. Ja viimasel ajal olen ma hakanud märkama tema särtsakamat ja positiivsemat poolt, see on lihtsalt torisemise kihi all.
Naljakas, papa on ju poolvenelane ja mamma on eestlane. Aga papa on nagu rahulik eesti mees, mamma aga justkui slaavi temperamendiga.
Viimasel ajal teeb mamma papale oma elujõuga pikalt ära (kahjuks). Mammal kahjuks autojuhilube ei ole, nii müüsid nad oma Zhiguli maha - sest papa enam juhtida ei taha, "mina ei taha seda riski võtta, vaat kui väsin keset sõitu ära". Ja nüüd sebib mamma oma ligi 76 eluaasta kohta ikka väga tublilt bussiga ringi. Ja teeb peaaegu üksi aia- ja põllutööd ära.

...See oli niisiis jutt ajast, kui nii mamma kui ka papa elus olid. Pilt siia ka umbes samast ajast, umbes 2005, meie Marta vanuse järgi arvan, ta tundub siin kaheaastane: Mamma ja tema naissoost järeltulijad selleks hetkeks. Praegu tuleks samale pildile lisada veel kolm tüdrukut. Aaa, ja pilt meenutab ka seda, et mamma väga armastas kasse ja koeri.

***

„Mis oli tema amet?“ küsis leinatalitaja mult eile õhtul, ja ma mõtlesin: jälle ma ei tea, mida vastata. Kuidas saab olla, et ma ei tea? Kunagi töötas mamma kolhoosi töökoja öövalvurina, käisin temaga vahel kaasas, mul on meeles see bensiini- ja tavotilõhn, mis mulle nii väga meeldis. Edasi? Suviti metsatulekahjude hooajal oli tal kummaline ametipost, pidi ronima mitu korda päevas veetorni tippu (ja seda teadsime kõik, kus olid mädased lauad, sinna peale lihtsalt ei astunud...), vaatama, ega kusagil tulekahjut pole. Veetorni tipus oli ka kompass ja telefon, et ta saaks kohe tuletõrjet teavitada. Ma ei mäleta, mitu tulekahju ta kätte sai. Mõne ikka. Sürgavere veetorn asub Sakala kõrgustiku kõrgemal kohal ja ümberringi on metsad.

„Kas ta spordiga tegeles?“ küsis leinatalitaja edasi. Vanaema ja spordiga? See küsimus tegi mulle veidi nalja. Ei käinud vanaema kunagi kusagil ilmaaegu, st ainult spordi pärast. Muidugi tegime metsas marjakorjamise-sporti ja küla vahel poeskäimise-sporti ja siis tegi ta veetorni-ronimise sporti...

Vaid mõni aasta tagasi üllatas mamma mind, kui läksime sügisel õunu võtma... see pidi olema 2011 varasügis, sest olin viimast aega rase. Mammat polnud toas, leidsime ta aias, kus ta juba täitis meie jaoks õunakotte. Äsas mingi toikaga, raputas õunapuid, aga kõik õunad ei tulnud alla. Ma tahtsin korraks ronida õunapuu otsa, et raputada, aga ta ei lasknud: „Mis sa nüüd siin, noh, pole sul vaja...“Ja ütles, et ma hoiaks ta selga.

Ja ronis ise. See oli madal oks ja ma hoidsin kinni, aga ikkagi. Ta oli siis ju 81-aastane.

Või eelmisel aastal, olime tal külas, küsisin mingi raamatu kohta, ja ootamatu väledusega ronis ta voodi peale ja seal seistes hakkas otsima lae alt raamaturiiulitelt. 83 oli ta siis.

Nii et selline oli mamma „sport“.

Muidugi jäi ta viimastel aastatel nõrgemaks. Mitu aastat üritasin ma rääkida, et kas tahad, viin su autoga Varblasse, sugulaste juurde ja haudu vaatama, aga ta ei olnud eriti huvitatud. Sinnapaika see jäigi.

Ja viimasel sügisel hakkas talle tulema dementsus. Hommikul rääkis värskemat juttu, õhtul oli juba enesesse tõmbunud ja segase jutuga. Tahtis niisama pikutada. Voodi oli tal lai ja ikka poolenisti täis ajakirju. Talle meeldis neid lugeda. Kui ta omal ajal papat sõitles liigse lugemishuvi pärast, siis nüüd viimastel aastatel tegeles ise sama asjaga... tegelikult raamatuid ei lugenud mamma kunagi eriti. Tema eriala olid igasugused tervisenõuanded ajakirjades.

Mammal oli ju ka rinnavähk, see diagnoositi 2010 aasta alguses, kui ta hakkas lähenema 80. sünnipäevale. Maikuus, sünnipäevanädalal (kui mitte isegi sünnipäeval?) oligi tal operatsioon.

Pärast seda lasi mamma teha „kõik, mis kästud“: kiirituse, keemiaravi. Ja seejärel teatas ta, et teda see asi rohkem ei huvita. Umbes samasse aega jäi ka papa surm (2010 detsembris). „Mina rohkem rindu kontrollima ei lähe, elan, nagu päevi on antud. Pole mind mõtet selle teemaga rohkem tülitada.“ Nii mamma ütles ja nii jäi.

Neli aastat oli veel antud.

Ja pühapäeva hommikul oma voodis une peal ta suri.

Minul oli pühapäeval korraldada Marta 11. sünnipäeva pidu. Kui onu Vellolt telefonikõne sain, siis ütlesin selle kurva uudise kohe edasi ka Martale ja tüdrukutele.

„Ahah,“ ütles Marta. Pidas pausi ja ütles: „Mul on siis veel kaks vanavanaema elus.“ Ja teised tüdrukud arutasid, kellel on mitu vanavanavanemat veel elus...

Ja nad mängisid ja jooksid edasi, ei mingit suurt leina... Mamma võib olla rahul, temast läks elu edasi. Täna paneme ta keha tulle, 29.mail, tema 85. sünniaastapäeval plaanime selle sängitada Suure-Jaani kalmistule, papa kõrvale.