On varahommik, täna on meie „Sürgavere
mamma“ matused. Tuhastamine. Temaga oli minu meelest sellest juttu
ja ta ütles, et „tehke, kuidas tahate, Salme tuhastati“. Sellest
võis välja lugeda, et talle sobib see ka. Nii oli see ikka nii mõnelgi puhul, Salme otsustas ja mamma tegi järgi.
Salme oli mamma vanem ja ainus õde.
Salme muretses üsna palju selle pärast, kuidas Lainel (st mammal)
läheb, kas ta ikka oskab elada. Mäletan neid õhtuid, kui vahel
Tallinnas Salme pool ööbisin ja talle vastust andsin mamma elu
teemadel.
Mamma elu.
Eile õhtul rääkisin selle mehega,
kes matusel kõne peab. Ja sain aru, et mammat on mõnes mõttes
raske kirjeldada. Ta oli lihtne naine.
„Oli tal hobbisid?“
Mõtlesin. Mammal ja hobisid? Kunagi
kudus ta, kindaid ja sokke, ma ei tea, kas talle meeldis, aga ju siis
ikka. Aga siis jäid tal käed haigeks ja rohkem ei kudunud ka. Ja
aeda hoidis korras, ju see talle ka meeldis.
Jõuan ühe olulise äratundmiseni.
Mamma oli toriseja, seetõttu ongi raske öelda, mis talle tegelikult meeldis. Kes mammat vähegi tundis, see sai aru, et ega ta
ei torise paha pärast, mitte sugugi selleks, et teist solvata. Ta oli lihtsalt selline teravama keelega. Isegi papa matuse peielauas hakkas ta esimese asjana torisema, miks papa ära oli surnud. See oli päris naljakas.
/Pilt: papa ja mamma koduõues, tehtud 2010 suvel./
Lapsena olin palju mamma ja papa
juures, millegipärast rohkem kui teised lapsed. Mäletan hommikusi
rütme, kui voodis ringutasin ja köögist tuli mamma monotoonne torisemine ja seda ilmestas papa, samuti madalal toonil: „Jaa, jaa! Nii see
on!“, sellise papa-huumoriga. Kuni mamma vastu ei pidanud ja kõrgemal
toonil suskas: „Kas sa üldse kuulad ka, mis ma räägin?!“... Ja
hakkas jälle otsast peale.
Mäletan ka ühte lapsepõlvemõtet: et
mammal on väga raske elu, ta on nagu teenija. Ja sellepärast ta
torisebki.
Kas mammal oli raske elu?
Kerge see kindlasti polnud.
Sündinud 1930, esimesed 10 aastat olid ehk need kõige turvalisemad,
neist võib lugeda ka Salme memuaarides.
Laine Laanemaa Läänemaalt, see kõlab ilusasti. See oli ta neiunimi ja neiuelu.
Siis algasid keerulisemad
ajad. Riigikorra vahetus, sõda. Ma ei mäleta praegu peast (see on
kassettidel olemas), millal mamma isa Martin vangi pandi. Ta oli
vabadussõja sõdur, kes sai Eesti riigilt kingiks asunikukoha, kuhu
ehitas talu.
Igatahes üks asi on kindel meie
suguvõsa ajaloos ja legendides: 1949. aasta märts. Selleks ajaks
oli Martin vangilaagris, Salme õppis linnas koolis, ja kodukülas
Varblas elas Martini naine (minu vanavanaema) Anna koos noorema tütre
Lainega (mammaga). Selle küüditamispäeva tegevustest on mamma mulle intervjuus
rääkinud, see oli raske päev... Aga neil õnnestus peitu saada.
Märtsikuu metsas. Ilma koduta, sest koju tagasi need kaks naist ei
läinudki. Liikusid sugulaste-tuttavate küünides, infot Salme kohta esialgu polnudki, hiljem said teada, et ta küüditati.
Mäletan, kuidas kord tegi mamma meile
süüa meie juures Karksis ja ta ei teadnud, et köögikapist tulevad
nõud tuleb üle kontrollida... ja nii pakkus ta meile piimasuppi,
mille sees ulpisid pisikesed punased sipelgad, meie köögikapi nurga elanikud... Me keeldusime söömast. Mamma üritas meid ikka sööma
saada ja rääkis: "Kui mina oma emaga kord märtsikuus metsas elasin,
siis meie jäime ellu tänu sellele, et leidsime sipelgapesasid ja
sõime sipelgaid. Sipelgad on täiesti maitsvad!"
Nojah. Igatahes supp jäi söömata,...
Aga tagasi mamma elu juurde. Papaga kohtus ta Audrus, see oli juba
pärast tehnikumi lõpetamist ja velskri abina tööle asumist. Noor papa
töötas loomaarstina. Ja koos kolisid nad Audrust... ikka Varblasse,
mamma kodukülla, mitte kaugele ta isa Martini ehitatud majast, ta
lapsepõlvekodust, millest ta ilma jäi.
Mõtlen, et mamma juured olid
tugevamad. Ühest kohast. Me oleme ka ta juuri veidi uurinud ja nii
kaugele, kui teada, on ta ema (sünd Anna Sabiin) ja isa (Martin
Laanemaa) ning nende esivanemad pärit sealt: Lääne/Pärnumaalt Varbla
külast. Papa juured olid kaheharulised. Valgamaal Hellenurmes on
papa emapoolsed juured kindlalt maas, aga papa isapoolne juurikas
tuleb hoopis Uuralitest. Ning papa käis õppimas Petseris, siis
Tartus... Ja oma lapsepõlveski jõudis ta elada mitmel pool. Igatahes sobis talle see idee, kolida oma naise
sünnikülla.
/pilt ka vahele: siin on mamma, papa, Aime, Toivo, papa vanemad ning seisab papa vend Leo./
Seal sündisid neil kõigepealt Aime, st meie ema. Siis Toivo, siis Vello. Kolm last, ning pärast seda tuli vanaisale
tööpakkumine hoopis kesk-Eestisse ja nõnda kolisidki nad ära –
Sürgaverre, Viljandimaale.
Nii kaua, kui mina mäletan, olid mamma
ja ta õde Salme (tema trajektooriks sai Pärnu-Tallinn) ikka seotud Varblaga, hinges vähemalt. Olen kuulnud igasuguseid Varbla rahva
jutte, on nimed, mille ära tunnen, kui neid mu kõrva juures
mainida, ja ma tean, et need on mamma või Salme suust. Nad käisid
surnuaiapühal ja hoolitsesid haudade eest...
Aga tegelikult nad justkui-juurdusid
mujal. Ja müüsid 90ndate alguses tagastatud isakodu maha (nagu ikka, idee oli Salme oma ja mamma tuli kaasa.)
Miks ma kasutan sellist väljendit,
justkui-juurdusid? Mõtlesin sellele just eile, kui peielauda kokku
lugesin. Meil tuleb väike matus, vaid 15 inimest, kõik sugulased.
Ja külarahvas Sürgaverest ei hakka tulema. Ja sugulased Varblast ei
hakka tulema. Ma ei tea, mis see on. Polegi vaja rohkem rahvast, kammerlikud omade-vahel matused ongi mõnusamad, aga
siiski... Kas oleks neid "omasid" rohkem olnud? Kui oled niimoodi minema kolinud oma sünnikülast, siis
ehk oledki lõpuks selline... omadele võõras ja võõrastele
võõras.
Mammaga ongi ehk selline asi, et ta oli
alati olemas, aga ta ei olnud kunagi fookuses. Kui palju kordi olen
ma kirjutanud papast... Papa tegeles minuga rohkem, ilmselt
seepärast. Papa võttis ette minu ja maakaardid ja uurisime midagi,
samal ajal kui mamma tegi köögis süüa. (Vahel torisedes, et miks
papa mõttetult aega kulutab...)
Seda, et papa ei oska praktiliselt
üldse süüa teha, sain ma teada alles hiljuti. Ma lihtsalt ei
mõtelnud sellele. Söök ilmus lauale.
Mamma oli teenindaja tüüpi. Kodus
pidin nõud ise kraanikaussi viima, aga Sürgaveres ütles mamma:
„Las ta olla!“ Ja pesi ise, kausi sees laual,pliidil soojendatud vee sees.
**
Nii, leidsin ühe koha oma 2006. aastal
kirjutatud blogist (pikemalt siin),kopeerin:
„Kui ma laps olin, siis veetsin palju aega papa ja mamma juures. Mulle tundus sel ajal, et papa on nagu kuningas ja mamma on tema teenija. Sest papa oli alati nii rahulik, naeratav ja väärikas. Aga mamma kogu aeg kurtis ja virises. Mõtlesin: küll tema elu peab ikka raske olema.
Suveommikuti, kui ma veel magasin, siis kuulsin oma voodisse lisaks kärbsete suminale ja kella tiksumisele ka juttu, mis tuli köögist. Põhiliselt olid kuulda kõrgemad toonid, vanaema "No kas ma ei ütelnud...", "No mis sa ajad!" Ja siis vahele rahulikult ja madalalt papa suust: "Nojah. Eks ta ole - eks ta ole."
Papa on ikka öelnud: "Mina ei näe vajadust vaielda."
Ja ma olen ka üritanud seda meeles hoida, enne kui impulsiivselt mõnda vaidlusesse torman.
Mammast hakkasin ma paremini aru saama siis, kui juba suurem olin. Tema kohta võiks käia ütlus "Haukuv koer ei hammusta". Mamma kogu aeg toriseb ja jutustab, aga tegelikult ta väga hoolib. Ja viimasel ajal olen ma hakanud märkama tema särtsakamat ja positiivsemat poolt, see on lihtsalt torisemise kihi all.
Naljakas, papa on ju poolvenelane ja mamma on eestlane. Aga papa on nagu rahulik eesti mees, mamma aga justkui slaavi temperamendiga.
Viimasel ajal teeb mamma papale oma elujõuga pikalt ära (kahjuks). Mammal kahjuks autojuhilube ei ole, nii müüsid nad oma Zhiguli maha - sest papa enam juhtida ei taha, "mina ei taha seda riski võtta, vaat kui väsin keset sõitu ära". Ja nüüd sebib mamma oma ligi 76 eluaasta kohta ikka väga tublilt bussiga ringi. Ja teeb peaaegu üksi aia- ja põllutööd ära.
...See
oli niisiis jutt ajast, kui nii mamma kui ka papa elus olid. Pilt siia ka umbes samast ajast, umbes 2005, meie Marta vanuse järgi arvan, ta tundub siin kaheaastane: Mamma ja tema naissoost järeltulijad selleks hetkeks. Praegu tuleks samale pildile lisada veel kolm tüdrukut. Aaa, ja pilt meenutab ka seda, et mamma väga armastas kasse ja koeri.
***
„Mis oli tema amet?“ küsis
leinatalitaja mult eile õhtul, ja ma mõtlesin: jälle ma ei tea, mida vastata.
Kuidas saab olla, et ma ei tea? Kunagi töötas mamma kolhoosi töökoja
öövalvurina, käisin temaga vahel kaasas, mul on meeles see
bensiini- ja tavotilõhn, mis mulle nii väga meeldis. Edasi? Suviti metsatulekahjude hooajal oli tal kummaline ametipost, pidi ronima mitu korda
päevas veetorni tippu (ja seda teadsime kõik, kus olid mädased
lauad, sinna peale lihtsalt ei astunud...), vaatama, ega kusagil
tulekahjut pole. Veetorni tipus oli ka kompass ja telefon, et ta
saaks kohe tuletõrjet teavitada. Ma ei mäleta, mitu tulekahju ta kätte
sai. Mõne ikka. Sürgavere veetorn asub Sakala kõrgustiku kõrgemal kohal ja
ümberringi on metsad.
„Kas ta spordiga tegeles?“ küsis
leinatalitaja edasi. Vanaema ja spordiga? See küsimus tegi mulle veidi nalja. Ei käinud vanaema kunagi kusagil ilmaaegu, st ainult spordi pärast. Muidugi tegime metsas marjakorjamise-sporti ja
küla vahel poeskäimise-sporti ja siis tegi ta veetorni-ronimise
sporti...
Vaid mõni aasta tagasi üllatas mamma mind, kui läksime sügisel õunu võtma... see pidi olema 2011
varasügis, sest olin viimast aega rase. Mammat polnud toas, leidsime
ta aias, kus ta juba täitis meie jaoks õunakotte. Äsas mingi toikaga,
raputas õunapuid, aga kõik õunad ei tulnud alla. Ma tahtsin korraks
ronida õunapuu otsa, et raputada, aga ta ei lasknud: „Mis sa nüüd
siin, noh, pole sul vaja...“Ja ütles, et ma hoiaks ta selga.
Ja ronis ise. See oli madal oks ja ma
hoidsin kinni, aga ikkagi. Ta oli siis ju 81-aastane.
Või eelmisel aastal, olime tal külas,
küsisin mingi raamatu kohta, ja ootamatu väledusega ronis ta voodi
peale ja seal seistes hakkas otsima lae alt raamaturiiulitelt. 83 oli
ta siis.
Nii et selline oli mamma „sport“.
Muidugi jäi ta viimastel aastatel
nõrgemaks. Mitu aastat üritasin ma rääkida, et kas tahad, viin su
autoga Varblasse, sugulaste juurde ja haudu vaatama, aga ta ei olnud
eriti huvitatud. Sinnapaika see jäigi.
Ja viimasel sügisel hakkas talle
tulema dementsus. Hommikul rääkis värskemat juttu, õhtul oli juba
enesesse tõmbunud ja segase jutuga. Tahtis niisama pikutada. Voodi oli tal lai ja ikka poolenisti täis
ajakirju. Talle meeldis neid lugeda. Kui ta omal ajal papat sõitles
liigse lugemishuvi pärast, siis nüüd viimastel aastatel tegeles ise sama asjaga... tegelikult raamatuid ei lugenud
mamma kunagi eriti. Tema eriala olid igasugused tervisenõuanded
ajakirjades.
Mammal oli ju ka rinnavähk, see
diagnoositi 2010 aasta alguses, kui ta hakkas lähenema 80.
sünnipäevale. Maikuus, sünnipäevanädalal (kui mitte isegi
sünnipäeval?) oligi tal operatsioon.
Pärast seda lasi mamma teha „kõik,
mis kästud“: kiirituse, keemiaravi. Ja seejärel teatas ta, et teda
see asi rohkem ei huvita. Umbes samasse aega jäi ka papa surm (2010
detsembris). „Mina rohkem rindu kontrollima ei lähe, elan, nagu
päevi on antud. Pole mind mõtet selle teemaga rohkem tülitada.“ Nii mamma ütles ja nii jäi.
Neli aastat oli veel antud.
Ja pühapäeva hommikul oma voodis une
peal ta suri.
Minul oli pühapäeval korraldada Marta
11. sünnipäeva pidu. Kui onu Vellolt telefonikõne sain, siis
ütlesin selle kurva uudise kohe edasi ka Martale ja tüdrukutele.
„Ahah,“ ütles Marta. Pidas pausi ja
ütles: „Mul on siis veel kaks vanavanaema elus.“ Ja teised
tüdrukud arutasid, kellel on mitu vanavanavanemat veel elus...
Ja nad mängisid ja jooksid edasi, ei mingit suurt leina...
Mamma võib olla rahul, temast läks elu edasi. Täna paneme ta keha
tulle, 29.mail, tema 85. sünniaastapäeval plaanime selle sängitada
Suure-Jaani kalmistule, papa kõrvale.
2 comments:
Ilusasti kirjutasid mammast. Ma tean ju ka teda umbes 40 aastat. Eks ta oli tõesti üks toriseja või oli tal selline spetsiifiline hääletoon, ei tea. Vanemas eas jäi minu arust torisemist vähemaks? Hakkas rohkem asjadega leppima? Aime rääkis ka alati, et tema ei taha ema vingumist kuulata.
Eks tal oli raskusi küll elus - tütre raske haigus ja põetamine, mure oma poegade pärast, hool lastelaste pärast.
Kui SJaani kalmitusele viiakse, tulen ka ära saatma.
Armas jutt tõesti. Lisaksin omalt poolt, et mulle meeldis see tema nn. torisemine. See oli armas ja heatahtlik kuidagi. Kui ta Tartus kkiritushaiglas sees oli üle kuu aja , siis käisin teda ülepäeviti vaatamas. Tal oli selle üle väga hea meel, mullegi meeldis temaga vestelda. Viisin talle muudkui uusi raamatuid, mis ta kiiresti läbi luges. Aga ikkagi ta nagu polnud rahul, et mis sa käid siin nii tihti sul oma elu ka.
Käisin ikka järjepidevalt seal edasi, siis tahtis ta hirmsasti meie koera näha. Loomade sõber, nagu ta oli. Käisin siis aknataga koeragi näitamas. Kui Sürgaveres külas käisime, siis tahtis ka, et Lotte kaasa võtaksime.
Ja Epp, kas mäletad , kui häid pannkooke mamma tegi....
Post a Comment