Viktoriin Peeter Lenki ja Ann Hanseni järglastele :)

Viktoriin toimus suguvõsakokkutulekul 14. juulil 2023.

1. Kellele kuulub tsitaat: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta"?
Juhan Liiv. (Aga guugeldus olla väitnud ka, et Winston Churchill.)

2. Millal sündis Peeter Lenk seenior (edaspidi Peeter Lenk)?
16. juunil 1883.

3. Kus sündis Peeter Lenk?
Imavere-kandis.

4. Peeter Lenk oli esimese Eesti vabariigi ajal koolijuhataja. Millises koolis?
Kõik õiged vastused: Paide linnas, Ambla-Koigis, Koerus, Öötlas.

5. Mida Peeter Lenk õpetas?
Ta oli matemaatika-füüsika õpetaja.
(Paljud vastanud arvasid, et eesti keele...)

6. Mitu aastat oli Peeter Lenk Kseniast (oma naisest) vanem?
13 aastat.
(seda me ei tea, kuidas tutvusid, aga teooria on, et ehk oli Peeter alguses Ksenia õpetaja.)

7. Mis oli Peeter Lenki ja Eerik Saluveeri ehk siis äiapapa ja väimehe, kahe koolmeistri ühine hobi, mida nad armastasid teha, kui kokku said?
Malet mängida.

8. Mina armastas Peeter Lenk teha enne sööki?
Pitsi viina juua.
(Tegelikult me siiski ei tea, kas ta tegi seda tõesti iga päev või ainult siis, kui külas käis või külalisi oli, igatahes on selline fakt lapselastele silma jäänud...
Selle küsimuse abil tuli välja ka see, et ta oli suitsumees ja armastas sigarette... tõsi, pigem vist ikka pärast sööki.
Enne sööki meeldis talle ka salvräti lõua alla põlleks seada, teati öelda :))

9. Kuidas olid Peeter Lenk ja Anton Hansen (Tammsaare) sugulased?
Nad olid nõod.
Peetri ema Ann Hansen ja Antoni isa Peeter Hansen olid õde-venda.
Panen siia genist võetud pildi, kus minu kaudu seda näidatud.

10. Mis oli Ksenia neiupõlvenimi, enne, kui temast sai Ksenia Lenk?
Indrikson.

11. Mis aine õpetaja oli Ksenia Lenk?
Vene keele.

(Täpsustus: erialana oli õppinud eesti keelt ja kirjandust, aga vajadus oli vene keele õpetajate järele.)

12. Kuidas oli Ksenia muusikaga seotud?
Juhtis koori (panen siia ka pildi, kus Ksenia kõige ees laulukooriga rongkäigul, kahjuks ma ei tea, millisel.
Ja teiseks: mängis klaverit. Aga võibolla ei mänginud ka? Tiidu meenutuste kohaselt ei mänginud Ksenia mitte kunagi klaverit, kuigi elas aastaid nende juures Suure-Jaanis... koos klaveriga. Aga äkki mängis siis, kui lapsed koolis olid? Vaat ei tea...

13. Ksenia ja Peeter kinkisid oma klaveri tütar Aino perele ja selle peal õppisid klaverit mängima Tiit (tema eriti), Toomas (tema natuke), Helle (veidi rohkem) ja ka Helle tütar Triin. Kus on see klaver nüüd?
Ugala rekvisiidilaos. Siiani pole veel lavale pääsenud, aga kes teab... Loodame, et klaveril seisab veel lavakarjäär ees.

14. Miks on Ksenial vene eesnimi?
Nende pere oli vene õigeusku.

15. Mis oli Ksenia hüüdnimi?
Ksiss.
Mammi.
Suur-vanaema. (see oli Aino pere laste hüüdnimi, sest teiselt poolt ehk Eeriku kaudu olid väike-vanaema ja väike-vanaisa, eks ikka pikkuse järgi käis see...)
16. Mis oli Peetri hüüdnimi?
Papi.
Suur-vanaisa.

17. Millal sündis Aino Lenk (hilisem Saluveer)?

5. juuni 2022. Mullu sai sellest 100 aastat ja sel puhul oli Saluveeride kokkutulek.

18. Millal sündis Valdek Lenk?
7. juunil 1924. Kaks aastat ja kaks päeva pärast vanemat õde.

19. Millal sündis pesamuna Heikki Lenk?
5. veebruaril 1930. Seitse ja pool aastat pärast vanemat õde, viis ja pool aastat pärast vanemat venda.

20. Kus veetsid Ksenia ja Peeter ühise pensionipõlve?
Järva-Jaanis.

21. Peeter suri väga äkki, sai infarkti Suure-Jaanis külas olles, lapselaste silme all. Mis sai edasi Kseniast?
Ta kolis elama Aino pere juurde Suure-Jaani.

22. Kuidas lahkus Valdek Teise Maailmasõja ajal Eestist?
Sai rindel Saksa sõjaväes olles haavata ja saadeti Saksamaale paranema.
(Seda vastust enamik ei teadnud ja arvasid, et ta põgenes laevaga Rootsi.)

23. Millise mängu originaali autor on Valdek Lenk?
"Eesti mängu".

24. 1967. aastal õnnestus Ksenial minna Kanadasse pojale (Valdile) külla? Kui pikalt ta külla läks?
Pool aastat. (Ja Helle kommentaar: pärast tagasitulekut muutus kurvameelsemaks kui varem ja hakkas kärbuma... jäi haigeks ja suri.)

25. Kuhu on Peeter ja Ksenia Lenk maetud?
Suure-Jaani.

26. 1994. aastal tuli Valdek Lenk esimest korda taas kodumaad külastama? Mis oli koht, kuhu Valdek soovis esimesena minna väljaspool Tallinnat?
Öötla mõis (koht, kus ta isa oli pikalt koolijuhataja olnud).

27. Pildil puhkavad Ksenia ja Peeter, kus on pilt tehtud?

Järva-Jaanis on pilt tehtud :).

28. Kes on pildil? Palun nimeta ka teised pereliikmed, kes hiljem perre lisandusid...

Pildil on Mai, Valdi, Helle-Mai. Hiljem lisandusid perre veel kaks tütart: Mari Liis ja Karen Ann.

29. Kes on pildil?

Aino ja Valdi, neil on kaks aastat vanusevahet, pakun, et pilt on tehtud 1926. aastal, Aino on siin umbes 4 ja Valdek (Valdi) on umbes 2 aastat vana. Pesamuna Heikki (Kii) tulekuni on veel umbes neli aastat.

30. Kes on pildil? Ja kus on nüüd see diivan, mis pildil näha?

See pilt on tehtud 1930, ilmselt Kii ristimise ajal. Siin peaks olema Kii paarikuine, Aino peaks saama kohe 8 ja Valdi kohe 6 aastat vanaks.
Aga diivan? Seda teadsid kaks tiimi, et diivan läks edasi Lilli ja sealt hiljem edasi Karksisse, kus see on siiani Lenkide kaminatoas.
Viiuliga seinal on aga selline lugu, et me ei tea, kas Peeter Lenk oskas viiulit mängida (minu meelest on Justini "Minu Eestis" selline lause sees) - võibolla oskas? Aga võibolla oli see lihtsalt iluasi, sest keegi sugulane (kas Ksenja vend?) oli viiulimeister. Loodan, et seda viimast kohta saavad Helina või Helle täiendada.

Niisugune see viktoriin oli! Päris pikk! Ja ma jätsin umbes tosin küsimust esitamata, et liiga pikaks ei läheks :). Ja et edaspidi ka midagi küsida oleks :).

Pille, küüditamise ohver

Siin on pildid, mis tehtud ilmselt 1946. aasta sügisel, Ainol on veel ainus laps, 1,5 aastane Pille. Puu vahelt paistab Eerik, kes legendide kohaselt lahkuva laeva pealt 1944. aasta sügisel tagasi ujus, et raseda naisega Eestisse jääda (hakkas mõtlema, et äkki ikka ei saagi kohe-kiirelt tagasi... Põhjust laeval olla ja Eestist põgeneda oli tal küllaga, oli ta ju teeninud põgusalt Saksa armees).

Kus on pilt tehtud, kas Järva-Jaanis?...

Kes on see mees pildil veel, vist Kaarel Saluveer? Taadi/Eeriku vanem vend?...

Aga mis mind siin eriti köitis, oli Pille. Täiesti selge on, et siin pildil on normaalne särava intellektiga laps. (Teine asi, mis mind siin pildil köidab, on see, et see väike Pille on minu lapsepõlvepiltide moodi... Vaata postituse lõpus minu pilti.)

Aga 1949. aasta märtsiküüditamise ajal oli lugu selline, et seesama laevalt maha hüpanud Eerik pidi nüüd varjuma (Helle saab ehk lisada detaile, kus ja kuidas varjuti), et küüditamisest pääseda. Selleks ajaks oli sündinud ka Helle (sünd 1947). Läkski õnneks, Siberisse ei viidud, aga...

 Panen siia killu Helle mälestustest, mida saab täpsemalt lugeda Pille-nimelisest postitusest:

"Pille jäi arengus maha. Täpselt ei saa enam kellegi käest küsida, aga mul on selline versioon (ilmselt ema ikka kunagi rääkis!): Pillel olid leetrid või sarlakid, kõrge palavik, paar päeva teadvuseta. Kui paranes, ei tundnud enam inimesi enda ümber ära. Võõrastas ja häbenes, kui enne oli olnud rõõmus ja seltsiv laps.

Ema arvas, et Pillel oli siis tüsistusena meningiit. See oli täpselt sel ajal, kui küüditati eesti rahvast Siberisse (märts 1949)."

Niisiis, kui ei oleks olnud küüditamise pärast peituminekut, oleks Pillega saanud arsti juurde minna... Ja nii võibki öelda, et ka see inimhing, särav lapsuke, kes haigeks jäi ja kunagi päris terveks ei saanud... ta on samuti küüditamise ohver.

Veel üks pilt ajast, kui Pille terve oli. Kes siin pildil veel on, saab ehk vanem põlvkond öelda:

Pillest mäletame seda, kuidas ta kätt imelikult hoidis ja kuidas ta alati lastega juttu ajas: "Oi, Epp nii suureks kasvanud!" jne. Ta oli pigem rõõmsameelne, kindlasti ka lihtsameelne, aga keegi minu meelest seda ei kuritarvitanud. Pille oli Pille ja meie pere kasvas koos temaga. Mul on meeles küll ka midagi, mis on kergelt ebamugav... kui meie Suure-Jaanis suure laua taga sõime, siis Pille ei mahtunud laua taha ära ja sõi omaette pliidinurga peal (kas ta ka muidu niimoodi sõi või ainult külaliste puhul, ma ei tea). Ja kui me külas olime, magas Pille köögis laua all (kas ta seal ka muidu magas, ma ei tea, ei mäleta, igatahes tundus see lapsele ehk mulle väga põnev koht magamiseks).

Lõppu panen kaks pilti: mina (1970ndad) ja Pille (1940ndad). Vähemasti soengud on küll sarnased :). 

Kes on Ann Hanseni moodi?

Pildil peaks olema meie esiema Ann Hansen (pärast laulatust Lenk), kes andis elu seitsmele pojale ja ühele tütrele (nende hulgas oli ka meie esiisa Peeter Lenk). 

Ann Lenk (Hansen) (1851 - 1905) - Genealogy (geni.com)

Kes on Ann Hanseni nägu, tema välised geenid saanud? Minu arust Peetri pojatütar, st Valdi tütar, Kanadas elav Helle-Mai.

Ja siia lõppu ka pilt, kus on Ann Hansen vanemana, koos oma mehega (Hans Lenk) ja seitsme pojaga (Peeter Lenk on paremalt esimene). Miks pere ainus tütar Marie pole pildil, seda me (veel) ei tea. 

Suguvõsa kokkutulek 3. juuni - 5. juuni 2022

 Peaks selle sündmuse ajaloo huvides ikkagi jäädvustama. Epp lubas kirjutada killukesi. Ma võibolla kirjutan ka, aga praegu pole hoogu sees. 

Ema Ainol sai 5. juunil 100 aastat sünnist.  Eerikul  28. juunil 105. 

Neil sündis 5 last, kellel on omakorda 10 lapselast. Neil jälle omakorda 15 lapselapselast. On potentsiaali ja lootust, et sünnib veel. 

Kokkutulekul oli kohal 30. Arvutasin, et puudujaid oli 8 otsese liini esindajaid (Ott, Heidi, Arvid, Villu, Marta, Gregor, Simona, Lauri)

Ühispilt nr 1. Laupäeva hommikul oli meil kirikus mälestusteenistus, kus õpetaja Hedi Vilumaa pidas jutlust ja pärast seda laulsime oreli saatel  ja Tiidu juhatusel armsaid kodulaule.

Kuna meie kokkutulek toimub juba teist korda, siis saab ja võib rääkida traditsioonist. 

Tore oli kokku saada!

Vana aja toitudest (kirjutatud Marile)

 

Küsimustik „ Vanavanemate ja vanemate lemmikroad“

1. Mis aastal sa sündisid (märgi ka sugu, aga nime ei ole vaja)? 2. Milliseid toite sinu lapsepõlves söödi? 3. Millised olid argi- ehk igapäevased road? 4. Milliseid toite söödi pidupäevadel? 5. Mitu korda päevas söödi? 6. Kuidas söömised toimusid? Perega ühiselt, laud kaetud jne 7. Mis oli sinu lemmikroog ja miks? 8. Kas sa teed oma lemmikrooga vahel ka praegu? 9. Kas ma saaksin selle retsepti, et ise proovida seda valmistada?

1. Sündisin 1947, olen vanaema

2. Milliseid toite sinu lapsepõlves söödi?

Meil oli suur pere. Et paremini välja tulla, kasvatati ise kartulid ja köögivili. Peeti lehma, siga, kanu, lambaid. Metsast korjati marju ja seeni, tehti moosi ja mahla. Toituti tervislikult. Põhiliselt kartulit ja sousti(kastet), suppe, putrusid. Juust ja vorst olid haruldased. Poest osteti leiba-saia, kuivaineid. Liha oli tünni soolatud, samuti hapukurgid ja hapukapsas.

3. Argi- ehk igapäevased toidud olid keedetud kartul, juurde jahu-, muna- või silgusoust. Rasvainet saadi soolapekist, mis andis soustile hea maitse. Palju tehti piimaga toite – suppe ja putrusid. Suppidest oli sagedane kanasupp klimpidega (suur lemmik), hapukapsasupp (kartulipuder lisandina), frikadellisupp, värskekapsasupp. Hakklihast tehti kotlette ja pikkpoissi.

4. Pidupäevadel olid pidusöögid. Olenes, mis pidu oli. Tehti kartulisalatit ja rosoljet, sooja söögina seapraadi koos hapukapsaga, sülti, pasteeti, rulaadi. Viimaseid just siis, kui siga jõuluks veristati.

Meie peres küpsetati palju. Tehti nii lihapirukaid (söödi koos puljongiga) kui kaneelirulle. Hiljem küpsetati ka vahvleid. Ise tehti piparkooke alates tainast.

Pühapäeval ja ka pidupäeval oli kindlasti ka magustoit. Meil tehti ujuvaid saar i(lumepallisupp), piimakiselli, saia- või leivavormi, paksu kisselli, mida söödi piimaga, bubertit(eriti pidulik), mida söödi punase kisselliga, kompotti. Pühapäeva hommikul tehti tihti pannkooke.

5. Päevas söödi 3 korda. Mina ei mäleta, et olid mingid vahepalad. Aga kui lastel kõht vahepeal tühjaks läks, eks siis ikka võileiba söödi.

6. Võimalusel söödi ühiselt, aga hiljem, kui igal erinev päevaplaan oli, siis vist söödi ka eraldi. Pühapäeval söödi ikka koos. Köögis oli suur ümmargune laud, see oli kaetud, igal oma kindel koht välja kujunenud.

7. Mulle meeldis kartulipuder koos lihakõrnedega (soolalihast rasv välja sulatatud väikesed lihatükikesed), kanapraad(ahjus) ja kanasupp. Juurviljatoidud meeldisid ka väga, näiteks piimajuurviljasupp ja ühepajatoit/hautis. Meie peres tehti munarooga, mida nimetati potsuks. See oli omletilaadne, aga lahtilöödud munadele lisati piima ja veidi jahu. Ka munasoust oli hea. Magustoitudest meeldis bubert ja ujuvad saared. Meil olid oma kanad ja mune jätkus püha- ja igapäevatoiduks.

Nii et ma ei oskagi üht lemmikrooga välja tuua. Miks on mõni toit lemmik? Eks ikka sellepärast, et oled seda saanud oma lapsepõlvekodus ja seda on valmistanud ema, isa või vanaema.

8. Teen oma lemmikroogi tihti. Kana ja juurviljad on suured lemmikud. Bubertit pole kaua teinud.

9. Soovitan valmistada rohkem ja tihedamini magustoitusid, sest see on kindlapeale tervislikum kui mingid krõpsud või värvaineid täis kommid.

Soovitan teha ujuvaid saari ehk lumepallisuppi.

munakollased eraldada, hõõruda suhkru ja vanilliga kergelt vahule

piim panna keema, kuid jälgida, et keema ei läheks

munavalged lüüa täitsa vahule

keemiseni kuum piim segada munakollasega (mitte lasta keema!)

seejärel tõsta munavalge tupsukesed kollasesse piima ja kergelt kuumutada

Selle juures peab olema väga kiire ja vahel on hea teha seda kahekesi, et üheski etapis midagi ei ebaõnnestuks.

Süüa jahtunult.

Küsitles Mariliis Raid

31. märtsil 2020

S nagu sport

 

/pilt: leidsin netist enda kooli võimla pildi./

Annal oli kooli jaoks vaja ülevaadet oma vanemate lapsepõlve spordiharrastustest ja nii otsustasingi siit blogilt tolmu pühkida.

Ah mina ja sport...? :)

Ma elasin terve lapsepõlve kuni keskkooliajani nii, et sport - eriti kehalise kasvatuse tunnis harrastatud sport - ei saanud minuga kuidagi sõbraks.

Talispordist ehk suuskade tassimisest olen juba kirjutanud (vaata kunagine postitus "T nagu talverõõmud".). Uiskudel ei püsinud ma püsti ja jäin sellest rongist õigel hetkel maha... edaspidi oli lihtsalt piinlik. Siiani on. Sama kehtib ka rulluiskude kohta. Olen vahel mõelnud, et kevadsuviste valgete ööde ajal võiks ma kusagilt rulluisud saada ja minna kohaliku kergliiklustee peale harjutama... Kui ma unes lendan, siis ma võiks ju lennutunnet kogeda... rulluisutades ilmselt kogeks seda. Ja varahommikul kell neli ei oleks keegi vaatamas, kuidas ma kukun.

Tundub, et spordiga seostub mul päris palju "teised vaatavad" piinlikkustunnet. Alles hiljuti käisin ühes tantsulises võimlemistrennis ja olin muidugi jälle see tagumise rea tüdruk, kes kõigist teistest takti võrra maas ja omamoodi.

Juba algklassides juhtusid teatud instidendid. 

Rahvastepall - mulle sugugi ei sobinud selle mängu põhimõte. Mulle ei meeldinud teiste pihta palliga virutada ja mulle ei meeldinud ringi joosta, hinges sisimas viiksuda seal platsil, kartes pihta saada, teades, et minu "elust" sõltub meeskonna saatus. Samasugune sisemine mure tabas mind igasuguste võistkondlike mängude puhul, muretsesin, kuidas ma alt vean. 

Igal sügisel ja kevadel olid klasside kaupa teatevõistlused jooksus, see polnud mulle meeldiv. Ma ei mäletagi enam, kas käkaskaela kukkumisi päriselt ka juhtus või olid need lihtsalt minu ette kujutatud hirmud. 

Iseennnast esindades mul vist sellist hirmu polnud... Kord võitsin jaanipäeval kõigi üllatuseks kotishüppe võistlused. Ma lihtsalt sain kohe aru, et tuleb hüpata, mitte joosta. Ja mitte midagi polnud kaotada, see oli lõbus, sain aina edasi, poolfinaali ja finaali, muudkui hüppasin, lõpuks sain suure auhinna.

Kehalise kasvatuse tunniga mul kahjuks eriti sellist lõbu ei seostunud.

Kaug- ja kõrgushüppega oli see lugu, et õpetaja väitis: tõugata tuleb parema jalaga. Aga ma ei saanud sellega hakkama, jalad läksid hüppe eel segi. Alles palju, palju hiljem, kui kõik koolid läbi, kuulsin ma "aju ristdominantsusest", tegin läbi katsed ja sain teada, et kuigi mu juhtivkäsi on parem, on mu juhtivjalg vasak, ja sellest tekkiski mu häda hüppele minnes.  

Kitsest üle hüppamisega oli mul samuti mingi omalaadne psüühiline probleem. Ma justkui nägin seda vaimusilmas, kuidas mu käed jääad kusagile vahele. Teadsin küll, et see on minu peas, sellest tuleb võitu saada, aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda hullemaks läks... jooksin kitseni ja samm jäi soiku, loobusin, pöörasin kõrvale.

Võrkpallis olin kohutav argpüks, kellega arvestada ei saanud, kõige esimestel kordadel palli vastu võttes nikastasin sõrme ja edasi juhtus seesama psüühiline efekt nagu kitsega - ma eelistasin mitte riskida, hüppasin eest minema. Korvpall meeldis mulle rohkem, eriti tore oli lihtsalt viskeid ja põrgatamist harjutada, kui keegi ei seganud. Korvpalli sai omaette mängida, enda ja korviga. 

Kõige paremini tuli mul kehalise kasvatuse aladest välja jooks, eriti pikamaajooks. Lühimaa sai ju kohe otsa ja ma jäin ikka viimaste sekka. Pika jooksu käigus sain end koguda, rahuliku rütmi leida, oma mõtteid mõelda. Pikamaajooks meenutas mulle oma olemuselt pikamaakõplamist. Mida pikem, seda tugevam ma selles olin, sest võhma minus tegelikult jagus. Suutsin tasapisi end tagumisest rühmast teistele järele ja isegi ette joosta. 

Just pikamaajooks - see tähendab, mõne kilomeetri pikkune - oli see, milles ma end keskkoooli ajal leidsin ja mida tõesti nautima hakkasin, hommikuti või õhtuti kodus niisama jooksma minnes. Olin siis ja ka vahel hljem elus jooksusõltlane. Selle kohta on ütlus, et esimene kuu aega on raske, aga minu meelest on see raskus isegi lühem. 

Kahjuks sai jooksmine mu elus otsa, sest praeguseks põrutab see liialt selga, tekitab mul seljaprobleeme. Jäänud on jalgrattasõit, mis mulle samamoodi juba kooli ajal meeldima hakkas. Rattaga sõitmine polnudki nagu sport, seda ei tehtud koolis, see oli niisama suvine meelelahutus. Samamoodi oli matkamine. Osalesin vabariiklikel matkaturiaadidel, kõndisin raske kotiga ville jalga, oskasin kiirelt telki üles panna, lõket teha, mõlema jaoks õige koha leida ja metsas ilmakaarte järgi liikuda, aga kas see just sport oli... Igal juhul meeldis see mulle väga.

Olen aru saanud, et mulle ei istu võistlussport mitte mingil kujul.
Sport kui mäng, see sobib - aga mis seal õigupoolest vahet on? Võibolla ma lihtsalt ei elanud võistlusspordialadesse sisse ja jäin luuserite hulka. Samas oli üks mänguline spordiala, mis mulle tõesti meeldis! See oli jalgpalli eriversioon, "tribla". Õppisin selle selgeks tänu suvistele krundil olemistele, kus ju kogu aeg ei pidanud tööd tegema, aga ära minna ka ei saanud. Mina, Elo ja Priit - meie pere lapsed, vahel meiega koos ka mõni teine sõber. Tõmbasime jooned liivale ja mängisime tribla. Olime võrdsed, keegi polnud teistest tugevam. Õppisin palli jalaga "triblama", punkte saama ja teisi alt tõmbama. Jalgpalli meie koolis kehalise kasvatuse tunnis ei harrastatud ja nii jäigi just see jalgpallilaadne mäng tõesti nauditavaks mänguks, mitte kooli õppetunniks - "tribla" on siiani mu lemmik sportmäng. Teisel kohal oli "pallikool", mida samamoodi niisama mängisime, seina külge palliga, seal klasse läbides.

Ujumist... oli kahte erinevat. Talvine ujumine oli kohustuslik, klooriveelõhnaline ja sageli aja peale, see mulle ei meeldinud, ja mul on siiani probleem siseujulate lõhnaga. Suvine ujumine oli päris: kohalikud järved, vahel isegi meri, vetikate lõhn, vaba tahe, mäng... See mulle meeldis.

Mainimist vajab kogu selle ülevaate juures kindlasti see, et ma olin mitu aastat kooli ametlikust kehalise kasvatuse tunnist vabastatud, seoses bronhiaalastmaga, mida lapseeas põdesin. Küllap sellest tekkis ka see pidev "rongist maha jäämise" tunne. Olin nn "erirühmas". Oma klassi kehalise kasvatuse tunni ajal olin ma - olenevalt aastast - kas lihtsalt kooli raamatukogus lugemas või võimlanurgas lugemas, või hängisin kaasa, dressid seljas, ilma et oleksin pidanud kõike teistega kaasa tegema. Ja mõnel aastal olid korraldatud kogu kooli erirühmade lapsed kokku pärast tunde erirühma tundi, kõik haiged, ülekaalulised, nõrgad... aga meiega ei osatud selles rühmas midagi erilist peale hakata, me kõik jooksime "kitseni" ja pöörasime ära, üle hüppajaid meist ei saanud, ja nii edasi. Kõndisime näiteks staadionile ringi peale ja ajasime juttu, aga ega meid eriti miski ühendanud peale selle, et meid oli arstitõendiga kehalisest vabastatud.

Suuremaks saades olen õppinud nautima lisaks ujumisele, pikamaajooksule, rattasõidule ja matkamisele ka joogat. Aga võistlusspordialadest olen ma siiani nii osalisena kui ka publikuna väga eemale jäänud.

Selline on minu aus ülestunnistus teemal "mina ja sport". 

_

Annal oli vaja ka umbkaudu teada oma vanavanemate lapsepõlve spordiharrastuste kohta. Kirjutan siia, mida tean, võite täiendada!

Minu teada oli ema samasugune "nohik" nagu mina, mitte väga sportlik tüüp. 

Isa oli sportlike vendade noorem vend ja kõik kolm venda tegelesid kergejõustikuga. Minu teada oli isa eriti tugev teivashüppes, aga ega ma muud tea. Mäletan, et Suure-Jaani staadionil olid stendid kooli rekorditega, kui me olime teismelised, ja siis oli veel Saluveeri nimesid sealt lugeda, seda ei mäleta, kas oli seal isa, Tiit või Toomas või kõik nad esindatud. Nagu näha, ei ole võistlussport mulle tõesti väga tähtis olnud :).

Aga igal juhul head tervist ja mõnuga sportimist meile kõigile, armsad sugulased! 

Lembitu mälestamine Sauel

Pole siia blogisse tükk aega midagi postitanud, aga kuna viimasel ajal on aktiviseerunud oma juurtesse süüvimine ja arutelud selle ümber, kes mida täpsemalt teab ja mida mäletab, siis täidan ühe lünga.

Lembitu lahkumine vahetult enne eriolukorra kehtestamist.
Lembit elas pika ja sisuka elu, kinnitades pikaealisuse geeni olemasolu meie ehk Schwarzbergide suguvõsas.(Kõik muidugi väga pikalt ei elanud, näiteks Kaarel ja Priit, aga nende enneaegses lahkumises olid süüdi "asjaolud". Kõik siin blogis kirjas ka!) Siinkohal peab mainima, et selles blogis on Ahila-liini suurim ekspert ja kõikemäletaja just Lembit. Hea, et sai üht-teist siiski Lembitu abil jäädvustatud ja pildimaterjali kommenteeritud. Hindamatu ajalooline ja kodulooline materjal!

Novembris 2019 tähistasime koos Lembitu 90. sünnipäeva. Märtsis 2020 tuli äkki surm.
Loodan, et Mihkel kirjutab siia blogisse midagi olulist isa eluloost ja paneb mõned tema nooreea pildid.
Ma jäädvustan ajaloo tarvis kokkutuleku Sauel 30.augustil 2020.
Kokku tulid/said/ Lembitu pojad Mihkel ja Tõnu peredega, Lembitu tädide ja onude järeltulijad.
Kuna tänapäeval tehakse igas sekundis mitu pilti, siis panen neid siia ka koos kommentaaridega.

 Lembitu kodu Ladva 29. Oma kätega ehitatud maja umbes 1950ndate lõpust. Praegu toimetab seal Tõnu.

Tegime kalmistul pilti. Ilm oli ilus ja tuju helge.

 Midagi arutamas Hella ja Lembitu viimases puhkepaigas. Nende abielu kestis maises elus 55 aastat.

Minu armsad ja väga kaunid ristitütred, kes on olnud oma senises elus väga edukad.

Muide, mõningase mööndusega olen nüüd mina suguvõsa vanim liige. Mul on oma missioon täita. Mäletada ja talletada. "Vanad lood" pole sugugi veel otsa lõppenud. Näiteks kui palju diskussiooni tekitas Ahila grupis üks perepilt, mille ülesvõtmise ajaks oli esialgu märgitud 1944. Pärast uurimistööd selgus, et see oli siiski aasta varem ehk 1943.aasta juulis. Asjad liikusid kohe paika.