Pille, küüditamise ohver

Siin on pildid, mis tehtud ilmselt 1946. aasta sügisel, Ainol on veel ainus laps, 1,5 aastane Pille. Puu vahelt paistab Eerik, kes legendide kohaselt lahkuva laeva pealt 1944. aasta sügisel tagasi ujus, et raseda naisega Eestisse jääda (hakkas mõtlema, et äkki ikka ei saagi kohe-kiirelt tagasi... Põhjust laeval olla ja Eestist põgeneda oli tal küllaga, oli ta ju teeninud põgusalt Saksa armees).

Kus on pilt tehtud, kas Järva-Jaanis?...

Kes on see mees pildil veel, vist Kaarel Saluveer? Taadi/Eeriku vanem vend?...

Aga mis mind siin eriti köitis, oli Pille. Täiesti selge on, et siin pildil on normaalne särava intellektiga laps. (Teine asi, mis mind siin pildil köidab, on see, et see väike Pille on minu lapsepõlvepiltide moodi... Vaata postituse lõpus minu pilti.)

Aga 1949. aasta märtsiküüditamise ajal oli lugu selline, et seesama laevalt maha hüpanud Eerik pidi nüüd varjuma (Helle saab ehk lisada detaile, kus ja kuidas varjuti), et küüditamisest pääseda. Selleks ajaks oli sündinud ka Helle (sünd 1947). Läkski õnneks, Siberisse ei viidud, aga...

 Panen siia killu Helle mälestustest, mida saab täpsemalt lugeda Pille-nimelisest postitusest:

"Pille jäi arengus maha. Täpselt ei saa enam kellegi käest küsida, aga mul on selline versioon (ilmselt ema ikka kunagi rääkis!): Pillel olid leetrid või sarlakid, kõrge palavik, paar päeva teadvuseta. Kui paranes, ei tundnud enam inimesi enda ümber ära. Võõrastas ja häbenes, kui enne oli olnud rõõmus ja seltsiv laps.

Ema arvas, et Pillel oli siis tüsistusena meningiit. See oli täpselt sel ajal, kui küüditati eesti rahvast Siberisse (märts 1949)."

Niisiis, kui ei oleks olnud küüditamise pärast peituminekut, oleks Pillega saanud arsti juurde minna... Ja nii võibki öelda, et ka see inimhing, särav lapsuke, kes haigeks jäi ja kunagi päris terveks ei saanud... ta on samuti küüditamise ohver.

Veel üks pilt ajast, kui Pille terve oli. Kes siin pildil veel on, saab ehk vanem põlvkond öelda:

Pillest mäletame seda, kuidas ta kätt imelikult hoidis ja kuidas ta alati lastega juttu ajas: "Oi, Epp nii suureks kasvanud!" jne. Ta oli pigem rõõmsameelne, kindlasti ka lihtsameelne, aga keegi minu meelest seda ei kuritarvitanud. Pille oli Pille ja meie pere kasvas koos temaga. Mul on meeles küll ka midagi, mis on kergelt ebamugav... kui meie Suure-Jaanis suure laua taga sõime, siis Pille ei mahtunud laua taha ära ja sõi omaette pliidinurga peal (kas ta ka muidu niimoodi sõi või ainult külaliste puhul, ma ei tea). Ja kui me külas olime, magas Pille köögis laua all (kas ta seal ka muidu magas, ma ei tea, ei mäleta, igatahes tundus see lapsele ehk mulle väga põnev koht magamiseks).

Lõppu panen kaks pilti: mina (1970ndad) ja Pille (1940ndad). Vähemasti soengud on küll sarnased :).