"Kullerkupud, jaanililled eide haual õitsegu..." ***

Matusepilte ma küll kunagi vaadata ei taha ja ei vaatagi.

Siin on kaks võtet ajast, kui ema vend Valdi külastas Eestit (1994).

Esimesel pildil Valdi ja Eerik Aino haual, teisel pildil Valdi oma naise Maiga Peeter ja Ksenia Lengi haual ( ehk siis oma isa-ema-õe haual).

Mai käis lastega veel teist kordagi Eestis, aastal 2005.
Valdit siis enam polnud.

Mai oli Eestis kahe tütre ja kolme lapselapsega. Kõik nad elavad Kanadas. Tütred räägivad hästi eesti keelt, nende lapsed muidugi enam mitte.

Lubasime ikka Triinuga neile külla minna, aga ei tea, millal see võiks juhtuda.
Viisavabadus nüüd on, aga see on kallis reis.




Päris omapärane on fakt, et nii minu ema, isa, vanaema, vanaisa kui ka onu Valdi olid sündinud juunikuus. Ja neid on veelgi meie suguvõsas.

***vaata

Meenutusi ema Aimest, 4. osa

/Vale postitus, mustand... otsige õige üles...jätan ka selle alles, sest all on kommentaarid./

Mälestused on tõesti nagu unenäod. Kui saad kusagilt järje peale, siis toob üks asi teise meelde ja teine kolmanda... Soovitan kõigile mälestusi kirja panna, see on omamoodi elamus.

Panen siia märksõnadega ema hobisid veel kirja.

Õmblemine. Me saime kusagilt "tutvuste kaudu" saksamaise õmblusmasina. Ja nagu enamik nõukogude naisi, harrastas ka meie ema õmblemist. Huvitavate siksakkidega

Lugemine.

Kudumine?

Reisimine?

Majaehitus?

Loomad.

Meenutusi ema Aimest, 3. osa

(Pildil ema, Elo ja Epp. Elo oli hiljuti ise oma juuksed ära lõiganud.)

Tagasi siis ajaliinile kusagile Sudiste raamatukogu aega, kui mina olin umbes 4-5-aastane. Sudiste "raamatukogu" oli sel ajal vaid üks hiiglasuur kapp kohalikus rahvamajas, mis käis lukku. Mäletan seda raamatute lõhna ja suurt kettaga telefoni, millega ma ajaviiteks mängisin, sest kõik lasteraamatud olid juba mitu korda läbi loetud. Ja mäletan, kuidas ema ostis kohalikust poest meile süüa-juua. Tahtsin väga maitsta seda imelikku pruuni külma jooki, mis ema endale ostis, aga tema hirmutas: "See on suurte inimeste jook, sina ei tohi seda maitsta!" Mangusin niikaua, kuni ta korraldas mulle klaasitäie vett, kuhu sain sortsu sisse. See oli minu elu esimene pepsi.

Nii me seal raamatukogus aega veetsime, sageli kahekesti. Käis inimesi: kes vajas soovitusi, kes oli jutukas, kes tegi kiirelt... Ja siis olime jälle kahekesti. Vahel käisime vaatamas Elo ja Priitu, kes sealsamas lähedal lasteaias olid. Ja siis olime jälle kahekesti. See oli vist mu varajase elu suurim pärandus, et niimoodi rahulikult, ilma agressiivse kollektiivita sain olla. Ja õppisin ka ilmselt nende aastate jooksul ema paremini tundma kui keegi teine.
Vahel luges ema natuke mõnda raamatut mulle ka ette, aga ta oli vist nii ahne lugeja, et tahtis ise midagi uut sisse ahmida. Igatahes luges ta mulle suurte inimeste raamatuid ette, mitte laste omi - ikka neidsamu, mis tal endal parasjagu pooleli olid. Mingit lasteraamatute ja unejutu ette lugemist meie kodus ei olnud mitte kunagi. Ma õppisin ka nii varakult ise lugema, et mul polnud seda vaja, lugesin ise. (Ma ei mäleta, millal Elo ja Priit lugema õppisid. Vist ka üsna varakult... Minu kohta räägitakse, et kaheaastaselt. Ma ei mäleta sellist aega, kus ma poleks lugeda osanud.)

Kuna ma olin lapsena haiglane, põdesin astmaatilist bronhiiti, siis käisin emaga igal aastal kaks korda Tallinnas tähtsate kopsuarstide juures ennast näitamas. Enamasti läksime rongiga. Mul on selgelt meeles üks hetk, üks suurte inimeste raamat, mida ta mulle rongis ette luges, sest mul oli igav. Seal raamatus oli järv ja koer, hall taevas... Huvitav, kas ma selle katkendi tunneks praegu ära, kas tekiks mingi deja vu?
Tallinnas ööbisime isa venna Tiidu juures, Lasnamäe alguses. Mäletan suurlinna tulesid, taksojärjekorda, võõraste linade lõhna, aknast paistvat tuletorni, plastmassist banaane vaagnal, Kotka poodi, vanalinnast Saia käigu piimajäätisekokteili...
Kord ostsime Tallinnast rongi peale hamstrid kaasa. Sattusime kuidagi sinna  Raekoja platsi lähistele loomapoodi ja mina küll ei mäleta, et oleksin ise väga manguma pidanud! Kaks kuldpruuni hamstrit paberikotis, istusime siis tagasiteel rongis ja mäletan, kuidas ema ohkas ja ütles: "Loodetavasti isa ei pahanda!"
Nii algas meie pereelus hamstrite periood, pärast nende esimeste surma sai veel mitu laari hamstreid ära peetud. Emast ja loomadest (ja samuti papast ja loomadest, ja noh, iseenda loomadest ka) kirjutan ma kunagi raamatu.

Sudiste raamatukogust aga koliti meid peagi ära Karksi kolhoosi keskusesse, esialgu küll vaid ühetoalisesse raamatukogusse, aga tasapisi järgmistel aastatel saadi juurde algul teine ja siis isegi kolmas ruum.
Olin vist 6-aastane, igatahes koolis ma veel ei käinud, kui ema töökoht Karksisse kolis. See oli vana mõisaloss, paksude seintega mõnus maja. Raamatukogu kõrvaltoas elas kolhoosi kunstnik Vello, kelle juures ma aega veetmas käisin. Ta üritas mind joonistama õpetada, aga enamasti lihtsalt joonistas ise ja lasi mul lihtsalt olla. Õppisin selgeks selle, et ka teise inimese juures on normaalne vaikselt olla. Vello joonistas ja mina lugesin, aeg tiksus. Mäletan, et kord kinkis Vello emale portree temast, aga ema nägi seal pildil palju vane välja, kui ta tegelikult oli. "Selline olen ma siis 40-aastaselt," ütles ema kellelegi Vello selja taga. Vastastoas oli kolhoosi juuksur tädi Helle ja selle kõrval pesumaja teeninduspunkt ehk tädi Elts. Kõigist neist võiks veel lugusid rääkida (Eltsui käest näiteks sain oma elu pikima staazhiga kassi, Massa)... aga kõige tugevam emotsioon on praegu ikkagi see Vello joonistatud pilt. Mis sellest pildist sai?... Kui ema tegelikult 40 oli, siis oli ta vaeseke ju nii kõhn ja olematu ja juba kusagil seal teispoolsuses kõikumas. Käisime teda hooldushaiglas vaatamas ja sanitar küsis mu käest: kas see on su õde? noorem või vanem? Nii eatu nägi ema välja veidi enne surma... Nii et mitte kunagi ei näinudki me teda sellisena, nagu kunstik Vello oli joonistanud.

Aga tagasi minevikku. Kultuurimajas käis meil ka kultuurielu. Ema korraldas vahepeal lastele raamatusõprade ringi (see oli küll juba siis, kui ma koolis käisin): vahel jutustas meile mingeid lugusid kirjanikest, vahel pani meid lihtsalt tööle, raamatuid parandama või indeksikaarte kirjutama. Peamiselt käisid ringis tüdrukud. "Sul on nii lahe ema!" Olin uhke ja olin ka kade, sest liiga sageli sai ta mu sõbrannadega liiga hästi läbi :). Olen sellesama mustri algeid nüüd märganud Martas-enda-Martasõbrannade suhetes.

Ema ja isa käisid kultuurimajas ka rahvatantsuringis, kaks korda nädalas. Nad hakkasid seal käima juba sel ajal, kui me veel päris pisikesed olime, koolis veel ei käinud, ehk nii 4-6aastased: kõlab ilmselt imelikult, aga nii see oli, iga laps pandi omaette tuppa luku taha ja juurde pissipott ja natuke süüa. Eraldi tubadesse sellepärast, et me omavahel kaklema ei hakkaks! Ja lapsehoidjaid neil vist ei olnud väga kusagilt võtta - rahvatantsust ka loobuda ei tahtnud, sest see oli nende ühine hobi ja vaheldus.
Peagi kasvasime suuremaks ja see kord muutus, lasti meil koos kakelda, kui nad ära olid ;). Ja rahvatantsus käisid nad veel päris pikalt.
Ma küll juurdlesin oma lapsepeaga selle üle, et miks ema ja isa alguses tantsisid koos ja siis enam mitte... Kes seda teab. Aga see tegi muret, arutasime seda ka Eloga, et kui ema ja isa nüüd lahutama kavatsevad hakata (sest isa tantsib ju nüüd hoopis tädi Iviga ja ema onu Juhaniga! ;), kuidas me lapsed ära jagaksime. Selles saime kohe kokkuleppe, et mina jään emaga ja Elo isaga. Aga Priit? Vaat seda ei suutnudki me ära jagada, vähemasti meelde ei jäänud.

Sellega seoses meenus üks naljakas juhtum veel. Nimelt otsustasime kunagi teismeeas Eloga, et meie korter tuleb ümber seada. Me joonistasime kõikidest tubadest plaanid ja panime mööbli paberi peal uutmoodi paika. Ema ja isa paigutasime elama suurde telekatuppa riidekapi taha ja nii said kõik lapsed endale omaette toa. Võtsin tükk aega julgust, et kuidas küll meie plaani presenteerida. Kui siis lõpuks sai see tehtud, siis nägin, kuidas ema ajas asi naerma. "Et meie siis koliksime kapi taha?"...
Tulemus oli, et mina ise kolisin kapi taha - toad tehti ümber, aga mitte nii, nagu me alguses plaaninud olime. Ja siis sündis hoopis Aap ja toad tehti veel kord ümber. Ja samal ajal käis majaehitus... Aga see olgu juba mõne järgmise osa jutt.

Ema Ainol on sünnipäev 5. juunil

Aimel oli sünnipäev 3. juunil, aga Ainol 5. juunil. Nii lähestikku olidki!! Ämmal ja noorimal minial. Nüüd on mõlemad ... seal ... taevas ingliks.

Pildil Aino ja Eerik oma uues kodus õpetajate majas. Astrid ja õunad viitavad sügise lähedusele.

Killukesi meie emast Aimest, 2. osa

(Pildil: ema ja Epp, ning ema kõhus on Elo.)

Jõudsin ajaliselt juba oma jutuga Sudiste raamatukogusse ehk umbes sellesse aega, kui ma ise olin 4-5.
Aga meenus veel olulisi killukesi eelnevast ajast.

- Esiteks, ema oli meil nõrga tervisega. Sündides oli tal süda haige ("süda kahises") ja papa ajas välja ühe väga hea südamekirurgi kontaktid ning nad sõitsid kahekesi Leningradi. Ema oli sel ajal 6-aastane. Minu mälu järgi oli ta seal haiglas  kaks kuud, elas operatsiooni ilusasti üle ja õppis isegi vene keelt sel ajal tönkama. Aga kas papa oli tõesti ka kogu see aeg Leningradis?
(Helistan täna õhtul papale ja küsin need lüngad üle, võibolla see on mul kassettide peal juba, aga võibolla mitte.
Lisatud hiljem: kõik täpsustused on loetavad papaga intervjuudes. Tõesti oli kaks kuud ema haiglas, elas südameoperatsiooni üle ja papa käis vahepeal Eestis kartulit võtmas.)

- Kui mina sündisin, siis sai ema haiglast rinnapõletiku viiruse ja jäi raskelt haigeks, kui titega koju sai: kõrge palavik, rinnad paistes. Ta viidi haiglasse, sest olukord läks nii hulluks, mina jäin isa ja papa-mammaga koju. Nii et minul õnnestus rinnapiima saada kahjuks ainult 3 nädalat. Edasi olin rinnapiima-asendaja peal ja üsna paksuke. Ema rääkis, kuidas ta oli teisipäevast neljapäevani Tallinnas ülikoolis ja kui rongiga koju tuli, siis tavaliselt sõneles mammaga: "Miks sa annad lapsele rohkem, kui normid ütlevad?" Ja mamma vastu: "Aga ta sööb nii hästi, ta tahab veel!"

- Sünnitused olid emal rasked, sest sünnitusjärgne verejooks ei jäänud pidama. Kõige raskem oli Priidu sünnitus, ta kaotas nii palju verd, et kohale kutsuti doonor (kui see nüüd legend pole?). Ema teadis hiljem selle doonori nime ja ütles vahel, et tänu sellele inimesele ta elab.
Tal keelati arstide poolt edasine sünnitamine ära.
Vähemalt üks abort oli tal ka. Ma olin 11-aastane, kui olin Viljandi haiglas pimesooleoperatsiooniga ja just samal ajal tuli ema haiglasse günekoloogiaosakonda. Mina ise ei pannud seda üldse küsimuse alla, et miks. Aga kuulsin kord, kuidas ta mu osakonnas ühele teisele naisele vaikselt ütles: "Komplikatsioonid... ja abort..." Ta oli umbes nädal aega haiglas, miks nii kaua, mis täpselt oli - võibolla see jääbki ajaloo saladuseks. Võibolla ei tohiks sedagi kirjutada, et tal see a... oli. Aga samas. Elu on elu. Vaadates statistikat - selline see nõukogude naise elu oligi.

- 1987. aasta lõpus jäi ema küll taas rasedaks (kunagi hiljem ta mainis, et mitte planeeritult, vaid kaitsevahendi kiuste; et Aap oli nn spiraalipoiss).
Mäletan, kuidas ta tuli äraseletatud näoga meie tuppa ja ütles: "Pean teile midagi rääkima!"
Ma olin tol hetkel kindel, et tema ja võibolla isa ka on jälle välismaa tuusiku saanud, mõni aeg tagasi olid nad koos Bulgaarias käinud ja siis oli emal samasugune eriline nägu peas, kui ta meile reisiplaani tutvustas.
"Lähete välismaale?!"
"Ei... Ma ootan last. Uuel suvel sünnib!"
"Aaa. Ma arvasin, et lähete välismaale..." Olin natuke pettunud.

Üks huvitav elukild on meeles. Minu meelest oli see natuke aega enne ema uudist, kui me käisime temaga teatris, vaatamas 13. lennu "Oklahomat" ja ma vaatasin kõrvalt, et ema on nii ilus, tal on nii ilusad lehvivad juuksed... See pidi olema ajal, kui ta juba ootas last, aga ma ei teadnud seda, võibolla isegi ta ise ei teadnud.
Mäletan, kui ise olin esimesi nädalaid Marta ootel ega teadnud seda, kõndisin mööda Tallinnat ja märkasin ennast aknaklaasidelt. Kui ilus ma olen, mõtlesin ma, kuidas küll mu juuksed on nii kohevad ja kenad. Tavaliselt ma nii ei mõtle, enda peegelpilti ei märka! Ja järgmisel nädalal selgus, et olen rase.

- Tagasi terviseteemade juurde. See on ju see, mis meid kõiki ühendab - genofond. Mina olen emalt tundliku südame saanud (südamelihasepõletik) ja Elo sai emalt jalaveenipõletiku... Loodetavasti ajukasvaja ei ole geneetiline, niipalju kui mina seda uurinud olen, siis on see keskkonnamõjude-kasvaja. Nii Elo kui mina pärisime ka ema minestamisde ja madala vererõhu.
Aga Priit ja Aap? Ma jään siinkohal vastuse võlgu. Uurime veel :).

- Ema kindlasti nägi välja oma east noorem. Mäletan lugematuid kordi lapsepõlvest, kuidas tehti kõrvalt komplimente, et "te olete nagu kaks õde!" Ema alati naeris meelitatult, mina ei osanud sellest midagi arvata. Nüüd saan aru küll, et see on väga hea tunne pealt-kolmekümne naisterahvale, kui niimoodi öeldakse ;).

- Emale meeldis kirjutada. Kodus oli meil üks kõrgel lael asuv kapp täis suuri kirjade hunnikuid. Ema-isa kurameerimise ja abielu algusajad möödusid paberkirju tootes. Isa läks Tallinnasse õppima, ema jäi Suure-Jaani, siis hakkas ema pool nädalat beebi(de)ga kodus olema, isa oli pikemat nädalat Tallinnas. Ja see oli aeg, kui mobiile muidugi polnud, ma ei tea, kas neil kodudes-ühikates tavatelefonid olid?
Igatahes kirjutasid nad teineteisele IGA päev ja panid aga posti, ja päeva või kahe pärast oli see kiri käes.
Lugesin neid kirju mõnevõrra, kunagi teismeeas, seal oli igasuguseid teemasid, nii olmet kui ka tundeid... Täpsemalt ei mäleta. Aga meeles on oma imestus, kui ma sain aru, et nad iga päev neid kirju posti panid. Üks päev näiteks jäi vahele ja siis kirjutaja vabandas, et näh, eile ei jõudnudki..
Ma ei teinud sel ajal muide vahet ema ja isa käekirjadel, minu meelest olid need nii ühtemoodi. Sellised kaldu ja pikemat sorti.

Üks armas kiri seal kirjade hunnikus oli emal kirjutatud siis, kui ta oli rase ja mind ootas. See oligi mulle kirjutatud ;). Ei teadnud ta siis, kas oli see poiss või tüdruk.

Jätkub hiljem...

Killukesi meie emast Aimest

(Pildil: ema, isa ja Epp, oma toas, st papa-mamma elamise tagatoas.)

Oleb ikka mõelnud, et kirjutan maha papa-mammaga tehtud intervjuude kassetid, kus muuhulgas ka ema noorpõlvest on palju räägitud.
Võibolla aasta pärast, järgmiseks ema sünniaastapäevaks teen seda.
Seekord aga kirjutan oma peast. Eks seegi ole huvitav katsetus: kui palju ma tean?

Ema sündis 3. juunil - ja see, et ma aastaarvu ei tea, on sellepärast, et ma olen numbrite osas tohutult kehva mäluga! Pakun, et see oli 1954. aastal, aga võibolla ka 1955.
Kohe tuleb esimene mälukild. Kui ema suri, sõitsin Viljandisse ja üks asju, mida kiiresti ajama pidin, oli kuulutus Sakalasse. Sinna sai kirja vale sünniaasta! Järgmisel päeal helistas mamma (ei mäleta, kuhu, sel ajal veel mobiile polnud) ja küsis: kas sa hauaplaadile ikka tellisid õige aastaarvu?
See polnud ei nali ega kriitika, ta lihtsalt tahtis teada.

Minu teada sündis ema Pärnu haiglas, aga kes teab... äkki hoopis Lihulas? Igatahes elasid papa ja mamma sel ajal Pärnumaal Varblas - mamma oligi Varblast pärit, kõik tema juured on seal, aga pärast küüditamisekevadet 1949 oli ta metsas ja jooksus... see oleks omaette jutt... Igatahes olid nad papaga kohtunud ja elanud ka mujal ja siis kuidagi (mida ma peast ei mäleta) Varblasse jõudnud.

Papa oli noor loomaarst ja mamma oli velskri abiline.
Mingisugune metskits elas neil hoovis. Noored männid, merelõhn... olen seda toonast maja vist ainult piltidel näinud, aga vaat lõhn on mul mälus, imelik. Ma justkui tean, et see oli ilus aeg, omamoodi kojujõudmine, kuigi kibeda maiguga ka. Nad elasid paari kilomeetri kaugusel mamma kunagisest sünnikodust, kust mamma koos oma ema Annaga 1949 niimoodi metsa jooksis, et ei saanud mitte midagi kaasa ka haarata.
Mamma sugulased elasid kõik läheduses, kõik mamma juured olid sellest külast, kuhu ta ilmasulase papa tõi... on igasuguseid pilte ema lapsepõlvest, kus ta linalakkade sugulaste/naabrilastega ja kassipoegadega koos on.
Lihtsalt visandan siia mõtte: see, mismoodi mamma tagasi Varblasse kolis (kuigi see olevat ohtlik olnud, targem olnuks elada kusagil Ida-Virumaal, kus kulaku-suguvõsad anonüümseks muutusid) ja kuidas ta oma leitud mehe sinna tõi - see on veel üks näide matriarhaadist. Tavaliselt liiguvad suguvõsad naisliini jõujooni pidi, tundub mulle.
Aga nad ei jäänud sinna Läänemaale igavesti.
Siis, kui ema oli viiendas klassis, sai papa pakkumise Viljandimaalt, Sürgaverest, "Kindel Tee" kolhoosist. Ja võttis ka selle pakkumise vastu - tuli suur kolimine, ema ja tema kaks nooremat venda, Vello ja Toivo, kolisid koos papa-mammaga Sürgaverre`.
Miks just sinna? Ei ühtegi sugulast, tuttavat, lihtsalt töökutse...?
"Noh, siin Viljandimaal olid jõukamad majandid, Varbla oli ikka ääremaa," seletas papa mulle. Kuigi ega seda loogikat just lihtne ole ikkagi tabada: miks Sürgavere kolhoos oli rikkam kui Varbla sovhoos?

Elamiseks said nad kolhoosilt kolmetoalise majaosa. Ema käis esialgu Sürgavere 8-klassilised koolis (mäletan, kui vanasti seal pargist ja vanast mõisamajast mööda sõitsime, siis ta ikka näitas: see on minu kool!)
Varbla jäi kaugele maha. Kogu meie lapsepõlv oli Varbla midagi UFOlikku ja kummalist, me ei käinud seal (papa-mamma ehk ikka vahel käisid, aga meid, lapsukesi, ei veetud), kuulsime vaid jutte, nii nagu isapoolses suguvõsas räägiti jutte mingist "Virumaast", kus ei käidud ja kus oli kunagi oldud... Seda see nõukogude võim tekitas, lõikas juured läbi ja tekitas segaduse, Mina ei tea, kuhu ma kuulun, kui Eesti kaarti vaatan. Kas põhjarannikule või järvamaale või läänemaale või ikkagi sinna, kus ma ise kasvasin, lõunasse?
Mamma ja papa tegid seda, mida tegid sajad tuhanded nõukogude kodanikud - läksid, kuhu kutsuti. Sisuliselt alustasid nad täiesti otsast peale, nullist, uues kohas. Nüüd on nad elanud enamuse oma elust Sürgaveres ja teavad enamikku külarahvast. Võib öelda, et nad on seal juurdunud.
Ja selle kolimise tõttu saigi võimalikuks, et meie ema ja isa tuttavaks said. Sest isa pere oli mingil hetkel kolinud Suure-Jaani, vist oli neil probleem sellega, et nõukogude võimule jäi taadi tegevus ette Abjas ja aeg oli kohta vahetada...

Niisiis, kaks naljaka nimega kohta, tänu kellele mina, Elo, Priit ja Aap olemas oleme just selles geenikombinatsioonis, nagu me oleme. Sürgavere ja Suure-Jaani. Kahe koha vahet oli 8 kilomeetrit. Praegu on seda naljakas mõelda, aga - kui ema lõpetas põhikooli ja läks keskkooli Suure-Jaani, siis pidi ta hakkama elama internaadis. Sest seda kaheksat kilomeetrit ei olnud ühendamas piisavalt bussiliiklust!

Ja Suure-Jaani internaadis sai ema kasvatajaks Aino Saluveer.

Lugesime kunagi teismeeas salaja ema selle aja päevikut (enam pole seda võimalik üle lugeda, sest see jäi tulekahjusse...ja ega ma tõtt öelda kahetse, et ma lugesin, kuigi eetiliselt võis see olla väär, aga nüüd olen ma mälu kandja). Ema kirjutas seal, et talle väga meeldib Aino - nii südamlik. Võib öelda, et enne armus ta Ainosse :). Sel ajal ei kirjutanud ta Andresest veel midagi, võibolla ei tundnudki veel. Korra kirjutas ta hoopis ühest teisest, internaadis elavast poisist (kelle nime ma ei mäleta) - poisid ronisid redeli abil tüdrukute tubadesse ja pidasid seal tantsimise pidu, vaikse magnetofoni saatel. Aga midagi muud vist ei toimunud kui väike koos tantsimine.
Järgnevatel lehekülgedel tuli juba meie tulevane isa mängu :). Vaikne ja ilusate suurte silmadega. Ega ma muud mäleta, kui et ema kirjutas, et kuidas ta varjab Aino eest, et ta tema pojaga kurameerib...

Isa oli emast (vist?) ühe aasta võrra vanem. Ja kui ma õigesti tean, siis jõudis isa vahepeal keskkooli ära lõpoetada ja TPI-sse minna, enne kui ema rasedaks jäi. (Või jäi ta rasedaks juba pärast keskkooli lõpetamist?)
Igatahes olid nad noored. Ja ema läks esimesena papale rääkima, et ta "sedapsi" on, sest papaga oli tal parem suhe kui mammaga. Rääkis ära ja siis läksid rääkisid koos mammale ka ;).
Märtsis tulid pulmad - pikkade laudade taga Sürgavere kolhoosi sööklas - ja juulis tulin mina.

See aeg pidi päris keeruline olema, katsun ma nüüd oma elukogemuse najal ette kujutada. Nad hakkasid elama papa ja mamma juures omaette sissekäiguga toas. Ema käis sügisest saadik Tallinnas ülikoolis ja mina olin peamiselt papaga, kel oli siis mingisugune haigus (vist neerudes) ja pikk haigusleht. Järgmise aasta sügisel sündis Elo! Ja kaks aastat hiljem sügisel Priit! Ja mis ime läbi ema siis veel oma ülikooli (Peda raamatukogunduse) ära jõudis lõpetada, sellest mina aru ei saa.
Elo olevat Suure-Jaani omad ehk isa vanemad ka hoida aidanud, mina olin rohkem Sürgavere omade hoida. Ja vist ühe aasta oli ema ka akadeemilisel puhkusel, aga ainult ühe.

Umbes pärast Priidu sündi kolisime Tuhalaande, isa sai pärast TPI lõpetamist kõigepealt vist töö Viljandis, aga siis läks kiirelt üle Karksi kolhoosi (selle üleminekuga olid ka mingid pinged seotud, mida lugesin ema peetud perekonnapäevikust - sellegi kahjuks viis tulekahju...) Ja minu teada lubati meile peagi valmivaid paremaid elutingimusi, esialgu aga kolisime metsa sisse Tuhalaande - see oli kah Karksi kolhoos, aga paras pärapõrgu.
Aga mis, ikkagi oma korter! Köök ja kaks tuba! Mäletan sealt ahju ja tugitoole-diivanit, mäletan aknast paistvat kuuske. Ja mõnede lasteraamatute tegevus toimub minu peas seal korteris, nii et järelikult olen neid sel ajal lugenud, kui seal elasime. Mu esimesed pikemad mälestusekillud on sealt. Kui hirmsasti pingutan, siis meenub justkui ka raamatukogu, kus ema töötas. Sinna pidi kuidagi mäest alla kõndima ja seal oli ka järv... ja raamatud. palju raamatuid.

Olin 4-aastane, kui Karksis valmis meie jaoks suur korter: 4 tuba! Emast sai raamatukoguhoidja, aga millegipärast ei olnud see raamatukogu mitte Karksi kolhoosi keskuses, vaid hoopis Sudistes, nii umbes viie-kuue kilomeetri kaugusel. Mäletan, et meid kõiki kolme üritati esialgu panna lasteaeda (need asusid ka mingi kummalise logistika tõttu seal Sudistes sel ajal. Hiljem oli Sudiste aga paras pärapõrgu ja näiteks osa Sudiste lapsi oli Nuia kooli internaadis, sest nad ei saanud õhtuti koju!)
Minust aga lasteaialast ei saanud, ma jäin iga kord haigeks, kui mind sinna pandi. Nii otsustas ema võtta mind endaga raamatukogulapseks.

See oli aeg, kui lasteaialapsed võeti aeda esmaspäeval ja lasti sealt tulema reedel! Peagi muudeti süsteemi ja toodi lapsed bussiga ka kolmapäeva ööseks koju. Elo ja Priit elasid lasteaiaelu, aga mina mitte. Hommikuti läksime emaga Sudistesse: mäletan nii ratta pakiraamil istumist kui ka liinibussi ootamist (kusagil seal kaugel oli "Anikatsi", mida näitas bussi silt ja kuhu ma mitte kunagi ei jõudnud, pole siiani jõudnud).
Raamatukogus oli hea. Sai rahulikult lugeda. Ajasime emaga igasugust juttu. Siit tuleb minu ja Elo ja Priidu vahe. Kord ütles Elo, et ema ei rääkinud kunagi oma lapsepõlvest. Kuidas ei rääkinud, rääkis ju küll! Aga Elo oli ju sel ajal lasteaias.

Teate, aitab küll praegu. Jätkub õhtul...

Marta Elisabet. Vangis.

Lembitu jutt sai siis selline....
Sõda oli läbi, Sass oli surnud, kolhoose veel polnud, uus võim kehtestas ennast. Kehtestas ennast läbi riigimaksude, mis tuli tasuda natuuras. Martal oli mingi tüli külavanemaga heinanormi täitmise asjus. Lembit viis enne sõjaväge küll heinakoorma Kadrinasse, kuid miski jama oli dokumendiga. Marta sai aasta vanglat Narva vangilaagris. Amnestiaga tuli tal ära istuda pool aastat.
Ega selle vanglaga veel jamad lõppenud.
Vahepeal oli Kihleveresse kolhoos tekitatud. Marta läks ka kolhoosi, kuid õige pea enam tööle ei läinud. Karistuseks "töödistsipliini" rikkumise eest rekvireeriti Marta mesipuud kolhoosile. Lõpuks visati Marta kolhoosist välja. Ümber maja löödi vaiad meetri kaugusele majast ja meetrilaiune teerada suure teeni. See oli siis nüüd Marta maa. Keelatud oli põõsastelt marjade noppimine ja puudelt õunte korjamine - need asusid ju nüüd kolhoosi maal. Vaatamata sellele tegi ta peenraid ja sai hoiatuse. Pidas lehma ja karjatas kolhoosi maal, sai trahvi 1100 rubla. Trahvi ära ei maksnud, saadeti kohtutäitur vara ülesse kirjutama. Ülesse kirjutati Neumanni jalaga õmblusmasin, roheline vatitekk ja mingi kogus kududa lastud käterätikuid (tütardele veimevakka). Ka selle peale ei maksnud Marta trahvi ära. Tuldi siis üleskirjutatud vara rekvireerima, kuid vara oli juba "jalga lasknud". Õmblusmasin oli Mandarahva oma (Manda mehe Eduardi isa oli rätsep) ja kuskile sokutati ära ka käterätikud ja vatitekk. Sellest nüüd piisas, et Marta arreteeriti ja mõisteti 1 aasta vanglat - seekord Harku vanglasse. Kuna Marta võeti kohtusaalis vahi alla, siis ei tea mis sai lehmast. Kinni pandi küll, kuid ega seda 1100 rubla unustatud. Kaarel teadis hiljem rääkida, et Helene oli selle trahvi ikkagi jupphaaval ära maksnud. Aeg oli siis 1954. Lembit oli sõjaväes ja tütred Tallinnas. Kui Lembit sõjaväest 1954.a. sügisel vabanes, siis käis ta Martat vanglas vaatamas.
Ega need vanglad siis Martat ümber "kasvatanud". Hakkas aga jälle kolhoosi maal lambaid kasvatama. Lembit, et neid jamasid vältida, käis puhkuse ajal kolhoosis "lambapäevi" tegemas. (kolhoosis tööl, et Martal lubataks lambaid pidada).
Edasi läks kord pisut "lõdvemaks". Stalin oli surnud, kolhoosist oli saanud sovhoos ja endised kolhoosiesimehed olid oma "võimekust" tõestanud ja parematele jahimaadele saadetud. Konfliktid lahenesid ja lubati ka lambaid pidada.
Mingil ajal oli Marta veel sovhoosis tööl noorkarjatalitajana. Noorloomad olid Pällu punase katusega karjatallis. Sai veel kiita, kuna söötis kogu ettenähtud jõusööda mullikatele ja ei sokutanud "vasakule", mistõttu olid mullikad heas toitumuses.

Mihkel - 02.03.2008