Lembitu jutt sai siis selline....
Sõda oli läbi, Sass oli surnud, kolhoose veel polnud, uus võim kehtestas ennast. Kehtestas ennast läbi riigimaksude, mis tuli tasuda natuuras. Martal oli mingi tüli külavanemaga heinanormi täitmise asjus. Lembit viis enne sõjaväge küll heinakoorma Kadrinasse, kuid miski jama oli dokumendiga. Marta sai aasta vanglat Narva vangilaagris. Amnestiaga tuli tal ära istuda pool aastat.
Ega selle vanglaga veel jamad lõppenud.
Vahepeal oli Kihleveresse kolhoos tekitatud. Marta läks ka kolhoosi, kuid õige pea enam tööle ei läinud. Karistuseks "töödistsipliini" rikkumise eest rekvireeriti Marta mesipuud kolhoosile. Lõpuks visati Marta kolhoosist välja. Ümber maja löödi vaiad meetri kaugusele majast ja meetrilaiune teerada suure teeni. See oli siis nüüd Marta maa. Keelatud oli põõsastelt marjade noppimine ja puudelt õunte korjamine - need asusid ju nüüd kolhoosi maal. Vaatamata sellele tegi ta peenraid ja sai hoiatuse. Pidas lehma ja karjatas kolhoosi maal, sai trahvi 1100 rubla. Trahvi ära ei maksnud, saadeti kohtutäitur vara ülesse kirjutama. Ülesse kirjutati Neumanni jalaga õmblusmasin, roheline vatitekk ja mingi kogus kududa lastud käterätikuid (tütardele veimevakka). Ka selle peale ei maksnud Marta trahvi ära. Tuldi siis üleskirjutatud vara rekvireerima, kuid vara oli juba "jalga lasknud". Õmblusmasin oli Mandarahva oma (Manda mehe Eduardi isa oli rätsep) ja kuskile sokutati ära ka käterätikud ja vatitekk. Sellest nüüd piisas, et Marta arreteeriti ja mõisteti 1 aasta vanglat - seekord Harku vanglasse. Kuna Marta võeti kohtusaalis vahi alla, siis ei tea mis sai lehmast. Kinni pandi küll, kuid ega seda 1100 rubla unustatud. Kaarel teadis hiljem rääkida, et Helene oli selle trahvi ikkagi jupphaaval ära maksnud. Aeg oli siis 1954. Lembit oli sõjaväes ja tütred Tallinnas. Kui Lembit sõjaväest 1954.a. sügisel vabanes, siis käis ta Martat vanglas vaatamas.
Ega need vanglad siis Martat ümber "kasvatanud". Hakkas aga jälle kolhoosi maal lambaid kasvatama. Lembit, et neid jamasid vältida, käis puhkuse ajal kolhoosis "lambapäevi" tegemas. (kolhoosis tööl, et Martal lubataks lambaid pidada).
Edasi läks kord pisut "lõdvemaks". Stalin oli surnud, kolhoosist oli saanud sovhoos ja endised kolhoosiesimehed olid oma "võimekust" tõestanud ja parematele jahimaadele saadetud. Konfliktid lahenesid ja lubati ka lambaid pidada.
Mingil ajal oli Marta veel sovhoosis tööl noorkarjatalitajana. Noorloomad olid Pällu punase katusega karjatallis. Sai veel kiita, kuna söötis kogu ettenähtud jõusööda mullikatele ja ei sokutanud "vasakule", mistõttu olid mullikad heas toitumuses.
Mihkel - 02.03.2008
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
12 comments:
Marta oli pere esimene laps- nendele, kes seda blogi mitteteadjatena loevad.
Marta kohta võib vist küll öelda *dissident*, umbes nagu Lagle Parek. Põhimõtete pärast kaks korda vangis istunud.
Tegelikult naljakas lugu...(Ega sa ei solvu, et naersin?)
Mul on ka Martast mälestusi, aga teinekord kirjutan.
Super lugu, see on suguvõsablogi parimal kujul mu meelest - konkreetsete vanade sugulaste näitel saab piiluda ajalukku ja saada selline ajaloo(detailide)laks, et... Ja kunagi saab meie Marta siit lugeda oma vanast sugulasest ja naerda ja uhke olla... ja Eesti ajalugu õppida samas.
Ma küsiks muide seda, et mis oli kolhoosil ja sovhoosil vahet.
Ise ma ikka veel uuesti postitada ei jõua, aga mul on suured plaanid ja igasuguseid teemasid... Praegu on muude asjadega kiirem. Aga küll ma postitan peagi taas! Seni loen teie pajatusi.
Võib-olla mõni oskab paremini seletada, aga põhivahe oli selles, et kolhoos oli nagu osaühing, sovhoos aga riiklik ettevõte. Kolhoosid olid algul väga vaesed, aga läksid sotsialismi edenedes ja kommunismi(!)lähenedes üha rikkamaks ja olid lõpus mõned juba nagu riik riigis, näit Kirovi-nimeline kalurikolhoos.
Kolhoosi esimehed elasid ikka väga uhkelt. Sovhoosid jäid jõukuselt kolhoosidele alla.
Kui keegi lugejaist teab täpsemalt, astugu ette!
Sul on, Epp, õigus, see (blogi) on kõige ehedam eesti rahva ajalugu.
Mihklile SELLE blogi parima loo auhind!! Aplaus ja lilled.
Tänan tunnustuse eest :-)
Mis Martasse puutub, siis mina teda küll dissidendiks ei pea. Dissidentlus eeldab ikkagi vist *aktiivset* tegevust. Marta oli aga passivist. Talle ei läinud korda ähvardused, korraldused, regulatsioonid jms. Ta lihtsalt ignoreeris neid. Üks kild, mis artiklist välja jäi, oli selline, et oli mingi maja- või maamaks. Teade tuli koju ja Marta lihtsalt ignoreeris seda. Lembit oli maal käimas ja kogemata avastas paberi kuskil vedelemas. Võttis siis selle teatise ja läks rahandusosakonda ja palus edaspidi sellised paberid omale linna saata, kus ta siis ise ära maksis.
---
Peaaegu kogu selle artikli stoori jääb aega, kui Lembit oli sõjaväes (4,5 aastat) ja ei saanud aktiivselt tegutseda ema kaitsmisel ja nõustamisel. Enne teist vangipanekut oli Lembit 10 päeva puhkusel ja peaaegu jõudis ära "organiseerida". Jättis Martale tegevusplaani, et kuhu minna ja mida teha ja kellega rääkida. Puhkus sai otsa - Lembit läks tagasi väeosasse ja Martal oli ükskõik ja läks ikka nii nagu läks...
Kuna Marta "arhiiv" ei ole meie valduses (Lembit kahtleb, et kas see üldse enam alles on), siis puudub ka "illustreeriv" materjal selle aja kohta. Samuti ei oska aastanumbrite ja kuupäevade kohta midagi täpsemalt öelda.
Mihkel
Oli, kuidas oli. Eks ma natuke tea ka neid asju, aga siit joonistub (võib-olla Sinu tahtmata) välja ühe kange maanaise kuju, kes pigem laseb end vangi panna, kui allub võõra võimu survele. See ongi selle loo võlu.
Martal oli elus omajagu õnne/ vedamist, et ta sai endale nii tublid lapsed ja lapselapsed, et ta ei pidanud oma pika elu lõpuni muretsema, kedagi põetama, üksindust tundma...
Ma tean, et ta viimased aastad polnud kerged, aga kellel nad ikka on...
Meie teame muidugi asjadest rohkem, kui siin on. Las olla!
Ega minagi Eerikust *kogu tõde* pole ära kirjutanud ega kirjutagi.
Kas Marta arhiiv on *tüdrukute* käes?
Üks pilt oli eespool temast ja Kustest(noorena), võiksid panna lingi.
Marta liider ei olnud, nagu tihti vanemad lapsed on. Manda oli õdedest vist kõige atsakam?!
Oli jahh, kuidas oli :-) Lihtsalt tahtsin pisut oponeerida, kuna võrdlesid Martat Lagle Parek'iga. :-)
Kuna Marta elas viimane aeg Virve-Helgi juures, siis oli kogu ta varandus seal. Nagu mainisin, Lembit ei usu, et seal midagi alles on.
Piltide koha pealt pean sorima, kui läpaka-skanneriga vanemate juurde satun. See jutt siin sai eile ülesse tähendatud, kui vanad meil külas käisid.
Miks ütled, et Marta viimased aastad olid rasked? Ma ei saa praegu otsima hakata, peast ei mäleta, küllap sellest on täpsemalt juba midagi kirjutatud.
Juba mitmendat päeva üritan võõrastesse blogidesse saata kommentaare. millegipärast ei õnnestu. Ju vist seepärast, et siingi olen nagu kontvõõras suguvõsa kokkutulekul.
Marta lugu on vägev. Tegelaskuju(d), sündmused, emotsioonid, eluterve koomika. Suurepärane aines heaks ja sisukaks näidendiks. Mihkli ja sjgelle erinev lähenemine Marta tegutsemismotiividesse oleks näidendi võti ja mitmeti mõistetav sõnum. Tõeline eesti lugu.
Hundi ulg
Keegi ei ole kontvõõras, otse vastupidi - oodatud...
Kummaline on mõelda, et selles peres oli 7 last ja kõigil neil oli nii erinev saatus. 3 nendest jäid lastetuks. 2 elu katkes enneaegselt, ülejäänud olid pikaealised( 80 ja rohkem). Edasi - nendel oli kamba peale 12 last, kellest 2 on juba surnud. Edasi läheb juba arvutamine sassi. Võib vist öelda küll, et elujõuline suguvõsa.
Mina olen selle üle uhke.
Kes need kaks surnud on?
I agree with you about these. Well someday Ill create a blog to compete you! lolz.
Manda pojad on surnud.
Post a Comment