Lembit mäletab...
Vanaemal oli ärisoont. Ta ostis külast mune ja kanu kokku. Vanaisa viis ta hobusega Kadrina jaama. Sõit läks rongiga Tallinna turule. Kord oli tal oma kaubaga ka sekeldusi. Oli võtnud ühelt jahimehelt müügiks uluklinde. Kuna ei olnud jahihooaeg siis tuli tal aru anda.
Kui Pällul hakkas õlgkatus läbi laskma, siis kolis ta Kustega 1958.a. talvel Tõnuhansu majja, mis oli uuem ja juba aastaid tühjana seisnud.
Peale 80-nendat eluaastat hakkas vanaema iga aasta veebruaris oma sünnipäevi pidama, et lapsed peredega kokku saada. Vast 1958-ndal aastal oli terve suguvõsa koos: Eeriku, Kaarli, Manda ja Marta pere. Hella oli esimest korda selles seltskonnas. Oli lõbus, lauldi palju. Kuste oli pensionäriseisuses. Tema jaoks võttis Kaarel üles laulu: Julgesti vennad nüüd tööle. Vanaema kinkis seal kõigile noortele naistele, Helgile, Virvele, Hellale, kullatud silmadega õmblusnõelu, mida ta oli pakiga saanud Inglismaalt.
Vanaema oli enne sünnipäeva teinud 2 piimaplekitäit õlle virret. Õlle käima panek anti Lembitu teha, kes olevat seda tööd ennegi hästi teinud. Lembit kasvatas siis pärmi ja vähese virdega aluse ning valas selle ennem magamaminekut virdenõudesse, et hommikuks oleks õlu valmis. Magama läks Lembit Ülejõele. Peale tema äraminekut nägi Eduard pliidinurgal kaussi, kus vedelikul oli valge kord ja arvas, et Lembit unustas pärmiga aluse nõudesse valamata. Ta valas sellest mõlemasse nõusse oma osa. Hiljem selgus, et kehv valgus köögis oli saanud saatuslikuks ja õllenõudesse sai valatud hangunud rasvakorraga lihakeeduvedelik. Rasv kaotab aga pärmi mõju ära ja hommikul leiti käima hakkamata virre, mille peal ujusid tahked rasvatükikesed. Õlletegu oli luhta läinud.
Ühel oktoobrikuu pühapäeval käis vanaema jalgsi 5. km. kaugusel Kadrina kirikus. Tuli sealt koju, keetis oasuppi, sõi kõhu täis ja teatas siis Martale ja Kustele, et tema hakkab nüüd ära minema. Tegi aseme soojamüüri äärde põrandale, öeldes, et kui sureb voodis, kes siis seal enam magada tahab. Marta hakkas nutma. Vanaema talle: mis sa nutad, mina vana muld ja põrm, ise matsid noore mehe maha. Käskis võtta riiulilt rahakoti, kus oli matuse raha. Kui Marta ei läinud seda kohe võtma tõusis vanaema ise krapsti üles, andis ise rahakoti. Marta läks kiiruga kilomeetri kaugusele Vaalumäele, et helistada arst välja, ei saanud aga ühendust. Kui tagasi jõudis, oli Kuste juba õues vastas ja teatas, et vanaema ongi lahkunud.
Vanaema maeti 15. oktoobril 1961.a. Kadrina surnuaeda vanaisa kõrvale.
Kirja pani Hella, vahendas Mihkel - 18.12.1007
Tuesday, December 18, 2007
Mälestused vanaisast Johannes Schwarzbergist (1872-1953)
Lembit mäletab...
Vanaisa juttudest on meeles:
- Rootsi kuningas istutas puu ja ütles, et kui see puu nii suur on, et enam ei kasva, kui raud räägib ja tõllad sõidavad ilma hobusteta, on see maa jälle Rootsi maa. Rääkis seda juttu sõja ajal ja arvas, et selle jutu järgi peaks rootslased siia tulema. Vanaisa arvas, et nüüd raud räägib – on raadio ja hobusteta tõllad on autod.
- Kolu mõisas kaevas kraave saarlane. Kraav pidi sirge olema ja kivid ja kännud tuli vee teelt kõrvaldada. Kraavihall kaevas aga kraavi ümber kivi. Paruni arupärimise peale vastas, et ega vesi väsinud ole, et joosta ei jõua. Selle peale polnud parunil enam midagi öelda.
- Sama kraavihall laulis peale sööki:
Sinkadi-vinkadi seapea luu,
se neiuke pole mulle truu.
Oli selle truudusega kuidas oli, aga järeltulija jäi tast maha.
Vanaisa oli kõva suitsumees. Piip peaaegu kogu aeg tossas. Ise kasvatas tubakaid. Enne uue saagi saamist, kui lehed otsa said, läksid käiku ka tubakavarred. Neid purustas ta vahel kirvega.
Vanaisa oli külas matusepäevadel kodust surnute ärasaatmisel sõnade peale lugeja ja lauluviiside ülesvõtja.
Kord kirjutas arst talle raviks mingeid tilku. Tema ei hakanud tilkade lugemisega jändama ja võttis terve pudelikese täie korraga ära. Seejärel kaotas ta korraks teadvuse, ehmatades sellega koduseid.
Vanaisal oli hea lauluhääl. Vanaema sünnipäeval veebruari kuus oli ta kord laulnud:
Üks roosike on tõusnud
küll õrna juure seest
kesktalvel külmal ajal
ta kasvas ülesse.
Vanaisa juttudest on meeles:
- Rootsi kuningas istutas puu ja ütles, et kui see puu nii suur on, et enam ei kasva, kui raud räägib ja tõllad sõidavad ilma hobusteta, on see maa jälle Rootsi maa. Rääkis seda juttu sõja ajal ja arvas, et selle jutu järgi peaks rootslased siia tulema. Vanaisa arvas, et nüüd raud räägib – on raadio ja hobusteta tõllad on autod.
- Kolu mõisas kaevas kraave saarlane. Kraav pidi sirge olema ja kivid ja kännud tuli vee teelt kõrvaldada. Kraavihall kaevas aga kraavi ümber kivi. Paruni arupärimise peale vastas, et ega vesi väsinud ole, et joosta ei jõua. Selle peale polnud parunil enam midagi öelda.
- Sama kraavihall laulis peale sööki:
Sinkadi-vinkadi seapea luu,
se neiuke pole mulle truu.
Oli selle truudusega kuidas oli, aga järeltulija jäi tast maha.
Vanaisa oli kõva suitsumees. Piip peaaegu kogu aeg tossas. Ise kasvatas tubakaid. Enne uue saagi saamist, kui lehed otsa said, läksid käiku ka tubakavarred. Neid purustas ta vahel kirvega.
Vanaisa oli külas matusepäevadel kodust surnute ärasaatmisel sõnade peale lugeja ja lauluviiside ülesvõtja.
Kord kirjutas arst talle raviks mingeid tilku. Tema ei hakanud tilkade lugemisega jändama ja võttis terve pudelikese täie korraga ära. Seejärel kaotas ta korraks teadvuse, ehmatades sellega koduseid.
Vanaisal oli hea lauluhääl. Vanaema sünnipäeval veebruari kuus oli ta kord laulnud:
Üks roosike on tõusnud
küll õrna juure seest
kesktalvel külmal ajal
ta kasvas ülesse.
Vanaisa suri kopsupõletikku. Oli käinud Mäeri talus saunas ja sooja nahaga koju tulles külmetas.
Kirja pani Hella, vahendas Mihkel - 18.12.1007
Sunday, December 16, 2007
Pilt Ojaveski koolist
Ojaveski kool, ametliku nimega Hõbeda algkool, on etendanud olulist osa meie esivanemate haridustees. Enn on kooliskäimist kirjeldanud blogi sissekandes Minu kodu.
Sellel pildil siis ees vasakul kaksikud Virve ja Helgi, taga paremal Lembit.
Sellel pildil siis ees vasakul kaksikud Virve ja Helgi, taga paremal Lembit.Mihkel - 16.12.2007
Perepilt aastast 1944
Selle perepildi aastaks on märgitud 1944. Kui nüüd aastaarv õige on, siis toetudes selle blogi artiklile Põgenemine, oli Enn ennem minekut veel kodus käimas.
Taustal paistab Pällu kivikatusega karjatall.
Pildil vasakult Eerik, Kaarel, Marta, Aleksander,
Kuste, Lembit, Johannes, Helene,
Helgi, Leida, Mati, Manda, Enn ja Virve.
Mihkel - 16.12.2007
Taustal paistab Pällu kivikatusega karjatall.
Pildil vasakult Eerik, Kaarel, Marta, Aleksander,Kuste, Lembit, Johannes, Helene,
Helgi, Leida, Mati, Manda, Enn ja Virve.
Mihkel - 16.12.2007
Pilt, mille suhtes oli lahkarvamusi
Saluveerid olid (on) muusikalembesed ja neil oli (mõningatel on ka tänapäeval) keskmisest rohkem muusikalist kuulmist, lauluhäält ja pillimängimisoskust.Selle pildi peal istub vasakul Enn, tema kõrval Manda, taga Kaarel (algul arvati, et see on Priit). Selline armas perekondlik trio. Aasta oli 1922.
Foto saatis mulle Tiit isikute tuvastamiseks. Lõpliku otsuse tegi Lembit.
Helle - 16.12.07
Saturday, December 15, 2007
Beibed möödunud sajandi algusest
Nonii-nonii-nonii!
Kõigile Kustefännidele (eriti Epule) siit tõeline maiuspala!!! :-)
Pildil oli albumis allkiri: Marta ja Auguste. Aastaarvu ei tuvastanud.
Mihkel - 15.12.2007
Friedrich Ferdinand
Tagasi mälestuste kogumise retkelt, püüan värskelt kohe kirja panna, mis meelde jäi.
Kuna lapsepõlveaega mälestused ei ulatu, siis algab sealt, kus oli aeg juba tegusid teha...
Niisiis Lembit mäletab...
Kui Priit juba kaela kandma hakkas, siis palus ta isalt (Johanneselt), et teeme talu pooleks. Isa oli vasu, et ei saa, tal 7 last. Hiljem kauples, et andku isa talle paar hektarit heinamaast, aga isa ei tahtnud talu tükeldada. Egas midagi, pidi muudmoodi hakkama saama...
Hooaegadel oli kodutalus abiks ja muul ajal tegutses agendina. Käis külast külasse - talust talusse ja võttis päevapilte suurendada. Ega ta ise ei suurendanud, vaid viis linna fotograafile ja pärast viis valmistoodangu tagasi. Hiljem tegutses ta ka Singeri õmblusmasinate agendina.
Olles hea ärisoone ja jutuga ning veel parema mäluga, võitis ta kergesti usalduse. Kohati oli ta tuntud ka hiromandi ja ennustajana. Saanud küla esimeses peres jutu peale ja kuulanud ära kogu küla uudised ning ajaloo, läks ta järgmisesse peresse juba "teadjamehana", kes täpselt teadis mis kellegiga ennem juhtunud oli.
Vahendanud pilte ja õmblusmasinaid sai ta peagi kokku poe asutamiseks vajaliku kautsioni.
Kui ta Haljalas ärijuhina alustas, siis oli tal kaupa vaid hobusekoorma jagu. Õige pea omas ta juba 5. tonnist veoautot ja sõiduautot. Temal oli lisaks ühisuse(ETK) poele ka viinapood ja kohalik viinamonopol (riiklik viinamüügi regulatsioon).
/Riigiarhiivis on säilik ERA.891.2.18459, mis viitab ettevõtte "Viinakauplus Priit Saluveer (end. Friedrich Schvartsberg)" registreerimistoimikule./
Haljalas tegutses Priidu naise Klaara eestvedamisel maanaiste selts, kus korraldati erinevaid kursuseid. Enn käis seal maanaistele laulmist õpetamas.
Panen siia üles kogu pildimaterjali, mis õnnestus hankida. Ülemine ilupilt on aastast 1928, alumine 22.07.1930. Priit ja Klaara on pildil detsembris 1931.
Ajalehe lõige on Saksa-ajast.
Surmatunnistuse ajas välja Kuste, kuna ta soovis Priidu rehabiliteerimist. Sellega ta teenis ära Kaarli pahameele, kuna sorkis pere asjades ja võis tõmmata võimude tähelepanu ka teistele vendadele. Olid ju kõik Saluveeri poisid "patused" ja hirm uute repressioonide ees oli suur.
Kuna lapsepõlveaega mälestused ei ulatu, siis algab sealt, kus oli aeg juba tegusid teha...
Niisiis Lembit mäletab...
Kui Priit juba kaela kandma hakkas, siis palus ta isalt (Johanneselt), et teeme talu pooleks. Isa oli vasu, et ei saa, tal 7 last. Hiljem kauples, et andku isa talle paar hektarit heinamaast, aga isa ei tahtnud talu tükeldada. Egas midagi, pidi muudmoodi hakkama saama...Hooaegadel oli kodutalus abiks ja muul ajal tegutses agendina. Käis külast külasse - talust talusse ja võttis päevapilte suurendada. Ega ta ise ei suurendanud, vaid viis linna fotograafile ja pärast viis valmistoodangu tagasi. Hiljem tegutses ta ka Singeri õmblusmasinate agendina.
Olles hea ärisoone ja jutuga ning veel parema mäluga, võitis ta kergesti usalduse. Kohati oli ta tuntud ka hiromandi ja ennustajana. Saanud küla esimeses peres jutu peale ja kuulanud ära kogu küla uudised ning ajaloo, läks ta järgmisesse peresse juba "teadjamehana", kes täpselt teadis mis kellegiga ennem juhtunud oli.
Vahendanud pilte ja õmblusmasinaid sai ta peagi kokku poe asutamiseks vajaliku kautsioni.
Kui ta Haljalas ärijuhina alustas, siis oli tal kaupa vaid hobusekoorma jagu. Õige pea omas ta juba 5. tonnist veoautot ja sõiduautot. Temal oli lisaks ühisuse(ETK) poele ka viinapood ja kohalik viinamonopol (riiklik viinamüügi regulatsioon).
/Riigiarhiivis on säilik ERA.891.2.18459, mis viitab ettevõtte "Viinakauplus Priit Saluveer (end. Friedrich Schvartsberg)" registreerimistoimikule./
Haljalas tegutses Priidu naise Klaara eestvedamisel maanaiste selts, kus korraldati erinevaid kursuseid. Enn käis seal maanaistele laulmist õpetamas.
Panen siia üles kogu pildimaterjali, mis õnnestus hankida. Ülemine ilupilt on aastast 1928, alumine 22.07.1930. Priit ja Klaara on pildil detsembris 1931.
Ajalehe lõige on Saksa-ajast.
Surmatunnistuse ajas välja Kuste, kuna ta soovis Priidu rehabiliteerimist. Sellega ta teenis ära Kaarli pahameele, kuna sorkis pere asjades ja võis tõmmata võimude tähelepanu ka teistele vendadele. Olid ju kõik Saluveeri poisid "patused" ja hirm uute repressioonide ees oli suur.
Subscribe to:
Posts (Atom)