Minu esimene laulupidu

Laulupeol käidud, elan ikka veel selle lummuses.
Olen mitmest laulupeost osa võtnud, aga kõige eredamalt on meeles minu esimene pidu.
See oli 1960. aastal. Olin siis pätakas, päris laps alles (oli koolinoorte pidu).
Sel aastal sai valmis uus laululava, see uhke kaar. Mäletan, enne laulupidu räägiti, et see on mineeritud ja peo ajal plahvatab pomm. Kes sellist lolli juttu levitas, ei tea, aga veidi kõhedaks tegi küll.

Ööbisime Tõnismäel Ehitus-Mehhaanika Tehnikumi (nn polütehnikumi) suures saalis, magasime põrandal ja söömas käisime üle tee mingis sööklas. On üks piinlik mälestus, millest ei julgenud kaua kellelegi rääkida. Ma olin lapsena kuutõbine. Ühel ööl ärkasin ja märkasin, et magan võõraste keskel. Kuidas sinna sain ja kas kellelegi peale ka astusin, ei tea. Loodan, et mitte. Kobisin eksitust taibates oma kohale tagasi.

Rongkäigust ei mäleta midagi, ju ikka oli vahva. Kui laululavale avalauluks kogunesime, kärgatas äike ja hakkas sadama paduvihma. Laulupidusid on ikka vihm kimbutanud, aga seda oli siiski nii suures koguses, et kontserti ei alustatud.
Esimese päeva kontsert jäetigi ära, mis on minu teada ainukene kord. Rahvas valgus läbi vihmasaju suure jõena trammipeatuse poole. Olin jäänud üksi võõraste inimeste sekka. Uued punased kingad said läbimärjaks ja venisid laiaks, nii et ei püsinud jalas. Võtsin paljajalu nagu paljud teisedki. Kõnniteedel voolas vesi. Lõbus oli olla. Ainuke mure oli, kas ma ikka oskan minna õige trammi peale ja õiges kohas maha.
Maalaps arg, ei julgenud küsida ka. Trammis pabistasin küll, et äkki sõidan vales suunas. Ei teadnud siis, et trammid teevad Kadriorus ringi ja sõidavad kõik linna tagasi.

Jõudsin ööbimiskohta, läbimärg nagu kassipoeg. Kuidas me seal oma riided küll kuivaks saime ja kas kingad tõmbusid uuesti kokku, ei mäleta. Või olid mul tagavarajalanõud ka. Igatahes kile oli selleks ajaks vist veel leiutamata, rääkimata vihmakeepidest. Vihmavarjud olid siis võib-olla ainult valitsuse liikmetel!!?

Järgmisel päeval oli jälle ilus ilm ja laulupidu toimus täies hiilguses. Kuuldavasti esitati siis ka esimese kontserdi laulud. Repertuaari ei mäleta, ju lauldi ikka Leninist ja parteist. Kas oli see sel laulupeol või mõnel teisel, kui tuli esitamisele Arvo Pärdi kantaat "Meie aed" (kaalikatest ja kapsastest)?
Kindlasti lauldi lõpetuseks ka "Mu isamaaa on minu arm" Ernesaksa juhatusel. Kahjuks ei mäleta emotsioone. Mis meie, lapsed, sel ajal teadsime okupatsioonist või kaotatud iseseisvusest!? Pioneerid, nagu me olime!!!

Edaspidi käisin laulupeol hoopis tantsijana. Ka sellest on naljakaid mälestusi, millest hiljem.

Leidsin netist huvitavat materjali Ilmatari koori ajaloo kohta.

Pildil Ilmatari koor möödumas ja tuttavat nägu tervitamas, meie toredad lastekoori lauljad, esimene kontsert algab juba vihmapiiskade saatel (laulupidu 2009)