Olen pool hommikut arvutis aega veetnud. Uudiseid ja ajalehti lugenud, blogisid vaadanud, muusikat kuulanud. Teen ühe sissekande ka ära, siis on tänane limiit täis.
Muusika on hea kaaslane ja lohutaja. Igaühel on erinev muusikaline maitse. Eks see sõltub paljust: east, temperamendist, natuurist, meeleolust.
Mingid nooruspõlve lauljad ja bändid jäävad eluks ajaks südamesse, seda on teised ka tunnistanud.
Kummalisel kombel maitse kujuneb varakult välja ja ei muutugi palju. Sama fenomen kehtib ka inimsuhetes. Olen vahel imestanud ja salamisi muianud, kui näinud kellegi uut kallimat - täpselt vana koopia, ainult veidi noorem!!! Vahel eelistatakse isa/ema koopiat.
Mulle meeldivad eestikeelsed laulud. See põhjusel, et saan siis sõnadest ka aru. Sõnad on ikka väga-väga tähtsad.
Vaatasin, et peaaegu kõik videod, mis olen endale blogisse kopinud, on eestikeelsed ja sellised haledad laulud, nostalgilised, melanhoolsed. Ju ma siis selline olengi.
Muusikaline maitse iseloomustab inimest. Kindel see.
Vaatasin eile poole ööni "Täna õhtul Kukerpillid". Vahur Kersna on leidnud endale hea nišisaate, eestikeelse muusika jäädvustamine kaasaegsel moel.
Üks vana video siin Kukerpillidest
Tuesday, March 17, 2009
Monday, March 16, 2009
Ülejõe talundi põhiraamat
Sattus kätte üks omapärane dokument. Tegemist on Ülejõe talu raamtukesega, kus kohalik (võõr)võim seab talule saaduste müügikohustused. Aasta on 1942/1943.
Skaneeris ja siia pani Mihkel.
Skaneeris ja siia pani Mihkel.
Monday, January 19, 2009
Pilte Marta albumist
Selle pildi pealt tunneb ära Kaarli, aga kas tema kõrval on Enn?
Jälle koeraga pilt. Ees istuvad Eduard ja Manda, taga kikilipsuga Ülejõe Sass.
Selle pildi taha on kirjutatud: "Ahila ja Ojaveski noored". Teiste seas ka Manda, Kuste ja Marta.Pilt Pällu uue lauda ehituselt
Sunday, January 18, 2009
Marta Schwarzbergi koolitunnistus
Mõningase otsimise peale õnnestus leida Marta koolitunnistus. Tunnistusel ei ole algupäraselt ühtegi kuupäeva. Pildil olevad kuupäevad on lisatud hiljem.
Tuesday, December 23, 2008
Salme memuaarid, 14. osa: viimane peatükk
"Meie Väinoga alustasime Pärnus nii töökoha kui korteri otsimist. Mul õnnestus saada restoran Rannahoonesse kassapidajaks. Talveks Rannahoone suleti, siis sain jalanõude kauplusesse müüjaks, ja kaubandustöötajaks ma jäingi kuni pensionile jäämiseni aastal 1988.
1966–1972 olin meeste valmisriiete kaupluses kassapidaja ja 1972–1988 restoran Pärnus raamatupidaja. Väga palju aega ja vaeva nägime endile korteri otsimisega. Tädipoja juures elasime 8. juulist kuni 11. septembrini 1956, seega 2 kuud pererahvaga ühes toas, väiksemas toas elas peretütar.
Septembri alguses üüris meile ajutiseks väikese möbleeritud toakese ühe meie Siberikaaslase tädi, kellel Suure-Kuke tänaval oli oma maja. Tal oli kohe-kohe hoovipealses armetus ilma vundamendita majakeses tuba-köök üürilistest vabanemas, senised elanikud said linna poolt parema korteri. Tegime selles korteris, tuba ja köök, kokku 8.2 m2, remondi ja 13. detsembril 1956 asusime sinna elama, peaasi et omaette. Ostsime komisjonikauplusest istumiseks ja magamiseks ühe vana kušeti. Kööki tegi Väino ise söögilaua ja kaks taburetti. Selles armetus korteris (oli nii niiske, et vesi kogunes toanurkadesse põrandale) elasime neli aastat. Selles korteris sündis meil 1959.a. 28. aprillil poeg.
[see pilt ongi seal pisikeses köötoas tehtud:]
Juba enne poja sündi käisin iga nädal oma avaldustega Elamute Valitsuse juhataja seltsimees Rassadkini vastuvõtul parema korteri saamiseks. Korduvalt käis 3-4 liikmeline komisjon kontrollimas meie kehva korterit ja ennäe imet, kuu aega pärast poja sündi saime teate, et eraldatakse Lenini alleele ehitatavasse majja kahetoaline (28 m2) korter, kui töötame ehituse perioodil selle elamu juures 420 normtundi, see oli 50 tööpäeva. Kõik puhkepäevad ja õhtuti käis Väino seal tööl. Järgmise aasta detsembriks sai maja valmis ja saime orderi sissekolimiseks, oh seda rõõmu!
[pp: See pilt on tehtud nende uues korteris, seal olen ma isegi käinud ja suvitamise ajal peatunud, Salme ja Väino olid alati väga lahked ja jagajad inimesed.]
Pärast Pärnusse kolimist sai Väino esialgu kaubajaama laadijaks. 1961–1968 töötas ta Kalamajandis ehitustöölisena ja 1968–1994 Viisnurgas plastmasstoodete pressijana, 1994 kuni oma surmani (15. veebruaril 2000) Pärnu Linna Spordikooli ehitustöölisena.
[Siia veel üks pilt koos Salme pildiallkirjaga: Pärnu lähedal Tammistes meie suvila ees augustis 1999, paremalt Väino, pojapoeg Ott, mina, poeg, pojatütar, minia, poja ämm. 44 Pärnus elatud aastat on jõudnud lõpusirgele, poole aasta pärast lahkub Väino manalateele ja mina kolin Tallinnasse.]
Väino tuhastatud põrm puhkab Tallinnas Pärnamäe kalmistul, sest ta oli Tallinnas sündinud ja kasvanud ning siit ta küüditati.
Pärast Väino surma otsustasime pojaga meie Pärnu elamise likvideerida, sest poeg jäi pärast Tehnika Ülikooli lõpetamist Tallinna elama. Müüsime Pärnu korteri ja Tammistes asuva aiamaa suvilaga ja ostsime Tallinnasse Õismäele korteri, et saaksin olla vana ja haigena oma pojale lähemal. Olen üle elanud 5 rasket puusaoperatsiooni ja olen selle tagajärjel I grupi invaliid, kes vajab pidevat abistamist.
See on lühiülevaade Vana-Varblas asuniku talus kasvanud Kasemetsa Salme eluloost.
Septembris 2002"
Lõpp. Homme siis minu kommentaarid, seega vähemasti üks osa tuleb veel.
1966–1972 olin meeste valmisriiete kaupluses kassapidaja ja 1972–1988 restoran Pärnus raamatupidaja. Väga palju aega ja vaeva nägime endile korteri otsimisega. Tädipoja juures elasime 8. juulist kuni 11. septembrini 1956, seega 2 kuud pererahvaga ühes toas, väiksemas toas elas peretütar.
Septembri alguses üüris meile ajutiseks väikese möbleeritud toakese ühe meie Siberikaaslase tädi, kellel Suure-Kuke tänaval oli oma maja. Tal oli kohe-kohe hoovipealses armetus ilma vundamendita majakeses tuba-köök üürilistest vabanemas, senised elanikud said linna poolt parema korteri. Tegime selles korteris, tuba ja köök, kokku 8.2 m2, remondi ja 13. detsembril 1956 asusime sinna elama, peaasi et omaette. Ostsime komisjonikauplusest istumiseks ja magamiseks ühe vana kušeti. Kööki tegi Väino ise söögilaua ja kaks taburetti. Selles armetus korteris (oli nii niiske, et vesi kogunes toanurkadesse põrandale) elasime neli aastat. Selles korteris sündis meil 1959.a. 28. aprillil poeg.
[see pilt ongi seal pisikeses köötoas tehtud:]
Juba enne poja sündi käisin iga nädal oma avaldustega Elamute Valitsuse juhataja seltsimees Rassadkini vastuvõtul parema korteri saamiseks. Korduvalt käis 3-4 liikmeline komisjon kontrollimas meie kehva korterit ja ennäe imet, kuu aega pärast poja sündi saime teate, et eraldatakse Lenini alleele ehitatavasse majja kahetoaline (28 m2) korter, kui töötame ehituse perioodil selle elamu juures 420 normtundi, see oli 50 tööpäeva. Kõik puhkepäevad ja õhtuti käis Väino seal tööl. Järgmise aasta detsembriks sai maja valmis ja saime orderi sissekolimiseks, oh seda rõõmu!
[pp: See pilt on tehtud nende uues korteris, seal olen ma isegi käinud ja suvitamise ajal peatunud, Salme ja Väino olid alati väga lahked ja jagajad inimesed.]
Pärast Pärnusse kolimist sai Väino esialgu kaubajaama laadijaks. 1961–1968 töötas ta Kalamajandis ehitustöölisena ja 1968–1994 Viisnurgas plastmasstoodete pressijana, 1994 kuni oma surmani (15. veebruaril 2000) Pärnu Linna Spordikooli ehitustöölisena.
[Siia veel üks pilt koos Salme pildiallkirjaga: Pärnu lähedal Tammistes meie suvila ees augustis 1999, paremalt Väino, pojapoeg Ott, mina, poeg, pojatütar, minia, poja ämm. 44 Pärnus elatud aastat on jõudnud lõpusirgele, poole aasta pärast lahkub Väino manalateele ja mina kolin Tallinnasse.]
Väino tuhastatud põrm puhkab Tallinnas Pärnamäe kalmistul, sest ta oli Tallinnas sündinud ja kasvanud ning siit ta küüditati.
Pärast Väino surma otsustasime pojaga meie Pärnu elamise likvideerida, sest poeg jäi pärast Tehnika Ülikooli lõpetamist Tallinna elama. Müüsime Pärnu korteri ja Tammistes asuva aiamaa suvilaga ja ostsime Tallinnasse Õismäele korteri, et saaksin olla vana ja haigena oma pojale lähemal. Olen üle elanud 5 rasket puusaoperatsiooni ja olen selle tagajärjel I grupi invaliid, kes vajab pidevat abistamist.
See on lühiülevaade Vana-Varblas asuniku talus kasvanud Kasemetsa Salme eluloost.
Septembris 2002"
Lõpp. Homme siis minu kommentaarid, seega vähemasti üks osa tuleb veel.
Salme memuaarid, 13. osa: tagasi Eestis, abiellumine
"Jõulupühade ajal 1955 võtsime oma pere ringis vastu otsuse: püüame minna tagasi kodukanti, see tähendab Varblasse.
2. jaanuaril 1956 läksingi mina kui lindprii, kellel polnud ei elu- ega töökohta, oma kodukülla Varblasse maad kuulama. See reis kestis mul terve kuu! Esimesed paar päeva olin Lihulas Ausmeeli Selma juures. Külastasin Jaagu Salmet, Koppel Lainet, käisime kinos, kus kohtasin mitmeid vanu tuttavaid. 6. jaanuaril jõudsin Varblasse, kõigepealt Lankuse Hilda juurde, kes elas oma perega Helmkülas endises Mölderkivi ilusas väikeses majas.
Nende juurde ma jäingi kuni 25. jaanuarini ja iga päev tegime külaskäike. Kõik Vana-Varbla pered käisime läbi, siis mere ääres Jaagul, Kasemetsas, Antsul, Arul, Mägidel.
Meie vanas kodus oli tehtud kapitaalne ümberehitus ja elasid seal kaks õpetajate perekonda, Meriluhtid ja Pajud. Meie rehealusest oli tehtud koolile tööõpetusruum. Meie loomalaut ja ait olid varemetes ja mahapõlenud, polnud enam sepikoda, see oli lihtsalt laiali tassitud. Kurb pilt. Meie ilus hõbepaju hekk, mida isa igal aastal pügas, oli kasvanud metsikuks, jäetud hooldamata.
Jaanuari keskel käisin uuesti Lihulas töökohti kuulamas. Ajalehetoimetusse oli korrektorit vaja, see oleks mulle väga meeldinud, aga kui jutu järg jõudis selleni, et olin küüditatu, siis öeldi irooniliselt – ei.
Oma kodu tagasi saamiseks käisin Rahandusosakonnas ja Täitevkomitee esimehe jutul, mõlemad vastasid, et selleks olevat väga vähe lootust. Jah, selleni jõudmiseks kulus veel palju aastaid, õigemini aastakümneid.
Oma õemehele Karlile aga sain häid uudiseid, just Varblasse oli vaja loomaarsti, sest seal olevat ainult velsker.
25. jaanuaril sõitsin Varblast Pärnusse. Seal peatusin veel nädala oma tädipoja Veltman Kristjani pool. Külastasin mitmeid endisi Varbla inimesi, kes vahepealse 7 aasta jooksul olid Pärnusse elama asunud, Raudsepp Liisi ja Arno, Mäeotsa Salme, Ago Olga, Kulla Liide jt. Minu sõnulseletamatult abivalmis sõbranna Heinluht Hilja Saulepist, kellelt sain Siberis esimese rahasaadetise ja veidi hiljem ka esimese paki, oli abiellunud Sorts Herbertiga, noor pere elas Sindis koos Hilja emaga. Nende pool peatusin 3 päeva. Seda jällenägemisrõõmu pole võimalik sõnades väljendada! Ja ikka veel tegid nad mulle kingitusi.
Käisime Hiljaga vastvalminud ja luksuslikus Sindi saunas, mõnulesime seal mitu tundi. Õhtul käisime kultuurimajas peol, mis algas näidendiga, järgnes tants, mis kestis kella kaheni öösel. Milline õnnis tunne üle 7 aasta tantsida jälle kodumaal eesti tantse ja eesti noormeestega!
2. veebruaril sõitsin lõpuks tagasi Käravetele. Jagus mitmeks päevaks reisimuljete ja uudiste jutustamist. Veebruari keskel sõitis mu õemees Karli Lihulasse ja Varblasse uue töökoha asju ajama - ja saigi seal kaubale. Kolimine jäi siiski suveks. Veebruari lõpul läksin mina sovhoosi kontorisse arveametnikuks, et veidi raha teenida.
25. mail 1956 saabus Eestisse Väino, kellest novembri lõpul Sira jaamas kurvalt lahkusin. Nüüd tahtsime kohe abielluda, aga Külanõukogus ei võetud meid jutule, sest Väinol polnud sõjaväepiletit, selle saamiseks läks veel üle kuu aega.
Suureks elamuseks sai meile jaaniõhtu Nelijärvel. Kell 12 öösel kihutavad kohale tõrvikutega ratsanikud ja süüdati üks suur ja hulgi väikesi jaanitulesid ja järvel ilutulestik, lauldi ja tantsiti koiduni.
Pärast jaanipäeva mõtlesime juba eesootavale kolimisele, teoks sai see 8. juulil. Meil Väinoga polnud küll midagi pakkida peale mõne riidehilbu, ei ühtki mööblieset ega majatarbeid. Lainel ja Karlil olid 7 aasta jooksul hädavajalikud esemed juba muretsetud.
Meie enda pere esimene sisseost toimus meie abiellumispäeval 17.07.1956 ja selleks oli alumiiniumist 3-4 liitrine keedupott, aga edaspidi hakkasime igal palgapäeval midagi ostma. Mööbliesemed ostsime komisjonikauplusest, sest sealt sai palju odavamalt kui teistest kauplustest, samuti riided ostsime komisjonist. Kolimiseks üüris Karl sovhoosist veoauto.
[Vahele ka pilt, koos Salme allkirjaga: Meie abiellumise päeval, 17. juulil 1956 Pärnus.]
Meie Väinoga jäimegi elama Pärnusse, minu tädipoja Veltman Kristjani juurde, kellel oli Aisa tänaval 2-toaline korter. Laine pere sai esialgu elamispinna Allika külas Peetril, hiljem kolisid Küütsule, vana talumaja metsa veerel.
Seal elas mu õe pere kümme aastat, siis kolisid nad Viljandimaale, Sürgaverre, tolleaegsesse Kindel Tee kolhoosi. Laine oli abiellunud aastal 1953, kui nad veel Audru sovhoosis elasid. Järgmisel aastal sündis neil tütar ja Varblas sündisid veel 1957.a. poeg ja 1961.a. veel teinegi poeg. Meie ema elas ka Laine perega koos kuni oma surmani 1957.a. 4. oktoobril. Surm viis ta meilt vähi tagajärjel, vaid 52aastasena.
Isa vabanes laagrist juulis 1956 ja Varblasse jõudis augustis. Esialgu elas ka tema koos Laine perega, hiljem omaette Vana-Varblas Kärneli väikeses majas. Suri infarkti 1968. aasta 14. märtsil, 70aastasena.
Siia ka kaks pilti: esiteks mamma (Laine) ja Salme, ma arvan, et see pilt on tehtud pärast Salme Siberist tagasi tulekut, sest nad ei tundu siin enam nii verinoored.
Ja teine pilt: mamma (Laine) ja Salme surnuaias, ma ei tea, kas see on nende ema või isa matustel.
(Memuaarid jätkuvad..)
2. jaanuaril 1956 läksingi mina kui lindprii, kellel polnud ei elu- ega töökohta, oma kodukülla Varblasse maad kuulama. See reis kestis mul terve kuu! Esimesed paar päeva olin Lihulas Ausmeeli Selma juures. Külastasin Jaagu Salmet, Koppel Lainet, käisime kinos, kus kohtasin mitmeid vanu tuttavaid. 6. jaanuaril jõudsin Varblasse, kõigepealt Lankuse Hilda juurde, kes elas oma perega Helmkülas endises Mölderkivi ilusas väikeses majas.
Nende juurde ma jäingi kuni 25. jaanuarini ja iga päev tegime külaskäike. Kõik Vana-Varbla pered käisime läbi, siis mere ääres Jaagul, Kasemetsas, Antsul, Arul, Mägidel.
Meie vanas kodus oli tehtud kapitaalne ümberehitus ja elasid seal kaks õpetajate perekonda, Meriluhtid ja Pajud. Meie rehealusest oli tehtud koolile tööõpetusruum. Meie loomalaut ja ait olid varemetes ja mahapõlenud, polnud enam sepikoda, see oli lihtsalt laiali tassitud. Kurb pilt. Meie ilus hõbepaju hekk, mida isa igal aastal pügas, oli kasvanud metsikuks, jäetud hooldamata.
Jaanuari keskel käisin uuesti Lihulas töökohti kuulamas. Ajalehetoimetusse oli korrektorit vaja, see oleks mulle väga meeldinud, aga kui jutu järg jõudis selleni, et olin küüditatu, siis öeldi irooniliselt – ei.
Oma kodu tagasi saamiseks käisin Rahandusosakonnas ja Täitevkomitee esimehe jutul, mõlemad vastasid, et selleks olevat väga vähe lootust. Jah, selleni jõudmiseks kulus veel palju aastaid, õigemini aastakümneid.
Oma õemehele Karlile aga sain häid uudiseid, just Varblasse oli vaja loomaarsti, sest seal olevat ainult velsker.
25. jaanuaril sõitsin Varblast Pärnusse. Seal peatusin veel nädala oma tädipoja Veltman Kristjani pool. Külastasin mitmeid endisi Varbla inimesi, kes vahepealse 7 aasta jooksul olid Pärnusse elama asunud, Raudsepp Liisi ja Arno, Mäeotsa Salme, Ago Olga, Kulla Liide jt. Minu sõnulseletamatult abivalmis sõbranna Heinluht Hilja Saulepist, kellelt sain Siberis esimese rahasaadetise ja veidi hiljem ka esimese paki, oli abiellunud Sorts Herbertiga, noor pere elas Sindis koos Hilja emaga. Nende pool peatusin 3 päeva. Seda jällenägemisrõõmu pole võimalik sõnades väljendada! Ja ikka veel tegid nad mulle kingitusi.
Käisime Hiljaga vastvalminud ja luksuslikus Sindi saunas, mõnulesime seal mitu tundi. Õhtul käisime kultuurimajas peol, mis algas näidendiga, järgnes tants, mis kestis kella kaheni öösel. Milline õnnis tunne üle 7 aasta tantsida jälle kodumaal eesti tantse ja eesti noormeestega!
2. veebruaril sõitsin lõpuks tagasi Käravetele. Jagus mitmeks päevaks reisimuljete ja uudiste jutustamist. Veebruari keskel sõitis mu õemees Karli Lihulasse ja Varblasse uue töökoha asju ajama - ja saigi seal kaubale. Kolimine jäi siiski suveks. Veebruari lõpul läksin mina sovhoosi kontorisse arveametnikuks, et veidi raha teenida.
25. mail 1956 saabus Eestisse Väino, kellest novembri lõpul Sira jaamas kurvalt lahkusin. Nüüd tahtsime kohe abielluda, aga Külanõukogus ei võetud meid jutule, sest Väinol polnud sõjaväepiletit, selle saamiseks läks veel üle kuu aega.
Suureks elamuseks sai meile jaaniõhtu Nelijärvel. Kell 12 öösel kihutavad kohale tõrvikutega ratsanikud ja süüdati üks suur ja hulgi väikesi jaanitulesid ja järvel ilutulestik, lauldi ja tantsiti koiduni.
Pärast jaanipäeva mõtlesime juba eesootavale kolimisele, teoks sai see 8. juulil. Meil Väinoga polnud küll midagi pakkida peale mõne riidehilbu, ei ühtki mööblieset ega majatarbeid. Lainel ja Karlil olid 7 aasta jooksul hädavajalikud esemed juba muretsetud.
Meie enda pere esimene sisseost toimus meie abiellumispäeval 17.07.1956 ja selleks oli alumiiniumist 3-4 liitrine keedupott, aga edaspidi hakkasime igal palgapäeval midagi ostma. Mööbliesemed ostsime komisjonikauplusest, sest sealt sai palju odavamalt kui teistest kauplustest, samuti riided ostsime komisjonist. Kolimiseks üüris Karl sovhoosist veoauto.
[Vahele ka pilt, koos Salme allkirjaga: Meie abiellumise päeval, 17. juulil 1956 Pärnus.]
Meie Väinoga jäimegi elama Pärnusse, minu tädipoja Veltman Kristjani juurde, kellel oli Aisa tänaval 2-toaline korter. Laine pere sai esialgu elamispinna Allika külas Peetril, hiljem kolisid Küütsule, vana talumaja metsa veerel.
Seal elas mu õe pere kümme aastat, siis kolisid nad Viljandimaale, Sürgaverre, tolleaegsesse Kindel Tee kolhoosi. Laine oli abiellunud aastal 1953, kui nad veel Audru sovhoosis elasid. Järgmisel aastal sündis neil tütar ja Varblas sündisid veel 1957.a. poeg ja 1961.a. veel teinegi poeg. Meie ema elas ka Laine perega koos kuni oma surmani 1957.a. 4. oktoobril. Surm viis ta meilt vähi tagajärjel, vaid 52aastasena.
Isa vabanes laagrist juulis 1956 ja Varblasse jõudis augustis. Esialgu elas ka tema koos Laine perega, hiljem omaette Vana-Varblas Kärneli väikeses majas. Suri infarkti 1968. aasta 14. märtsil, 70aastasena.
Siia ka kaks pilti: esiteks mamma (Laine) ja Salme, ma arvan, et see pilt on tehtud pärast Salme Siberist tagasi tulekut, sest nad ei tundu siin enam nii verinoored.
Ja teine pilt: mamma (Laine) ja Salme surnuaias, ma ei tea, kas see on nende ema või isa matustel.
(Memuaarid jätkuvad..)
Subscribe to:
Comments (Atom)