Selle pildi pealt tunneb ära Kaarli, aga kas tema kõrval on Enn?
Jälle koeraga pilt. Ees istuvad Eduard ja Manda, taga kikilipsuga Ülejõe Sass.
Selle pildi taha on kirjutatud: "Ahila ja Ojaveski noored". Teiste seas ka Manda, Kuste ja Marta.Monday, January 19, 2009
Pilte Marta albumist
Selle pildi pealt tunneb ära Kaarli, aga kas tema kõrval on Enn?Jälle koeraga pilt. Ees istuvad Eduard ja Manda, taga kikilipsuga Ülejõe Sass.Selle pildi taha on kirjutatud: "Ahila ja Ojaveski noored". Teiste seas ka Manda, Kuste ja Marta.
Pilt Pällu uue lauda ehituselt
Sunday, January 18, 2009
Marta Schwarzbergi koolitunnistus
Mõningase otsimise peale õnnestus leida Marta koolitunnistus. Tunnistusel ei ole algupäraselt ühtegi kuupäeva. Pildil olevad kuupäevad on lisatud hiljem.
Tuesday, December 23, 2008
Salme memuaarid, 14. osa: viimane peatükk
"Meie Väinoga alustasime Pärnus nii töökoha kui korteri otsimist. Mul õnnestus saada restoran Rannahoonesse kassapidajaks. Talveks Rannahoone suleti, siis sain jalanõude kauplusesse müüjaks, ja kaubandustöötajaks ma jäingi kuni pensionile jäämiseni aastal 1988.
1966–1972 olin meeste valmisriiete kaupluses kassapidaja ja 1972–1988 restoran Pärnus raamatupidaja. Väga palju aega ja vaeva nägime endile korteri otsimisega. Tädipoja juures elasime 8. juulist kuni 11. septembrini 1956, seega 2 kuud pererahvaga ühes toas, väiksemas toas elas peretütar.
Septembri alguses üüris meile ajutiseks väikese möbleeritud toakese ühe meie Siberikaaslase tädi, kellel Suure-Kuke tänaval oli oma maja. Tal oli kohe-kohe hoovipealses armetus ilma vundamendita majakeses tuba-köök üürilistest vabanemas, senised elanikud said linna poolt parema korteri. Tegime selles korteris, tuba ja köök, kokku 8.2 m2, remondi ja 13. detsembril 1956 asusime sinna elama, peaasi et omaette. Ostsime komisjonikauplusest istumiseks ja magamiseks ühe vana kušeti. Kööki tegi Väino ise söögilaua ja kaks taburetti. Selles armetus korteris (oli nii niiske, et vesi kogunes toanurkadesse põrandale) elasime neli aastat. Selles korteris sündis meil 1959.a. 28. aprillil poeg.
[see pilt ongi seal pisikeses köötoas tehtud:]
Juba enne poja sündi käisin iga nädal oma avaldustega Elamute Valitsuse juhataja seltsimees Rassadkini vastuvõtul parema korteri saamiseks. Korduvalt käis 3-4 liikmeline komisjon kontrollimas meie kehva korterit ja ennäe imet, kuu aega pärast poja sündi saime teate, et eraldatakse Lenini alleele ehitatavasse majja kahetoaline (28 m2) korter, kui töötame ehituse perioodil selle elamu juures 420 normtundi, see oli 50 tööpäeva. Kõik puhkepäevad ja õhtuti käis Väino seal tööl. Järgmise aasta detsembriks sai maja valmis ja saime orderi sissekolimiseks, oh seda rõõmu!
[pp: See pilt on tehtud nende uues korteris, seal olen ma isegi käinud ja suvitamise ajal peatunud, Salme ja Väino olid alati väga lahked ja jagajad inimesed.]
Pärast Pärnusse kolimist sai Väino esialgu kaubajaama laadijaks. 1961–1968 töötas ta Kalamajandis ehitustöölisena ja 1968–1994 Viisnurgas plastmasstoodete pressijana, 1994 kuni oma surmani (15. veebruaril 2000) Pärnu Linna Spordikooli ehitustöölisena.
[Siia veel üks pilt koos Salme pildiallkirjaga: Pärnu lähedal Tammistes meie suvila ees augustis 1999, paremalt Väino, pojapoeg Ott, mina, poeg, pojatütar, minia, poja ämm. 44 Pärnus elatud aastat on jõudnud lõpusirgele, poole aasta pärast lahkub Väino manalateele ja mina kolin Tallinnasse.]
Väino tuhastatud põrm puhkab Tallinnas Pärnamäe kalmistul, sest ta oli Tallinnas sündinud ja kasvanud ning siit ta küüditati.
Pärast Väino surma otsustasime pojaga meie Pärnu elamise likvideerida, sest poeg jäi pärast Tehnika Ülikooli lõpetamist Tallinna elama. Müüsime Pärnu korteri ja Tammistes asuva aiamaa suvilaga ja ostsime Tallinnasse Õismäele korteri, et saaksin olla vana ja haigena oma pojale lähemal. Olen üle elanud 5 rasket puusaoperatsiooni ja olen selle tagajärjel I grupi invaliid, kes vajab pidevat abistamist.
See on lühiülevaade Vana-Varblas asuniku talus kasvanud Kasemetsa Salme eluloost.
Septembris 2002"
Lõpp. Homme siis minu kommentaarid, seega vähemasti üks osa tuleb veel.
1966–1972 olin meeste valmisriiete kaupluses kassapidaja ja 1972–1988 restoran Pärnus raamatupidaja. Väga palju aega ja vaeva nägime endile korteri otsimisega. Tädipoja juures elasime 8. juulist kuni 11. septembrini 1956, seega 2 kuud pererahvaga ühes toas, väiksemas toas elas peretütar.
Septembri alguses üüris meile ajutiseks väikese möbleeritud toakese ühe meie Siberikaaslase tädi, kellel Suure-Kuke tänaval oli oma maja. Tal oli kohe-kohe hoovipealses armetus ilma vundamendita majakeses tuba-köök üürilistest vabanemas, senised elanikud said linna poolt parema korteri. Tegime selles korteris, tuba ja köök, kokku 8.2 m2, remondi ja 13. detsembril 1956 asusime sinna elama, peaasi et omaette. Ostsime komisjonikauplusest istumiseks ja magamiseks ühe vana kušeti. Kööki tegi Väino ise söögilaua ja kaks taburetti. Selles armetus korteris (oli nii niiske, et vesi kogunes toanurkadesse põrandale) elasime neli aastat. Selles korteris sündis meil 1959.a. 28. aprillil poeg.
[see pilt ongi seal pisikeses köötoas tehtud:]
Juba enne poja sündi käisin iga nädal oma avaldustega Elamute Valitsuse juhataja seltsimees Rassadkini vastuvõtul parema korteri saamiseks. Korduvalt käis 3-4 liikmeline komisjon kontrollimas meie kehva korterit ja ennäe imet, kuu aega pärast poja sündi saime teate, et eraldatakse Lenini alleele ehitatavasse majja kahetoaline (28 m2) korter, kui töötame ehituse perioodil selle elamu juures 420 normtundi, see oli 50 tööpäeva. Kõik puhkepäevad ja õhtuti käis Väino seal tööl. Järgmise aasta detsembriks sai maja valmis ja saime orderi sissekolimiseks, oh seda rõõmu!
[pp: See pilt on tehtud nende uues korteris, seal olen ma isegi käinud ja suvitamise ajal peatunud, Salme ja Väino olid alati väga lahked ja jagajad inimesed.]
Pärast Pärnusse kolimist sai Väino esialgu kaubajaama laadijaks. 1961–1968 töötas ta Kalamajandis ehitustöölisena ja 1968–1994 Viisnurgas plastmasstoodete pressijana, 1994 kuni oma surmani (15. veebruaril 2000) Pärnu Linna Spordikooli ehitustöölisena.
[Siia veel üks pilt koos Salme pildiallkirjaga: Pärnu lähedal Tammistes meie suvila ees augustis 1999, paremalt Väino, pojapoeg Ott, mina, poeg, pojatütar, minia, poja ämm. 44 Pärnus elatud aastat on jõudnud lõpusirgele, poole aasta pärast lahkub Väino manalateele ja mina kolin Tallinnasse.]
Väino tuhastatud põrm puhkab Tallinnas Pärnamäe kalmistul, sest ta oli Tallinnas sündinud ja kasvanud ning siit ta küüditati.
Pärast Väino surma otsustasime pojaga meie Pärnu elamise likvideerida, sest poeg jäi pärast Tehnika Ülikooli lõpetamist Tallinna elama. Müüsime Pärnu korteri ja Tammistes asuva aiamaa suvilaga ja ostsime Tallinnasse Õismäele korteri, et saaksin olla vana ja haigena oma pojale lähemal. Olen üle elanud 5 rasket puusaoperatsiooni ja olen selle tagajärjel I grupi invaliid, kes vajab pidevat abistamist.
See on lühiülevaade Vana-Varblas asuniku talus kasvanud Kasemetsa Salme eluloost.
Septembris 2002"
Lõpp. Homme siis minu kommentaarid, seega vähemasti üks osa tuleb veel.
Salme memuaarid, 13. osa: tagasi Eestis, abiellumine
"Jõulupühade ajal 1955 võtsime oma pere ringis vastu otsuse: püüame minna tagasi kodukanti, see tähendab Varblasse.
2. jaanuaril 1956 läksingi mina kui lindprii, kellel polnud ei elu- ega töökohta, oma kodukülla Varblasse maad kuulama. See reis kestis mul terve kuu! Esimesed paar päeva olin Lihulas Ausmeeli Selma juures. Külastasin Jaagu Salmet, Koppel Lainet, käisime kinos, kus kohtasin mitmeid vanu tuttavaid. 6. jaanuaril jõudsin Varblasse, kõigepealt Lankuse Hilda juurde, kes elas oma perega Helmkülas endises Mölderkivi ilusas väikeses majas.
Nende juurde ma jäingi kuni 25. jaanuarini ja iga päev tegime külaskäike. Kõik Vana-Varbla pered käisime läbi, siis mere ääres Jaagul, Kasemetsas, Antsul, Arul, Mägidel.
Meie vanas kodus oli tehtud kapitaalne ümberehitus ja elasid seal kaks õpetajate perekonda, Meriluhtid ja Pajud. Meie rehealusest oli tehtud koolile tööõpetusruum. Meie loomalaut ja ait olid varemetes ja mahapõlenud, polnud enam sepikoda, see oli lihtsalt laiali tassitud. Kurb pilt. Meie ilus hõbepaju hekk, mida isa igal aastal pügas, oli kasvanud metsikuks, jäetud hooldamata.
Jaanuari keskel käisin uuesti Lihulas töökohti kuulamas. Ajalehetoimetusse oli korrektorit vaja, see oleks mulle väga meeldinud, aga kui jutu järg jõudis selleni, et olin küüditatu, siis öeldi irooniliselt – ei.
Oma kodu tagasi saamiseks käisin Rahandusosakonnas ja Täitevkomitee esimehe jutul, mõlemad vastasid, et selleks olevat väga vähe lootust. Jah, selleni jõudmiseks kulus veel palju aastaid, õigemini aastakümneid.
Oma õemehele Karlile aga sain häid uudiseid, just Varblasse oli vaja loomaarsti, sest seal olevat ainult velsker.
25. jaanuaril sõitsin Varblast Pärnusse. Seal peatusin veel nädala oma tädipoja Veltman Kristjani pool. Külastasin mitmeid endisi Varbla inimesi, kes vahepealse 7 aasta jooksul olid Pärnusse elama asunud, Raudsepp Liisi ja Arno, Mäeotsa Salme, Ago Olga, Kulla Liide jt. Minu sõnulseletamatult abivalmis sõbranna Heinluht Hilja Saulepist, kellelt sain Siberis esimese rahasaadetise ja veidi hiljem ka esimese paki, oli abiellunud Sorts Herbertiga, noor pere elas Sindis koos Hilja emaga. Nende pool peatusin 3 päeva. Seda jällenägemisrõõmu pole võimalik sõnades väljendada! Ja ikka veel tegid nad mulle kingitusi.
Käisime Hiljaga vastvalminud ja luksuslikus Sindi saunas, mõnulesime seal mitu tundi. Õhtul käisime kultuurimajas peol, mis algas näidendiga, järgnes tants, mis kestis kella kaheni öösel. Milline õnnis tunne üle 7 aasta tantsida jälle kodumaal eesti tantse ja eesti noormeestega!
2. veebruaril sõitsin lõpuks tagasi Käravetele. Jagus mitmeks päevaks reisimuljete ja uudiste jutustamist. Veebruari keskel sõitis mu õemees Karli Lihulasse ja Varblasse uue töökoha asju ajama - ja saigi seal kaubale. Kolimine jäi siiski suveks. Veebruari lõpul läksin mina sovhoosi kontorisse arveametnikuks, et veidi raha teenida.
25. mail 1956 saabus Eestisse Väino, kellest novembri lõpul Sira jaamas kurvalt lahkusin. Nüüd tahtsime kohe abielluda, aga Külanõukogus ei võetud meid jutule, sest Väinol polnud sõjaväepiletit, selle saamiseks läks veel üle kuu aega.
Suureks elamuseks sai meile jaaniõhtu Nelijärvel. Kell 12 öösel kihutavad kohale tõrvikutega ratsanikud ja süüdati üks suur ja hulgi väikesi jaanitulesid ja järvel ilutulestik, lauldi ja tantsiti koiduni.
Pärast jaanipäeva mõtlesime juba eesootavale kolimisele, teoks sai see 8. juulil. Meil Väinoga polnud küll midagi pakkida peale mõne riidehilbu, ei ühtki mööblieset ega majatarbeid. Lainel ja Karlil olid 7 aasta jooksul hädavajalikud esemed juba muretsetud.
Meie enda pere esimene sisseost toimus meie abiellumispäeval 17.07.1956 ja selleks oli alumiiniumist 3-4 liitrine keedupott, aga edaspidi hakkasime igal palgapäeval midagi ostma. Mööbliesemed ostsime komisjonikauplusest, sest sealt sai palju odavamalt kui teistest kauplustest, samuti riided ostsime komisjonist. Kolimiseks üüris Karl sovhoosist veoauto.
[Vahele ka pilt, koos Salme allkirjaga: Meie abiellumise päeval, 17. juulil 1956 Pärnus.]
Meie Väinoga jäimegi elama Pärnusse, minu tädipoja Veltman Kristjani juurde, kellel oli Aisa tänaval 2-toaline korter. Laine pere sai esialgu elamispinna Allika külas Peetril, hiljem kolisid Küütsule, vana talumaja metsa veerel.
Seal elas mu õe pere kümme aastat, siis kolisid nad Viljandimaale, Sürgaverre, tolleaegsesse Kindel Tee kolhoosi. Laine oli abiellunud aastal 1953, kui nad veel Audru sovhoosis elasid. Järgmisel aastal sündis neil tütar ja Varblas sündisid veel 1957.a. poeg ja 1961.a. veel teinegi poeg. Meie ema elas ka Laine perega koos kuni oma surmani 1957.a. 4. oktoobril. Surm viis ta meilt vähi tagajärjel, vaid 52aastasena.
Isa vabanes laagrist juulis 1956 ja Varblasse jõudis augustis. Esialgu elas ka tema koos Laine perega, hiljem omaette Vana-Varblas Kärneli väikeses majas. Suri infarkti 1968. aasta 14. märtsil, 70aastasena.
Siia ka kaks pilti: esiteks mamma (Laine) ja Salme, ma arvan, et see pilt on tehtud pärast Salme Siberist tagasi tulekut, sest nad ei tundu siin enam nii verinoored.
Ja teine pilt: mamma (Laine) ja Salme surnuaias, ma ei tea, kas see on nende ema või isa matustel.
(Memuaarid jätkuvad..)
2. jaanuaril 1956 läksingi mina kui lindprii, kellel polnud ei elu- ega töökohta, oma kodukülla Varblasse maad kuulama. See reis kestis mul terve kuu! Esimesed paar päeva olin Lihulas Ausmeeli Selma juures. Külastasin Jaagu Salmet, Koppel Lainet, käisime kinos, kus kohtasin mitmeid vanu tuttavaid. 6. jaanuaril jõudsin Varblasse, kõigepealt Lankuse Hilda juurde, kes elas oma perega Helmkülas endises Mölderkivi ilusas väikeses majas.
Nende juurde ma jäingi kuni 25. jaanuarini ja iga päev tegime külaskäike. Kõik Vana-Varbla pered käisime läbi, siis mere ääres Jaagul, Kasemetsas, Antsul, Arul, Mägidel.
Meie vanas kodus oli tehtud kapitaalne ümberehitus ja elasid seal kaks õpetajate perekonda, Meriluhtid ja Pajud. Meie rehealusest oli tehtud koolile tööõpetusruum. Meie loomalaut ja ait olid varemetes ja mahapõlenud, polnud enam sepikoda, see oli lihtsalt laiali tassitud. Kurb pilt. Meie ilus hõbepaju hekk, mida isa igal aastal pügas, oli kasvanud metsikuks, jäetud hooldamata.
Jaanuari keskel käisin uuesti Lihulas töökohti kuulamas. Ajalehetoimetusse oli korrektorit vaja, see oleks mulle väga meeldinud, aga kui jutu järg jõudis selleni, et olin küüditatu, siis öeldi irooniliselt – ei.
Oma kodu tagasi saamiseks käisin Rahandusosakonnas ja Täitevkomitee esimehe jutul, mõlemad vastasid, et selleks olevat väga vähe lootust. Jah, selleni jõudmiseks kulus veel palju aastaid, õigemini aastakümneid.
Oma õemehele Karlile aga sain häid uudiseid, just Varblasse oli vaja loomaarsti, sest seal olevat ainult velsker.
25. jaanuaril sõitsin Varblast Pärnusse. Seal peatusin veel nädala oma tädipoja Veltman Kristjani pool. Külastasin mitmeid endisi Varbla inimesi, kes vahepealse 7 aasta jooksul olid Pärnusse elama asunud, Raudsepp Liisi ja Arno, Mäeotsa Salme, Ago Olga, Kulla Liide jt. Minu sõnulseletamatult abivalmis sõbranna Heinluht Hilja Saulepist, kellelt sain Siberis esimese rahasaadetise ja veidi hiljem ka esimese paki, oli abiellunud Sorts Herbertiga, noor pere elas Sindis koos Hilja emaga. Nende pool peatusin 3 päeva. Seda jällenägemisrõõmu pole võimalik sõnades väljendada! Ja ikka veel tegid nad mulle kingitusi.
Käisime Hiljaga vastvalminud ja luksuslikus Sindi saunas, mõnulesime seal mitu tundi. Õhtul käisime kultuurimajas peol, mis algas näidendiga, järgnes tants, mis kestis kella kaheni öösel. Milline õnnis tunne üle 7 aasta tantsida jälle kodumaal eesti tantse ja eesti noormeestega!
2. veebruaril sõitsin lõpuks tagasi Käravetele. Jagus mitmeks päevaks reisimuljete ja uudiste jutustamist. Veebruari keskel sõitis mu õemees Karli Lihulasse ja Varblasse uue töökoha asju ajama - ja saigi seal kaubale. Kolimine jäi siiski suveks. Veebruari lõpul läksin mina sovhoosi kontorisse arveametnikuks, et veidi raha teenida.
25. mail 1956 saabus Eestisse Väino, kellest novembri lõpul Sira jaamas kurvalt lahkusin. Nüüd tahtsime kohe abielluda, aga Külanõukogus ei võetud meid jutule, sest Väinol polnud sõjaväepiletit, selle saamiseks läks veel üle kuu aega.
Suureks elamuseks sai meile jaaniõhtu Nelijärvel. Kell 12 öösel kihutavad kohale tõrvikutega ratsanikud ja süüdati üks suur ja hulgi väikesi jaanitulesid ja järvel ilutulestik, lauldi ja tantsiti koiduni.
Pärast jaanipäeva mõtlesime juba eesootavale kolimisele, teoks sai see 8. juulil. Meil Väinoga polnud küll midagi pakkida peale mõne riidehilbu, ei ühtki mööblieset ega majatarbeid. Lainel ja Karlil olid 7 aasta jooksul hädavajalikud esemed juba muretsetud.
Meie enda pere esimene sisseost toimus meie abiellumispäeval 17.07.1956 ja selleks oli alumiiniumist 3-4 liitrine keedupott, aga edaspidi hakkasime igal palgapäeval midagi ostma. Mööbliesemed ostsime komisjonikauplusest, sest sealt sai palju odavamalt kui teistest kauplustest, samuti riided ostsime komisjonist. Kolimiseks üüris Karl sovhoosist veoauto.
[Vahele ka pilt, koos Salme allkirjaga: Meie abiellumise päeval, 17. juulil 1956 Pärnus.]
Meie Väinoga jäimegi elama Pärnusse, minu tädipoja Veltman Kristjani juurde, kellel oli Aisa tänaval 2-toaline korter. Laine pere sai esialgu elamispinna Allika külas Peetril, hiljem kolisid Küütsule, vana talumaja metsa veerel.
Seal elas mu õe pere kümme aastat, siis kolisid nad Viljandimaale, Sürgaverre, tolleaegsesse Kindel Tee kolhoosi. Laine oli abiellunud aastal 1953, kui nad veel Audru sovhoosis elasid. Järgmisel aastal sündis neil tütar ja Varblas sündisid veel 1957.a. poeg ja 1961.a. veel teinegi poeg. Meie ema elas ka Laine perega koos kuni oma surmani 1957.a. 4. oktoobril. Surm viis ta meilt vähi tagajärjel, vaid 52aastasena.
Isa vabanes laagrist juulis 1956 ja Varblasse jõudis augustis. Esialgu elas ka tema koos Laine perega, hiljem omaette Vana-Varblas Kärneli väikeses majas. Suri infarkti 1968. aasta 14. märtsil, 70aastasena.
Siia ka kaks pilti: esiteks mamma (Laine) ja Salme, ma arvan, et see pilt on tehtud pärast Salme Siberist tagasi tulekut, sest nad ei tundu siin enam nii verinoored.
Ja teine pilt: mamma (Laine) ja Salme surnuaias, ma ei tea, kas see on nende ema või isa matustel.
(Memuaarid jätkuvad..)
Salme memuaarid, 12. osa: pääsemine Siberist
"12. november 1955 – elu oodatuim tund!
Mind kutsuti mind komandatuuri ja anti lilla pehmest paberist spravka (tõend, mille koopia on siin):
Sellel spravkal olid tumedama lilla tindiga kirjaread, mis tõendasid, et olen sundasumiselt vabastatud ja saan passi.
Silmade ees virvendas, jalad värisesid, pisarad paisusid kurgus – jälle vaba inimene!
Järgmisel päeval olin veel tööl, aga andsin avalduse lõpparve saamiseks. 15-nda novembri hommikul sõitsin rajoonikeskusesse, Sirasse, passi välja võtma, õnnetuseks oli passilaud kaks päeva suletud, ööbisin 2 ööd Siras ja 17-ndal sain passi kätte ja sõitsin tagasi Balahtsini.
Järgmine nädal läks oma majapidamise likvideerimise, pakkimise ja saatusekaaslastega hüvastijätmise peale. Olin mina ju esimene vabakslastu meie omadest! Aga juba mõne kuu pärast hakkas pidevalt vabakslaskmisi toimuma.
Balahtsinist lahkusin 25. novembri hommikul kell 8. Saatma Sirasse tuli minu tulevane mees, kellega 7 aasta eest võhivõõrastena trellitatud vagunis sõitu alustasime. Tema vabanes Siberist viis kuud hiljem, 1956. aasta mais ja abiellusime sama aasta 17. juulil Pärnus.
Siras tuli mul aga kõigepealt oodata mitu päeva, et saada piletit otsevagunisse Moskvani, et mitte seigelda ja oodata vahepealsetes jaamades. Väljas ju külm Siberi talv ja reisin üksinda, polnud kedagi abistajaks ega kedagi, kellega nõu pidada.
30. novembril kell 3 varahommikul algas minu reis läbi Siberi avaruste kodumaa poole. Pilet platskaardiga Moskvani maksis 347 rubla ja minu pagasiks oleva suure vineerkohvri eest, mis kaalus 36 kg, tuli maksta lisaks 115 rubla. Moskva vagunid olid kaks esimest ja minu koht oli nr 22 esimeses vagunis, ülemisel naril.
4. detsembril pool neli päeval jõudsin Moskvasse. Imetlesin Moskva metrood ja sama päeva õhtul sain esimest korda elus vaadata televiisorit.
Moskvas peatusin 2 päeva Laanemetsa Tiina ja Ahto tädi juures. Seal võeti mind väga külalislahkelt vastu ja oleksin võinud olla nende juures palju kauem, aga soovisin ju võimalikult kiiresti oma ema ja õe juurde jõuda, kes elasid nüüd Ambla lähedal Käravete sovhoosis. Õde Laine töötas lasteaias ja Laine mees (mu õde oli vahepeal abiellunud) sovhoosis loomaarstina.
Moskvast sõitsin välja 6. detsembril kell 11.15. Tapale jõudsin 7-ndal kell 13.30. Alles õhtul sain sealt bussiga Käravetele. Tapal käisin kauplustes, sööklas, küsisin ja rääkisin ikka vene keeles, sest ei kohanenud nii kiiresti, ei suutnud uskuda, et üle 7 aasta võin suhelda poes jälle eesti keeles.
Kodustele ma oma vabakssaamisest üldse ette ei teatanud, tahtsin neile üllatust valmistada. Sellega saingi hakkama, mida koju jõudes tegelikult kahjatsesin, sest ema sai mind nähes närvivapustuse! Õemees Karl toibus kõige kiiremini ja asus meid rahustama, kuidas vähegi oskas, aga söök ja jook ei istunud kellelegi ning und ka ei tulnud.
Järgmisel päeval olime juba rahulikud ja õnnelikud, sest seda hetke me kõik need pikad aastad ju olimegi oodanud.
Detsembri keskel olin mõned päevad Tallinnas. Algul ei osanudki kuhugi minna, sest palju oli vahepealsete aastatega muutunud. Külastasin oma tulevase mehe venda, samuti oma õemehe venda Leo Tulevit. Ööbisin Noore Helga juures, kes oli vahepeal abiellunud ja Varblast Tallinna kolinud. Jõulud ja uusaasta veetsime õndsas rahus kodus, kuulasime raadiost jõululaule ja jõulujutlust Soomest, meil oli see ju siis rangelt keelatud. Karli vend Leo Tallinnast oli meil külas. Jõulu ja uusaasta vahel käisin Rakveres oma keskkooli pinginaabril Maimul külas, keda ka taheti küüditada, aga hoidis kõrvale ja pääses.
(jätkub...)
Mind kutsuti mind komandatuuri ja anti lilla pehmest paberist spravka (tõend, mille koopia on siin):
Sellel spravkal olid tumedama lilla tindiga kirjaread, mis tõendasid, et olen sundasumiselt vabastatud ja saan passi.
Silmade ees virvendas, jalad värisesid, pisarad paisusid kurgus – jälle vaba inimene!
Järgmisel päeval olin veel tööl, aga andsin avalduse lõpparve saamiseks. 15-nda novembri hommikul sõitsin rajoonikeskusesse, Sirasse, passi välja võtma, õnnetuseks oli passilaud kaks päeva suletud, ööbisin 2 ööd Siras ja 17-ndal sain passi kätte ja sõitsin tagasi Balahtsini.
Järgmine nädal läks oma majapidamise likvideerimise, pakkimise ja saatusekaaslastega hüvastijätmise peale. Olin mina ju esimene vabakslastu meie omadest! Aga juba mõne kuu pärast hakkas pidevalt vabakslaskmisi toimuma.
Balahtsinist lahkusin 25. novembri hommikul kell 8. Saatma Sirasse tuli minu tulevane mees, kellega 7 aasta eest võhivõõrastena trellitatud vagunis sõitu alustasime. Tema vabanes Siberist viis kuud hiljem, 1956. aasta mais ja abiellusime sama aasta 17. juulil Pärnus.
Siras tuli mul aga kõigepealt oodata mitu päeva, et saada piletit otsevagunisse Moskvani, et mitte seigelda ja oodata vahepealsetes jaamades. Väljas ju külm Siberi talv ja reisin üksinda, polnud kedagi abistajaks ega kedagi, kellega nõu pidada.
30. novembril kell 3 varahommikul algas minu reis läbi Siberi avaruste kodumaa poole. Pilet platskaardiga Moskvani maksis 347 rubla ja minu pagasiks oleva suure vineerkohvri eest, mis kaalus 36 kg, tuli maksta lisaks 115 rubla. Moskva vagunid olid kaks esimest ja minu koht oli nr 22 esimeses vagunis, ülemisel naril.
4. detsembril pool neli päeval jõudsin Moskvasse. Imetlesin Moskva metrood ja sama päeva õhtul sain esimest korda elus vaadata televiisorit.
Moskvas peatusin 2 päeva Laanemetsa Tiina ja Ahto tädi juures. Seal võeti mind väga külalislahkelt vastu ja oleksin võinud olla nende juures palju kauem, aga soovisin ju võimalikult kiiresti oma ema ja õe juurde jõuda, kes elasid nüüd Ambla lähedal Käravete sovhoosis. Õde Laine töötas lasteaias ja Laine mees (mu õde oli vahepeal abiellunud) sovhoosis loomaarstina.
Moskvast sõitsin välja 6. detsembril kell 11.15. Tapale jõudsin 7-ndal kell 13.30. Alles õhtul sain sealt bussiga Käravetele. Tapal käisin kauplustes, sööklas, küsisin ja rääkisin ikka vene keeles, sest ei kohanenud nii kiiresti, ei suutnud uskuda, et üle 7 aasta võin suhelda poes jälle eesti keeles.
Kodustele ma oma vabakssaamisest üldse ette ei teatanud, tahtsin neile üllatust valmistada. Sellega saingi hakkama, mida koju jõudes tegelikult kahjatsesin, sest ema sai mind nähes närvivapustuse! Õemees Karl toibus kõige kiiremini ja asus meid rahustama, kuidas vähegi oskas, aga söök ja jook ei istunud kellelegi ning und ka ei tulnud.
Järgmisel päeval olime juba rahulikud ja õnnelikud, sest seda hetke me kõik need pikad aastad ju olimegi oodanud.
Detsembri keskel olin mõned päevad Tallinnas. Algul ei osanudki kuhugi minna, sest palju oli vahepealsete aastatega muutunud. Külastasin oma tulevase mehe venda, samuti oma õemehe venda Leo Tulevit. Ööbisin Noore Helga juures, kes oli vahepeal abiellunud ja Varblast Tallinna kolinud. Jõulud ja uusaasta veetsime õndsas rahus kodus, kuulasime raadiost jõululaule ja jõulujutlust Soomest, meil oli see ju siis rangelt keelatud. Karli vend Leo Tallinnast oli meil külas. Jõulu ja uusaasta vahel käisin Rakveres oma keskkooli pinginaabril Maimul külas, keda ka taheti küüditada, aga hoidis kõrvale ja pääses.
(jätkub...)
Salme memuaarid, 11. osa: veel viimane aasta Siberis...
"Siberi kliimast ka veidi. Talved on pikad ja külmad, oktoobrist maini. Külmakraade vahel isegi üle 40*C. Palju lund, lumetormid, nn buraanid.
Igapäevaseks riietuseks oli meil puhvaika (vatijope), vatipüksid, vatikindad, peaaegu põlvini ulatuvad paksud nn lubjavildid. Hütis oli soojaandjaks puupliit ja ema saatis mulle väikese elektripliidi. Kodus olles küdes see meil kogu aeg, sellegipoolest oli vesi töölt tulles ämbris jääkoorikuga kaetud. Kütte hankisime mägedel olevast metsast, seal oli mahalangenud puid külluses. Saagisime need 2-3 meetri pikkusteks ja veeretasime mäest alla, tasasel maal lohistasime need endi järel nööri otsas koduni, seal saagisime ja lõhkusime pliidipuudeks.
Suvi on sealkandis lühike, aga väga kuum.
[vahele üks pilt Siberi heinaajast, Salme on paremalt esimene.]
Mustad ja punased sõstrad kasvavad Siberi suves vabalt metsas, vähemal määral ka vaarikaid. On palju erinevaid ilusaid lilli.
Palju vaeva nägin oma hüti soojustamisega. Suve jooksul mätsisin teda mitu korda saviga, nii seest kui väljast poolt ja valgendasin lubjaga üle. Suvel vihmaga sadas katus kogu aeg läbi ja savi muudkui kukkus nii laest kui seintelt.
1954. aasta jaanuaris saatsin Laine ja ema soovitusel Moskvasse Siseministeeriumisse palvekirja koos arstliku komisjoni tõendiga oma kehvast tervisest. Sellele reageeriti päris kiiresti, juba 19. veebruaril kutsutai mind Komandatuuri. Seal oli mingi võõras, pagunitega ülemus, pani minu eluloo üksikasjadeni kirja, andis tagasi üliõpilaspileti, mis siia tulles ära võeti. Soovitas uuesti õppima hakata ja praegu paremat töökohta nõuda. Minu vabastamine olevat veel kaalumisel, oodaku vastust.
Parema töökoha suhtes toon näite. Meie ehitus-remonditsehhis vabanes laohoidja koht ja anti lootust, et saan selle koha, aga linna parteisekretär polnud sellega nõus ja selle koha sai üks kohalik parteilane.
Sama, 1954. aasta augustis teatati meile kõigile komandatuuris märkimise ajal hea uudis: meie eluaegne väljasaatmine on muudetud ajutiseks ja põgenemise korral on karistus ainult 2-5 aastat. See teade andis meile usku ja lootust, et pääs kodumaale pole enam kaugel. Juba 1954. aasta algusest hakkasid meie juurde saabuma kuni 10aastase karistusega laagris olnud pereliikmed, osalise karistuse kustutamisega. Ka minu isalt tuli nüüd tihedamini kirju. Laagrites pidid käima kõrged komisjonid, kes langetasid otsuseid: kellel karistust vähendada, kes kohe vabaks lasta. Meie isa vabastati alles 23. juulil 1956. Karistust vähendati kuni faktiliselt ärakantud ajani.
Mina saatsin 1955. aasta mais Moskvasse Siseministeeriumisse järelpärimise, miks pole pooleteise aasta jooksul minu palvekirjale vastatud.
Vabastusteate sain poole aasta pärast, s.o. 12. novembril 1955!
Sama aasta juulis saime meie (kõik komandatuurialused) omale 10 aasta passid märkusega "liikumisvabadus oma rajooni piires". Küll oli ikka suurepärane vabadus!
Viimase suve olin peamiselt ehituste juures tööl, õppisin krohvialust laastu seina lööma, neist jäid seinale ilusad ruudud ja nende laastude peale tuli loopida krohvisegu, see nõudis harjutamist, et krohv seina loopides pidama jääks ja ühtlane kiht tekiks. Järgmine päev, kui krohv tahenenud, tuli see vastava puidust siluriga veel tasandada, ja lõpuks, kui krohv tõesti kuiv, siis üle lubjata. Vahel olin pottsepa abiliseks, segu tegijaks ja ämbritega meistrile kätte tassida, samuti telliskivisid kohale tassida.
Need olid minusuguse nõrgukese jaoks väga rasked tööd, aga õnneks oli see suvi kannatusteaja lõppvaatus."
(jätkub...)
Igapäevaseks riietuseks oli meil puhvaika (vatijope), vatipüksid, vatikindad, peaaegu põlvini ulatuvad paksud nn lubjavildid. Hütis oli soojaandjaks puupliit ja ema saatis mulle väikese elektripliidi. Kodus olles küdes see meil kogu aeg, sellegipoolest oli vesi töölt tulles ämbris jääkoorikuga kaetud. Kütte hankisime mägedel olevast metsast, seal oli mahalangenud puid külluses. Saagisime need 2-3 meetri pikkusteks ja veeretasime mäest alla, tasasel maal lohistasime need endi järel nööri otsas koduni, seal saagisime ja lõhkusime pliidipuudeks.
Suvi on sealkandis lühike, aga väga kuum.
[vahele üks pilt Siberi heinaajast, Salme on paremalt esimene.]
Mustad ja punased sõstrad kasvavad Siberi suves vabalt metsas, vähemal määral ka vaarikaid. On palju erinevaid ilusaid lilli.
Palju vaeva nägin oma hüti soojustamisega. Suve jooksul mätsisin teda mitu korda saviga, nii seest kui väljast poolt ja valgendasin lubjaga üle. Suvel vihmaga sadas katus kogu aeg läbi ja savi muudkui kukkus nii laest kui seintelt.
1954. aasta jaanuaris saatsin Laine ja ema soovitusel Moskvasse Siseministeeriumisse palvekirja koos arstliku komisjoni tõendiga oma kehvast tervisest. Sellele reageeriti päris kiiresti, juba 19. veebruaril kutsutai mind Komandatuuri. Seal oli mingi võõras, pagunitega ülemus, pani minu eluloo üksikasjadeni kirja, andis tagasi üliõpilaspileti, mis siia tulles ära võeti. Soovitas uuesti õppima hakata ja praegu paremat töökohta nõuda. Minu vabastamine olevat veel kaalumisel, oodaku vastust.
Parema töökoha suhtes toon näite. Meie ehitus-remonditsehhis vabanes laohoidja koht ja anti lootust, et saan selle koha, aga linna parteisekretär polnud sellega nõus ja selle koha sai üks kohalik parteilane.
Sama, 1954. aasta augustis teatati meile kõigile komandatuuris märkimise ajal hea uudis: meie eluaegne väljasaatmine on muudetud ajutiseks ja põgenemise korral on karistus ainult 2-5 aastat. See teade andis meile usku ja lootust, et pääs kodumaale pole enam kaugel. Juba 1954. aasta algusest hakkasid meie juurde saabuma kuni 10aastase karistusega laagris olnud pereliikmed, osalise karistuse kustutamisega. Ka minu isalt tuli nüüd tihedamini kirju. Laagrites pidid käima kõrged komisjonid, kes langetasid otsuseid: kellel karistust vähendada, kes kohe vabaks lasta. Meie isa vabastati alles 23. juulil 1956. Karistust vähendati kuni faktiliselt ärakantud ajani.
Mina saatsin 1955. aasta mais Moskvasse Siseministeeriumisse järelpärimise, miks pole pooleteise aasta jooksul minu palvekirjale vastatud.
Vabastusteate sain poole aasta pärast, s.o. 12. novembril 1955!
Sama aasta juulis saime meie (kõik komandatuurialused) omale 10 aasta passid märkusega "liikumisvabadus oma rajooni piires". Küll oli ikka suurepärane vabadus!
Viimase suve olin peamiselt ehituste juures tööl, õppisin krohvialust laastu seina lööma, neist jäid seinale ilusad ruudud ja nende laastude peale tuli loopida krohvisegu, see nõudis harjutamist, et krohv seina loopides pidama jääks ja ühtlane kiht tekiks. Järgmine päev, kui krohv tahenenud, tuli see vastava puidust siluriga veel tasandada, ja lõpuks, kui krohv tõesti kuiv, siis üle lubjata. Vahel olin pottsepa abiliseks, segu tegijaks ja ämbritega meistrile kätte tassida, samuti telliskivisid kohale tassida.
Need olid minusuguse nõrgukese jaoks väga rasked tööd, aga õnneks oli see suvi kannatusteaja lõppvaatus."
(jätkub...)
Subscribe to:
Comments (Atom)