Peaks selle sündmuse ajaloo huvides ikkagi jäädvustama. Epp lubas kirjutada killukesi. Ma võibolla kirjutan ka, aga praegu pole hoogu sees.
Ema Ainol sai 5. juunil 100 aastat sünnist. Eerikul 28. juunil 105.
Neil sündis 5 last, kellel on omakorda 10 lapselast. Neil jälle omakorda 15 lapselapselast. On potentsiaali ja lootust, et sünnib veel.
Kokkutulekul oli kohal 30. Arvutasin, et puudujaid oli 8 otsese liini esindajaid (Ott, Heidi, Arvid, Villu, Marta, Gregor, Simona, Lauri)
Ühispilt nr 1. Laupäeva hommikul oli meil kirikus mälestusteenistus, kus õpetaja Hedi Vilumaa pidas jutlust ja pärast seda laulsime oreli saatel ja Tiidu juhatusel armsaid kodulaule.
Kuna meie kokkutulek toimub juba teist korda, siis saab ja võib rääkida traditsioonist.
Tore oli kokku saada!
Küsimustik „ Vanavanemate ja vanemate lemmikroad“
1. Mis aastal sa sündisid (märgi ka sugu, aga nime ei ole vaja)? 2. Milliseid toite sinu lapsepõlves söödi? 3. Millised olid argi- ehk igapäevased road? 4. Milliseid toite söödi pidupäevadel? 5. Mitu korda päevas söödi? 6. Kuidas söömised toimusid? Perega ühiselt, laud kaetud jne 7. Mis oli sinu lemmikroog ja miks? 8. Kas sa teed oma lemmikrooga vahel ka praegu? 9. Kas ma saaksin selle retsepti, et ise proovida seda valmistada?
1. Sündisin 1947, olen vanaema
2. Milliseid toite sinu lapsepõlves söödi?
Meil oli suur pere. Et paremini välja tulla, kasvatati ise kartulid ja köögivili. Peeti lehma, siga, kanu, lambaid. Metsast korjati marju ja seeni, tehti moosi ja mahla. Toituti tervislikult. Põhiliselt kartulit ja sousti(kastet), suppe, putrusid. Juust ja vorst olid haruldased. Poest osteti leiba-saia, kuivaineid. Liha oli tünni soolatud, samuti hapukurgid ja hapukapsas.
3. Argi- ehk igapäevased toidud olid keedetud kartul, juurde jahu-, muna- või silgusoust. Rasvainet saadi soolapekist, mis andis soustile hea maitse. Palju tehti piimaga toite – suppe ja putrusid. Suppidest oli sagedane kanasupp klimpidega (suur lemmik), hapukapsasupp (kartulipuder lisandina), frikadellisupp, värskekapsasupp. Hakklihast tehti kotlette ja pikkpoissi.
4. Pidupäevadel olid pidusöögid. Olenes, mis pidu oli. Tehti kartulisalatit ja rosoljet, sooja söögina seapraadi koos hapukapsaga, sülti, pasteeti, rulaadi. Viimaseid just siis, kui siga jõuluks veristati.
Meie peres küpsetati palju. Tehti nii lihapirukaid (söödi koos puljongiga) kui kaneelirulle. Hiljem küpsetati ka vahvleid. Ise tehti piparkooke alates tainast.
Pühapäeval ja ka pidupäeval oli kindlasti ka magustoit. Meil tehti ujuvaid saar i(lumepallisupp), piimakiselli, saia- või leivavormi, paksu kisselli, mida söödi piimaga, bubertit(eriti pidulik), mida söödi punase kisselliga, kompotti. Pühapäeva hommikul tehti tihti pannkooke.
5. Päevas söödi 3 korda. Mina ei mäleta, et olid mingid vahepalad. Aga kui lastel kõht vahepeal tühjaks läks, eks siis ikka võileiba söödi.
6. Võimalusel söödi ühiselt, aga hiljem, kui igal erinev päevaplaan oli, siis vist söödi ka eraldi. Pühapäeval söödi ikka koos. Köögis oli suur ümmargune laud, see oli kaetud, igal oma kindel koht välja kujunenud.
7. Mulle meeldis kartulipuder koos lihakõrnedega (soolalihast rasv välja sulatatud väikesed lihatükikesed), kanapraad(ahjus) ja kanasupp. Juurviljatoidud meeldisid ka väga, näiteks piimajuurviljasupp ja ühepajatoit/hautis. Meie peres tehti munarooga, mida nimetati potsuks. See oli omletilaadne, aga lahtilöödud munadele lisati piima ja veidi jahu. Ka munasoust oli hea. Magustoitudest meeldis bubert ja ujuvad saared. Meil olid oma kanad ja mune jätkus püha- ja igapäevatoiduks.
Nii et ma ei oskagi üht lemmikrooga välja tuua. Miks on mõni toit lemmik? Eks ikka sellepärast, et oled seda saanud oma lapsepõlvekodus ja seda on valmistanud ema, isa või vanaema.
8. Teen oma lemmikroogi tihti. Kana ja juurviljad on suured lemmikud. Bubertit pole kaua teinud.
9. Soovitan valmistada rohkem ja tihedamini magustoitusid, sest see on kindlapeale tervislikum kui mingid krõpsud või värvaineid täis kommid.
Soovitan teha ujuvaid saari ehk lumepallisuppi.
munakollased eraldada, hõõruda suhkru ja vanilliga kergelt vahule
piim panna keema, kuid jälgida, et keema ei läheks
munavalged lüüa täitsa vahule
keemiseni kuum piim segada munakollasega (mitte lasta keema!)
seejärel tõsta munavalge tupsukesed kollasesse piima ja kergelt kuumutada
Selle juures peab olema väga kiire ja vahel on hea teha seda kahekesi, et üheski etapis midagi ei ebaõnnestuks.
Süüa jahtunult.
Küsitles Mariliis Raid
31. märtsil 2020
Annal oli kooli jaoks vaja ülevaadet oma vanemate lapsepõlve spordiharrastustest ja nii otsustasingi siit blogilt tolmu pühkida.
Ah mina ja sport...? :)
Ma elasin terve lapsepõlve kuni keskkooliajani nii, et sport - eriti kehalise kasvatuse tunnis harrastatud sport - ei saanud minuga kuidagi sõbraks.
Talispordist ehk suuskade tassimisest olen juba kirjutanud (vaata kunagine postitus "T nagu talverõõmud".). Uiskudel ei püsinud ma püsti ja jäin sellest rongist õigel hetkel maha... edaspidi oli lihtsalt piinlik. Siiani on. Sama kehtib ka rulluiskude kohta. Olen vahel mõelnud, et kevadsuviste valgete ööde ajal võiks ma kusagilt rulluisud saada ja minna kohaliku kergliiklustee peale harjutama... Kui ma unes lendan, siis ma võiks ju lennutunnet kogeda... rulluisutades ilmselt kogeks seda. Ja varahommikul kell neli ei oleks keegi vaatamas, kuidas ma kukun.
Tundub, et spordiga seostub mul päris palju "teised vaatavad" piinlikkustunnet. Alles hiljuti käisin ühes tantsulises võimlemistrennis ja olin muidugi jälle see tagumise rea tüdruk, kes kõigist teistest takti võrra maas ja omamoodi.
Juba algklassides juhtusid teatud instidendid.
Rahvastepall - mulle sugugi ei sobinud selle mängu põhimõte. Mulle ei meeldinud teiste pihta palliga virutada ja mulle ei meeldinud ringi joosta, hinges sisimas viiksuda seal platsil, kartes pihta saada, teades, et minu "elust" sõltub meeskonna saatus. Samasugune sisemine mure tabas mind igasuguste võistkondlike mängude puhul, muretsesin, kuidas ma alt vean.
Igal sügisel ja kevadel olid klasside kaupa teatevõistlused jooksus, see polnud mulle meeldiv. Ma ei mäletagi enam, kas käkaskaela kukkumisi päriselt ka juhtus või olid need lihtsalt minu ette kujutatud hirmud.
Iseennnast esindades mul vist sellist hirmu polnud... Kord võitsin jaanipäeval kõigi üllatuseks kotishüppe võistlused. Ma lihtsalt sain kohe aru, et tuleb hüpata, mitte joosta. Ja mitte midagi polnud kaotada, see oli lõbus, sain aina edasi, poolfinaali ja finaali, muudkui hüppasin, lõpuks sain suure auhinna.
Kehalise kasvatuse tunniga mul kahjuks eriti sellist lõbu ei seostunud.
Kaug- ja kõrgushüppega oli see lugu, et õpetaja väitis: tõugata tuleb parema jalaga. Aga ma ei saanud sellega hakkama, jalad läksid hüppe eel segi. Alles palju, palju hiljem, kui kõik koolid läbi, kuulsin ma "aju ristdominantsusest", tegin läbi katsed ja sain teada, et kuigi mu juhtivkäsi on parem, on mu juhtivjalg vasak, ja sellest tekkiski mu häda hüppele minnes.
Kitsest üle hüppamisega oli mul samuti mingi omalaadne psüühiline probleem. Ma justkui nägin seda vaimusilmas, kuidas mu käed jääad kusagile vahele. Teadsin küll, et see on minu peas, sellest tuleb võitu saada, aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda hullemaks läks... jooksin kitseni ja samm jäi soiku, loobusin, pöörasin kõrvale.
Võrkpallis olin kohutav argpüks, kellega arvestada ei saanud, kõige esimestel kordadel palli vastu võttes nikastasin sõrme ja edasi juhtus seesama psüühiline efekt nagu kitsega - ma eelistasin mitte riskida, hüppasin eest minema. Korvpall meeldis mulle rohkem, eriti tore oli lihtsalt viskeid ja põrgatamist harjutada, kui keegi ei seganud. Korvpalli sai omaette mängida, enda ja korviga.
Kõige paremini tuli mul kehalise kasvatuse aladest välja jooks, eriti pikamaajooks. Lühimaa sai ju kohe otsa ja ma jäin ikka viimaste sekka. Pika jooksu käigus sain end koguda, rahuliku rütmi leida, oma mõtteid mõelda. Pikamaajooks meenutas mulle oma olemuselt pikamaakõplamist. Mida pikem, seda tugevam ma selles olin, sest võhma minus tegelikult jagus. Suutsin tasapisi end tagumisest rühmast teistele järele ja isegi ette joosta.
Just pikamaajooks - see tähendab, mõne kilomeetri pikkune - oli see, milles ma end keskkoooli ajal leidsin ja mida tõesti nautima hakkasin, hommikuti või õhtuti kodus niisama jooksma minnes. Olin siis ja ka vahel hljem elus jooksusõltlane. Selle kohta on ütlus, et esimene kuu aega on raske, aga minu meelest on see raskus isegi lühem.
Kahjuks sai jooksmine mu elus otsa, sest praeguseks põrutab see liialt selga, tekitab mul seljaprobleeme. Jäänud on jalgrattasõit, mis mulle samamoodi juba kooli ajal meeldima hakkas. Rattaga sõitmine polnudki nagu sport, seda ei tehtud koolis, see oli niisama suvine meelelahutus. Samamoodi oli matkamine. Osalesin vabariiklikel matkaturiaadidel, kõndisin raske kotiga ville jalga, oskasin kiirelt telki üles panna, lõket teha, mõlema jaoks õige koha leida ja metsas ilmakaarte järgi liikuda, aga kas see just sport oli... Igal juhul meeldis see mulle väga.
Olen aru saanud, et mulle ei istu võistlussport mitte mingil kujul.
Sport kui mäng, see sobib - aga mis seal õigupoolest vahet on? Võibolla ma lihtsalt ei elanud võistlusspordialadesse sisse ja jäin luuserite hulka. Samas oli üks mänguline spordiala, mis mulle tõesti meeldis! See oli jalgpalli eriversioon, "tribla". Õppisin selle selgeks tänu suvistele krundil olemistele, kus ju kogu aeg ei pidanud tööd tegema, aga ära minna ka ei saanud. Mina, Elo ja Priit - meie pere lapsed, vahel meiega koos ka mõni teine sõber. Tõmbasime jooned liivale ja mängisime tribla. Olime võrdsed, keegi polnud teistest tugevam. Õppisin palli jalaga "triblama", punkte saama ja teisi alt tõmbama. Jalgpalli meie koolis kehalise kasvatuse tunnis ei harrastatud ja nii jäigi just see jalgpallilaadne mäng tõesti nauditavaks mänguks, mitte kooli õppetunniks - "tribla" on siiani mu lemmik sportmäng. Teisel kohal oli "pallikool", mida samamoodi niisama mängisime, seina külge palliga, seal klasse läbides.
Ujumist... oli kahte erinevat. Talvine ujumine oli kohustuslik, klooriveelõhnaline ja sageli aja peale, see mulle ei meeldinud, ja mul on siiani probleem siseujulate lõhnaga. Suvine ujumine oli päris: kohalikud järved, vahel isegi meri, vetikate lõhn, vaba tahe, mäng... See mulle meeldis.
Mainimist vajab kogu selle ülevaate juures kindlasti see, et ma olin mitu aastat kooli ametlikust kehalise kasvatuse tunnist vabastatud, seoses bronhiaalastmaga, mida lapseeas põdesin. Küllap sellest tekkis ka see pidev "rongist maha jäämise" tunne. Olin nn "erirühmas". Oma klassi kehalise kasvatuse tunni ajal olin ma - olenevalt aastast - kas lihtsalt kooli raamatukogus lugemas või võimlanurgas lugemas, või hängisin kaasa, dressid seljas, ilma et oleksin pidanud kõike teistega kaasa tegema. Ja mõnel aastal olid korraldatud kogu kooli erirühmade lapsed kokku pärast tunde erirühma tundi, kõik haiged, ülekaalulised, nõrgad... aga meiega ei osatud selles rühmas midagi erilist peale hakata, me kõik jooksime "kitseni" ja pöörasime ära, üle hüppajaid meist ei saanud, ja nii edasi. Kõndisime näiteks staadionile ringi peale ja ajasime juttu, aga ega meid eriti miski ühendanud peale selle, et meid oli arstitõendiga kehalisest vabastatud.
Suuremaks saades olen õppinud nautima lisaks ujumisele, pikamaajooksule, rattasõidule ja matkamisele ka joogat. Aga võistlusspordialadest olen ma siiani nii osalisena kui ka publikuna väga eemale jäänud.
Selline on minu aus ülestunnistus teemal "mina ja sport".
_
Annal oli vaja ka umbkaudu teada oma vanavanemate lapsepõlve spordiharrastuste kohta. Kirjutan siia, mida tean, võite täiendada!
Minu teada oli ema samasugune "nohik" nagu mina, mitte väga sportlik tüüp.
Isa oli sportlike vendade noorem vend ja kõik kolm venda tegelesid kergejõustikuga. Minu teada oli isa eriti tugev teivashüppes, aga ega ma muud tea. Mäletan, et Suure-Jaani staadionil olid stendid kooli rekorditega, kui me olime teismelised, ja siis oli veel Saluveeri nimesid sealt lugeda, seda ei mäleta, kas oli seal isa, Tiit või Toomas või kõik nad esindatud. Nagu näha, ei ole võistlussport mulle tõesti väga tähtis olnud :).
Aga igal juhul head tervist ja mõnuga sportimist meile kõigile, armsad sugulased!
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)