S nagu sport

 

/pilt: leidsin netist enda kooli võimla pildi./

Annal oli kooli jaoks vaja ülevaadet oma vanemate lapsepõlve spordiharrastustest ja nii otsustasingi siit blogilt tolmu pühkida.

Ah mina ja sport...? :)

Ma elasin terve lapsepõlve kuni keskkooliajani nii, et sport - eriti kehalise kasvatuse tunnis harrastatud sport - ei saanud minuga kuidagi sõbraks.

Talispordist ehk suuskade tassimisest olen juba kirjutanud (vaata kunagine postitus "T nagu talverõõmud".). Uiskudel ei püsinud ma püsti ja jäin sellest rongist õigel hetkel maha... edaspidi oli lihtsalt piinlik. Siiani on. Sama kehtib ka rulluiskude kohta. Olen vahel mõelnud, et kevadsuviste valgete ööde ajal võiks ma kusagilt rulluisud saada ja minna kohaliku kergliiklustee peale harjutama... Kui ma unes lendan, siis ma võiks ju lennutunnet kogeda... rulluisutades ilmselt kogeks seda. Ja varahommikul kell neli ei oleks keegi vaatamas, kuidas ma kukun.

Tundub, et spordiga seostub mul päris palju "teised vaatavad" piinlikkustunnet. Alles hiljuti käisin ühes tantsulises võimlemistrennis ja olin muidugi jälle see tagumise rea tüdruk, kes kõigist teistest takti võrra maas ja omamoodi.

Juba algklassides juhtusid teatud instidendid. 

Rahvastepall - mulle sugugi ei sobinud selle mängu põhimõte. Mulle ei meeldinud teiste pihta palliga virutada ja mulle ei meeldinud ringi joosta, hinges sisimas viiksuda seal platsil, kartes pihta saada, teades, et minu "elust" sõltub meeskonna saatus. Samasugune sisemine mure tabas mind igasuguste võistkondlike mängude puhul, muretsesin, kuidas ma alt vean. 

Igal sügisel ja kevadel olid klasside kaupa teatevõistlused jooksus, see polnud mulle meeldiv. Ma ei mäletagi enam, kas käkaskaela kukkumisi päriselt ka juhtus või olid need lihtsalt minu ette kujutatud hirmud. 

Iseennnast esindades mul vist sellist hirmu polnud... Kord võitsin jaanipäeval kõigi üllatuseks kotishüppe võistlused. Ma lihtsalt sain kohe aru, et tuleb hüpata, mitte joosta. Ja mitte midagi polnud kaotada, see oli lõbus, sain aina edasi, poolfinaali ja finaali, muudkui hüppasin, lõpuks sain suure auhinna.

Kehalise kasvatuse tunniga mul kahjuks eriti sellist lõbu ei seostunud.

Kaug- ja kõrgushüppega oli see lugu, et õpetaja väitis: tõugata tuleb parema jalaga. Aga ma ei saanud sellega hakkama, jalad läksid hüppe eel segi. Alles palju, palju hiljem, kui kõik koolid läbi, kuulsin ma "aju ristdominantsusest", tegin läbi katsed ja sain teada, et kuigi mu juhtivkäsi on parem, on mu juhtivjalg vasak, ja sellest tekkiski mu häda hüppele minnes.  

Kitsest üle hüppamisega oli mul samuti mingi omalaadne psüühiline probleem. Ma justkui nägin seda vaimusilmas, kuidas mu käed jääad kusagile vahele. Teadsin küll, et see on minu peas, sellest tuleb võitu saada, aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda hullemaks läks... jooksin kitseni ja samm jäi soiku, loobusin, pöörasin kõrvale.

Võrkpallis olin kohutav argpüks, kellega arvestada ei saanud, kõige esimestel kordadel palli vastu võttes nikastasin sõrme ja edasi juhtus seesama psüühiline efekt nagu kitsega - ma eelistasin mitte riskida, hüppasin eest minema. Korvpall meeldis mulle rohkem, eriti tore oli lihtsalt viskeid ja põrgatamist harjutada, kui keegi ei seganud. Korvpalli sai omaette mängida, enda ja korviga. 

Kõige paremini tuli mul kehalise kasvatuse aladest välja jooks, eriti pikamaajooks. Lühimaa sai ju kohe otsa ja ma jäin ikka viimaste sekka. Pika jooksu käigus sain end koguda, rahuliku rütmi leida, oma mõtteid mõelda. Pikamaajooks meenutas mulle oma olemuselt pikamaakõplamist. Mida pikem, seda tugevam ma selles olin, sest võhma minus tegelikult jagus. Suutsin tasapisi end tagumisest rühmast teistele järele ja isegi ette joosta. 

Just pikamaajooks - see tähendab, mõne kilomeetri pikkune - oli see, milles ma end keskkoooli ajal leidsin ja mida tõesti nautima hakkasin, hommikuti või õhtuti kodus niisama jooksma minnes. Olin siis ja ka vahel hljem elus jooksusõltlane. Selle kohta on ütlus, et esimene kuu aega on raske, aga minu meelest on see raskus isegi lühem. 

Kahjuks sai jooksmine mu elus otsa, sest praeguseks põrutab see liialt selga, tekitab mul seljaprobleeme. Jäänud on jalgrattasõit, mis mulle samamoodi juba kooli ajal meeldima hakkas. Rattaga sõitmine polnudki nagu sport, seda ei tehtud koolis, see oli niisama suvine meelelahutus. Samamoodi oli matkamine. Osalesin vabariiklikel matkaturiaadidel, kõndisin raske kotiga ville jalga, oskasin kiirelt telki üles panna, lõket teha, mõlema jaoks õige koha leida ja metsas ilmakaarte järgi liikuda, aga kas see just sport oli... Igal juhul meeldis see mulle väga.

Olen aru saanud, et mulle ei istu võistlussport mitte mingil kujul.
Sport kui mäng, see sobib - aga mis seal õigupoolest vahet on? Võibolla ma lihtsalt ei elanud võistlusspordialadesse sisse ja jäin luuserite hulka. Samas oli üks mänguline spordiala, mis mulle tõesti meeldis! See oli jalgpalli eriversioon, "tribla". Õppisin selle selgeks tänu suvistele krundil olemistele, kus ju kogu aeg ei pidanud tööd tegema, aga ära minna ka ei saanud. Mina, Elo ja Priit - meie pere lapsed, vahel meiega koos ka mõni teine sõber. Tõmbasime jooned liivale ja mängisime tribla. Olime võrdsed, keegi polnud teistest tugevam. Õppisin palli jalaga "triblama", punkte saama ja teisi alt tõmbama. Jalgpalli meie koolis kehalise kasvatuse tunnis ei harrastatud ja nii jäigi just see jalgpallilaadne mäng tõesti nauditavaks mänguks, mitte kooli õppetunniks - "tribla" on siiani mu lemmik sportmäng. Teisel kohal oli "pallikool", mida samamoodi niisama mängisime, seina külge palliga, seal klasse läbides.

Ujumist... oli kahte erinevat. Talvine ujumine oli kohustuslik, klooriveelõhnaline ja sageli aja peale, see mulle ei meeldinud, ja mul on siiani probleem siseujulate lõhnaga. Suvine ujumine oli päris: kohalikud järved, vahel isegi meri, vetikate lõhn, vaba tahe, mäng... See mulle meeldis.

Mainimist vajab kogu selle ülevaate juures kindlasti see, et ma olin mitu aastat kooli ametlikust kehalise kasvatuse tunnist vabastatud, seoses bronhiaalastmaga, mida lapseeas põdesin. Küllap sellest tekkis ka see pidev "rongist maha jäämise" tunne. Olin nn "erirühmas". Oma klassi kehalise kasvatuse tunni ajal olin ma - olenevalt aastast - kas lihtsalt kooli raamatukogus lugemas või võimlanurgas lugemas, või hängisin kaasa, dressid seljas, ilma et oleksin pidanud kõike teistega kaasa tegema. Ja mõnel aastal olid korraldatud kogu kooli erirühmade lapsed kokku pärast tunde erirühma tundi, kõik haiged, ülekaalulised, nõrgad... aga meiega ei osatud selles rühmas midagi erilist peale hakata, me kõik jooksime "kitseni" ja pöörasime ära, üle hüppajaid meist ei saanud, ja nii edasi. Kõndisime näiteks staadionile ringi peale ja ajasime juttu, aga ega meid eriti miski ühendanud peale selle, et meid oli arstitõendiga kehalisest vabastatud.

Suuremaks saades olen õppinud nautima lisaks ujumisele, pikamaajooksule, rattasõidule ja matkamisele ka joogat. Aga võistlusspordialadest olen ma siiani nii osalisena kui ka publikuna väga eemale jäänud.

Selline on minu aus ülestunnistus teemal "mina ja sport". 

_

Annal oli vaja ka umbkaudu teada oma vanavanemate lapsepõlve spordiharrastuste kohta. Kirjutan siia, mida tean, võite täiendada!

Minu teada oli ema samasugune "nohik" nagu mina, mitte väga sportlik tüüp. 

Isa oli sportlike vendade noorem vend ja kõik kolm venda tegelesid kergejõustikuga. Minu teada oli isa eriti tugev teivashüppes, aga ega ma muud tea. Mäletan, et Suure-Jaani staadionil olid stendid kooli rekorditega, kui me olime teismelised, ja siis oli veel Saluveeri nimesid sealt lugeda, seda ei mäleta, kas oli seal isa, Tiit või Toomas või kõik nad esindatud. Nagu näha, ei ole võistlussport mulle tõesti väga tähtis olnud :).

Aga igal juhul head tervist ja mõnuga sportimist meile kõigile, armsad sugulased! 

Lembitu mälestamine Sauel

Pole siia blogisse tükk aega midagi postitanud, aga kuna viimasel ajal on aktiviseerunud oma juurtesse süüvimine ja arutelud selle ümber, kes mida täpsemalt teab ja mida mäletab, siis täidan ühe lünga.

Lembitu lahkumine vahetult enne eriolukorra kehtestamist.
Lembit elas pika ja sisuka elu, kinnitades pikaealisuse geeni olemasolu meie ehk Schwarzbergide suguvõsas.(Kõik muidugi väga pikalt ei elanud, näiteks Kaarel ja Priit, aga nende enneaegses lahkumises olid süüdi "asjaolud". Kõik siin blogis kirjas ka!) Siinkohal peab mainima, et selles blogis on Ahila-liini suurim ekspert ja kõikemäletaja just Lembit. Hea, et sai üht-teist siiski Lembitu abil jäädvustatud ja pildimaterjali kommenteeritud. Hindamatu ajalooline ja kodulooline materjal!

Novembris 2019 tähistasime koos Lembitu 90. sünnipäeva. Märtsis 2020 tuli äkki surm.
Loodan, et Mihkel kirjutab siia blogisse midagi olulist isa eluloost ja paneb mõned tema nooreea pildid.
Ma jäädvustan ajaloo tarvis kokkutuleku Sauel 30.augustil 2020.
Kokku tulid/said/ Lembitu pojad Mihkel ja Tõnu peredega, Lembitu tädide ja onude järeltulijad.
Kuna tänapäeval tehakse igas sekundis mitu pilti, siis panen neid siia ka koos kommentaaridega.

 Lembitu kodu Ladva 29. Oma kätega ehitatud maja umbes 1950ndate lõpust. Praegu toimetab seal Tõnu.

Tegime kalmistul pilti. Ilm oli ilus ja tuju helge.

 Midagi arutamas Hella ja Lembitu viimases puhkepaigas. Nende abielu kestis maises elus 55 aastat.

Minu armsad ja väga kaunid ristitütred, kes on olnud oma senises elus väga edukad.

Muide, mõningase mööndusega olen nüüd mina suguvõsa vanim liige. Mul on oma missioon täita. Mäletada ja talletada. "Vanad lood" pole sugugi veel otsa lõppenud. Näiteks kui palju diskussiooni tekitas Ahila grupis üks perepilt, mille ülesvõtmise ajaks oli esialgu märgitud 1944. Pärast uurimistööd selgus, et see oli siiski aasta varem ehk 1943.aasta juulis. Asjad liikusid kohe paika.

Pille õnnitlemine

Suguvõsa kokkutulek, see päris

Kõige vanemad

Kõik, kes kohal!

Nõod

Kolmas põlv

Hõimlased

Sürgavere mamma

On varahommik, täna on meie „Sürgavere mamma“ matused. Tuhastamine. Temaga oli minu meelest sellest juttu ja ta ütles, et „tehke, kuidas tahate, Salme tuhastati“. Sellest võis välja lugeda, et talle sobib see ka. Nii oli see ikka nii mõnelgi puhul, Salme otsustas ja mamma tegi järgi.

Salme oli mamma vanem ja ainus õde. Salme muretses üsna palju selle pärast, kuidas Lainel (st mammal) läheb, kas ta ikka oskab elada. Mäletan neid õhtuid, kui vahel Tallinnas Salme pool ööbisin ja talle vastust andsin mamma elu teemadel.

Mamma elu.

Eile õhtul rääkisin selle mehega, kes matusel kõne peab. Ja sain aru, et mammat on mõnes mõttes raske kirjeldada. Ta oli lihtne naine. 

„Oli tal hobbisid?“

Mõtlesin. Mammal ja hobisid? Kunagi kudus ta, kindaid ja sokke, ma ei tea, kas talle meeldis, aga ju siis ikka. Aga siis jäid tal käed haigeks ja rohkem ei kudunud ka. Ja aeda hoidis korras, ju see talle ka meeldis.

Jõuan ühe olulise äratundmiseni. Mamma oli toriseja, seetõttu ongi raske öelda, mis talle tegelikult meeldis. Kes mammat vähegi tundis, see sai aru, et ega ta ei torise paha pärast, mitte sugugi selleks, et teist solvata. Ta oli lihtsalt selline teravama keelega. Isegi papa matuse peielauas hakkas ta esimese asjana torisema, miks papa ära oli surnud. See oli päris naljakas.

/Pilt: papa ja mamma koduõues, tehtud 2010 suvel./

Lapsena olin palju mamma ja papa juures, millegipärast rohkem kui teised lapsed. Mäletan hommikusi rütme, kui voodis ringutasin ja köögist tuli mamma monotoonne torisemine ja seda ilmestas papa, samuti madalal toonil: „Jaa, jaa! Nii see on!“, sellise papa-huumoriga. Kuni mamma vastu ei pidanud ja kõrgemal toonil suskas: „Kas sa üldse kuulad ka, mis ma räägin?!“... Ja hakkas jälle otsast peale.

Mäletan ka ühte lapsepõlvemõtet: et mammal on väga raske elu, ta on nagu teenija. Ja sellepärast ta torisebki.

Kas mammal oli raske elu?

Kerge see kindlasti polnud. Sündinud 1930, esimesed 10 aastat olid ehk need kõige turvalisemad, neist võib lugeda ka Salme memuaarides. 

Laine Laanemaa Läänemaalt, see kõlab ilusasti. See oli ta neiunimi ja neiuelu.

Siis algasid keerulisemad ajad. Riigikorra vahetus, sõda. Ma ei mäleta praegu peast (see on kassettidel olemas), millal mamma isa Martin vangi pandi. Ta oli vabadussõja sõdur, kes sai Eesti riigilt kingiks asunikukoha, kuhu ehitas talu.

Igatahes üks asi on kindel meie suguvõsa ajaloos ja legendides: 1949. aasta märts. Selleks ajaks oli Martin vangilaagris, Salme õppis linnas koolis, ja kodukülas Varblas elas Martini naine (minu vanavanaema) Anna koos noorema tütre Lainega (mammaga). Selle küüditamispäeva tegevustest on mamma mulle intervjuus rääkinud, see oli raske päev... Aga neil õnnestus peitu saada. Märtsikuu metsas. Ilma koduta, sest koju tagasi need kaks naist ei läinudki. Liikusid sugulaste-tuttavate küünides, infot Salme kohta esialgu polnudki, hiljem said teada, et ta küüditati.

Mäletan, kuidas kord tegi mamma meile süüa meie juures Karksis ja ta ei teadnud, et köögikapist tulevad nõud tuleb üle kontrollida... ja nii pakkus ta meile piimasuppi, mille sees ulpisid pisikesed punased sipelgad, meie köögikapi nurga elanikud... Me keeldusime söömast. Mamma üritas meid ikka sööma saada ja rääkis: "Kui mina oma emaga kord märtsikuus metsas elasin, siis meie jäime ellu tänu sellele, et leidsime sipelgapesasid ja sõime sipelgaid. Sipelgad on täiesti maitsvad!"

Nojah. Igatahes supp jäi söömata,...

Aga tagasi mamma elu juurde. Papaga kohtus ta Audrus, see oli juba pärast tehnikumi lõpetamist ja velskri abina tööle asumist. Noor papa töötas loomaarstina. Ja koos kolisid nad Audrust... ikka Varblasse, mamma kodukülla, mitte kaugele ta isa Martini ehitatud majast, ta lapsepõlvekodust, millest ta ilma jäi.

Mõtlen, et mamma juured olid tugevamad. Ühest kohast. Me oleme ka ta juuri veidi uurinud ja nii kaugele, kui teada, on ta ema (sünd Anna Sabiin) ja isa (Martin Laanemaa) ning nende esivanemad pärit sealt: Lääne/Pärnumaalt Varbla külast. Papa juured olid kaheharulised. Valgamaal Hellenurmes on papa emapoolsed juured kindlalt maas, aga papa isapoolne juurikas tuleb hoopis Uuralitest. Ning papa käis õppimas Petseris, siis Tartus... Ja oma lapsepõlveski jõudis ta elada mitmel pool. Igatahes sobis talle see idee, kolida oma naise sünnikülla.

/pilt ka vahele: siin on mamma, papa, Aime, Toivo, papa vanemad ning seisab papa vend Leo./

Seal sündisid neil kõigepealt Aime, st meie ema. Siis Toivo, siis Vello. Kolm last, ning pärast seda tuli vanaisale tööpakkumine hoopis kesk-Eestisse ja nõnda kolisidki nad ära – Sürgaverre, Viljandimaale.

Nii kaua, kui mina mäletan, olid mamma ja ta õde Salme (tema trajektooriks sai Pärnu-Tallinn) ikka seotud Varblaga, hinges vähemalt. Olen kuulnud igasuguseid Varbla rahva jutte, on nimed, mille ära tunnen, kui neid mu kõrva juures mainida, ja ma tean, et need on mamma või Salme suust. Nad käisid surnuaiapühal ja hoolitsesid haudade eest...

Aga tegelikult nad justkui-juurdusid mujal. Ja müüsid 90ndate alguses tagastatud isakodu maha (nagu ikka, idee oli Salme oma ja mamma tuli kaasa.)

Miks ma kasutan sellist väljendit, justkui-juurdusid? Mõtlesin sellele just eile, kui peielauda kokku lugesin. Meil tuleb väike matus, vaid 15 inimest, kõik sugulased. Ja külarahvas Sürgaverest ei hakka tulema. Ja sugulased Varblast ei hakka tulema. Ma ei tea, mis see on. Polegi vaja rohkem rahvast, kammerlikud omade-vahel matused  ongi mõnusamad, aga siiski... Kas oleks neid "omasid" rohkem olnud? Kui oled niimoodi minema kolinud oma sünnikülast, siis ehk oledki lõpuks selline... omadele võõras ja võõrastele võõras.

Mammaga ongi ehk selline asi, et ta oli alati olemas, aga ta ei olnud kunagi fookuses. Kui palju kordi olen ma kirjutanud papast... Papa tegeles minuga rohkem, ilmselt seepärast. Papa võttis ette minu ja maakaardid ja uurisime midagi, samal ajal kui mamma tegi köögis süüa. (Vahel torisedes, et miks papa mõttetult aega kulutab...)

Seda, et papa ei oska praktiliselt üldse süüa teha, sain ma teada alles hiljuti. Ma lihtsalt ei mõtelnud sellele. Söök ilmus lauale.

Mamma oli teenindaja tüüpi. Kodus pidin nõud ise kraanikaussi viima, aga Sürgaveres ütles mamma: „Las ta olla!“ Ja pesi ise, kausi sees laual,pliidil soojendatud vee sees.

**

Nii, leidsin ühe koha oma 2006. aastal kirjutatud blogist (pikemalt siin),kopeerin:

„Kui ma laps olin, siis veetsin palju aega papa ja mamma juures. Mulle tundus sel ajal, et papa on nagu kuningas ja mamma on tema teenija. Sest papa oli alati nii rahulik, naeratav ja väärikas. Aga mamma kogu aeg kurtis ja virises. Mõtlesin: küll tema elu peab ikka raske olema.
Suveommikuti, kui ma veel magasin, siis kuulsin oma voodisse lisaks kärbsete suminale ja kella tiksumisele ka juttu, mis tuli köögist. Põhiliselt olid kuulda kõrgemad toonid, vanaema "No kas ma ei ütelnud...", "No mis sa ajad!" Ja siis vahele rahulikult ja madalalt papa suust: "Nojah. Eks ta ole - eks ta ole."
Papa on ikka öelnud: "Mina ei näe vajadust vaielda."
Ja ma olen ka üritanud seda meeles hoida, enne kui impulsiivselt mõnda vaidlusesse torman.

Mammast hakkasin ma paremini aru saama siis, kui juba suurem olin. Tema kohta võiks käia ütlus "Haukuv koer ei hammusta". Mamma kogu aeg toriseb ja jutustab, aga tegelikult ta väga hoolib. Ja viimasel ajal olen ma hakanud märkama tema särtsakamat ja positiivsemat poolt, see on lihtsalt torisemise kihi all.
Naljakas, papa on ju poolvenelane ja mamma on eestlane. Aga papa on nagu rahulik eesti mees, mamma aga justkui slaavi temperamendiga.
Viimasel ajal teeb mamma papale oma elujõuga pikalt ära (kahjuks). Mammal kahjuks autojuhilube ei ole, nii müüsid nad oma Zhiguli maha - sest papa enam juhtida ei taha, "mina ei taha seda riski võtta, vaat kui väsin keset sõitu ära". Ja nüüd sebib mamma oma ligi 76 eluaasta kohta ikka väga tublilt bussiga ringi. Ja teeb peaaegu üksi aia- ja põllutööd ära.

...See oli niisiis jutt ajast, kui nii mamma kui ka papa elus olid. Pilt siia ka umbes samast ajast, umbes 2005, meie Marta vanuse järgi arvan, ta tundub siin kaheaastane: Mamma ja tema naissoost järeltulijad selleks hetkeks. Praegu tuleks samale pildile lisada veel kolm tüdrukut. Aaa, ja pilt meenutab ka seda, et mamma väga armastas kasse ja koeri.

***

„Mis oli tema amet?“ küsis leinatalitaja mult eile õhtul, ja ma mõtlesin: jälle ma ei tea, mida vastata. Kuidas saab olla, et ma ei tea? Kunagi töötas mamma kolhoosi töökoja öövalvurina, käisin temaga vahel kaasas, mul on meeles see bensiini- ja tavotilõhn, mis mulle nii väga meeldis. Edasi? Suviti metsatulekahjude hooajal oli tal kummaline ametipost, pidi ronima mitu korda päevas veetorni tippu (ja seda teadsime kõik, kus olid mädased lauad, sinna peale lihtsalt ei astunud...), vaatama, ega kusagil tulekahjut pole. Veetorni tipus oli ka kompass ja telefon, et ta saaks kohe tuletõrjet teavitada. Ma ei mäleta, mitu tulekahju ta kätte sai. Mõne ikka. Sürgavere veetorn asub Sakala kõrgustiku kõrgemal kohal ja ümberringi on metsad.

„Kas ta spordiga tegeles?“ küsis leinatalitaja edasi. Vanaema ja spordiga? See küsimus tegi mulle veidi nalja. Ei käinud vanaema kunagi kusagil ilmaaegu, st ainult spordi pärast. Muidugi tegime metsas marjakorjamise-sporti ja küla vahel poeskäimise-sporti ja siis tegi ta veetorni-ronimise sporti...

Vaid mõni aasta tagasi üllatas mamma mind, kui läksime sügisel õunu võtma... see pidi olema 2011 varasügis, sest olin viimast aega rase. Mammat polnud toas, leidsime ta aias, kus ta juba täitis meie jaoks õunakotte. Äsas mingi toikaga, raputas õunapuid, aga kõik õunad ei tulnud alla. Ma tahtsin korraks ronida õunapuu otsa, et raputada, aga ta ei lasknud: „Mis sa nüüd siin, noh, pole sul vaja...“Ja ütles, et ma hoiaks ta selga.

Ja ronis ise. See oli madal oks ja ma hoidsin kinni, aga ikkagi. Ta oli siis ju 81-aastane.

Või eelmisel aastal, olime tal külas, küsisin mingi raamatu kohta, ja ootamatu väledusega ronis ta voodi peale ja seal seistes hakkas otsima lae alt raamaturiiulitelt. 83 oli ta siis.

Nii et selline oli mamma „sport“.

Muidugi jäi ta viimastel aastatel nõrgemaks. Mitu aastat üritasin ma rääkida, et kas tahad, viin su autoga Varblasse, sugulaste juurde ja haudu vaatama, aga ta ei olnud eriti huvitatud. Sinnapaika see jäigi.

Ja viimasel sügisel hakkas talle tulema dementsus. Hommikul rääkis värskemat juttu, õhtul oli juba enesesse tõmbunud ja segase jutuga. Tahtis niisama pikutada. Voodi oli tal lai ja ikka poolenisti täis ajakirju. Talle meeldis neid lugeda. Kui ta omal ajal papat sõitles liigse lugemishuvi pärast, siis nüüd viimastel aastatel tegeles ise sama asjaga... tegelikult raamatuid ei lugenud mamma kunagi eriti. Tema eriala olid igasugused tervisenõuanded ajakirjades.

Mammal oli ju ka rinnavähk, see diagnoositi 2010 aasta alguses, kui ta hakkas lähenema 80. sünnipäevale. Maikuus, sünnipäevanädalal (kui mitte isegi sünnipäeval?) oligi tal operatsioon.

Pärast seda lasi mamma teha „kõik, mis kästud“: kiirituse, keemiaravi. Ja seejärel teatas ta, et teda see asi rohkem ei huvita. Umbes samasse aega jäi ka papa surm (2010 detsembris). „Mina rohkem rindu kontrollima ei lähe, elan, nagu päevi on antud. Pole mind mõtet selle teemaga rohkem tülitada.“ Nii mamma ütles ja nii jäi.

Neli aastat oli veel antud.

Ja pühapäeva hommikul oma voodis une peal ta suri.

Minul oli pühapäeval korraldada Marta 11. sünnipäeva pidu. Kui onu Vellolt telefonikõne sain, siis ütlesin selle kurva uudise kohe edasi ka Martale ja tüdrukutele.

„Ahah,“ ütles Marta. Pidas pausi ja ütles: „Mul on siis veel kaks vanavanaema elus.“ Ja teised tüdrukud arutasid, kellel on mitu vanavanavanemat veel elus...

Ja nad mängisid ja jooksid edasi, ei mingit suurt leina... Mamma võib olla rahul, temast läks elu edasi. Täna paneme ta keha tulle, 29.mail, tema 85. sünniaastapäeval plaanime selle sängitada Suure-Jaani kalmistule, papa kõrvale.

Valdek Lenk (7. juuni 1924 - 2. mai 1999)

Kui hakkasin suure kirjutuslaua sahtleid revideerima, sattus pihku hunnik ajalehti. Kuna tänapäeval pole ajalehe formaadis tähtsate asjade säilitamine turvaline, otsustasin trükkida siia järelhüüde Valdek Lengi surma puhul (ilmunud ajalehes Meie Elu (Toronto) 9. juuni 1999 - Kanadas).

VALDEK LENK
IN MEMORIAM

"Õpeta mind lugema" - nii on pealkirjastanud väliseesti tuntud koolitegelase ja õpikute autori Valdek Lengi õpikud algklassidele.
Süda, mis oli armastusega tuksunud oma perekonnale ja eesti koolidele, lakkas ootamatult tuksumast hommiku-öisel tunnil 2. mail 1999. Kuu ja mõned päevad enne oma 75. sünnipäeva.
(-------)
Õpiku " Eesti ajalugu koolile ja kodule" eessõnas kirjutab Valdek Lenk:"...ka eesti rahva ajaloo õpetamisel on koolil väga tähtis ülesanne täita. Lisaks sellele, et tahame siin võõrsil sündinud ja üles kasvanud noori eestlaseks kasvatada, kes vabalt oma esivanemate keelt nii kõnes kui kirjas valdavad, on meie sooviks õpetada noori ka tundma js armastama seda ilusat maad, kust nende esivanemad ja võib-olla ka emad-isad pidid põgenedes lahkuma.Tahame noortes arendada teadmist, et ainult eesti rahval on õigus sellele maale, ja et nemadki on eesti rahva liikmed."

Valdek Lenk pidas ülitähtsaks tugevat sidet kodu ja kooli vahel. Mõte, mida ta ikka ja jälle rõhutas, oli, et vanematel püsiks huvi lapse koolitöö vastu. Siis ei ole põhjust karta, et lapsed oma esivanemate keele kaotavad ja meie ühiskonnale võõraks jäävad.
(-------)
Valdek Lenk sündis 7. juunil 1924 Järvamaal Kareda vallas Öötla algkoolijuhataja Peeter Lengi keskmise lapsena. Lõpetas Tallinna Õpetajate Seminari 1943. aasta kevadel algkooliõpetaja kutsega. Siirdus pärast seminari lõpetamist sõjaväkke, võideldes Eesti Diviisi koosseisus idarindel, Narva jõe ääres ja Tartu all. Sai sääl haavata ja saadeti Saksamaale haiglasse. Sõja lõpul saadeti vangilaagrisse. Pärast vabanemist õnnestus pääseda Inglismaale. Abiellus sääl Mai Kirspuuga. Abielust on sündinud kolm tütart. 1951. aastal rändas edasi Kanadasse. Töötas Ontario Teedeministeeriumis maamõõdu osakonnas Torontos ja hiljem Londonis.
Valdek oli Toronto Eesti Seltsi Täienduskooli juhataja 1956 kuni 1959. aastani. Hiljem tegutses Londoni Eesti Kooli õpetajana ja juhatajana. Ja veelkord kuni töölt lahkumiseni 1992. a Toronto ES Täienduskooli juhatajana, olles olnud siinsetes eesti koolides õpetajaks ja koolijuhatajaks ligi 40 aastat.
(------)
VL on kirjutanud ja koostanud mitmeid täienduskoolide õppekavadele vastavaid ajakohaseid õpikuid, mis on saanud heade hinnangute osaliseks. Neid on kasutatud täienduskoolides üle maailma. Need on: "Õpeta mind lugema 1. ja 2.", "Eesti keele harjutustik 1. ja 2.", "Kalevipoeg"- lühikokkuvõte 4. klassile, "Eesti ajalugu koolile ja kodule", Eesti mäng.

Seda kõike suutis Valdek vaatamata piinavale suhkruhaigusele.
(-------)
VL on Eestlaste Kesknõukogu Kanadas vääristanud eestlusele ja Eesti vabadusvõitlusele osutatud teenete eest Kanada Eestlaste Teenetemärgiga.
Tema elutöö õpib ja elab.

Edgar Marten

NB! Kui guugeldasin Valdit, leidsin ÕL 11. aprillil 2009 ilmunud intevjuu Edgar Marteniga, mille lingi lisan siia.

Pildil Valdi oma vanima tütre Helle-Maiga Niagaara kose juures (dateerimata, umbes 1960ndate algul)

Killukesi suguvõsa kokkutulekust

"Suguvõsa kokkutulek" kõlab väga uhkelt. See oli tegelikult üsna väikesemastaapne üritus. Elasid-olid kord Lengi pere ehk vend Heikki (Kii), vend Valdek (Valdi) ja õde Aino. Valdi läks sõja ajal Kanadasse, Eestisse jäid Heikki ja Aino - ning nende kahe järeltulijate kokkutulek see oligi. Kõik ei saanud tulla, aga kes kohal, neil oli mõnus. Mitmest suust kõlas see idee, et niimoodi võiks sagedamini kohtuda. Lapsed said omavahel sõpradeks ja niimoodi see sugulus ju kinnitatud saabki. Varsti on lapsed suured ega tunneks üksteist muidu tänavalgi ära.

 Ilmataat ka hoidis meid, muidu oli iga päev vihmutamist, aga just 29. juunil oli väga päikeseline. Vane on kuldsete kätega ja kes polnud ammu käinud, sai imetleda Karini-Vane Lilli elamist. Nende seni ainuke lapselaps (Nele laps) Mia Rebekka võib tõesti õnnelik olla niisuguste mõnusate lapsepõlvemälestuste üle - kaasik paistmas, ujumistiigike, ja oma isiklik mitmeosaline mänguväljak...

 Aga selle blogiga rohkem haakuvalt - käisin ka Pille-Petsi elamises, see siis nö Lilli vana maja. (kunagine elamine on tehtud pooleks, kaks kõrvuti krunti, Vane-Karini oma on saunamaja.) Huvitav, mismoodi sellistes lapsepõlvest tuttavates kohtades ei märkagi uusi kihte, näed vaimusilmas just seda, mismoodi kõik oli vanasti.

Köögis pliidi kõrval istus ja valitses omal ajal mamma. Legendaarne mamma, õige nimega Anastassia Kinnas. Ta sai vaevu kõndida, hommikul enne kõiki teisi oli ta aga juba end oma toast sinna pliidi kõrvale istuma ajanud ja seal ta oli, kõigega kursis. Jutukas mamma, kellel ka lastele juttu jagus. Tänu temale saan ma täitsa hästi aru mulgi murdest (ja nagu selgus, ka seto keelest arusaamisele aitab see kaasa).

Edasi käisime Helinaga pööningul tolmutamas. Kuna vana maja katusele hakatakse remonti tegema, plaanib Helina paberi- ja pahna päästmise aktsiooni, ja ma lubasin ka appi minna. Seal on kastide ja ka niisama kihtide kaupa pabereid - raamatuid, ajakirju, vihikuid, kirju...

Helina vanaema (minu vanaonu Heikki naine) Ingrid sündis sellessamas majas, elas seal kogu oma elu ja suri sealsamas. Kõik Ingridi sugulased, nii palju kui teada, on sealtsamast Lillikandist pärit. Mis võis olla Ingridi kõige pikem periood sellest majast eemal? Ilmselt elu lõpus, kui ta rinnavähiga haiglas pidi olema.

...Mõtlen, mida siia veel kirjutada. Igasuguseid kirevaid killukesi on peas, aga need ei haagi omavahel päris kokku. Näiteks fotoalbumid Kanada sugulastest. Kõik värvipildid uhkelt ühte albumisse pandud. Ma tunnen, et tahaksin sellest raudse eesriide ülesest suhtlemisest rohkem teada saada. Põgeneti kiirustades (Valdi naisel Mail on väga kurb lugu, põgeneti nii kiirelt, et Mai beebiõde jäi Eestisse maha... ja ema ning tütar jäidki eraldi kasvama...) Aga millal siis suhtlema hakati? Millal üleüldse teada saadi, et Valdi elus ja terve on? Sama küsimus Saluveer Ennu kohta. Võibolla oskab Helle siin täiendavalt pajatada.
Igatahes mingil hetkel oli suhtlus sisse seatud, ja veel mõni aeg hiljem õnnestus lausa küllakutse saada. Valdi ema Ksenja läks pooleks aastaks Kanadasse. Mina imestan, kuidas ta väljasõiduloa sai, miks nõukogude võim nii kindel oli, et see vana naine poja pere juurde ei jää ja tagasi tulla tahab? Tore oli vaadata neid pilte, ette kujutada, mis tunne võis olla emal uuesti oma poega näha. Hiljem käis Heikki vennal külas ja samamoodi oli suur rõõm silmadest näha. Maailm oli sel ajal ikka palju suurem kui tänapäeval... Kui raske võis sel ajal olla lennujaamast "nägemist" jätmine, siis ju ei teadnud, kas tuleb üldse uut kokkusaamist. Ei tulnudki... Heikki oli minu mäletamist mööda saanud aastaid hiljem uue Kanada külastamise loa, aga siis hukkus autoavariis mõni aeg enne plaanitud reisi.

Küsisin jutujätkuks paljudelt paaridelt, kuidas nad omavahel tuttavaks olid saanud.
Tiit ja Reeli käisid ühes segakooris.
Pets ja Pille käisid ühes tantsuringis.
Vane ja Karin elasid ühes ühikas.
Ja muud sellist :)
Tulevaste põlvede legendiks võiks ehk sobida Tiidu ja Reeli lugu sellest, kuidas toimus nende salajane kiriklik laulatus. Nad olevat seda juba ammu plaaninud, olevat rääkinud ka oma vanematele ja saanud kategoorilise "unustage ära" osaliseks. Reeli olekski käega löönud, aga Tiit olevat edasi ajanud. Nii käisid nad Kaarli kiriku juures salaja läbi leerikursused ja said laulatuse jaoks aja samale päevale, kui õhtul oli pulmapidu. Saladusest teadis ka Reeli vend Aap, kes nad autoga kirikusse kohale viis - "laulatuseriietes ju trammiga ei sõida!" Ja ise kompartei riige, aga vaat tema neid kordagi salaplaanist välja rääkida ei üritanud. Hästi ilus olevat olnud, küünlad ja puha. Ahjah, see oli jõululaupäeval. Preester, Tiit ja Reeli, ja kiriku koristajatädi, kel olevat pisarad jooksnud ja olevat korrutanud: "Kui ilusad te olete, lapsed, kahju, et teid keegi ei näe..."
Kas Tiidu-Reeli vanemad said kunagi sellest teada, et oli salajane kiriklik laulatus? Seepeale läksid nad vaidlema. Reeli väitis, et said küll teada, Tiit ütles, et ei. Nii et kes teab... Neilt endilt enam küsida ei saa. Ma loodan, et hakkame vahel jälle siia blogisse asju üles tähendama! Ja loodan, et saame veel omavahel Lillis kokku nõnda. Muide,vaatasin, et ka siin blogis on pilte sellest, mismoodi just Lillis kokku saadi, no umbes 60 aastat tagasi :). Vt siin.